www.militaar.net

Tegin ka selle mõnevõrra vaevalise artiklikopimise juba ära aga näed ksf jõudis ette

Aga paarid asjad olid niikuinii, mida ma selle artikli põhjal kommida tahtsin

Kuid mis põhiline, enamiku õppuse ajast veetsid oma igapäevatoimetused paugupealt sinnapaika jätnud mehed tegevusetult. „Järgmised 48 tundi harrastasime sõna otseses mõttes erinevaid vedelemis- ja magamistehnikaid kõikvõimalikes asendites,” meenutas reservväelane.

Jättes kõrvale irina varustuse üle - selline molutamise fakt iseenesesest ei ole tegelt aktsepteeritav.
Alati leiab, millega ka "välkkokkukutsutud" massi hõivata - ja ilma muru värvimata siis.
Alati on varustust, relvastust ja tehnikat, mida hooldada - eriti logistika relvaliigis.
Ja kui kogunemist korraldavas lülis ei jagugi parajasti kaadrit "välkkokkukutsutute" massi juhendamiseks, siis:
-- toimub selle lüli kaadri puhkuste "välkkatkestamine"
-- toimub selle lüli kaadriga "välktoetamine" katuslülist (antud juhul oleks Logistikapataljoni pidanud kaadriga toetama ToetuseVäeJuhatus)
-- jne jne
Selline välkkokkukutsumine peab asja eest vastutava ülema(-ja tema kõrgemate ülemate) peas viivitamatult panema plinkima punase lambikese a la "millega ma seda meeskonda tegevuses hoian" - ja nii lihtne see ongi.
Ning see kõik on täiesti tehtav - aint nats aju (+initsiatiivi) on vaja. Eelkõige just väeosa tasandil. Ja selles osas Logistikapataljoni ülem (ilmselt) ei olnud tasemel.

Lesson Identified kaitseväe juhtkonnale ühesõnaga - kokkukutsutud mass TULEB ALATI HÕIVATA. Sest perede ja/või töö(-loe: raha) juurest eemalekistud mehed ei aktsepteeri niisama molutamist. Ning selline molutamine ei ole kuidagi kaitseväe huvides ka - see ongi lihtsalt ülemate saamatus.

Lihtne - loodetavasti jõuab ka KVPS-le pärale.

"Endine kaitseväe juhataja ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) viitas kaitseväe mobilisatsioonidepoole ehk üksusepõhisele varustuslaole, kus peab olema riidevarustus, relvastus, laskemoon ja tehnika väikese ülekattega kogu sõjaaja koosseisu jaoks. „Ma ei saa aru, kuidas saab kuulutada välja õppekogunemise, kui mobilisatsioonidepoo pole valmis,” imestas ta."

Et siis pidanuks mobilisatsioonidepoole paar nädalat varem teada andma välkõppusest?

Eks selleks neid lühikese etteteatamisega õppekogunemisi ongi vaja. Kui me neid ei korraldaks, siis ei saaks ka probleemidest teada, mis oleks palju hullem. Mida on näiteks lätlastel või leedukatel selles osas vastu panna? Kokkuvõttes ikkagi positiivne, et pataljon sai enam-vähem mehitatud selle ajaga. Muud asjad saame ehk mõningase harjutamisega käppa.

Borjaga nõus. Reaalses olukorras pidanuks igal logpati mehel olema juba saabudes tegemist kui palju. Tehnika ja laod vaja hajutada, mopivarud ülejäänud üksustele ette vedada jms. Kujutan ette pataljoniülemat raporteerimas hr.Heremile, et Suur-Sõjamäe laod pommitati puruks, sest mehed ootasid kaks päeva sokkide saabumist ja rühma meedik juhtus parasjagu laevakruiisil olema ning üksust ei saadud kokku.
Muidugi ei tea täpselt, mis oli õppuse eesmärk. Kui eesmärgiks oli kontrollida meeste kohaleilmumist ja varustuse jagamist, siis selline õppus toimus. Kui eesmärgiks oli harjutada tegutsemist päeval X, siis see jäi ära. Loogiliselt võttes oleks pidanud drillima võimalikult olukorralähedalt, sest hetkel jäi kohaleilmujate jaoks asi poolikuks.

PS, tegelikult oleks päris põnev (hirmutav) teada saada kui kiiresti Logpataljon ladude hajutamisega hakkama saaks... Kujutan ette üht suurt tohuvapohu.

Puht inimlik uudishimu- mis oleks juhtunud siis, kui korraga oleks tulnud varustus välja anda mitte tuhandele, aga näiteks kolmele tuhandele?

