"Tankid EKV-le"

[hummel]

Justnimelt justnimelt. Ainult, et pessimistid üritavad vägisi siin mingite "välismaa kogemuste" najal selgeks teha, et kui ma tahan endale normaalset maastikumaasturit soetada, siis hind ja kulud ja olud tulevad nagu ostaks hoopis maastikuveoauto või rekka. Küsimus on selle selgitaja inimese kompetentsis, teadlikkuses või ka tahtes.

Hea on siin teoreetikutel, kes teenistuses tehnikaga üsna vähe kokku puutunud, korrutada igasugu NATO kogemusi jms "kusagilt kuuldud" teooriaid, kuid tooge rühm tanke kohale ja kasutage aasta aega väljaõppes - alles siis näete reaalselt, mis toimub. Meie olud on suhteliselt ainulaadsed, aga me saame üldiselt ka nii hakkama, kuidas eurooplased ette ei kujutagi.
Ja ei ole nii hirmus ühti.

[kaur3]

tommy kirjutas:

meie oleme uuenduslikud ja innovatiivsed, hakkame kasutama ainult jalgrattaid...

Ma pigem ütleks nii, et enne kui ostan endale Porche, et saada üksinda hommikul tööle; ostan pereauto, millega viin tööle naise, kooli-lasteaeda lapsed ning ise jõuan ka tööle. Meie üksikbrigaad (mina Prochega) mille mull on olenevalt maastikust ja ülesandest 10-15 ruutkilomeetrit) saab tankid ja on suuteline andma vastase tankide vastu tuld, KL (naine) ja teised territoriaalüksused (lapsed) peavad tankide vastu susima rootsi riistadaga. Kas kõik jõuavad hommikul tööle, kooli, lasteaeda? Loogika ütleb, et enne ostan pereauto ja hiljem Porche. Või on mul vale loogika?

Kaks näidet jalgrataste kohta. Kui Afganistanis ja Iraagis oleks meie vastastel kasutuses relvad, mille esmasest soetamise vajadusest olen mina rääkinud, siis oleks koalitsioonil ikka pikka aega tagasi vesi ahjus olnud. Kui Kunnas peab eduka varitsuse eelduseks kuulipildujat, TT-relva miinipildujat jne, siis kui näiteks panna meie vastastele pihku Lahatid, Javelinid, NLAW'id ja saata nad meie kolonnide vastu. Ma ei taha ette kujutada vaatepilti, mis avaneks kui nimetatud relvi kasutataks meie meeste kompanii vastu patrulli ajal Helmandis. Lisaks kataks varitsust Stingerid, mis kotiks Apatche, Spectreid jne. Karm värk nende jalgratastega.

hummel ütles:

Meie olud on suhteliselt ainulaadsed, aga me saame üldiselt ka nii hakkama, kuidas eurooplased ette ei kujutagi.
Ja ei ole nii hirmus ühti.

Ma ei ole tähele pannud ühtegi sõda Eesti pinnal viimase 15 a jooksul, kus oleks kasutatud EKJ organisatsiooni sõjalise agressiooni vastu. Millel põhineb Sinu optimism?

[tommy]

Loogika ütleb, et enne ostan pereauto ja hiljem Porche. Või on mul vale loogika?

Miks sa paned (kujundlikult) ühele pulgale uue Porche ja võimalikud meie hangitavad tankid...Mis saavad tõenäoliselt olema pruugitud ja mitte kõige uuemad mudelid....Ehk siis just seesama pruugitud pereauto....

Kaks näidet jalgrataste kohta. Kui Afganistanis ja Iraagis oleks meie vastastel kasutuses relvad, mille esmasest soetamise vajadusest olen mina rääkinud, siis oleks koalitsioonil ikka pikka aega tagasi vesi ahjus olnud. Kui Kunnas peab eduka varitsuse eelduseks kuulipildujat, TT-relva miinipildujat jne, siis kui näiteks panna meie vastastele pihku Lahatid, Javelinid, NLAW'id ja saata nad meie kolonnide vastu. Ma ei taha ette kujutada vaatepilti, mis avaneks kui nimetatud relvi kasutataks meie meeste kompanii vastu patrulli ajal Helmandis. Lisaks kataks varitsust Stingerid, mis kotiks Apatche, Spectreid jne. Karm värk nende jalgratastega

Jep, jalgrattad om hääd asjad.......Aga,...meie perel on jalgrattad juba soetatud, nüüd mõtleme juba auto peale. Rahakest ka juba nagu kogunenud. Sest, kõiki meie vajadusi ikka jalgrattaga enam ei kata......kui me juba maal elame...

