Arvamus ajateenistusest

[NGolf]

Läbitud ajateenistus Soomes on nagu Eestiski, abiks ikka, aga ei räägi sugugi mitte tingimata asjalikust tegelasest/töövõtjast. Olen korduvalt kohanud asjalikke tegelasi, kel ajateenistus läbimata, kuid suhteliselt asjalikud. Aga ka selliseid vendi, kel ajateenistus seljataga kuid kelle puhul ohkad kergendatult, et seadus võimaldab katseajaga töölepingut.

[hillart]

Mõni aasta tagasi teenis aega üks kutt, kellel oli kodus töötu naine ja laps, haiged vanemad ... kaader lasi tüüpi võimalikult palju väljaloale, et see saaks ühes firmas perele raha teenida. Tagatipuks orgunniti ajateenijate poolt vist mingid talgud kuti kodus ... Ei olnud nendel noortel häda ja polnud ülemad m----d!

Omalt poolt kah hea ja meeldejääv kogemus.

Mõni aasta tagasi teenis aega üks kutt, kellel tema enda sõnade kohaselt oli kodus töötu naine ja laps, haiged ning töötud vanemad jne., jne. Kaader, kes kah neid nutulugusid (sõna otseses mõttes pisaraid valades) uskus, lasi tüüpi võimalikult palju väljaloale, et see saaks oma peret maksimaalselt toetada ja koduses majapidamises abikäsi külge panna.
Ja kui lõpuks välja tuli (sest karistamatusetunne teeb hooletuks), et poiss oli oma rühmakaaslastel ning kaadril suud ja silmad täis valetanud (mida tema kaaslased ei suutnud kohe korrapealt mitte uskudagi), millest tulenevalt süstemaatilise ning tahtliku omakasupüüdliku valetamise ja kaitseväelasele vääritu käitumise tõttu väljaõppekursuselt ennetähtaegselt välja arvati ja igasuguse väljaloa keelu sai, siis tüüp võttis nõuks kaadrile ikka täiega "näidata" (mida ta ka teistele ajateenijatele valjuhäälselt deklareeris), et missugused "õigused" temal, kui ajateenijal, ikka olemas on.
Kõigepealt kääritas oma rühma vastuhakule juhtkonna vastu. Asi võttis esialgu isegi vedu, sest tema kaaslased, nagu ma juba kirja panin, ei suutnud korrapealt taolist räiget ja ülbet valetamist mitte kahtlustadagi. Siis helistas ja kirjutas kokku oma 5 lehekülge kaebekirja KV peainspektorile, et kuidas ikka teda vaeskest (ja mitte ainult teda, vaid ikka teisi kah) kaader piinab äärmise ebaõiglusega, on ajateenijatega ülbe, kuidas lokkavad korruptsioon ja määrustikuvälised suhted, kuidas ajateenijad kõigi kaadrikaitseväelaste kaasabil ja mahitamisel totaalselt antisanitaarsetes tingimustes elama-olema peavad, kuidas väljaõpet tegelikkuses üldse mitte ei toimu ja see, mis toimubki, vaid n.ö. väljapoole näitamise pärast tehtud saab, kuidas kaader pidevalt ainult ajateenijatele valetamise ja katteta lubaduste andmisega tegelebki jne., jne., jne. Loetelu "kuritegudest" hakkaks romaani mõõtu võtma, kui kõik kirja panna. Ühe sõnaga - maapealne põrgu ja kaader selles see KV ning EV põhjakiht, kes oma madalaid instinkte ajateenijate peal välja elab.
Järgnes sellele kutipoolsele ettevõtmisele KV peainspektori üle nädala kestev (ikka iga päev ja terve tööpäeva ulatuses) põhjalik uurimistöö. Ajateenijad ja kaader käisid individuaalselt ülekuulamistel ja kirjutasid seletuskirju. Ikka väljaõppeaja arvelt, kust neid järjepanu välja kutsuti. Kutt ise aga irvitas kogu selle aja jooksul kaadrile varjamatult näkku ja ässitas aga oma rühmakaaslasi.
Nii nagu kogu asi arenes, sedavõrra hakkasid ka kuti rühmakaaslaste silmad tegelikkuse ees lahti minema ja lõpuks said nad ise kah aru, kuidas see kaabakas (jah, ma ei häbene seda terminit taolise väljakujunenud degradandi suhtes kasutada - see on iseenesest uskumatu, et juba 20-aastaselt võib taoliseks kujuneda!) nendega omakasu silmas pidades manipuleerinud oli. Distsipliin rühmas küll taastus, kuid juba toimunu kajastus paratamatult siiski ka väljaõppetulemustes (mitte positiivselt).
Põhjalik asjaolude uurimine selgitas välja, et ei telefonikõnes nutuhäälel räägitu, ega kaebekirjas kirjeldatu ja neis üles loetletud seaduserikkumised ei vastanud mitte üheski punktis tõele. Seega - meetmete rakendamist kaadri ja juhtkonna suhtes vajalikuks ei peeta. Sellisele järeldusele jõuti. Kutt ise aga irvitas kogu selle protseduuri kestel lausa avalikult näkku. Ja jäigi irvitama. Ka siis, kui lahkus.
Kokkuvõttes raisati terve nädal väärtuslikku väljaõppeaega (või õigemini - oli tõsiselt häiritud). Mängiti pidevate ülekuulamistega (sageli stiilis, et pidid pidevalt tõestama oma mittekuuluvust kaamelite hulka) alalises rakkes kaadri "õrnal" närvisüsteemil. Külvati kahtlusi juhtkonna silmis, sest kui juba uurimine käib, siis - peab ju miskit olema, sest "kus suitsu, seal tuld".
Järgmisel päeval pakkis kutt oma kodinad kokku ja lahkus. Ilmselgelt küll pisut pettunult (kuid samas siiski rahulolevalt), sest ta oli andnud ju kõik endast oleneva.
Paaritunnise hilinemisega oli meile tellitud narkokoera ringkäik. Ainuke sõdurikapp, mille vastu koer äärmiselt aktiivset huvi ilmutas, oli just meie juurest lahkunu oma. Pani mõtlema.