Lesson Identified kaitseväe juhtkonnale ühesõnaga - kokkukutsutud mass TULEB ALATI HÕIVATA. Sest perede ja/või töö(-loe: raha) juurest eemalekistud mehed ei aktsepteeri niisama molutamist. Ning selline molutamine ei ole kuidagi kaitseväe huvides ka - see ongi lihtsalt ülemate saamatus.

Ütleme nii, et kivi lendaks minu silmis esimese asjana reservseersantide ja reservlipnike kapsaaeda.
Selleks, et korrata üle üksikmehe, paari ja jao liikumised, on vaja ala 500x500 m (lennuväljal on ruumi niiet tapab) ja tahtmist asjaga tegeleda.
Kuna kaadrit on meil kompanii peale enamvähem 2 ühikut, siis polegi mõtet väga loota, et see pisku hakkab logelevaid reamehi taga ajama.
Ühesõnaga, kui reservi jao- ja rühmaülemad võimaldavad päevapikkust slangimist või nad ei teagi, kus nende alluvad on (juhtub ka seda), siis pole imestada.

Et seada mingeid standardeid, siis viimasel PAT taseme õppekogunemisel, kus ma osalesin, kulus meie kompaniil väravate avanemisest väljasõiduvalmiduseni alla 3 tunni. Minu kuulivesti alune särk oli välja väänata ja jalad lõid tuld. Ja ei olnud mingit alakoosseisu. 2006. a läks umbes rühmasuuruse "kompanii" formeerimiseks ca 5 tundi koos riietumise ja varustuse jagamisega. Täna me enam ei jaga midagi. Saab ikka väga palju kiiremini.

Mis ma ütlen - kindlasti tasub tänada praeguse kaitseinvesteeringute keskuse ja endise eiteamisasutuse ehituse ja planeerimise eest vastutavaid, kes on suutnud tellida ja projekteerida hoonestuid, mis sobivad parimal juhul kompanii, aga mitte pataljoni formeerimiseks ja kus tekivad iga tühja-tähja peale tohutud ummikud ja kuhjumised, sest kogu hoonestamine ja selle seos üksusega on täiesti läbimõtlemata. Näiteks pole ruumi, kus moodustada üksuste kolonne. Näiteks relvaruumis on vaid 1 uks ja pisuke koridor, kuhu tekib tohutu kuhjumine. Jne jne. Lõpuks meenutan, et tegemist on kohtadega, kuhu võib päriselus hakata taevast midagi kukkuma.

Mina ootan küll pikisilmi RÕK-i, kus ülemuste poolse venitamise tõttu oleks kogu koosseis 48 tundi ainult minu käsutada. Tavaliselt sellist aega pole. Teeks 6 kontaktdrilli, niiet juuksed auravad

Lemet kirjutas:Puht inimlik uudishimu- mis oleks juhtunud siis, kui korraga oleks tulnud varustus välja anda mitte tuhandele, aga näiteks kolmele tuhandele?

Süsteem on (või peaks olema) selline, et iga struktuuriüksus peab suutma ära formeerida ja varustada üksusele endale ette nähtud reservväelased. See tähendab, et kogu varustus on komplektidena ladustatud iga üksuse enda ladudesse või formeerimispunktidesse – nii nagu Laaneots viitas, mitte et seda hakataks kuskilt alles kokku vedama või komplekteerima. Pole kuulda olnud, et eelnevate LÕK-ide puhul sellega probleeme oleks olnud, millest eeldan, et üldiselt peaks see asi korras olema. Kas tõesti ja miks sel korral ei olnud, ei oska öelda.

Naljaga pooleks öeldes võib aga tõdeda, et välkõppus tuli asjaosalistele tõepoolest ootamatult, st tegemist ei olnud mingisuguse orkestreeritud balletiga. Ja tundub, et vähemalt Eesti kaitseväes pole tagalameestega seda häda, et parim ja uusim kraam krahmatakse esmajoones iseendale.

Some kirjutas:"Endine kaitseväe juhataja ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) viitas kaitseväe mobilisatsioonidepoole ehk üksusepõhisele varustuslaole, kus peab olema riidevarustus, relvastus, laskemoon ja tehnika väikese ülekattega kogu sõjaaja koosseisu jaoks. „Ma ei saa aru, kuidas saab kuulutada välja õppekogunemise, kui mobilisatsioonidepoo pole valmis,” imestas ta."
Et siis pidanuks mobilisatsioonidepoole paar nädalat varem teada andma välkõppusest?