[kaur3]

tommy, ma räägin Porchest (olgu see uus või vana) kui kaheukselisest sportautost, mis ei suuda lahendada kogu pere ees seisvaid transpordiprobleeme, mis on seotud liikumisega punktist A punkti B. Samuti ei suuda väike tankiüksus (Eesti mastaapide mõistes on pataljon väike üksus) lahendada kogu EKJ soomustatud vastase tõrjumise probleemi. Ma olen öelnud ka varem, kuid kordan üle -mul ei ole midagi tankidevastu. Samas olen ka öelnud, et esimeses järjekorras tuleb mingid muud probleemid lahendada. Kui EKJ kõik üksused varustatakse piisava kogusega efektiivsete TT-relvadega (ei räägi Milanist), siis võib osta tanke. Kahjuks ei ole sellest kuulda olnud.

tommy, kas meil on Lahatid, Javelinid, NLAW'id, Spiked?

[tommy]

. Kui EKJ kõik üksused varustatakse piisava kogusega efektiivsete TT-relvadega (ei räägi Milanist), siis võib osta tanke. Kahjuks ei ole sellest kuulda olnud.
tommy, kas meil on Lahatid, Javelinid, NLAW'id, Spiked? Meil on hoopis teised relvad ju.

Üks ei pea ju välistama teist....Tankitõrje hange on ju samuti ees...

Mulle lihtsalt tundub, et sul on sellest Spikest mingi vasikavaimustus...Päris nii ta ikka ei toimi nagu arvutimängus, Lasen metsa taga lendu ja siis valin ekraanil sihtmärgi....
Ja no, minul poleks midagi selle vastu kui hangitaks ka Javelinid(või muu)...
Lihtsalt, sa kitsendad liialt tankide kasutusvõimalusi, loomulikult, võitlus vastase soomusega on üks peamisi, kuid mitte ainult...

[Tommi]

Kui Poola ja Soome omal ajal sümboolse hinna eest Leoparde ostsid, kas nendega tuli ka mingit pataljonivarustusest kaasa või pidid nad kõik-kõik ise ära kohandama?

[renxus]

Ma ei teagi, mis veel öelda ja kas üldse öelda. Ehk siis veel, et küsimus ei ole ju üldse tankides minu artiklis, vaid nagu Kaur vist ühe vähesena on tabanud - terves riigikaitseprojektis, ehk doktriinis ja starteegias. Siis, mida ja kuidas me midagi tegema peaks.

Mees, kes majaehituseks enne projekti hunniku materjali ladustab ja alles siis mõtleb, mida ta teha tahab, on varsti oma perega näljas. See oleks siis individuaalne probleem, kuid teha nii riigiga... Las ma tuletan meelde, et me oleme ostnud ja ka kingitusi vastuvõtnud, mille utiliseerimine on pannud paljusid kiruma. Just ilma projektita hunnikusse tassimise pärast. Tank ei ole imerelv. Meie tõenäolise vastase (ma pean poliitiliselt korrektne olema) peamine lahingutegevus on suunatud tankidega varustatud vastase vastu ja tal on ka vastav kogemus. Minu mõte on ka see, et miks on me tahame talle pakkuda seda, mida ta ootab ja milleks ta valmis on? Kus on üllatus, kus on sellise altenatiivi otsimine, mis tema tugevuse kasutuks muudaks ja avaks kaitsjale nõrkused? Kas tõesti on sõjapidamine kinni II maailmasõjas? Minu meelest ei ole. Ammu ei ole kombeks laup lauba vastu minna ja manööver ei ole vaid tuli ja liikumine.