Sellest siis nüüd - see eelpool kirjeldatud elu jooksul omandatud kogemus paneb meie kaadri empaatiavõime rakendamise edasise otstarbekuse tugevalt proovile, pean tunnistama.

Tehke ise järeldused.

[Some]

Hillart, täiesti normaalne sotsiopaat ju

[jackpuuk]

Ikka imestavad vaikselt ent järjekindlalt 50-le juubelile lähenevad kodanikud selle üle, et 20-tes kodanike maailmapilt, arusaamad, töösesuhtumine, eelistused jms. polegi sellised nagu neil...

Ei imesta kamraad, ei imesta. Lihtsalt ettevõtjana ma sellist suhtumist oma asutuses lubada ei saa, seega hoian paratamatult sellisest kaadrist kaugemale. Nagu ka eelpooltoodud näide hea klubikaaslase ja igapäevaelus normaalse kamraadi kohta käiv. Ma lihtsalt ei saa teda lubada oma tööasju ajama . Tegeles juba suht poisikesena oma isa ettevõttes ja on välja õppinud automehaanik, suhtumine jätab soovida nii siin kui seal (nojahh, isa käe all töötamine pole kah just meelakkumine alati). Aga ehe näide tema tegemistest on see, et kui tema paps tellib minu käest teenust ja ma ise seda teen, siis töömehed ei kurda, kui aga mul sõbrakene teeb, siis on kohe kisa lahti. Ja ometi saab ta papsi käest selle eest finantsi (luban oma vahendeid kasutada, et saab ka perefirmale asjad tehtud). Üsna ilmekas näide või mis?

[Kapten Trumm]

See jutt, justkui 20-aastane oli sama lammas vanasti ja on praegu, haiseb kangesti vana hea lugulaulu "meil on kõik väga hästi" järele....
No ei ole asi ju nii. Minu töömeheelu algas nt kuskil 12-aastaselt lehmade karjatamisega, kus tuli kellapealt tuua ja viia (vanaisa oli ses suhtes väga karm). Ja hoidku oma nahk kui lehm läks viljapõllule või peenramaale. Nii öelda võõrasse kohta tööleminek oli kohe, kui seadus lubas (14- aastaselt). 16. a usaldati juba suhteliselt vastutusrikkaid töid nagu nt segusõlme operaator (ülemad teadsid, et viinaga probleeme pole ning tsementi ei varasta). Arvan, et taoline algus oli 90% minuvanustest ja minu elus polnud midagi erilist.

Eelmine nädal küsisin jutu käigus (et suvi tuleb jne) klassitäielt 11. klassi õpilastelt (vanuses 15-17), et tõstke käsi, kes teist on suvel tööl käinud.
Klassis ei tõusnud ühtegi kätt....

Selles ongi vahe....

Miks vanasti võis 20sele anda juba vastutusrikkaid asju (muidugi, ka siis oli ludrisid), praegu riskivad sellega vähesed.
Lisaks muidugi ka see, et vene sotsiaalsüsteem oli huvitatud noorte varasest töölevõtmisest, tänane "turg reguleerib" põhimõte kombineerituna igasugu inspektorite haige tähelepanuga töötab pigem laste/noorte tööhõive vastu. Lisaks muidugi ühiskonnas levi(tata)vad arvamused, just kui prestiizikas on ainult IT mees või ärijuht ja Maximas lappi lükkavad ainult mõttetud luuserid. Igasugu maleva jne kohti on täha naeruväärne murdosa võrreldes selle ajaga kui mina malevaeas olin.

[NGolf]

Teine maakonnaleht, Valgamaalane, avaldas täna teistsuguse arvamuse ajateenistusest. Poiss on ise ka natuke kõvem pähkel muidugi (MIT seljataga):

Ajateenistust lõpetav väliseestlane: võib-olla tulen kunagi Eestisse elama ja lapsi kasvatama

On haruharv juhus, kui väliseestlane satub Eestisse ajateenistusse. Kaitseväe suurõppusel Kevadtorm annavad teiste seas oma sõdurioskustele lõpplihvi kaks Kanadast pärit noormeest.

