protseduurid&rutiinid

[Hertsog]

eheh, see on nii tore teema, et ma taaskord astun välja oma tavapärasest alamfoorumist ja kirjutan siia kommentaari.

alustuseks ütlen kohe ära, et ma pole sõjaväes käinud (sest keegi pole kutsunud), ega tea nendest peldikukaevamise nüanssidest midagi. küll aga olen käinud mõne talve tarbatu suurkoolis ja töötanud ka paaris erinevas organisatsioonis. ja tean oma kogemusetst kindlalt seda, et igale organisatsioonile (olgu siis tegemist kaitseväega või hamburgeriketiga) võib saatuslikuks saada just üleorganiseerimine. ehk teatud hetkel tekivad (tekitatakse) inimesed/ametikohad, kes hakkavad juhtima/kontrollima erinevaid nüansse, nende seas ka ebaolulisi. ühel hetkel muutuvad mõned ametikohad selliseks, kus nende valdajad peavad enese eksistentsi õigustamiseks koguaeg midagi tegema. selleks, et oleks koguaeg näidata mingit tegevust ja "arengut". elik - ei huvita enam tulemus, vaid fakt et midagi koguaeg toimuks. mina ilmselt näen asju vähe teisema nurga alt kui teie, aga minu arusaam on, et kaitsevägi on just selline firma, mis on nüüd siis selle napilt paarikümne aasta jooksul kenasti käima läinud ning jõudnud just sellesse staadiumisse, mida kirjeldasin ülalpool.

kui keegi annaks mulle tööl käsu minu tegevuskavaga järgneva paari tunni jooksul ning seda vormistatuna kolmel a4 lehel, siis ma viskaks kogu selle paberimajanduse peldikusse ning läheks uurima kes on lolliks läinud.

jajaa, ma tean, keskmise suurusega eraettevõtet ei saa võrrelda kaitseväega, mis on sadu kordi suurem ning omab ka oluliselt vastutusrikkamaid ülesandeid. aga lugedes kõiki neid eelnevaid postitusi tekib just selline küsimus: kes on üleval lolliks läinud ? miks keskendutakse põhiliselt ebaolulisele? kellel on seda aega et vorpida masinkirjas 4 lehekülge võsahõivamise käsku ?

ma saan aru, et kindlasti shokeerin nüüd mõnda sõjardit, et mida ma tsivilistinäru ka tean, aga mõtleks korraks nii: alljuhile antakse käsk. tema asi on see käsk täita vastavalt tema valitud meetoditele. suhtudes seejuures heaperemehlikult tema kätte usaldatud alluvate eludesse ning tehnikasse. sitamaja ei pea kaevama, selle võib kaevata... et annaks nagu rohkem otsustusvabadust, lähtudes sellest et ülesanded saavad täidetud ja seda teatud õpetatud/õpitud meetodite raames.

P.S. mina tulen organisatsioonist, kus kedagi ei huvita mida ma teen ja kuidas ma teen. juhtkonda huvitavad ainult tulemused. lihtne ja loogiline.

[Madis22]

Kelleltki ei nõuta lehekülgede kaupa käsku. Nõutav on, et see sisaldaks viis olulist punkti: olukord, ülesanne, täitmine, tagamine ja juhtimine. Jäta neist üks punkt ära ja sul on lootus näha selle suunalist pornot. Näiteks:

1) Omade vaheline laskmine, sest unustatakse mainida, et antud alal tegutseb veel mõni omade üksus.
2) Viivitamise asemel asutakse meeleheitlikult positsiooni hoidma.
3) Keegi ei tea, mida just tema tegema peab ja paneb igaks juhuks jooksu kohe, kui naaber seda teeb.
4) Kust küll saaks süüa, juua, lisa moona jne?
5) "Kuradi kompül pani ise jooksu!"