Vaevalt seda Laaneots silmas pidas.
Laaneotsa oponendid on ju teda süüdistanud võitlusvõimetu paberarmee joonistamises (loe varustamata üksused paberil) ja toonud argumendi, et vaid komplekte ja kõigega varustatud üksus on võitlusvõimeline. Laaneots ilmselt ironiseeris teemal, et näe ei ole asjad sugugi nii ja puudujääke esineb ka täna, kuigi väidetakse, et tänu SA koosseisu vähendamisele on täna asjad korras. Kindad seal vaevalt see peamine case oli.

Mul käis kolleeg LÕK'l ja jutt sama, mis Päevalehe artiklis. Märksõnad mölutamine, halb organiseeritus, jne.

Kuigi ma enamasti pean KT juttu eduraportitest mulaks, siis seekord tuleb nõustuda. Kõige enam häiriski see eduloo kiitmine, kas või eilses "Ringvaates"
Oleks võinud kutsuda siis ka mõne rahulolematu.
On arusaadav, et arenguruumi on, ootamine on paratamatu jne. Aga siis tuleb seda ka avalikult tunnistada nagu afk Herem siin.
Teiseks suuremaks probleemiks sellega seoses on motivatsiooni kadumine osalejatel + üldmulje kujunemine nendel, kellega osalejad oma muljeid jagasid.
Lisaks tundus varasematele saabunutele (kolleeg oli kohal neljapäeval kell 17), et neid nagu "karistati". Kes saabus hiljem, sellel vähem molutamist.
Loodame, et sellest ei õpita.

Mina pean siinkohal Heremi juttu eelmisel lehel kiitma. Ma ei kiida just tihti.
Just rõhuasetus, et peamise eesmärgiga saime hakkama, fine-tuninguga tegeleme edasi.
Muud, meedia-etteasted olid jah rohkem eduraportöörluse kultuurist kantud.

Et isikkoosseis molutas, siis see pole niiväga kaaderkoosseisu probleem, kui just reservi allohvitseride ja ohvitseride mure, kes peavad midagi välja mõtlema ja kui ei lasta, siis käima niikaua kaadri kompaniiülema juures karjumas, kuni asjad liikuma lähevad. Taoline sisseõpitud passiivne molutamine ja passimine on asi, mis ei lenda.

Järgmine "käte asend" või fine-tuning peaks olema süsteem, millega saaks mehed sihtmärgialalt kiiremini minema kui 24 tundi. See, mitu ülekatet, ei ole kiirelt lahendatav ega ka nii kriitiline. Kaks mõttekohta 1. isiklik varustus koju (nt kompanii tasemel säästab sellega 3-4 tundi kindlasti) 2. linnakus varustus antakse jooksvalt ja kui tuleb nt rühmajagu mehi kokku, moodustatakse ajutine lahingugrupp ja linnakust minema, maastikule. Vastane ei pruugi seda 24 tundi anda.

Minu jaoks oli õppus just selles mõttes põnev, et tehti logistikapataljonile, kel võimaliku üldmobilisatsiooni korral oi kui palju rohkem rapsimist kui tavalisel jalaväeosal. Nemad veavad ju nänni laiali.
Ladude kohapealt - kunagi ekspediitorina töötades telliti minult konserviladude kiire ümberpaigutamine Lätti. Aega ööpäev ja 120 rekkakoormat. Suutsin üle Eesti kokku ajada kõik vabad autod, nii et lõpuks oli laoväravate taga ca neljakilomeetrine saba. Iseenesest muidu lihtne ülesanne - üks ja sama kaup, euroalustena pakituna ja üksainuke trass laost Eestis lattu Lätis. Ehk siis minimaalselt bürokraatiat ja mugavaim kaubagrupp transpordiks.
Pudelikaelaks osutus autodele laadimine, sest korraga suudeti laadida nelja autot. Lisaks hakkasid mingi hetk laomehed pilti tasku panema. Ehk siis üsna ideaalses olukorras me ööpäevaga hakkama ei saanud.
Ma ei ole kaitseväe suuri ladusid näinud. Ma ei tea mitut autot korraga laadida saab. Ma ei tea kui suur pabermajandus erinevate kaubagruppide laost välja saamisega kaasneb. Ma ei tea kui kiiresti kui palju autosid juhtidega päeval X ladude juurde saab. Ma ei tea kuidas komplekteeritakse koormad - kas igas autos ühte tüüpi last või siis tuleb sigri-migri mingi üksuse täisvarustus konkreetsele autodele.
Ehk siis ma vaataks hea meelega tehnika ja varustuse laialiveo õppusi pealt... Päris olukorras hoiaks eemale, sest tont seda teab, mida õhust sadama võib hakata