Selles mõttes ei ole ma mitte viil ega laisk, nagu mõni lugupeetud foorumiliige võiks arvata - äkki just vastupidi, ma tahaks hoopis edasi ja rohkem teemat arendada. Kui lihtne oleks ju valmis asi võtta ja majandada. Mis see 30 milli siia ja sinna siis ära ei ole, kaitseväelaste palka saab iga aeg veel kärpida Kuid kas me ei unusta äkki ka inimfaktorit? Riigis on raha niipalju kuipalju on ja keegi ei tõsta kaitsekulutusi 2,2% peale näiteks. Ehk siis sellise matemaatikaga ei ole isegi mehi varsti neid tanke tavoti sisse määrimas, rääkimata väljaõpet tegemas või võitlemas. Tankivõitlus on kunst omaette, ehk siis, selleks et tanki esimese 10 sekundi jooksul ribadeks ei lastaks vastase tanki poolt, peaks meeskond olema proffidest, mitte reservväelastest. Meestest, kes hingavad oma tanki ja üksusega samas rütmis. Tank on vaid elutu relvasüsteem, millele annab ta võimsuse inimene. Seega aspekte on kordades rohkem kui lihtsalt vaadatuna paistab.

Muuhulgas olen ma oma koolitustel pidanud tegema kompanii ja pataljoni tasemega soomusüksuste lahingplaane ja sõjamänge (Iraagis kahel tuuril tankikompanii ülemaks olnud mehe juhendamise ja hindamise all), eelviimasel kursusel planeerimis- ja simulaatoriõppusi soomusbrigaadiga. Mingi väike ettekujutus mul vist siiski on selle võime olemusest ja ka nõrkustest. Peamine mitteratsionaalsus minu arvates on olla vaimustuses platvormist, vaatmata, kas see ka tegelikult eesmärgipäraselt suudab midagi ära teha. Kas kasum ületab kulutused? Lihtne kapitalism

PS. Mul ei ole ametiautot ja ka telefonikompensatsioonile (milleks mul ameti tõttu õigus on) olen selge ei öelnud

[ribikardin]

Põnev põnev, hea õppimise ja uute teooriate kuulmise teema. Aga õppimise juures tekivad ka mõned küsimused, kui lubatakse:

1. Väidetakse, et meie brigaadikene hakkab katma ca 15 x 15 = 225(km2) mulli. Siis arvestades brigaadi suuruseks ca 5000 inimest, kas siis selle jaoks, et sõja ajal saaks Eesti kuidagi moodi kaitstud (45227 km2), on meile tarvis 5000x45227/225 = 1005045 sõdurit, ehk siis 201 brigaadi? Või hajutatakse tunduvalt väiksem arv vastavalt vajadusele? Nii ka näiteks need teoreetilised 50 tanki, et kokku veidi sinna veidi tänna ning jalaväe toetusvajadus saab võtmekohtades kaetud, sest et kui ikka ringi vaadata, siis kas keegi näeb ruumi, et siin meil massilisi tankilahinguid saaks Ida - või siis Kagu/Lõuna - Eestis pidada?

2. Mis moodi saab metsa vahel vaenlast ootavat tanki õhust hävitada? Meil ei ole ju kõrb, et nägemine lõppeb seal kus algab silmapiir. Infrapunale seavad piirid puud, mille taga on mets. Ja selleks siis, et helikopterist keegi seal metsavahelisel teel korralikult maskeeritud objekti hakkaks avastama peab ta olema ikka üpriski selle sama objekti kohal.

Palun, seletage.

[ribikardin]

. Tankivõitlus on kunst omaette, ehk siis, selleks et tanki esimese 10 sekundi jooksul ribadeks ei lastaks vastase tanki poolt, peaks meeskond olema proffidest, mitte reservväelastest.

Ma ei tea küll täpselt, aga minu arusaama järgi on see sekundite lugemine tanki eluea arvestamisel veidi paha. See on mingi statistiline number ning arvatavasti võetakse ajahetkeks t0 siin hetk kui hävitav tank märkab seda õnnetut 10 sekundi tanki ning hävitavas tankis algab laskmisprotseduur ning lõppeb siis hävitatava tanki tabamisega. Sama hea on ju arvestada jalaväelase eluiga lahingus, näiteks alates sellest hetkest kui vastase sihitaja annab oma lennuväele või siis suurtükiväele laskmiseks vajalikud andmed ning lõpetades sellega kui pauk käib ning killud hakkavad lendama. Või siis kui pikk oli jalaväelase lahing Somme lahingus kui võtta t0 selleks hetkeks kui kaevikust välja vastase kuulipilduja ette söösteti.