Vaatamata asjaolule, et Veiko Parmingul (25) on ette näidata magistrikraad Massachusettsi tehnoloogiainstituudist (transpordisüsteemide insener), leidis ta eelmise aasta suvel tee Võrru. Nüüd on ta Kuperjanovi jalaväepataljoni miinipildujapatareis arvestaja. Loetud päevad veel ja 11 kuud keelekümblust, kamraadlust ja nigela talvega metsaelu ongi läbi.

Üks hetk, kapral kohendab näos maskeeringut ning on valmis rääkima.

Teil on topeltkodakondsus. Kuivõrd eestimeelne on teie kodu kaugel Kanadas?

«Minu vanavanemad ja kadunud isa sündisid Eestis. 1944. aasta septembris põgenesid nad sõja eest kodumaalt, isa oli toona vaid kolm aastat vana.

Nii vanavanemate (vanaisad on pärit Võrust ja Tartust ning vanaemad Pärnust ja Põltsamaalt) kui ka meie pere kodune keel oli eesti keel. Sõjapõgenikud ei lasknud kunagi Eestist lahti. Arvan, et enamik neist võttis äraolekut ajutisena. Lahkumisotsus tuli tihti hetkeemotsiooni ajel, kuid ometi mõjutas minejate elukurssi väga palju. Ajast, mil minejad tajusid, et ei saa niipea Eestisse tagasi, panustasid inimesed väliseesti ühiskonna ülesehitamisse. See võimaldas ka järgnevatel põlvkondadel end eestlastena tunda.»

Kas olete jõudnud vanavanemate kunagised kodukohad läbi käia?

«Sel korral mitte. Eelnevatel Eesti-reisidel olen suurema osa neist kohtadest läbi käinud.

Mul on plaan uurida välja Võrus elanud ohvitserist vanaisa kunagine elukoht. Ema teab seda kanti, kuid täpsemat asukohta mitte. Kõndida noil tänavatel ja mõtiskleda toonase elu üle, see oleks huvitav.»

Olete Kanadas sündinud ja seal pea kogu oma elu elanud. Mis ajendas teid Eestisse ajateenistusse tulema?

«Ajateenistus on Eestis kohustuslik ja see mõjutas minu otsust. Võtsin ajateenistust kui kohustust, mis käib Eesti riigi kodanikuks olemise juurde.

Ma olin varem küll viis-kuus korda Eestis käinud, kuid aastaringselt siin elanud ei olnud. Tahtsin elada eestikeelses keskkonnas, tahtsin, et see sunniks mind keeleoskust parandama.

Muidugi oleksin ma võinud Eestis aasta otsa teha midagi muud, kuid eks teatud huvi oli ka militaarosa vastu. Loomulikult oli see otsus kodustele üllatus, kuid nad teadsid, et eestlus on minu jaoks väga tähtis. Sõbrad leidsid, et sõjaväekogemus on edasiseks eluks vinge.»

Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese poeg Luukas Kristjan Ilves on samuti väliseestlasena läbinud siinse ajateenistuse. Kas tema eeskuju mõjutas ka teie otsust?

«Olen Luukas Kristjan Ilvesega kohtunud ühel korral. Kuigi meil ei olnud ajateenistuse läbimisest suurt juttu, võis minu otsust mõjutada teadmine, et on olnud väliseestlasi, kes tulid siia kaitseväkke ja said hakkama. Teised on saanud hakkama, miks mitte mina – see rahustas.»

Osa kutsealustest leiab, et ajateenistus on mõttetu ajaraisk. Kuidas suhtusid kaasteenijad teie otsusesse tulla kaugelt maalt aega teenima?

«Oma rühmas ma sedavõrd kibestunud suhtumist kohanud ei ole. Küllaltki palju on muidugi neid, kes parema meelega oleks jätnud teenistusse tulemata. Minu otsus tekitas mõnes küsimusi, kuid valdavalt teenistuse alguses. Me oleme nüüdseks koos veetnud pikki kuid ja lõpuks oleme kõik ühed ja samad sõdurid ja allohvitserid jaos, rühmas, kaitseväes. Minu päritolu on minu eripära. Pisikesi eripärasid on meil kõigil.»

Mida ajateenistus teile õpetas?

«Ajateenistuses õpetas, kuidas tulla toime stressirohketes olukordades. Teenistus ei pruugi pakkuda võimalusi üksi olla ja patareisid laadida, probleemide eest põgeneda, öelda: «Ei, nüüd aitab!».

Tulin ajateenistusse eelkutsega ja läbisin nooremallohvitseride kursuse. Minus on arenenud teatud juhioskused.

Jah, on olnud hetki, mil tundsin tüdimust ja tahtsin olla kusagil mujal. Teisalt on ühede ja samade kaaslastega veedetud aasta tekitanud meeskonnatunde. Tsiviilelus, kooli- või töökaaslaste juures taolist kamraadlust tihtipeale ei kohta.

Kuigi minu aktsent ei olnud väga suur ka ajateenistuse alguses, on keeleoskus, eriti just sõnavara osas, paranenud. Inglise keelt räägin endiselt paremini, kuid mõtlen nüüd juba rohkem eesti keeles.

Metsas sõda mängida, ringi joosta ja täristada on päris tore olnud.»

Lootsite näha tõelist Eesti talve. See lootus igal juhul ei täitunud ...

