Elust enesest: paljugi lihtrahva arusaamast põhineb sellel, mis kuskilt uudistevoost meelde jääb (elik kelle marketingibüroo kõvemini karjub). Tavalisest seoses ekstreemsustega.
Ega tegelikult inimesed ei tea, mis päriselt toimub ja miks. Eestis pole ühtki tõsiseltvõetavat selle aja uurivat ajakirjanikku ja ega ka lugupeetud reservkolonelleitnandi kirjutised ka just objektiivsusega hiilga. Näiteks võiks see "kamina tippametnike" jutt juba konkretiseeruda, sest loodetavasti oma seljataguse kaitseks on kirjamehel natuke koopiaid varutud. Rahval on ikka au oma kangelasti tunda ja kui keegi ikka konkreetselt riigikaitset saboteeris, siis minimaalselt karjääri punkti võiks selle eest ikka ära saada.
Täna on vast üsna selge, et need palgaarmee fantaasiad pärinevad ikkagi nn lipsumeeste käest ja mulle tundub, et poliitfantaasiad arenesid sellest natuke hiljem, peale lipsumeeste lobitegemist. Ning palgaarmee kui kaitselahenduse pankrot peaks igale mõtlevale inimesele selge olema (vähemalt seniks, kuni VF pole muutunud valgete inimeste riigiks). Kahjuks on avalikke indikatsioon, et idee pole sugugi surnud ja paljud selle idee eeskõnelejad on tänini võtmekohtadel kenasti ametis (kultuuriväärtused hävivad). Sestap tuleb suure skepsisega suhtuda igasugu "tsiviilkontrolli" põhjendustesse, sest selle sildi all võib soodsa poliitilise konjunktuuri puhul alata taas vankri kraavi vedamine. See kraav pole ainult palgaarmee, vaid ka näiteks igasugu iseseisva kaitsevõime seisukohast väheväärtuslike või suisa mõttetute võimekuste (eelis)arendamine ja nende (eelis)rahastamine, mille tagajärjel muutub EKV järjest rohke "ühe strateegia kaitseväeks" (strateegia: võidelda suudame ainult NATO sõjalise toetusega).
Kindlasti tuleb aru saada, et ka kaadrisõjaväelased pole mingi homogeenne mass, vaid nende hulgas on kindlasti ka neid, kes oleks meeleldi igal aastal 9 kuud soojal maal hea palgaga ning vilistaks sellele, mis kodus tulevikus saab. Kui näiteks loete raamatut
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167558
siis seal otsis ka Suure Reformaatori Rumsfeldi seltskond hoolikalt relvajõududest neid, kes polnud olukorra/enese seisundiga rahul või olid muidu lambad, et vildakatele sõjaplaanidele saada "sõjaväelaste toetust".
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.