Suurtükiasjandusest.
Kapten Trumm on vist kõige lähemale sattunud D-30 problemaatikale.
Algatuseks väike pilt terminitega:
http://et.wikipedia.org/wiki/122_mm_hau ... 0#Kirjedus
Praktiliselt on siis nii, et jah tõesti kui raua tagasijooksu ala jääb lafeti haara kohale, siis lasta ei saa. Et asi oleks lollikindel, on peal ka mehhaaniline päästiku piiraja, mis peaks rakenduma, kui tõstenurk on üle 300 tuhandiku (enamasti jäävad efektiivsel laskmisel tõstenurgad 400-700 vahele). Reaalselt kipuvad rakenduma u 200-300 vahel. Kusjuures surnud sektorit oli minumeelest natuke rohkem, kui kasulikku. Tagumiste haarade vahe on pisut laiem ja seal on sektor 1100 tuhandikku.
Mis laskevalmis saamise kiirusse puutub, siis lihtsalt rännakasendist laskeasendisse saab hästi treenitud tiim FH-70 ja D-30 praktiliselt 3 minutiga. H61-37 rekord oli alla minuti. Drillime seda (tagamaks hiljem meeste ja relvade tervist) platsil päris palju. Nagu
Trumm mainis, siis tõepoolest võtab FH-70 sahkade lafetihüdraulika abil maasse surumine märksa vähem aega (ja vaeva!), kui D-30 kiilude ükshaaval (liugvasaraga) maasse rammimine. 0,5 min versus 3 min. Lasta peaks saama pehmemalt pinnalt väiksemate laengutega ka nii, et kiilud pole eelnevalt maasse surutud - kaevuvad laskmisel vaikselt ise.
Raud rauaks ja pind pinnaks, aga põhilise ajavahe põhjustavad erisused sihtimisseadmetes. Et kuhugi täpselt lasta, tuleb bussoolilt (või FH-70 puhul güroskoobilt) täpne suund saada ja kinnitada see kollimaatorile. Et suund saaks adekvaatselt vastu võetud, peab sihik olema korras ja rihitud. FH-70 puhul rihitakse vaid enne rahuaja lahinglaskmisi ja kõrgema taseme hooldustes. D-30 sihtimissüsteeme tuleb aga kontrollida ja kohendada pärast igat positsioonivahetust või äraliigutamist. Viga näiteks 5-10 tuhandikku. Loodide-skaaladega nokitsemine võtab sõltuvalt sattunud relvast ja RÜ professionaalsusest tavaliselt aega u 4-10 min per relv.
Järgmine teema on suuna kinnitamine kollimaatorisse. Saksa panoraamsihikul on 2 suunaringi, vene omal 1. Tähendab seda, et FH-70 puhul krutitakse sihiku võrgustik paika eelnevalt paigaldatud kollimaatori võrgustiku järgi, D-30 puhul aga tuleb kollimaatorit kolmjalaga liigutada ja paigaldada ning kruttida kindlas suunas vaatava sihiku võrgustiku järgi 2 mehe koostöös. FH-70 puhul 10-20 sek, D-30 minut-paar. Kaheskaalaline panoraam annab teatud eeliseid veel.
Kes nüüd tahab usinalt aegu kokku liitma hakata, siis siit puudub veel bussoolilt sihikule suuna edastamise ja kontrollimise aeg ning relvasüsteemi positsioonil käsitsi laskesuunas keeramise aeg, mis oleks aga summaarselt mõlemal relval enam-vähem sama. FH-70 saab veel suuna kas mehhaaniliselt või elektrooniliselt - ajavahe. Meetodi valik sõltub oludest.
Allüksuse laskevalmis saamine sõltub teatavasti veel arvutajate tegevuse kiirusest. Arvutiga opereerides saavad nii FH-70, kui D-30 arvutajad reeglina valmis enne suurtükke, manuaali ettevalmistamine läheb D-30 puhul suurtükkidest kauem, kui need kiiresti valmis saama juhtuvad. FH-70 puhul läheb jälle tulekäsu arvutamine manuaalselt aeglasemalt.