«Kogesin miinus 18kraadist temperatuuri, kuid pikemat aega see ei kestnud. Mõtlesin: kas see oligi kõik?»

Mida toob lähitulevik?

«Soovin minna suvisele üldlaulupeole.

Kas Kanadasse või mujale, kuid kavatsen asuda erialasele tööle. Pigem saan töökogemuse väljaspool Eestit.

Pikemas perspektiivis tahaksin Eestiga tõsisemalt seotud olla. Võib-olla tulen kunagi siia elama ja lapsi kasvatama ...»

Kuivõrd palju on 2014. aasta Eestis seda, mida mäletate vanavanemate juttudest?

«Vanavanemate mälestustes mainitud pilt oli pigem ilustatud, kuid olen tänapäeva Eestis leidnud tuttavaid elemente. Loodus, inimesed, keel ja kultuur on ikka sama. Arvan, et pigem vanavanemad ei tunneks ära seda Eestit, millest nad olid sunnitud lahkuma.

Väliseesti ühiskonnas kardeti, et nõukogude ajupesu muudab eesti rahvast tundmatuseni. Eesti vabakssaamine näitas, et inimesed ei murdunud.

Võrreldes suurema osa maailmaga on Eestis päris hea elada. Need lähinaabrid, kellega kipume end võrdlema, on meist tihti rikkamad ja sellest võib tekkida tunne, et pole riigina tasemel või et parem elu on see, mis on väljaspool.

Üldine pilt Eestis on mulle, Kanadast tulnule, väga positiivne.»

KOMMENTAAR

Mait Rembel, nooremleitnant, miinipildujapatarei rühmaülem-instruktor

«Kanadast tulnud pole kuidagi teistmoodi sõdurid, kõik on ikka mehes endas kinni. Esimesed kaks nädalat ei saanud ka nemad pärist täpselt aru, kes ja kus nad on ning mida nad täpselt tegema peavad. Ajateenistuse lõpuosas on meestel silmis tervam pilk. Nad on enesekindlamad ja otsustusvõimelisemad kui siia tulles.

Kapral Parmingul on tugev tehniline haridus. Pakkudes arvestustegevuses välja erinevaid tehnilisi lahendusi, suudab ta tsiviilelus omandatut väga hästi rakendada ka teenistuses.

Eestlane on eestlane, pole vahet, kas ta on Austraaliast või Kanadast. Asjaolu, et nii kauges kohas nagu Kanada suudetakse eestlust, usku isamaasse ja kohusetunnet sedavõrd hästi üleval hoida, on super. Keegi teine ei tea, millist pingutust nõudis neilt noormeestelt Eestisse ajateenistusse tulemine.»



Veiko Parmingust napid kolm kuud hiljem asus Võrus ajateenistusse Kalle Hendrik Amolins (23). Ka tema on Kanadast. Et mõlemad noormehed tunnevad üksteist juba ammu, oli just Parming Amolinsile peamine infoallikas ajateenistuse ja eesootavate olude kohta.

Kuperjanovi miinipildujapatareis teenib noormees sanitar-miinikandjana. «Ma ei leidnud põhjust, miks peaks mind ajateenistusest vabastama,» selgitas ta oma tulekuotsust. «Eestis olin ma käinud üsna tihti. Keel ei olnud puhtalt suus ja aktsent tuli kohe välja, kuid sain hakkama.»

Lõppev ajateenistus kasvatas Amolinsis julgust ja õpetas välitingimustes hakkamasaamise oskust. «Külm aeg oli kohalike sõnul üsna leige, kuid harjusin selle aasta jooksul Eesti talvise pimedusega,» tõi ta välja.

Samuti oli see hea vaheldus kooliõpingutele.

Ajateenistuse tõttu tegi reamees Amolins Toronto ülikooli majandus- ja poliitikaõpingutesse aastase pausi. Kolm aastat on õpitud, aasta veel ees.

Suvi Eestis tuleb sündmusterohke. Nädal pärast ajateenistust ootab ees kolmenädalane matk Norras, järgneb üldlaulupidu ning suve lõpus tagasilend Kanadasse.

Kalle Hendrik Amolins ütleb end mõistvat teenistuskaaslasi, kes seavad sihti välismaa poole. «Kanadas on elu üsna mugav. Seega ei oska ma öelda, kas ma teeks või ei teeks nende asemel täpselt sama,» arutles ta.

Tema ise mõlgutab mõtteid Eestisse tagasitulemisest. Emapoolsete vanemate poolt ulatuvad noormehe juured Ida-Virumaale ja Pärnusse, isapoolsete vanemate poolest tasuks külastada Lätit ja Tartumaad.

Ajateenistusest vabastatakse inimene, kes on enne kutsealusena arvele võtmist rahvastikuregistri andmetel elanud vähemalt seitse aastat järjest välisriigis või on sündinud välisriigis ja elanud seal vahetult enne kutsealusena arvele võtmist.

Kaitseressursside ameti avalike suhete nõunik Anne Osvet ütles, et väliseestlasi on ajateenistuses väga üksikuid ja sellepärast ei saa mingist suundumusest rääkida. Tulijad põhjendavad oma soovi ja tegu üldjuhul sellega, et tahavad Eestit aidata.

