www.militaar.net

Kui vaidlus käib selle ümber, kas merelt maale tungimine on vananenud või mitte, siis vist mitte....
Kui vaadata venelaste tegevust teemal "Mistral" ja jänkide USMC maabumisvahendite arengut. Või et soomlased pole rannikujäägreid laiali saatnud.
Lihtsalt tuleb tunnistada KT2013 põhjal, et meie vastav võimekus on suuresti Vabadussõja tasemel.
Üks põhjus on vähene praktika (pole eriti tehtud) ja teine muidugi vahendite nappus (vajaduse tajumine tuleb esimesest).
Isegi mitte seal, sest Bobr-tüüpi suurtükipaat või Novik-tüüpi miiniristleja oli Loksa-tüüpi asula puhul arvestatav tulejõud.
23 mm Sergeide ja 12,7 mm Browninguga aeglasekäigulised abilaevad aga mitte.

Tegu pole võtmeküsimusega, aga nice to have asjaga.
Nt Peipsil piirduks meie rannaoperatsioonide võime selle mõne relvastamata piirivalvekaatriga.
Mujal aerutatavate Rootsi kummipaatidega (needki vanadusest susisevad).

tommy kirjutas: Tänapäeva soomustatud/mehhaniseeritud üksuse liikumiskiirust ja tegevusraadiust ei tasu võrrelda aegadega, kui lahinguväljal ruulis hobune.

Hobuseid kasutanud väe tegevusraadius oli pea piiramatu. Kui hobusel "paak tühjaks" sai, jäädi seisma ja "tangiti" kohapeal, mitte ei sõltutud kütuse järeleveost. Liikumiskiirus taktikalises olukorras sõltub endiselt sõdurite vaatlusvõimest. Vaenlase-ohtlikel aladel sõltub mehhaniseeritud üksuste liikumiskiirus endiselt jalastunud üksuste maastiku läbivaatamise kiirusest. Tankid võpsikus söösta-katan meetodil ei liigu palju kiiremini, kui 3-4 km/h. Motoriseeritud luure teepeal jalastumata 5-6 km/h, iga ohtliku punkti üle vaatamine heade ilmastikutingimustega tähendab pooletunnist seisakut ... Liikumiskiirus ei ole oluliselt suurenenud võrreldes 100 aastat tagasi tegutsenud jalgrattaid ja hobuseid kasutanud kergete üksustega. Jah, kui vaenlase ohtu pole, ollakse sügaval tagalas ja oma lennuväe vääramatu ülevõimu kaitse all, siis ollakse võimelised liigutama väikeseid allüksuseid 50-70 km/h. Pataljoni ümberpaigutamine ja teises kohas lahinguvalmis säädmine on endiselt aeganõudev tegevus.

Et siis peamegi aluseks võtma, et tänapäeva üksused liiguvad "hobuse kiirusel"
Kõik käib ikka samamoodi, nagu sada aastat tagasi. Ümberpaiknemise, ümberhaaramise ohu puhu, arvestame, kaugele hobusega jõuda võimalik oleks, sealt teeme ka endale järeldused.
Ignoreerime tänapäevaste "vidinate" pakutavaid/ohustavaid võimalusi, pealegi pole nad ju "päris" sõjas osalenud, mida iganes see tähendab.

___

300-400 km on vist hobuveoga üksuse tegevusraadius, mille läbimisel hobune sööb ära sama palju, kui ise vedada jõuab. Või oli see veohärgadega nii. "kohapealtankimist" võimaldavad ainult üksikud vähenõudlikud hobusetõud, aga ka nende toidulauda mitmekesistati sõjasaagiks saadud toiduga. Igatahes, raudtee laialdase kasutusele võtmisega suurenes armeede tegevusulatus ja ka päevateekond hüppeliselt. Suurte armeede ja suurte sõjatandrite kontekstis rääkides on mehhaniseeritud armee järelveost suuremas sõltuvuses, kui kergejalavägi või ka hobuveol armee. Arvestades, et ilmasõdades osalenud keskmine jalaväelane oli vähenõudlik ja vajas igapäevaselt väheseid varustusekilosid järel vedada, on tänapäevane logistika kõigi oma patareide, määrete, kütuste, eritüüpi laskemoonade, varuosade ja miljoni muu kaubaartikliga väge oluliselt rohkem pidurdav, kui omal ajal hobusesööda järelevedu.

Tommy pole muidugi "tänapäevaste" ja "ümberpaigutatavate" jms moodsate sõnadega iseloomustatud armeede ulmadest võimeline vabanema, olgugi et adekvaatne võitlusvõime tsiviliseeritud armee vastu ei käi sellega väga kokku. Saagu siinkohal selgitatud ka termin "päris" sõda- see on sõda, kus võideldakse tehnoloogiliselt samal/sarnasel tasemel, organiseeritud ja riiklikult tagatud armee vastu. Ehk siis konventsionaalne sõda. Mittekonventsionaalne sõda on sedavõrd erinev, et seal kasutatavad asjad on suurelt jaolt "päris" sõjas sobimatud, kuna vastasel on neile olemas adekvaatsed vastumeetmed.