Ehk saite midagi aru. Võin lohutada, et praktikas on märksa keerulisem
Kevadtormist
Olen täiesti kindel, et sellist õppust ja sellises mastaabis on väga vaja. Samuti meeldis mulle just selle aasta õppuse suurema passimiseta formaat. Minuarust on põhiprobleem koostöö laias kontekstis ning selle juhtimine või koordinerimine. Igaüks on harjunud nokitsema oma nurgas ja kui kõik korraga kokku panna ja ülesanne kätte anda, on staabiharjutusel ok, aga reaalselt reaalsete üksustega välja minnes liiga palju erinevaid arusaamu ning lahendusi. Kompaniiõpik võib uhke olla, aga nagu olla selgunud läbisegi sattunud reservistide juttudest, siis ikka igal pool õpetatud ja tehtud asju pisut omal moel. Ja ei õpeta 5 päevaga kvaliteetselt ringi asja, mida on eelnevalt tuubitud teisiti ja pealuusse 5 kuud.
Natuke aega tagasi kuulsin näiteks, et skaudid on kuuldavalt asunud väeosadesse laiali viima mingit uut moekat käskluste süsteemi tuleks ja liikumiseks. Samas ma ei teagi, kas on kuskil ametlikus materjalis ametlikult kirjas, kuidas lahinguväljal liikumise käsklused on määratud või arentab igaüks, kuidas suupärasem tundub. Kindel see, et lahingulised põhiasjad peavad olema igal pool samad.
Reservpataljoni kaasamine õppusele oli kindlasti hea mõte. Iseküsimus, et kuidas see seekord välja kukkus.
Kui käib suurõppus, tuleb arvestada ikkagi, et üks osapool on eelisjärjekorras treenitav ja teine treeniv pool. Kui Reservpataljon kuulub treenitavate poolele, tuleb talle vajadusel õppuse juhtkonna sekkumisel võimaldada ka piisavalt asjakohast tegevust ning pinget. Eks see ole raske õppuse juhtkonnal olukorra ja vajadustega laveerida, kuid selleks on olemas staabipersonal ja vastavat juhtimistaset eeldav au- ning palgaaste.
Olen nõus, et KV ja KL ülemate puuduseks on ebapiisav reaalne välijuhtimise kogemus. See on asi, mida saab ainult praktikas, kui kogu krempel on maastikul laiali. Kord aastas 2-3 nädalat Kevadtormi on ilmselgelt mingi kogemuse ja välikogenud vanemohvitseride korpuse tekitamiseks vähe. Kui me saaks oma pataljoni patareide ja staabiga teha reaalharjutust samavähe, kui jalaväepatt, oleks ikka korralik segadus ja viletsus. Ei taha mõeldagi, mis seal võib toimuda. Kusjuures kannatajaks on kaadri ja osaliselt ka ajateenijate närvid ning motivatsioon. Ehk nagu olen siia kirjutanud surematuid ridu, siis enne, kui RA JvP väljaõpe ei toimu ühiselt oma SA koosseisus, jäävad mured laias laastus korduma. Kord rohkem, kord vähem. Hoogu annab noorema kaadri pidev vahetumine ja voolavus.
Mis võiks kogu süsteemi selgust ja asjalikkust tuua, oleks ehk välismaalaste kaasamine pataljoni ja kõrgema taseme hindamisse. Vajadusel koos tõlgiga.
Ja see hiiglaslik reservõppus saab üks huvitav üritus olema. Ei saa enam köögerdada varustuse ja tehnikaga. Tahaks ka näha, kuhu ka kelle maadele see hord lahingutegevuseks ära mahutatakse. Ja kust võetakse see kaader, kes suudab seda kõike ette valmistada ja formeerida, juhtida ja tagada, kontrollida ja hinnata. Napp olemasolev ning ühtlasi piisavalt pädev kaader on niigi koormatud.
