Re: NATO artikkel 5
Postitatud: 30 Mär, 2017 14:33
Minupoolest võib need jutud tõsta eraldi teema alla a la „Kas ajateenistus suurendab automaatselt kodanike toetust riigikaitsele?“ vms.
Aga üldiselt kipun arvama, et see ei ole isegi usu-, vaid eluterve loogika küsimus. Jään endiselt oma „usu“ või õigemini loogika juurde: kohustuslik ajateenistus on riigile kasulik ja ratsionaalne ning kodanikele arusaadav ja aktsepteeritav üldjuhul vaid siis, kui eksisteerib selge ja reaalne väline oht, mis tingib vajaduse ajateenistuse kaudu komplekteeritava reservarmee ja muudab kodanikule arusaadavaks ja aktsepteeritavaks kohustusliku väeteenistuse.
Kui puudub see väline oht, siis pole riigil üldjuhul enam vajalik ega majanduslikult otstarbekas pidada üleval suurt reservarmeed ja koolitada selle jaoks iga-aastaselt kümneid või sadu tuhandeid kodanikke. Ja kui välist ohtu enam pole, siis ei saa kodanik ka enam ühel hetkel aru, miks või kelle vastu peab ta ohverdama aastakese oma tsiviilelust. Ja kui ohtu enam pole, kuid kohustus endiselt säilib, siis ma sügavalt kahtlen, et suurem osa kodanikke saab kohustuslikust teenistusest sellise positiivse pisiku, et toetab edaspidi valimistel oma riigi aktiivset sõjalist sekkumist väljaspool oma riigi piire ja kaitsekulude tõstmist või senisel tasemel hoidmist. Pigem vastupidine efekt võib hoopis tekkida.
Ja kui sa tahad väita, et Saksamaa (ja teised Euroopa riigid) oleksid pidanud pärast välise ohu ärakadumist säilitama üldise kohustusliku ajateenistuse vaid selleks, et hoida kodanike kaitsetahet, militaarsust või toetust kaitsekuludele, siis tuleb öelda, et tegemist oleks olnud ühe koletult kalli ja ebamõistliku PR-projektiga. Ja kui ühiskonnas on juba varem misiganes ajaloolistel või poliitilistel põhjustel kujunenud skeptiline suhtumine sõjanduse ja jõu kasutamise vastu, siis on see laiem probleem, mida lihtsalt ajateenistuse kaudu ei lahenda.
Või võtame siis mõned praktilised näited siitsamast Eestist. Kui sa väidad (või usud), et kohustuslik ajateenistust on selline asi, mille läbimine suurendab kodanike kaitsetahet või toetust kaitseväele või teenistusele endale, siis peaks meil ju teoreetiliselt olema niimoodi, et ajateenistusse satuvad kodanikud, kes eriti üldse ei saa aru, milleks see kõik vajalik on, aga teenistuses saavad nad „suure valgustuse“ osalisteks ja väljuvad väeosaväravast hoopis „kaitsetahtelisemate ja militaristlikumatena“. Kui nüüd tegelikkuses vaadata läbi aastate läbi viidud uuringuid, kus uuritakse noorte kodanike suhtumist Kaitseväkke enne ja pärast teenistust, siis üldiselt nähtub sealt, et nt ajateenistuse läbimise vajalikkust toetab juba enne teenistust u 60% kutsealustest ning pärast teenistust tõuseb see küll kuni 70%, aga mitte kuidagi ei saa öelda, et läbi ajateenistuse toimub kodanike peades mingi totaalne nihe positiivsuse suunas. Vastupidi – positiivne suhtumine on pigem olemas juba varem, teenistuse läbimine suurendab seda mõnevõrra, kuid mitte märkimisväärselt. Sama kehtib ka teiste analoogsete küsimuste kohta. Millega ma tahan kokkuvõttes öelda vaid seda, et enamus kodanikke (ilmselgelt nii Eestis kui teistes riikides) kujundab oma hoiakud riigikaitse jms asjade suhtes iseseisvalt ja enne teenistust ning teenistus ise hoiakuid enam eriliselt ei muuda. Ega peagi muutma, vaid andma lihtsalt vajalikke teadmisi ja oskusi nende hoiakute rakendmaiseks.