Pöördudes tagasi algse teema juurde, olen ma siiralt õnnelik meie puuduva LI ja LL süsteemi üle, mis on hoidnud ära missioonikogemuste liiglaia juurutamise kaitseväes. Ehk siis arengu puudumine on olnud meie arengu alus

Kui hobused nii fantastilised manööversõja vahendid olid, siis miks manööverdati saklsaste meh.üksuste poolt üle Poole ratsavägi? Miks ei kasutata täna hobuseid? Miks peetakse USA logistikat II MS kontekstis parimaks? Eriti Pattoni "hüppe" kontekstis.

Hobuste kohta vastasid ise- uue kasvatamine on kallis, aeganõudev ja samal ajal väikese kasuteguriga- vigastused on kerged tulema, remontida aga ei saa. Masina tootmine on tööstusriigile palju lihtsam ja odavam.

Poola ratsavägi manööverdati üle sellepärast, et sakslased olid paremad sõdijad. Samuti manööverdati üle prantslased ja britid ja mõne aja jooksul ka venelased, väiksematest tegijatest rääkimata. Sõltumata, kas need olid jala, hobuste või autodega. Samas teab ju ksf Corvus ise ka, kui mehhaniseeritud see sakslaste armee oli ning palju nad ise hobustest sõltusid.

Ma jään enda juurde. Tänapäevased väed sõltuvad endiselt liiga palju inimese silmadest ja inimese suutlikusest võimalikule ohule reageerida, et omada lahingkontakti ohu tingimustes märgatavalt suuremat liikumiskiirust võrreldes 100 aasta tagusega.

---

corvus kirjutas:Vabandust, aga kas hobune ei peaks antud diskussiooni kontekstis vedama suurtükke, lahingumoona ja inimesi? Mitte ainult sööki "niipalju kui ise ära jaksab süüa"? Arvatavasti on hobune võimeline tegma ka 1000 km "otsi". Kuidas aga see teadmine puutub militaarlogistikasse? Samuti ei näe mina küll PRAKTIKAS kuskilt otsast, et hobuveoline kolonn oleks II MS kontekstis andud mingeidki strateegilisi eeliseid võrreldes meh.kolonnidega!

Veelkord, hobuste puhul ei saagi räägida enamasti moona "järelveost". Meh.kolonn ja hobukolonn on kaks erinevat suurust, kaks erinevat logistilist süsteemi. Esimene tõestas oma paremust teise üle. Kui ei usu mind vaata ajalooõpikusse.

Kas ma olen üritanud vastupidist väita? See oli pigem Tommy väide

Mina väidan, et armee absoluutne liikumiskiirus pole viimase sajandi jooksul oluliselt muutunud, jäädes maksimumina ca 50 km juurde ööpäevas.

---

---

Loen huviga teie kõigi mõtteid siin - meredessandist, liikumiskiirusest, mehhaniseeritusest ... ja siis järska vaatan teemat: Kokkuvõte EKV arengust ...

Küllap sul, corvus, on õigus. Tuleme Eestisse tagasi, kus lahingutanner on 200x300 km ja räägime tänapäevase sõja erisustest siin, kus ei ole kümneid kilomeetreid vabu tasandikke ja kus loodetavasti igast suuremast metsamassiivist vähemalt kustimehe ohtki ähvardamas on.

Sakslaste liikumiskiirust ei piiranud niivõrd jalgsi ja hobustel liikuvate vägede kiirus, kuivõrd järeleveo võimekus

Sakslaste edasiliikumise kiiruse määras jalaväelaste võime jalgsi tatsata, mis jätkusuutlikus tempos ei ületanud 30 km ööpäevas. Sest Wehrmachi põhimass (nagu ka Punaarmee põhimass) oli motoriseerimata jalaväediviisid, kus suurtükke ja moonavoore vedasid hobused ja isikkoosseis tatsas jalgsi. Sestap tekkis sõja alguses Venemaal seis, kus tankid-mehhaniseeritud üksused tuiskasid kaugele ette, sellel kui jalavägi tatsas üle piirijõgede sildade, olid tankid juba 200 km sisemaale tunginud. Venelased ei suutnud lihtsalt seda suitsidaalset olukorda ära kasutada, sõna "tankikiil" on suur müstifikatsioon, metsastel Leedu ja Valgevene aladel oli tegelikkus "tankiniit".

MINE PERSE UHKE RATSAMEES ! Tehke uus teema ja jahuge seal hobustest. Siin on teemaks EKV areng

OT: On see ainult minul või on ka teistel Corvuse postituste asemel sidekriipsude rida? Mingi endale seatud eksiil? Alalti ei viitsinud tema eeposeid täies mahus läbi lugeda aga aeg-ajalt nägi ka huvitavaid seisukohti mis andsid uusi vaateid asjadele.