Re: Uued Kaitseväe ehitised ja baasid
Postitatud: 19 Dets, 2018 9:23
Kas tõesti need 25 ladu tuleks ehitada tühjale kohale? Ma olen ise kokku lugenud, et KV-l on ca 40 paiknemist üle Eesti ja neid on ka omajagu sellest 100 km joonest lääne pool. Teiseks - teatud tavaari (isiklik varustus, üksikmehe relv ja mingi kogus moona) tuleb hakata kodus hoiustama. Kolmandaks - rootsi punkrid. Olen neid Rootsis näinud veel 2002. aastal mingi Kesk-Rootsi puutööstuse tagahoovis seismas, rootslased kommenteerisid "äh, army's stuff inside". Need pole kindlasti tasuta hüved, kuid vähendavad nõudmisi laopindade ja mobilisatsioonikeskuste suurusele.
Teiseks märgin - et see eelhoiatusega enda hellitamine ("kulutada raha, et rakett ei saja ootamatult pähe") ei asenda passiivseid kaitsemeetmeid. Aktiivne kaitse on täiesti ebareaalne, eriti kui rääkida ballistilistest sihtmärkidest. Eesti õhuruumi hõlvavat õhutõrjet rahuajal meil olema ei saa. Ka sõja ajal on kahtlane. Ka 2-3 NASAMSi süsteemi ise ostmine probleemi ei lahenda (praktiline laskekaugus seal alla 20 km). Eesti lääne- ja põhjapiiri kontrolliks kasutas NSVL ca 50 õhutõrje raketisüsteemi, mille TTA-d varieerusid NASAMS-ist Patrioti ületavateni. Kes liitlastest selle toob? Teiseks strateegilise eelhoiatuse saamine oli, on ja jääb meil probleemseks. Esiteks idanaaber suurendab kogu aeg üksuste alalist lahinguvalmidust. Kuidas eristada Vladimirski Lagerist väljuva PAT TG polügoonisõitu sõttasõidust? Teiseks idanaaber on igasugu hämamises suur meister. Kui lahingukäsud toovad kohale mehed Uazikutega, ümbrik kuuetaskus, siis pole ka elektroonilisest luurest kasu. Oleks vaja teha õhuluuret, lendame drooniga VF õhuruumi? Satelliitide lennugraafik on teada, võimalik on vältida. USA kulutab luurele (sh eelhoiatusele) aastas suuremaid summasid kui meie kaitsele kokku, aga 11. septembril, kui reisilennukid kuskile sisse lendama hakkasid, selgus, et Washingtoni lähedal lennuväebaasis polnud isegi lennukitel rakette. Eelhoiatus? Seepärast kokkuvõtvalt - me peaks siiski arvestama võimalusega, et tegevus algab ootamatult/üllatuslikult, sest üllatada on suudetud ka palju suuremate eelhoiatuse hankimise võimalustega riike (nt Iisrael ja USA). Aga eelhoiatuse hankimisse tuleb raha panustada ja kõvasti, see on selge.
Teiseks märgin - et see eelhoiatusega enda hellitamine ("kulutada raha, et rakett ei saja ootamatult pähe") ei asenda passiivseid kaitsemeetmeid. Aktiivne kaitse on täiesti ebareaalne, eriti kui rääkida ballistilistest sihtmärkidest. Eesti õhuruumi hõlvavat õhutõrjet rahuajal meil olema ei saa. Ka sõja ajal on kahtlane. Ka 2-3 NASAMSi süsteemi ise ostmine probleemi ei lahenda (praktiline laskekaugus seal alla 20 km). Eesti lääne- ja põhjapiiri kontrolliks kasutas NSVL ca 50 õhutõrje raketisüsteemi, mille TTA-d varieerusid NASAMS-ist Patrioti ületavateni. Kes liitlastest selle toob? Teiseks strateegilise eelhoiatuse saamine oli, on ja jääb meil probleemseks. Esiteks idanaaber suurendab kogu aeg üksuste alalist lahinguvalmidust. Kuidas eristada Vladimirski Lagerist väljuva PAT TG polügoonisõitu sõttasõidust? Teiseks idanaaber on igasugu hämamises suur meister. Kui lahingukäsud toovad kohale mehed Uazikutega, ümbrik kuuetaskus, siis pole ka elektroonilisest luurest kasu. Oleks vaja teha õhuluuret, lendame drooniga VF õhuruumi? Satelliitide lennugraafik on teada, võimalik on vältida. USA kulutab luurele (sh eelhoiatusele) aastas suuremaid summasid kui meie kaitsele kokku, aga 11. septembril, kui reisilennukid kuskile sisse lendama hakkasid, selgus, et Washingtoni lähedal lennuväebaasis polnud isegi lennukitel rakette. Eelhoiatus? Seepärast kokkuvõtvalt - me peaks siiski arvestama võimalusega, et tegevus algab ootamatult/üllatuslikult, sest üllatada on suudetud ka palju suuremate eelhoiatuse hankimise võimalustega riike (nt Iisrael ja USA). Aga eelhoiatuse hankimisse tuleb raha panustada ja kõvasti, see on selge.