Fakt on selles, et reaalselt Ligi olemasolevaid riigikaitsearengu põhisuundi ei muutnud. Seoste tõmbamine ajateenijate toetuse suurendamise ja palgaarmee loomise katsete vahel on minu arvates meelevaldne. Tegemist on TOETUSE, mitte palgaga. Erinevalt kaadrikaitseväelaste palkadest moodustavad ajateenijate toetused ka pärast suurendamist väga miniatuurse osa kogu kaitse-eelarvest, toetuste pealt ei maksta makse ning toetused ei anna ajateenijatele mingit õigust saada hiljem kaitseväe eripensionit. Kui aga ajateenija toetuse suurendamine annab nt väikelaenu võtnud kutsealusele kindluse, et ta suudab ka ajateenistuse ajal pangale intresse tagasi maksta (sest laenu põhiosa tagasimaksmine peatatakse ajateenistuse ajaks, kuid intresside maksmist mitte, ja 150 krooni eest kuus juba intresse ei maksa), siis see ju ilmselgelt suurendab paljude kutsealuste motivatsiooni tulla aega teenima. Ning see tugevdab ajateenistust kui institutsiooni kui tervikut.Kapten Trumm kirjutas:Oh, A4 on meil ikka hea uumuri-miisA4 kirjutas: Milles väljendus Ligi "äärmuslik poliitika" ja kuidas seda üldse ellu viidi? Mina väidan, et Ligi ajal ei astutud ühtegi sammu ajateenistuse kaotamise suunas ja täiskutselisele armeele ülemineku suunas. Kas Ligi ajal ajateenijate teenistussekutsumine, nendest sõja-aja üksuste formeerimine ja Kevadtormil kokkuharjutamine jätkus? Jätkus küll. Kas ajateenijate varustus (uued rakmed, Saksa kiivrid jne) paranes? Paranes küll. Kas ajateenijatele hakati 150-kroonise mõnitamise asemel natukene suuremat toetust maksma, millega suurendati ka inimeste motivatsiooni tulla ajateenistusse? Hakati. Kas lühimaa-õhutõrje osteti, mis on mõeldud eelkõige ajateenijatest koosneva brigaadi kaitsmiseks? Osteti küll.
Nimetatud töövõitudel, mida sa sm Ligi hingele kirjutad, pandi alus juba siis, kui sm Ligi ei tihanud ministriametist veel unistadagi. Näiteks kasvõi seesama ÕT hange, mille ettevalmistamisega tehti algust ikka tubli hulk aastaid enne Ligi tulekut.
Mis puudutab seda toetuse suurendamist, siis vaevalt oli selle motiiviks omakasupüüdmatu hoolitsemine ajateenijate taskuraha eest, pigem oli see ikka üks samm sel palgaarmee-teel.
Küll aga ei saa salata, et palgaarmee jutu vastutustundetu ajamine tõi kaasa tuntavaid tagasilööke nii näole andvate kutsealuste arvus ja motivatsioonis - no võtame paar aastat ajapikendust, nagunii tuleb palgaarmee.
Küll aga polnud mingit saladust, et KMin sisene kompetents sõjalistel teemadel polnud (ega pole ka praegu) eriti kiita ja selles veendumiseks piisab kui lahti lüüa personaliandmed kodulehel. Ja see paistab ka näiteks EPL riigikaitse lisas aeg-ajalt ilmuvatest mõttesähvatustest välja. Ametnikud armastavad väga tuututada rahvusvahelistel ja assümmeetrilistel teemadel, kuid miskipärast teemal, milliseid "torusid" on vaja EV kaitseks, kirjutab kas Kunnas või piiratud arv teisi pagunikandjaid. Muidu võtavad seal mahu ära toredad, noored ja särasilmsed tsiviilriietes inimesed, kes tegelikult riigikaitsest suurt midagi ei jaga.