[Kilo Tango]

Ma ei teagi, mis veel öelda ja kas üldse öelda. Ehk siis veel, et küsimus ei ole ju üldse tankides minu artiklis, vaid nagu Kaur vist ühe vähesena on tabanud - terves riigikaitseprojektis, ehk doktriinis ja starteegias. Siis, mida ja kuidas me midagi tegema peaks.

Mees, kes majaehituseks enne projekti hunniku materjali ladustab ja alles siis mõtleb, mida ta teha tahab, on varsti oma perega näljas. See oleks siis individuaalne probleem, kuid teha nii riigiga... Las ma tuletan meelde, et me oleme ostnud ja ka kingitusi vastuvõtnud, mille utiliseerimine on pannud paljusid kiruma. Just ilma projektita hunnikusse tassimise pärast. Tank ei ole imerelv. Meie tõenäolise vastase (ma pean poliitiliselt korrektne olema) peamine lahingutegevus on suunatud tankidega varustatud vastase vastu ja tal on ka vastav kogemus. Minu mõte on ka see, et miks on me tahame talle pakkuda seda, mida ta ootab ja milleks ta valmis on? Kus on üllatus, kus on sellise altenatiivi otsimine, mis tema tugevuse kasutuks muudaks ja avaks kaitsjale nõrkused? Kas tõesti on sõjapidamine kinni II maailmasõjas? Minu meelest ei ole. Ammu ei ole kombeks laup lauba vastu minna ja manööver ei ole vaid tuli ja liikumine.

Selles mõttes ei ole ma mitte viil ega laisk, nagu mõni lugupeetud foorumiliige võiks arvata - äkki just vastupidi, ma tahaks hoopis edasi ja rohkem teemat arendada. Kui lihtne oleks ju valmis asi võtta ja majandada. Mis see 30 milli siia ja sinna siis ära ei ole, kaitseväelaste palka saab iga aeg veel kärpida Kuid kas me ei unusta äkki ka inimfaktorit? Riigis on raha niipalju kuipalju on ja keegi ei tõsta kaitsekulutusi 2,2% peale näiteks. Ehk siis sellise matemaatikaga ei ole isegi mehi varsti neid tanke tavoti sisse määrimas, rääkimata väljaõpet tegemas või võitlemas. Tankivõitlus on kunst omaette, ehk siis, selleks et tanki esimese 10 sekundi jooksul ribadeks ei lastaks vastase tanki poolt, peaks meeskond olema proffidest, mitte reservväelastest. Meestest, kes hingavad oma tanki ja üksusega samas rütmis. Tank on vaid elutu relvasüsteem, millele annab ta võimsuse inimene. Seega aspekte on kordades rohkem kui lihtsalt vaadatuna paistab.

Muuhulgas olen ma oma koolitustel pidanud tegema kompanii ja pataljoni tasemega soomusüksuste lahingplaane ja sõjamänge (Iraagis kahel tuuril tankikompanii ülemaks olnud mehe juhendamise ja hindamise all), eelviimasel kursusel planeerimis- ja simulaatoriõppusi soomusbrigaadiga. Mingi väike ettekujutus mul vist siiski on selle võime olemusest ja ka nõrkustest. Peamine mitteratsionaalsus minu arvates on olla vaimustuses platvormist, vaatmata, kas see ka tegelikult eesmärgipäraselt suudab midagi ära teha. Kas kasum ületab kulutused? Lihtne kapitalism

PS. Mul ei ole ametiautot ja ka telefonikompensatsioonile (milleks mul ameti tõttu õigus on) olen selge ei öelnud

Ma olen sinuga paljuski nõus aga imho on ka selle ühe üllatuse otsimine II MS aja mõtlemine. Ehk isegi pikema ajalooga. Strateegilisi üllatusi on kaitse vallas serveeritud kogu aeg ainult, et kogu aeg on nendele ka reageeritud ja nendest mööda hiilitud. Minu meelest on sellel teemal pikemalt peatunud Luttwak (torpeedokaatrid ristlejate vastu IMS eel).