Peldikuauguga (väga oluline rajatis muide) on lihtne - üldjuhul ei anta selle rajamiseks või selle rajamise planeerimiseks aega. Nii nagu unustatakse anda aega välihügieeniks ja varustuse hoolduseks (saapad, kube ja habe peaks olema ju ometi igapäevane teema). Rumal on see, kes kohtuniku vastava küsimise peale kõrvad punaseks ajab ja end süüdi tunneb.

[kert122]

ehk siis on organiseeritud täpselt niipalju kui vaja, ja nüüd on kõik nii nagu peab, piisav rutiinide jälgimine ja treenimine on taganud meie üksustele ka peale 72h mingit asja ajades protseduurilise korrektsuse,lahinguvõimest rääkimatta?

peab abi hankima, sest tuleb välja, et mu aju ei tööta ilmselt korralikult

[Kapten Trumm]

Kelleltki ei nõuta lehekülgede kaupa käsku. Nõutav on, et see sisaldaks viis olulist punkti: olukord, ülesanne, täitmine, tagamine ja juhtimine.

Siiski võib väljaõppel näha olukorda, kus rühma rännaku ja paiknemise käsk on 3 A4 lehekülge pikk+1 lk kaarti. Seda instruktorid õpetavad (sest neid õpetati) ja õpetatavad usuvad, et nii ongi. Sellise käsu mahu ebaotstarbekus tuleb välja juba natuke realistlikuma harjutuse käigus, kus vastane ei tee sinu käsu koostamine ajaks 3 tundi pausi. Üks põhjus on muidugi see, et Eestis pole kasutusel ühtseid SOP-sid ja poolte tegevuste kohta tuleb see ise jutustada.

Reaalselt on sul 15 min aega ja käsu suurus on max 2 taskumärkmiku lehte. Rohkem lihtsalt ei jõua.

[TTA]

P.S. mina tulen organisatsioonist, kus kedagi ei huvita mida ma teen ja kuidas ma teen. juhtkonda huvitavad ainult tulemused. lihtne ja loogiline.

Õnneks seda KUIDAS käsku täita ka kaitseväes ei käsita. Va. need erandid kui alluvaks on tõeline tolbajooba. Ma loodan vähemalt et kellegil pole KÜ tulnud jagusid kaitsesse rühmitama.

[sven]

Hertsog kirjeldas olukorda väga hästi. Kusjuures erafirmat saab väga hästi võrrelda kaitseväega. Erafirmas ei mängita olukorda vaid seal tulistatakse kogu aeg teravaga. Kui halvasti tulistad on tulemuseks mitte laibad vaid sotsiaalsed laibad. Seepärast peab iga liigutus olema efektiivne ja teenima kõige paremini eesmärgile jõudmist. Kõik tarbetu heidetakse kohe kõrvale. Kui asi hakkab lonkama, tehakse "päevapilti" ja- nii joonistub välja, et kes mida teeb ja kus on ebakõla.
Kui teha "Päevapilt" kaitseväest, siis joonistuks nii mõndagi huvitavat välja. Saaks vastuse küsimusele, et kas on juba ka kuhugi jõutud või on ainult paigaltammumine erakordselt intensiivseks muutunud.

[Madis22]

Erafirmas toimivad asjad ilma korralike protseduurideta täpselt niikaua, kuni keegi pole otsustanud sellele firmale s*tta keerata. Siis on puudu vett pidav leping, teostatud tööde akt, tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, korralik arve ja jälle on keegi rahast ilma ja näljas ...

[sven]

Jälle hea võrdlus. Aga ometi ei saa erafirma keskenduda vaid dokumentatsioonile. Põhirõhk jääb ikkagi kas tootmisele, müügile vms- need asjad peavad väga hästi olema. Ja siis kaetakse seljatagune paberitega.

Protseduuride ja käskude maailmas aga näib, et rõhk on pandud just kõrvalisele teemale ja sellele keskendutakse. Kedagi ei näi huvitavatki kas me tegelikult ka oleksime suutelised mõnda lahingut võitma. Käsk ja suur hulk igasuguseid protseduure justkui tagaks iseenesest lahingus edu ja ainult neid asju me nüüd hindamegi ja nõuame, jäägu ülejäänu kasvõi tegemata.