Mis puudutab kaitseministeeriumi ametnike kompetentsi ja ajalehes Riigi Kaitse ilmuvat. Võiks aru saada, et kaitseministeerium ei ole relvajõudude ministeerium ega tegele vaid suurtüki kaliibri suurusega, vaid tegeleb laiemalt kaitse- ja julgeolekupoliitikaga, õigusloomega, avaliku halduse ja veel palju muuga. Rahvusvahelised suhted, kaitsealane koostöö, diplomaatia jne on riigi laiema julgeolekupoliitika osad samamoodi, nagu seda on jalaväepataljonidele "torude" hankimine ning ajateenijatele taktikaliste võtete õpetamine. Üks täiendab teist. Ning kaitse- ja julgeolekupoliitika "pehmema" või "vähemseksikama" osaga tegelmiseks on muuhulgas vaja ka politolooge, sotsiolooge, õigusteadlasi, ajaloolasi jne. Kasutada selleks aastaid sõjakoolides ja kindralstaabi akadeemiates õpetatud riviohvitsere oleks oleks puhas ressursside raiskamine, sest ohvitser peab tegelema puht-sõjalise riigikaitsega.
Ajaleht Riigi Kaitse on just sellise laiema julgeoleku- ja kaitsepoliitika peegelduseks ja selgituseks. Arutlemine jalaväekompanii taktikaliste võtete või konkreetsete suurtükiväesüsteemide sobivuse üle on kahtlemata sama oluline teema, kuid see ei ole Riigi Kaitse eesmärgiks. Selle jaoks on meil olemas väljaanded, kus kirjutavad sõjaväelased, kes neid teemasid tsiviilametnikest paremini tunnevad. Sellisteks väljaanneteks on ajakiri Sõdur ja vähemal määral ka ajakiri Kaitse Kodu. Ja kui nende väljaannete sisu on kõikuv (kuidas parandab Eesti riigikaitselist mõtlemist teadmine, et Kabuli turult on võimalik Saksa Stahlhelmi osta, nagu ühes hiljutises Sõduris pikalt kirjutati?) ja levik väikene, siis on selles süüdi nende ajakirjade väljaandjad.
Sõjalisest kompetentsist rääkides ei saa ka mainimata jätta, et sõjaline kompetents saab kaitseministeeriumisse tulla vaid kaitseväest (alternatiiviks on see, kui kaitseministeerium hakkaks aretama erilist, vaid kaitseministeeriumis teenimiseks mõeldud eraldi ohvitserikorpust, aga sellest ei võidaks keegi midagi). Kaitsevägi aga ei anna ministeeriumile kaadrikaitseväelasi põhjusel, et neil napib endal kvalifitseeritud kaadrit ning miskipärast ei suudeta vanemohvitseride karjääriredelisse sisse planeerida ajutist, 3-4 aastast teenimist ministeeriumis (kuigi formaalselt peaks ju kõik olema ühtses vereringes). Sõjalise kompetentsi puudus ministeeriumis tuleneb otseselt sõjalise kompetentsi puudujääkidest kaitseväes endas. Loodan väga, et uuel kantsleril on piisavalt power'it, et kaitseväest asjalikke ohvitsere ministeeriumisse nõuda.
Mis puudutab "tuututamis assümeetrilistel teemadel", siis äkki on kapten Trumm tähelepannud, et igal aastal osalevad mitusada Eesti kaitseväelast assümeetrilistes konfliktides Afganistanis, millega paraku kaasnevad langenud, haavatud ja invaliidistunud - meeldib see meile või mitte. Osalemine assümeetrilistes konfliktides pole mitte tuututamine, vaid Eesti kaitseväe argipäev, ja kui sellega ei tegeleta piisavalt tõsiselt nii ministeeriumi kui ka kaitseväe tasandil, siis on selle tagajärjeks surnud Eesti poisid. (NB! See kõik ei tähenda, et valmistumine sümmeetriliseks sõjapidamiseks Eesti territooriumil poleks sama oluline).