Nii Veiko Parming kui ka Kalle Hendrik Amolins on endised skaudid.
http://www.valgamaalane.ee/2802342/ajat ... ama?redir=

[Kapten Trumm]

Taolised väliseestlaste näited on parim kinnitus sellest, et kalliks peetakse seda, millest ollakse ilma jäänud.
Tänastele 18- aastastele on Eesti Vabariik kui mingi iseenesest mõistetav nähtus, mille osas on neil lausa õigustatud ootus.

[A4]

Oli suur viga, et KV asjale vastamata jättis. Ei peagi ju midagi konkreetselt ütlema, kasvõi ainult nii palju, et tegemist on inimese subjektiivse kogemusega ja sinna juurde näiteks Soesilma-stiilis tekst.

Üks asi, millega aga artikliga nõus olen, on kriitika kaadri ja ka ajateenijate keelekasutuse kohta. Saan aru, et osad üritavad end oma rõveda suuvärgiga isasemana näidata, aga... ealt nooremate puhul on seda ka rohkem näha olnud.

Teiseks, kas ma sain õigesti aru, et kutist sai teenistuse ajal kaksikute isa? Ausalt öeldes on see eriliselt halb olukord. Oma ameti poolest ja veidi teooriat lisaks lugenuna tean suhteliselt hästi, kui vajalik on isa olemasolu kohe sünnist saadik, mis ajateenistuses muidugi võimalik ei ole. Kui teatud asjad jäävad teatud ajal tegemata, nagu kiindumussuhte loomine, on seda hiljem väga raske kuidagi tekitada samal kujul ehk mingi hingeline puudujääk jääb lastele niikuinii. Ok, see sai nüüd väga pehmo jutt.

Lisan juurde, et psüühhilised häired tähendavadki seda, et maailmakogemus on teistsugune, depressioonis siis negatiivne saab oluliselt tähtsama värvingu, positiivsele ei jõua nii palju tähelepanu pöörata ja sellel polegi nii suurt tähtsust. Eduelamusi on kaitseväes depressiivsena raske esile kutsuda.

On võimalik, et tänapäevane nö arenenud ühiskond soodustab teatud viisil depressiivseid kalduvusi, mis minu meelest johtub noorte osas mitmest asjast - esiteks on noortel liiga vähe koduseid asjalikke toimetusi, ehk kortermajas pole võimalik olla osaline majapidamise eest hoolitsemisel, soe vesi tuleb automaatselt tuppa jne. Seega puudub kogemus, et teed midagi ebameeldivat ära ja siis saad midagi toredat. Pole edukogemust sellest, et ehkki töö on ebameeldiv, võtab kaua aega ja on nõme, suutsin ikkagi keskenduda ja pingutada asja ära tegemiseks. Teiseks tähendab mugavusühiskond seda, et vabaks ajaks tuleb järjest rohkem midagi välja mõtelda. Ok, käime kinos, teatris, jalutamas jne, aga see kõik on sageli kulu ja see on millegi väljaspoolt valmistehtu tarbimine, vastupidiselt puuriida ladumisele, kus saab oma loomingulist potentsiaali rakendada. Järgmiseks: sotsiaalsete kontaktide lõdvenemine põlvkondade vahel lisab arusaamatust sellest, kuidas maailm toimib ja miks tehakse mingeid otsuseid. Lisaks lisab see noortele peredele lisastressi selles osas, et tuleb üksi tulla toime lastekasvatamise ning tööga seotud väljakutsetega. Last, but not least: kuna meil on siiski mõvevõrra rohkem raha käes, kui varasemalt, siis puudub lastel ja noortel kogemus unistamisest ja sellest, et unistuse teostumine võib võtta mitu kuni mitukümmend aastat. Täiskasvanuna ei suudeta unistusi ära oodata, kogu aeg on mingi rahutus, sest teismelisena ema ostis uue telefoni ju kohe, miks siis nüüd ei õnnestu...

Mina arvan, et KV tegi täiesti õigesti, et loo kommenteerimata jättis. KRA omalt poolt andis loo juurde umbes sellise napi kommentaari, et subjektiivseid arvamusi pole mõtet kommenteerida, aga kes see selliseid sutsakaid ikka tähele paneb? Pole mõtet (ega pole selleks lehes ka ruumi) hakata kommenteerima kogu seda lugu, kui kirjutaja on antud juhul oma isiklikust ilmavaatest ja probleemidest tulenevalt suutnud pöörata kõik kaitseväeteenistuse normaalsed ja elementaarsed millekski õudseks, alandavaks ja arutuks. Kui on vaja avalikkusele vaja selgitada, et ajateenistus on normaalne asi ja seal tehtavatel asjadel on oma loogilised põhjendused, siis polegi mõtet seda teha läbi pressiesindaja („elukutseline valetaja“) või üksuse ülema („tema huvi on ju jamad kokku mätsida“), vaid seda peavad tegema eluterve suhtumisega ajateenijad ise – nagu näiteks nii, nagu tehti Valgamaalases väliseestlastega.