[kert122]

erasektoris on täpselt selline hulk dokumente, mis välistab üle laskmise, ja tihti on ühel dokumendil erinevaid funktsioone, saateleht-üleandmisakt ühes dokumendis näiteks+klausleid lisaks.
juurde neid ei tehta kui see pole hädavajalik.
Dokumentatsioon on hädavajalik, kuid pole põhiline.

[Hertsog]

Dokumentatsioon on hädavajalik, kuid pole põhiline.

hakkame jõudma tõele väga lähedale. ma arendaks Kerdi mõtet edasi:

Dokumentatsioon peab toetama tegevust, mitte tegevus dokumentatsiooni.

[Kapten Trumm]

Kui lugeda Vabadussõda puudutavaid raamatuid (nt R. Rosenthali Laidoner-väejuht), siis nähtavalt tollane Eesti Rahvavägi viljeles omalaadset "lõtva juhtimiskultuuri", kus mõni väeosa läks ise oma tarkust mööda rünnakule ja mõni saatis kõrgemad käsud kukele põhjendusega, et olukord on hoopis teistsugune. Selliseid lugusid oli päris palju, märkimisväärseim oli vast Tartu vabastamise lugu.

Kui hakata järgi mõtlema, siis selline "bardakk" lasi väeosade ülematel olla paindlikum ja eks see oli tsaariarmee kooliga Punaarmee komandöridele tiba harjumatu formaat.

SOP-d ja kõik muu on ju tegelikult kahe otsaga asi - ühest küljest lihtsustab elu, teisalt muudab sinu käitumise vastase jaoks ettearvatavaks. Kui nt SOP ütleb, et varitsusele sattudes rullime tagasi, siis vastane seda teades rajab oma tulesüsteemi nii, et sinu SOP kohast tegevust tõkestada. Suur aga võib olla üllatus, kui oodatud tagasi rullimise asemel läheb üks rühm rünnakule, teine rullib edasi ja kolmas jookseb nelja tuule poole. Ja mõni sekund hämmingut võib muuta lahingu käiku.

Eesti edu üks põhjus Vabadussõjas oli ju SOP puudumine ja väikeste üksuste ülemate (suht) vabad käed - ettearvamatu tegevus hoidis initsiatiivi eestlaste käes.

Kahtlen sügavalt, kas täna võtaks vajaduse korral keegi ette sellise käepäraste vahenditega meredessandi tralli, nagu Viru rindel merepoolse tiiva kallal kogu aeg käis?

[scout22b]

Korralik, lihtne ja põhjalik plaan tagab vähemalt teoreetiliselt eeldused oma ülesande edukaks täitmiseks. Mull stiilis "kuule lähme nüüd varitseme" ei ole mingi käsk, KUI KÕIK POLE ENDA JA TEISTE TEGEVUSPROTSEDUURIDES 100% KINDLAD. Aga kuidas selleni jõuda? Alguses ei haara ju keegi midagi lennult, vaid süstematiseeritud tegevus ja põhjalik ettevalmistus viib selle tasandini. On ju nii? Seega, leian, et absoluutselt vajalik on inimestele detailselt ette kirjutada mida nad teevad, kuna nad teevad ja kus nad teevad. Kuna nad peavad kuhu minema ja mis nad teevad siis kui juhtub nii jne. Käsud saavad alati olla lühemad kui meeskond on kokku töötanud. Kuid siiski peavad need endas hõlmama mingeid olulisi punkte nagu seda praegu käsud on. SOP-id SOP-ideks tähtis pole järgida alati kindlat tegevusmalli, vaid kordan: TÄHTIS ON ET KÕIK TEAKSID IGAS OLUKORRAS, MIDA NEMAD JA TEISED NENDE ÜKSUSES PEAVAD TEGEMA. Seega leian, et põhjalik käsk on oluline osa kaitseväe süsteemis. Käsu pikkus a la 4lk A4 on muidugi küsitav. Kõrgemal tasandil miks mitte, rühma tasandil ei tea küll et keegi oleks väga romaane kirjutama kukkunud. Käsu koostamisel on tähtis silmas pidada, et käsk oleks lühikene, plaan võimalikult lihtne ja igale liikmele arusaadav. Kordan korra veel: korralik, lihtne ja plaan tagab ja sellest tuletatud käsk tavad suurema tõenäosuse edu saavutamiseks oma ülesande teostamisel. PROPER PRIOR PLANNING PREVENTS POOR PERFORMANCE