Või võtame siis sellesama Saksamaa näite. Siis, kui seal veel oli kohustuslik ajateenistus, hakkas pärast Külma sõja lõppu iga-aastaselt minu teada kuuekohaline arv kutsealuseid kaitseväeteenistuse asemel valima hoopis tsiviilteenistuse läbimise sotsiaalsektoris (ja see – suur hulk odavat abitööjõudu sotsiaalsektorile – oli ka üks peamiseid põhjuseid, miks kohustuslik teenistus Saksamaal pärast Külma sõja lõppu üldse niigi kaua kestis). St väga suurel arvul sakslastel oli juba enne teenistust väljakujunenud miskipärast arusaam, et nad võiksid riigile vajalikud ja kasulikud olla muudmoodi, kui relvateenistusest – nende hoiak ja suhtumine kujunes veel enne, kui nad üldse kuskile teenistusse sattusid. Kui need sellid oleks kõik tsiviilteenistuse asemel sõjaväeteenistuse suunatud, siis võib-olla oleks seeläbi ka nende suhtumine militaariasse kardinaalselt positiivsuse suunas muutunud, kuid ma sügavalt kahtlen selles.
Mis puudutab eile Pealtnägijad näidatud taibut, siis mälu järgi see noorsand üldsegi mitte ei eitanud oma kohustust riigi ees, ei eitanud seda, et kaitseväge ja ajateenistust on vaja, eriti praeguses julgeolekuolukorras, vaid temal olid (või talle endale tundus, et tal on) kõlbelised põhjused, miks valida relvateenistuse asemel mitte-militaarne asendusteenistust – mis on kodaniku põhiseaduslik õigus. See, et taibu pettus iseenda poolt teadlikult tehtud valikutes ja nahaalselt vingerdas välja talle endiselt ebameeldiva kohustuse täitmisest, on kindlasti mage lugu, kuid ei puutu enam otseselt asjasse. St. kodanik ei eitanud maksude kogumise vajadust ja kohustust ka ise seda maksu maksta, vaid pettus selles, kuidas kogutud maksu kasutati. Või oled sa veendnud Trumm, et kui me selle Harvardi lõpetanud ja ilmselgelt juba väljakujunenud hoiakute ja seisukohtadega inimese oleks asendusteenistuse asemel saatnud ajateenistusse, siis oleks tema hoiakutes toimunud 180-kraadine pööre? Võib-olla oleks, aga ma suti kahtlen selles – põhiline on ju antud vaidluse kontekstis see, et isiku hoiakuid olid välja kujunenud enne teenistusse tulekut.
Aga üldiselt kipun arvama, et see ei ole isegi usu-, vaid eluterve loogika küsimus. Jään endiselt oma „usu“ või õigemini loogika juurde: kohustuslik ajateenistus on riigile kasulik ja ratsionaalne ning kodanikele arusaadav ja aktsepteeritav üldjuhul vaid siis, kui eksisteerib selge ja reaalne väline oht, mis tingib vajaduse ajateenistuse kaudu komplekteeritava reservarmee ja muudab kodanikule arusaadavaks ja aktsepteeritavaks kohustusliku väeteenistuse.
Kui puudub see väline oht, siis pole riigil üldjuhul enam vajalik ega majanduslikult otstarbekas pidada üleval suurt reservarmeed ja koolitada selle jaoks iga-aastaselt kümneid või sadu tuhandeid kodanikke. Ja kui välist ohtu enam pole, siis ei saa kodanik ka enam ühel hetkel aru, miks või kelle vastu peab ta ohverdama aastakese oma tsiviilelust. Ja kui ohtu enam pole, kuid kohustus endiselt säilib, siis ma sügavalt kahtlen, et suurem osa kodanikke saab kohustuslikust teenistusest sellise positiivse pisiku, et toetab edaspidi valimistel oma riigi aktiivset sõjalist sekkumist väljaspool oma riigi piire ja kaitsekulude tõstmist või senisel tasemel hoidmist. Pigem vastupidine efekt võib hoopis tekkida.
Ja kui sa tahad väita, et Saksamaa (ja teised Euroopa riigid) oleksid pidanud pärast välise ohu ärakadumist säilitama üldise kohustusliku ajateenistuse vaid selleks, et hoida kodanike kaitsetahet, militaarsust või toetust kaitsekuludele, siis tuleb öelda, et tegemist oleks olnud ühe koletult kalli ja ebamõistliku PR-projektiga. Ja kui ühiskonnas on juba varem misiganes ajaloolistel või poliitilistel põhjustel kujunenud skeptiline suhtumine sõjanduse ja jõu kasutamise vastu, siis on see laiem probleem, mida lihtsalt ajateenistuse kaudu ei lahenda.
