Tsiteeri:
Elik tankide ja IFVide kasutuselevõtu võimekus ei ole reaalne ei inimressursi, koolitusvõimekuse ega raha olemasolulgi, milles kahtlen, kuna viimane APC hange 80 ühikut, millele eelnes veel DAFide hange. Seega mis oleksid reaalsemad suuremad Eesti Kaitseväe väljakutsed tehnika osas?
Väljakutsed...?
Samad probleemid on ka muudes, mitte-kaitse valdkondades.
Ühest küljest tekitab meile probleeme riigiaparaadis järjest tugevamalt kanda kinnitav "eduraportite kultus", kus eesmärk on rahvusvahelistele partneritele raporteerida järjest vingemast progressist ühest või teises valdkonnas, samas kui märksa praktilisemad asjad seisavad lihtsalt niisama, kuna puudub vajaliku pädevusega ja julgusega (vastutus ju!) inimeste hulk. On lihtsalt tekkinud kultuur, kus 99% aurust kulutatakse enda tubliduse tõestamiseks ja kirbukaka jagu jääb asjaga tegelemiseks.
XA188 näitel siis - tehti ära teleshow ja sõidutadi ajakirjanikke, kõik said oma "eduraportid" esitatud ja linnukese kirja, edasi tulema pidanud rutiine, mitte karjääri toetav ja ebameeldiv igapäevatöö leida sinna seersantidest juhte, teha remonti jne jäid aga ripakile.
Mis neid DAFe puudutab, siis lahendati peale välklampide sähvimist probleem väga lihtsalt - remondi ja hoolduseta autod lükati kiiresti kaelast väeosadesse ära ja nii nad seal eksisteerivadki ja kuidagimoodi toimivad, oma 1977. a toodetud praguliste rehvide, susinal jooksvate õhkpiduritega (probleemi lahendab reamehest juht väga lihtsalt - tõmmatakse käsigaas põhja ja küll see õhk tuleb) ja saja pisema hädaga. Siinkohal kamin tegi kindlasti hea kauba, kuid edasine ahel lonkas kahte jalga korraga.
Minuarust on probleemid lausa fundamentaalsed ja EKV-l pole mõtet odavatel militaartäikadel käia, hakkama saadetakse kas täisteenusliisingu ostmise või müüja poolt üles kõbitud tehnika tarvitamisega seni kuni see sõidab. Isegi paraadiks ei suudeta leida veokaid, millel torust sinine toss välja ei käi ja arusaamatu on, kuidas need logisevad ja tossavad musta numbriga autod üldse tehnilise ülevaatuse läbivad.