Minu isiklikku arvaminst mööda on Eesti sarnase pisiarmee ainus võimalus Venemaa vastu absoluudilähedane taktikaline paindlikkus. See eeldab aga väga tugevat väljaõpet ja relvastuse mitmekesisust (seda just taktikalisest vaatevinklist mitte nii nagu mõni mees siin propageerinud on, et suurtükivägi koosneks kümnest eri tüüpi eri kaliibriga torust). Sellest vaatevinklist annavad eelistuse multifunktsionaalsed platvormid (tank, IFV) ja halvendavad olukorda taktikaliselt monofunktsionaalsed platvormid (otsesihtimisega TT rakett). Parim olukord on see kui meil on kompott erinevatest lahendustest võimalikult multifonktsionaalsete tööriistadega. See tagab improviseerimise võimaluse ning taktikalise pandlikkuse.

See on siin nüüd selline mõnevõrra deklaratiivne jutt aga eks doktriin peagi ju sedasorti tekst olema

[Qtec]

Ma ei teagi, mis veel öelda ja kas üldse öelda. Ehk siis veel, et küsimus ei ole ju üldse tankides minu artiklis, vaid nagu Kaur vist ühe vähesena on tabanud - terves riigikaitseprojektis, ehk doktriinis ja starteegias. Siis, mida ja kuidas me midagi tegema peaks.

Jättes korraks kõrvale need tankid ning minnes veidi teemast välja riigikaitse algete juurde, siis tõepoolest probleem on täiesti olemas. Kui riigikaitse arendamise strateegias jäetaks järjekindlalt kõrvale kõige halvema tsenaariumi võimalus, mille ära hoidmiseks üldse kaitsejõudusid omatakse, siis ei saagi sellest doktriinist midagi asjalikku selle kõige halvema ära hoidmiseks. Vähemasti nii tundub see tsiviilisikule, kellel puudub juurdepääs arengukava avaldamata punktidele.

Riigis on raha niipalju kuipalju on ja keegi ei tõsta kaitsekulutusi 2,2% peale näiteks.

Mina näiteks ei alahindaks seda võimalust, et meie kaitsekulutused võiksid tõusta üle selle maagilise piiri. Selleks on vaja vaid ühiskonna meelestatust. Sellise meelestatuse tekkeks, on mitmeid võimalusi. Üks võib olla lihtsalt, et kaitseväe maine on nii hea, et inimesed on lihtsalt valmis kulutama sellele. Lisaks, rohkema raha leidmine riigikaitse jaoks kasvõi järgmise aasta riigieelarve raames on pigem rohkem tahte küsimus, kui rahapuuduse küsimus.

[hummel]

Nii-nii. Mitte, et ma väga tahaks, kuid eks siis pea midagi ka vastama. Midagi väga uut ju öelda pole.

Alustuseks võib öelda, et üks asi on lähtuda töös teooriatest ja teine asi teha koostööd praktikutega. Kaitseväe üldine viga seisneb minuarust praktikutest hoidumises ja teooriate ületähtsustamises. Ohvitserid ei ole harjunud arvestama vanemate ja kogenumate allohvitseride nõuannetega ja vanemallohvitseride teenistuskäik on organiseeritud samuti selliselt, et kvaliteetseid nõustajaid kasvaks välja vähe (kohvkeetjaid, rämbosid ja lõugajaid aga küll). Lisaks vaadatakse liialt välismaale, suutmata kohandada piiri tagant kuuldud tarkusi koduõue tegelike olude ja vajadustega.