Kui jätta kõrvale antud tegelase vildakas ja tendentslik arusaam ajateenistuse sisust ja seal toimuvast, siis teadmata täpselt kõiki detaile, julgeks küll väita, et antud juhul on tüüp ikka ise oma hädades ja õnnetustest süüdi. Asi saab alguse sellest, et kui tegemist on tõesti veendunud patsifistiga, siis oleks härra KRA-s pärast arstliku komisjoni edukat läbimist pidanud taotlema kõlbelistel põhjustel suunamist asendusteenistusse, nii nagu Põhiseadus seda asja ette näeb. Kui seda ilmselgelt ei tehtud, siis polegi midagi imestada, et mõte vaenlase sõdurite tulistamisest on inimesele kohutav.

Ajateenistuse käigus sündisid kaksikud – kurb lugu küll, aga siinkohal pakun välja, et noorsand ei olnud otse keskkoolist tulnud 18- või 19-aastane, kellel äkki selline lugu juhtus. Suure tõenäosusega võib arvata, et tegemist on pikalt ajapikendust taotlenud inimesega. Kes selle asemel, et ajateenistuses võimalikult ruttu pärast keskkooli ära käia, hakkas võtma ajapikendusi, läks juba ajalehte tööle, ilmselt õppis veel ka ülikoolis, äkki oli isegi mingit laenud jõudnud võtta. No kes on süüdi selles, et vaba inimene on vabas riigis teadlikult sellised valikud just sellises järjekorras teinud?

Mis aga üldiselt seda noorte vaimse ja füüsilise vastupidavuse, motivatsiooni ja individualismi küsimusi puudutab, siis oleks muidugi tore, kui tagasi tuleksid massilised pioneerilaagrid, kogu klassiga sügiseti kartulite koristamine, laialdaselt levinud füüsiline töö suviti, kohustuslikud VTK-normid jne. Aga ilmselgelt seda aega ei tule. Kui ka peaks tulema, siis räägivad mõned teadlased, et tänapäeva noorte maailmanägemuses on juba pöördumatud muudatused individualismi, väiksemate kohustuste, omaenda rolli tajumise jms mõttes. Tegemist on ilmselt paratamatu nähtusega, mis iseenesest ei pruugi ju tähendada maailmalõppu, või seda, et noori pole enam võimalik kasutada riigikaitseks. Pigem peaks mõtlema selle peale, et kas ja kuidas saaks süsteem nende muutustega niimoodi kohanduda, et noortest vajalik panus siiski „välja pigistada“, aga selliselt, et see on endiselt efektiivne ja et need „muutunud“ noored ka ise seda positiivsena tajuksid. Või siis äkki ei ole vaja teha põhimõttelisi muudatusi ajateenistuse enda süsteemis, vaid pigem selles, kuidas ja mis moodi seda ajateenistust noortele presenteeritakse?

[Kapten Trumm]

et tänapäeva noorte maailmanägemuses on juba pöördumatud muudatused individualismi, väiksemate kohustuste, omaenda rolli tajumise jms mõttes

Need pöördumatud muudatused individualismile ei sünni imikule kaasa, vaid need inimene omandab ikka ümbruskonnast. Kui ümbruskond on füüsiliselt (ja vaimselt) lödev, siis on nats raske leida motti higistamiseks. Seda enam, et erinevalt 30 aasta tagusest ajast pole täna meelelahutuse osas mingit puudust, võta ja vali. Samuti ei ole need mingi vääramatu jõud, vaid nagu iga kasvuea protsess - on mõjutatavad oskusliku kasvatustöö tulemusena. Kehaline ettevalmistus käib täna alla just gümnaasiumis, kus kohustuslike tundide arv väheneb, kuid ümbruskonnas domineeriv läburida (hängime parem Viru keskuses) ei motiveeri ka kedagi pingutama. Lisaks toimub Eestis päris masendav "päris ainete" ületähtsustamine, haridusminister viskab või topeltsalto, et Eesti lapsed mingites rahvusvahelistes testides 2 punkti rohkem saaks.

Olukord on ikka tõsiselt sitt, olen ise näinud, kuidas 10-st gümnaasiumi poisist rippusid 8 kangil nagu märg pesu, 25 aastat tagasi andis seda klassi otsida, kus klassi peale 5 meest ei jaksanud lõuga kangile sikutada. Selles valguses on täitsa viiendajärguline küsimus, kas mingis pisa testis saadakse 2 punkti rohkem või vähem - taolisest toodame ainult kliente sotsiaal- ja ravikindlustussüsteemile.

Kui me räägime nüüd sest nõuka ajast, siis tänasest eristab seda üks asi (jätame selle punapläma kõrvale) - kogu see nn noorte kasvatustöö oli selgelt pegagoogiliselt paremal tasemel läbi mõeldud ning asi oli tulevikku suunatud. Nõuka tegelased said suurepäraselt aru sellest, millest tundub, et meil aru saada ei taheta (või ei suudeta), et füüsiliselt mämm tegelane pole suurem asi tööloom ja on koormaks ülejäänutele. Selle tõhususe kinnituseks kehalisest tervisest ongi kurb fakt, et täna võtab 1 km jooksu 2/3 gümnasistidel hinge paelaga kaela, kuid kunagisi pioneere/komsomolkusi ei võtnud selline tühine asjake isegi higiseks mitte.

