Kuidas keegi selle hoiakuni on jõudnud, pole hetkel oluline. Kindlasti on ühtesid "mõjutatud", kuid üsna selgelt assotseerub paljudele kaadrisõjavägi siiski ka negatiivsest perspektiivist (vaatamata sellele, et sõjaväge institutsioonina usaldatakse, kuid....!), mis on kõige muu hulgas asjaosaliste aka sõjaväelaste endagi tegevuse poolt kuvandina loodud
Kuna selle hoiaku tekkimine/mittetekkimine ei ole foors mazoor, vaid täitsa juhitav protsess (üldise sõjaväekohustuse näol), siis on see oluline. Et selline hoiak on, on muuhulgas ka nende panus, kes väsimatult selle eelnõuga tegelesid. Seepärast on see väga oluline.
Kaadrisõjavägi assotsieerub negatiivsena üldjuhul kogemuse puudumise tõttu, minuarust nii palju pühendunud, heatahtlikke, aatelisi ja lausa fanaatiliselt oma ala jumaldavaid inimesi kui KV-s kohata võib, tsiviilis naljalt ei leia. Õigemini - kui tsiviilis nii oleks, oleks me peagi 5 rikkaima riigi hulgas.
Sestap jään enda juurde - jalajäljed, mis on kõnealuse seaduse ning selle "hoiakute kujundamise" taga, on kahtlaselt sarnased.....
Olen mõnikord võitlejatega sel teemal lõkke ääres vestelnud ja üsna üldine seisukoht on "kamina poliitjura". Ehk siis inimene, kes asja nuusutanud on, ei oma KV suhtes mingeid linnalegendseid foobiaid ega väärarvamusi. On ka neid, kes arvavad aupaklikult "eks nad tea paremini", aga üldine arvamus selliste protsesside kohta on negatiivne.
Edit: väike tsitaat Hvostovilt
Miks nimetan Eesti julgeolekupoliitilist otsustajate kogukonda sektiks? Nähtuse sektantlik iseloom tuleneb seltskonna suletusest, selle vähesest või õigemini puuduvast valmisolekust ühiskondlikuks diskussiooniks (nagu iga sekt, arvab ka see seltskond evivat esoteerilist teadmist, milleni profaanide mõistus ei küüni), aga ka tegevuse täielikust kontrollimatusest. Küsimus, kes ikkagi neil silma peal hoiab ning nende otsuste ja tegevuse võimalikke tagajärgi analüüsib, jääb tänases Eesti Vabariigis vastuseta.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.