Ja minu postitused ei ole üles ehitatud riigikaitse strateegiatele ega ei peagi olema, sest see ei ole teemaks. Postitustes on kirjeldatud teenistuslikke, väljaõppelisi ja tehnilisi küsimusi.
Kui räägime strateegiast, siis tankidest ikkagi ei loobuks. Tsiteerides KVJ, siis tanke on üleüldiselt vaja vähemalt kaheks otstarbeks - et õpitaks tegevust koos tankidega ja nende vastu. Tankide (ja soomusväe) omamine on lihtsalt ühe kompetentse armee know-how oluline osa. See ei tähenda muide, et kogu ekv peab koosnema tankidest ja lahingumasinatest, aga näiteks paari pataljoni pidamine reservis (ja paari kompanii jao igapäevateenistuses) ei ole mingi katastroofiline finantsnäitaja. Tõsi - tankipataljoni + soomusjalaväepataljoni me mitmetel põhjustel komplektsena rahuajal pidada ei suuda ja ei ole ka otseselt vaja. Järelikult tuleb panus teha reservväele nagu seda on teinud ka põhjanaabrid.
Platvormile keskendumine on mõnikord ka vajalik. Moraalsed aspektid on võitlusvaimu tekitamises või halvamises samuti olulised, kuid neid ei saa mõõta kroonides, rublades või dollarites. Tänu sellele on ka paljud silmaklapistatud inimesed neid asju riigikaitse planeerimisel sageli ignoreerinud ja kahju põhjustanud. Millist konkreetset kahju - vot seda mõelge nüüd ise!

Tankivõitlus on kunst omaette, ehk siis, selleks et tanki esimese 10 sekundi jooksul ribadeks ei lastaks vastase tanki poolt, peaks meeskond olema proffidest, mitte reservväelastest.

Venelastel oli kombeks lugeda minuteid ja sekundeid mingi relva või isiku elueast lahingus. Rühmaülem pidi olema näiteks 5 min, on meelde jäänud. Üldiselt vajavad ellujäämiseks väljaõpet kõik lahingurelvaliigid ja isegi lahingutoetuse omad. Selleks on meil olemas uhked õppekavad ja nende koostamise nõuded-formaadid koma-punkti-tab-i täpsusega (olen ise õppekava valmis kirjutanud) ja kõrgelt koolitatud ohvitserid ja vanemallohvitserid.

Mees, kes majaehituseks enne projekti hunniku materjali ladustab ja alles siis mõtleb, mida ta teha tahab, on varsti oma perega näljas.

Pidasin silmas olukorda, kus enne ei juleta või ei taheta maja ehitama hakata, kui viimne katusekivi ostetud. Projektid on loomulikult juba enne olemas, sest mille järgi muidu materjali muretseda teaks!?

ma tahaks hoopis edasi ja rohkem teemat arendada. Kui lihtne oleks ju valmis asi võtta ja majandada. Mis see 30 milli siia ja sinna siis ära ei ole, kaitseväelaste palka saab iga aeg veel kärpida

Mina tõin näite, et kaasfoorumlase poolt pakutud oluliste kulutuste reas... taktikaliste treilade pataljon võiks maksta 15 või ka 30 miljonit, remonditöökoda kah 30 ja angaar sellest vähem. Kokkuvõttes oli jutt summast vast ütleme kuni 100 miljonit EEK. Kuhu tuleks kulutada see ülejäänud 9 900 miljonit, mida kaasfoorumlane eeldab? Kuidas ja kust see uhke 10 000 000 000 on tulnud või mis selle eest saab? Räägiks ikka kasutatud varast?

Meie tõenäolise vastase (ma pean poliitiliselt korrektne olema) peamine lahingutegevus on suunatud tankidega varustatud vastase vastu ja tal on ka vastav kogemus. Minu mõte on ka see, et miks on me tahame talle pakkuda seda, mida ta ootab ja milleks ta valmis on?

Meie vastane on valmis nii meie tankideks, tankitõrjujateks, kui suurtükiväeks ja ta ise kasutab samuti eeldatavalt neid asju meie vastu. Gruusias igatahes tankid omavahel mõõtu võtsid. Tõsi, venelaste sõjajuttude järgi ei löönud grusiinide mürsud lihtsalt nende soomusest läbi, vastupidi aga õnnestus. Venelased suutsid mõne tanki hävitada ka granaadiheitjaga, aga seda lähivõitluses. Georgiinide granaadiheitja-võitudest tankide vastu pole eriti kuulda olnud. Eks nende tõrjujate vastu oldi ka valmis. Küsimus on ka G. taktikalises lähenemises ja ettevalmistuses, mis ilmselt oli suunitletud pigem rahutagamise, kui konventsionaalsõja oludele. Kui aga vaadata, mismoodi käib moblakaamerates nende "proffide" pääletung Tsinvalis, siis ma ei ütleks rohkem midagi.