[kert122]

lihtne plaan justnimelt, kõike ei saa ette kirjutada, sest pole olemas täiusliku käsku, kõike ei ole võimalik ette näha, olukord muutub hetkega, ja siis peavad kohe ülemad hakkama juba ise korraldusi jagada, mis edasi saab.
mida rohkem ülevalt alla, seda lihtsamaks peaks käsk muutuma ju?!
jaole peaks juba korraldus tulema nii kiirelt ja lihtsalt, et JÜ teades oma vastutusala saab kohe asuda planeerima ja otsustama, kus teeme, mida teeme, mis meil selleks vaja on ja mis pärast edasi teema, ja kui midagi juhtub mis siis saab.

ettearvamatus on kole asi tegelikult vastasele, varitsuse teeb näiteks väga julmaks koht kust seda tehakse, kas sealt kust on hea ja mugav ja mis täidab igasuguseid nõudeid, või kuskilt soost, kuhu keegi minna ei taha.

No OPLAN ever survives initial contact.

[TTA]

lihtne plaan justnimelt, kõike ei saa ette kirjutada, sest pole olemas täiusliku käsku, kõike ei ole võimalik ette näha, olukord muutub hetkega, ja siis peavad kohe ülemad hakkama juba ise korraldusi jagada, mis edasi saab.
mida rohkem ülevalt alla, seda lihtsamaks peaks käsk muutuma ju?!
jaole peaks juba korraldus tulema nii kiirelt ja lihtsalt, et JÜ teades oma vastutusala saab kohe asuda planeerima ja otsustama, kus teeme, mida teeme, mis meil selleks vaja on ja mis pärast edasi teema, ja kui midagi juhtub mis siis saab.

ettearvamatus on kole asi tegelikult vastasele, varitsuse teeb näiteks väga julmaks koht kust seda tehakse, kas sealt kust on hea ja mugav ja mis täidab igasuguseid nõudeid, või kuskilt soost, kuhu keegi minna ei taha.

No OPLAN ever survives initial contact.

Samas on käske mida tasuks anda just allapoole üha detailsemalt. Näiteks patrulli käsk jaole. Kui ülem teab mida teeb siis väga detailne käsk koos kõigi eriolukordadega suurendab patrulli edukuse võimalust meeletult. Sellist käsku tuleb muidugi anda maastikumudelil või muid abivahendeid kasutades et kõik puust ette ja punaseks teha. Eesmärk detailsusel on just see et igaüks teaks mida ta igas olukorras tegema peaks. Loomulikult tuleb kõik ka läbi harjutada, harjutamine kahjuks on asi mille pealt kõige rohkem kiputakse lõikama kuid mis just tavaliselt kõige rohkem tulemusi annab.

[scout22b]

Ja Sa siis ei arva, et mida rohkem ma üritan vastase erinevaid tegevusvõimalusi ennetada (seda ka oma plaani sisse kirjutades) seda rohkemaks ma valmis olen? Et kui ma lähen kolm kätt taskus a la stiilis "läheme teeme midagi" olen ma paremini ette valmistatud? Ja kas ma ütlesin oma eelnevas postituses, et tuleb kõik võimalused lahti kirjutada? Ilmselgelt ei olegi võimalik ette aimata kõike mis vaenlane võib teha, aga kas ei tundu loogiline arvestada vastase tõenäolisi tegevusplaane? Ja minu kogemus ütleb, et mida alla poole käsk tuleb seda detailsemaks asi muutub