Jah, läänes on asi sama sitt või hullemgi, kuid igaks juhuks meenutan meie geopoliitilist asendit, erinevalt Prantsumaast või Saksamaast on pehmode kriitiline mass ühiskonnas lausa julgeolekurisk. Lahendus on tegelikult väga lihtne - lihtsalt igas etapis (nt klassis) peab õpilane lisaks mata või bioloogia eksamile sooritama hindele nt KVKT-1, kui ikka kehaline passiivsus ähvardab lõputunnistuse ära käkkida, küll siis liigutama hakatakse ja vigisemise asemel võimalusi leitakse. See on täpselt samasugune ahistamine nagu mata eksamite tegemine ja olles ise nelja lapse vanem, kirjutaksid sellise asja teostumisele kahe käega alla.

[Lemet]

. Aga ilmselgelt seda aega ei tule. Kui ka peaks tulema, siis räägivad mõned teadlased, et tänapäeva noorte maailmanägemuses on juba pöördumatud muudatused individualismi, väiksemate kohustuste, omaenda rolli tajumise jms mõttes.

Väga küsitava väärtusega väide. Lihtsalt saavad need muudatused olema osadele väga valused ja see osa, kes ei suuda kohaneda, sureb lihtsalt välja. Primitiivne darvinism, ei muud.

[Kapten Trumm]

Üks selline, miskipärast leviv mõtteviis on, et "ärme tee midagi, siis lähevad asjad ise korda" - zanr sellest igihaljast "turg reguleerib".
Kui lasta sihtgrupil valida, kas käia kehalise tunnis 1, 2 või mitte üldse, siis olen üsna veendunud, et enamus valib "mitte üldse".
Kui deklareerida, et "sõitke lihtsalt mõistlikult", mitte teha liikluskontrolli ja kaotada kiiruspiirangud - tuleb vist massimatmised au sisse tõsta, sest ohvrite matmine lõikab liiga palju SKP-st.
Ega ikka ei reguleeru isenesest midagi ja veel vähem paremuse poole.
Tulemusi, kus skaalal ühes otsas on ebameeldivad meetmed ja teises otsas anarhia ja "kõigil tore", on läbi aegade ikka saadud ebameeldivate otsuste hinnaga.
Valgele ilmale on tüüpiline, et puudub pikaajaline, rahvastikuressursi mõistes jätkusuutlik poliitika/tegevus.
See, mis toimub, on ju täna, elutsükli ja ühiskonna elujõu langeval kaarel hea näo tegemine ja iseendale õlale patsutamine.
Et sõjaväkke satub enam igasugu "kohanemisraskustega" pehmosid, on lihtsalt üks, lõiguke taolisest protsessist, mis käib kaasas lääne ühiskonnas, kui puudub vaenlane, kelle pärast tuleb end vormis ja valvsana hoida. Sellest letaragiast ärgatakse siis, kui vene tankid on pool teed Vitebskist Berliinini juba läbi sõitnud.

[NGolf]

Priit Silla KL Sakala malevast kirjutas vastuseks rms Piirakule:

Ajateenistus on mehe mõõt

TAHAKSIN ÖELDA 17. mail Sakalas avaldatud reportaaži autorile, reamees Siim Piirakule, mis mulje tema kirjutis tekitas, ja anda talle veidi isalikku-vanaisalikku nõu.

Mul on kahju, et lühikeseks jäänud ajateenistus Eesti kaitseväes teid masendas. Mul on kahju ka lapsest, kes kukkudes haiget sai ja nutab. Mul on kahju, et Eesti kaitseväes midagi säärast juhtub, nagu te kirjeldasite. Minu enda kogemus Kaitseliidust ning minu poja ja tütrepoja kogemus noorest Eesti kaitseväest on teist laadi.

Härra Piirak, kaitseväes peab valitsema kord, mille saavutamist treenitakse automaatse reageeringu saavutamiseni. Seejuures jääb kõrvale see, kas käsk meeldib või on vastumeelne, samuti soov viivitada selle täitmisega.

Ajateenijate puhul eeldatakse, et nad on nii vaimselt kui füüsiliselt terved inimesed. Kui käsualusel on mõni hälve, ei saa tema tõttu muuta kaitseväe korda ega tegevust. Erikohtlemist võimaldab sanatoorium, mitte kaitsevägi.

Näiteks antakse käsklused valju häälega, et neid kuuleksid kõik ja ka tuulise ilmaga õues. Kõva sõna, mida hilineja või kohmerdis mõnikord kuulda saab, ei tule käsuandja kurjast südamest, vaid taotlusest, et sõdur õpiks taluma stressi. Rõve sõim seersandi suust iseloomustas Nõukogude Liidu sõdurielu. Sõdurit ei kohelda aga üheski riigis hellalt, nagu teeb vanaema kodus.

On ju nõnda, et rätsep näeb vastutulija juures kõigepealt ülikonda ja juuksur soengut. Hellitatud õrnuke mees peab kasarmuelus puuduseks seda, mis teda koduses eluski hirmutas: enda järel koristamine, oma riiete korrastamine, kellahelina peale tõusmine, käskude täitmine, hommikune sörkjooks...