Muuhulgas olen ma oma koolitustel pidanud tegema kompanii ja pataljoni tasemega soomusüksuste lahingplaane ja sõjamänge (Iraagis kahel tuuril tankikompanii ülemaks olnud mehe juhendamise ja hindamise all), eelviimasel kursusel planeerimis- ja simulaatoriõppusi soomusbrigaadiga. Mingi väike ettekujutus mul vist siiski on selle võime olemusest ja ka nõrkustest.

Loomulikult annab väljaõpe ja ettevalmistus teatud ettekujutuse. Igal võimel on aga omad head ja vead. Ükski relvaliik ei ole ideaalne. Edukas on võimalik olla vaid neid kõiki teatud koostööle hõlmates nagu ma aru olen saanud.
Olen ka näiteks mänginud rühma-kompanii-pataljoni soomusväe simulaatorit, mida (pisut paremat versiooni ilmselt) kasutavad soomlased oma allüksuste koolitamisel. Selle põhjal siiski otsuseid ei teeks ühe või teise relvaliigi mõtekusest, kuigi jah... soomustoeta jalaväelased kippusid seal kiiremini otsa saama küll.
Soomukite pidamiskuludest ja -probleemidest simuleerimine muidugi ettekujutust ei anna. See oli aga minu postituste läbiv teema.
Roomiksoomusmasinaga (mitte küll tank) olen ise muidu sõitnud küll. Enamasti mitte juhi, vaid meeskonnaliikme või komandörihakatisena.

Seega aspekte on kordades rohkem kui lihtsalt vaadatuna paistab.

Jah, on. Ma ei väida, et tankide muretsemisega ei kaasne probleeme, mida on vaja lahendama hakata, kuid neid probleeme ei tohiks teooriatega üle võimendada. Eriti, kui puudub reaalne kokkupuude ja kogemus soomustehnikaga. Ütleme nii, et paljudel seda meie Kaitseväes üldse on ja mida nad igapäevateenistuses teevad? Või palju on neid selles soomusväe töögrupis vms...
Olen vaikselt kuulnud, et kui neile pakkuda, et kas keegi oleks huvitatud erialase silmaringi huvides reaalse ja noh, üsna tänapäevase roomiksoomusmasina 1-päevasel kohapealsel kiirkoolitusel osalemisest, siis olla see "mõttetu militaarturism". Käia aga vaatamas Norras, kuidas 3 tanki sõidavad...
Kui ma viimases lõiguga eksin (valeinfot oman), andke palun teada!


Aga nüüd aitab kirjutamisest ja päikest kõigile!

[Some]

Vaatasin huvi pärast 200-tuhande elanikuga Abhaasia relvastust.
http://en.wikipedia.org/wiki/Military_of_Abkhazia

Eks neil muidugi raud kingitusena saadud suuresti, aga paistab et suudavad ka muidu ära majandada. Kui ikka häda ukse ees, siis visatakse teooriad nurka ja hakatakse tegutsema....

[Kilo Tango]

Vaatasin huvi pärast 200-tuhande elanikuga Abhaasia relvastust.
http://en.wikipedia.org/wiki/Military_of_Abkhazia

Eks neil muidugi raud kingitusena saadud suuresti, aga paistab et suudavad ka muidu ära majandada. Kui ikka häda ukse ees, siis visatakse teooriad nurka ja hakatakse tegutsema....

Huvitav, mis saaks kui isoleeritud mailmas (kumbagi osapoolt liitlased ei toeta ning riigid asuvad piir vastu piiri) ründaks tänane Abhaasia oma relvastusega tänast Eestit.

[Some]

Pikas perspektiivis vast võidame - inimressursse on meil rohkem.