Või võtame siis mõned praktilised näited siitsamast Eestist. Kui sa väidad (või usud), et kohustuslik ajateenistust on selline asi, mille läbimine suurendab kodanike kaitsetahet või toetust kaitseväele või teenistusele endale, siis peaks meil ju teoreetiliselt olema niimoodi, et ajateenistusse satuvad kodanikud, kes eriti üldse ei saa aru, milleks see kõik vajalik on, aga teenistuses saavad nad „suure valgustuse“ osalisteks ja väljuvad väeosaväravast hoopis „kaitsetahtelisemate ja militaristlikumatena“. Kui nüüd tegelikkuses vaadata läbi aastate läbi viidud uuringuid, kus uuritakse noorte kodanike suhtumist Kaitseväkke enne ja pärast teenistust, siis üldiselt nähtub sealt, et nt ajateenistuse läbimise vajalikkust toetab juba enne teenistust u 60% kutsealustest ning pärast teenistust tõuseb see küll kuni 70%, aga mitte kuidagi ei saa öelda, et läbi ajateenistuse toimub kodanike peades mingi totaalne nihe positiivsuse suunas. Vastupidi – positiivne suhtumine on pigem olemas juba varem, teenistuse läbimine suurendab seda mõnevõrra, kuid mitte märkimisväärselt. Sama kehtib ka teiste analoogsete küsimuste kohta. Millega ma tahan kokkuvõttes öelda vaid seda, et enamus kodanikke (ilmselgelt nii Eestis kui teistes riikides) kujundab oma hoiakud riigikaitse jms asjade suhtes iseseisvalt ja enne teenistust ning teenistus ise hoiakuid enam eriliselt ei muuda. Ega peagi muutma, vaid andma lihtsalt vajalikke teadmisi ja oskusi nende hoiakute rakendmaiseks.
Või võtame siis sellesama Saksamaa näite. Siis, kui seal veel oli kohustuslik ajateenistus, hakkas pärast Külma sõja lõppu iga-aastaselt minu teada kuuekohaline arv kutsealuseid kaitseväeteenistuse asemel valima hoopis tsiviilteenistuse läbimise sotsiaalsektoris (ja see – suur hulk odavat abitööjõudu sotsiaalsektorile – oli ka üks peamiseid põhjuseid, miks kohustuslik teenistus Saksamaal pärast Külma sõja lõppu üldse niigi kaua kestis). St väga suurel arvul sakslastel oli juba enne teenistust väljakujunenud miskipärast arusaam, et nad võiksid riigile vajalikud ja kasulikud olla muudmoodi, kui relvateenistusest – nende hoiak ja suhtumine kujunes veel enne, kui nad üldse kuskile teenistusse sattusid. Kui need sellid oleks kõik tsiviilteenistuse asemel sõjaväeteenistuse suunatud, siis võib-olla oleks seeläbi ka nende suhtumine militaariasse kardinaalselt positiivsuse suunas muutunud, kuid ma sügavalt kahtlen selles.
Mis puudutab eile Pealtnägijad näidatud taibut, siis mälu järgi see noorsand üldsegi mitte ei eitanud oma kohustust riigi ees, ei eitanud seda, et kaitseväge ja ajateenistust on vaja, eriti praeguses julgeolekuolukorras, vaid temal olid (või talle endale tundus, et tal on) kõlbelised põhjused, miks valida relvateenistuse asemel mitte-militaarne asendusteenistust – mis on kodaniku põhiseaduslik õigus. See, et taibu pettus iseenda poolt teadlikult tehtud valikutes ja nahaalselt vingerdas välja talle endiselt ebameeldiva kohustuse täitmisest, on kindlasti mage lugu, kuid ei puutu enam otseselt asjasse. St. kodanik ei eitanud maksude kogumise vajadust ja kohustust ka ise seda maksu maksta, vaid pettus selles, kuidas kogutud maksu kasutati. Või oled sa veendnud Trumm, et kui me selle Harvardi lõpetanud ja ilmselgelt juba väljakujunenud hoiakute ja seisukohtadega inimese oleks asendusteenistuse asemel saatnud ajateenistusse, siis oleks tema hoiakutes toimunud 180-kraadine pööre? Võib-olla oleks, aga ma suti kahtlen selles – põhiline on ju antud vaidluse kontekstis see, et isiku hoiakuid olid välja kujunenud enne teenistusse tulekut.