Sõdur on nagu puu metsas, mitte üksik puu lagedal. Ta on osa ühtekuuluvast hulgast ja sealt pärineb tema kohusetunne.

Noorsõduri soovid võiksid olla järgmised: pean harjuma kasarmu korraga; pean harjuma seljakotti pakkima ja jaksama seda kanda; pean jõudma kõike teha teistest maha jäämata; minu hilinemise pärast ei tohi teised kannatada; pean harjutama ega tohi viriseda.

Kes poleks kuulnud, et kaitsevägi teeb poisist mehe. Seega: ajateenistus on mehe mõõt. Mees on see, kes iseennast kasvatab ja teiste hulgas karastab. Läbitud ajateenistusele tagasi vaadates muigab kaitseväest tulnu nekrutiaja raskuste peale. Tema pole enam see poisike.

Kes peab kaitsma sinu perekonda, sinu riiki ja sind ennast, kui seda ei tee sina ise? Selle ülesande on loodus inimesse programmeerinud niisamuti kui järglaste sünnitamise. Patt on muutuda sõjardiks, ent samuti on patt kuulutada end patsifistiks ajal, mil vaenlase sõjamasinad vuravad piiri taga.

Mõistus pole inimesel arenenud selleks, et ta oma loomulikest kohustustest kõrvale saaks hiilida. Kerge on toonela väravast sisse astuda, kui sa pole Loojale võlgu, see tähendab, et oled teinud kõik oma võimete piires.

KÕIGIL NEIL, kes oma elu raskeks peavad ning ennast haletsedes saatust ja kaasinimesi neavad, soovitan jälgida puuetega inimeste vaprust. On kunstnikke, kes maalivad, pintsel hambus või varvaste vahel, sest neil pole käsi. On sportlasi, kes mängivad korvpalli, liikudes ratastoolis. On pimedaid, kellest on saanud silmapaistvad muusikud. On emasid, kes asendavad oma vigase lapse silmi, kõrvu, käsi ja jalgu aastakümneid.

Kui sõduril oma isamaale truudusvannet andes keel tõrgub ja hümni laulmise ajal tuleb odraokas kurku nagu käol, siis on ta õnnetuke end eraldanud oma maast ja ajaloost. Eraku elus aga puuduvad needki vähesed hüved, mida võis märgata sõdurina riiki teenides.

Ajateenistus Eesti kaitseväes ei kesta aastatki. Selle aja kinkimine oma riigile, saades vastutasuks korrastatud füüsise ja kuuluvuse meeste hulka, pole mingi ohver.

Üksikisiku ebalused ja solvumised ei vääri üldistavat esiletõstmist. Eesti kaitsevägi on tänapäevane väikeriigi turvameeskond, mille iga liige on tähtis, hinnatud ja kallis.

Priit Silla, Sakala maleva kaitseliitlane
http://www.sakala.ajaleht.ee/2806698/aj ... -mehe-moot

[Kapten Trumm]

http://www.postimees.ee/2821728/noorte- ... leevendama

Kahjuks ükski osapool ei ütle välja ühte tõsiasja - MIKS neid tervisenõudeid nii rangelt jälgitakse ja iga mittevastavuse puhul mittevastavaks tehakse- või väeosast reservi kupatatakse.
See on süsteemne probleem nimega "vastutuse vältimine", "järsku juhtub veel midagi". Lõppeks on paljud meditsiinilised teemad arsti kaalutlusotsus.

[kanakukk]

http://www.postimees.ee/2821728/noorte- ... leevendama

Enamik neid mehi, kes tänaval käivad, peaksid olema lombakad, kõverad või psüühiliste häiretega – aga see ei ole ju nii.

Asjaolu, et inimene ei ole 24/7 voodis, ei tähenda veel seda, et tal probleeme pole. Seljahaiged võivad lahkelt kõnelda, kuidas teatud närvivalu võib hetkega jalust maha niita ja teatud süstid (aga vahel ka pipraplaaster) siis jälle kõndijaks teha, HIV-positiivne võib medikamentide toel oma elu üsna jõudsalt pikendada. Muide, ei ole mõtet uskuda neid jutte, et väidad end olevat "krooniliselt kurvameelsena" ja siis psühhiaater diagnoosibki momentaalselt kõlbmatuks. Need asjad ikkagi ei käi päris nii. Ja üldsegi, iseenesest ei ole ju ka üllatav, et tänapäeva noorte kehaline aktiivsus on nagu ta on.

Huvitav oleks näha Exceli tabelit, kus oleksid kõrvutatud RHK-10 koodid, maakonnad ja arvsuurus vabastatutega. Niisama asjakohane oleks rääkida ikkagi konkreetsetest diagnoosidest ja haiguslugudest.

[Lemet]

Paar nädalat tagasi oli raadiost kuulda, kuidas suurimat töövõimetustoetust saavad rajoonid on ühtlasi ka ka suurima sotsiaalse probleemsuse allikad. Olin ise laevas tahtmatult pealtkuuljaks. kuis kaks täies elujõus "kalevipoega" kiitsid, kuidas töö selleks korraks otsa oli saanud- saab nädalalõpp lõdvalt võetud ja esmaspäeval tohtri manu mindud "raha vormistama"...paistis, et polnud mitte esimene kord sedapidi toimetada.