Kapten Trumm kirjutas:
Mis ma ütlen - kindlasti tasub tänada praeguse kaitseinvesteeringute keskuse ja endise eiteamisasutuse ehituse ja planeerimise eest vastutavaid, kes on suutnud tellida ja projekteerida hoonestuid, mis sobivad parimal juhul kompanii, aga mitte pataljoni formeerimiseks ja kus tekivad iga tühja-tähja peale tohutud ummikud ja kuhjumised, sest kogu hoonestamine ja selle seos üksusega on täiesti läbimõtlemata. Näiteks pole ruumi, kus moodustada üksuste kolonne. Näiteks relvaruumis on vaid 1 uks ja pisuke koridor, kuhu tekib tohutu kuhjumine. Jne jne. Lõpuks meenutan, et tegemist on kohtadega, kuhu võib päriselus hakata taevast midagi kukkuma.

Kõikide KV kasutatavate asjade, teenuste, infra ja ma ei tea mille veel tellijaks on KV. St KV ise defineerib, mida neile vaja on. Mitte mingi suvaline tädi Maali hankekontoris ei arva, et täna ostame roosasid välivorme, remondime Pasisid kellassepa juures või ehitame kasarmud minka stiilis

Ei see päris nii lihtne pole, et KV/KL tellib ja hankekontor muudkui selle järgi hangib.
Esitab tellija oma nägemuse, hankekontor ütleb ühel hetkel, et stopp, raha on sellele objektile poole vähem.
Tellija ütleb, et on vaja relvaladu 600 mehele koos kõige kaasnevaga. St ruumid relvade kiireks väljastamiseks, hoolduseks jne.
Siis asuvad töösse kärpekäärid (mida tellija/kasutaja ei kontrolli) ja tulemuseks on eelarvesse mahtuv objekt, kus on tõesti relvaladu 600-le mehele, kuid relvastuse hoolduse ja jagamise ruumid optimeeriti ära, jättes alles kaks 50 m2 koridori ja üheainsa 10 m2 hooldusruumi ja kogu see 600 meest käib läbi üheainsa ukse (näide elust). Tulemuseks on kilomeetrine saba väljastamisel ja veel pikem saba ürituse lõppedes tagastamisel (kus relvad on vaja hooldada).

Tänased kasarmud jm taristu on eelkõige igapäevaste tegevuste tarbeks. Kui tahad multifunktsionaalsust, siis maksad lolliks.
Formeerimiseks kohandatakse olemasolev. Ja saab hakkama. Kui vaja laiendatakse "objekti" ajutiste lahendustega, näiteks telgiga. Isegi soomlased kasutavad selleks tsiviitaristut.
Ja igast kasarmust on üks korralik angaar või hall etem. Isegi kui see hetkel on täis varustust või mõeldud tehnika remondiks. Isegi loomalaut on parem kui kasarmu.
Kunagi võtsime soomlastelt malli ja tegime formeerimise koolimajas (vist oli Kääpa) - täiesti sobimatu ... mitte reservväelaste varustamiseks aga ettevalmistuseks. Samas saab hakkama, kuigi tõstukid võib ära unustada.
Kuid seda on ka raske uskuda, et KV tellib hoone, mis kokkuhoiu pärast oma funktsionaalsuse täiesti kaotab.
Üks 10m2 hooldusruum ja 600 inimesele ... ma saan aru, kui seda kasutati 600 poolt, aga et see ehitati teades, et 600 hakkab seda kasutama ... Mul ei tule ühtegi sellist jaburdust ette.
Samas ma tean ühte lasketiiru, mille kolm seina olid soojustusega ja neljas oli avatud laskmiseks. Tehtud küll aastaid tagasi ja tänaseks maha põlenud, kuid ... no ei usu et täna enam.

Jällegi, see kompromiss vajaduste ja reaalse rahakoti suhtes ei teki mitte hanget läbi viies. Võibolla on uskumatu, kuid märksõna on Eesti avalikus halduses suhteliselt haruldane nelja-aastane planeerimine koos reaalse eelarvega. KV ja RKIK vaidlevad vajadused vs turuhinnad planeerimise käigus läbi ning hankesse minnakse tegeliku rahakotiga. Ehk vastavalt prioriteetidele ja olemasolelavale rahakotile ütleb KV juba varem, mis tingimused on nende jaoks olulisimad ning milliste tingimusteta nad hakkama saavad.