Tüdrukud tahavad sõjaväkke, aga kohti ei jätku
Sõjaväkke astuda soovivaid tütarlapsi on Eestis rohkem, kui suudetakse ajateenistusse võtta. Olukord muutub, kui valmivad uued kasarmud.
“See, et me naised oleme, ei tähenda, et peame olema kosmeetikud ja küünetehnikud!” põrutab kaks kuud Kuperjanovi pataljonis aega teeninud reamees Kristel Leola. “Teadsin juba põhikoolis, et tahan siia tulla.”
Kuus aastat Kodutütarde ja hiljem Kaitseliidu liikmena olid talle toonud hulga oskusi, mis nüüd sõjaväes marjaks ära kuluvad.
Raplamaalt Juurust pärit tütarlaps on automaadist, aga ka kuulipildujast tulistanud. Ning oma vanemaid militaarse karjäärivalikuga harjutanud.
Ka Põlvast pärit reamees Birgit Änilane oli enne sõjaväkke minekut automaadist lasknud. “See on minu jaoks õige koht,” on ta Kuperjanovi pataljonis eluga rahul.
Ema-isa ei uskunud tütre sõjaväkke minekut enne, kui too selle väravast sisse astus. Vanaema üritas veel viimasel päeval lapselast ümber veenda. Kõige rohkem oli vastu vanem õde, nüüdseks on ta aga ajateenijal külas käinud ja reamehest õekese üle uhke.
Kes arvab, et naisajateenijate puhul on tegu kandiliste kolakatega, kes välimuse poolest meestest oluliselt ei erine, eksib rängalt. Naissoost reamehed näevad välja nagu tavalised tüdrukud – kenad, saledad, naeruhimulised ja pikkade juustega (kuigi need peavad teenistuse ajal olema kinni).
Peale tõmbe relvade vastu on neil ka naiselikud hobid. Kristel juhendas Kaitseliidus noori, Birgit on kahe noorema õe ja vennaga tegeledes laste kasvatamise A ja O selgeks saanud.
Birgiti hobid on ratsutamine, laulmine ja orkestris löökpillidel mängimine, lisaks on ta õppinud viiulit. Kristelile meeldib süüa teha.
Kui tingimused paremad, tekib ka rohkem kohti
Tüdrukute ajateenistusse minek ei olnudki nii lihtne. Algul öeldi Birgitile, et kohti ei ole ja ta pääseb väkke alles järgmisel aastal. Viis päeva enne teenistuse algust vabanes siiski koht.
Neidudel on võimalik ajateenistusse astuda 2013. aastast ja soovijaid on olnud rohkem kui kohti. Nimelt võib ajateenistusse asuda kaitseministri määrusega kinnitatud arv naisi. Jooksval aastal on kutsete piirarv 38, kaitseressursside ameti poole on sooviavaldusega pöördunud aga 31 õrnema soo esindajat.
Kuna aga tänavu pääses väkke hulk eelmisel aastal taotluse esitanuid, on selle aasta viimase, oktoobrikuise kutse piirarv täis, selgitab nooremleitnant Roland Murof Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnast.
Neidudele üritatakse võimaldada veidi enam privaatsust. See on olnud ka peamine põhjus, miks naiste vastuvõtmisele on kehtestatud piirmäärad, selgitab kaitseressursside ameti pressiesindaja Marke Teppor.
Praegu teenivad naised peamiselt väeosades, kus kasarmud on kas uued või olulisel määral renoveeritud. Kuna uusi kasarmuid valmib pea igal aastal, suurenevad ka piirmäärad, mis naiste vastuvõtmisele seatud.
Enne hommikusööki 50 kätekõverdust
Kuperjanovi pataljoni tagalakompaniis teenib aega kuus neidu, kes on majutatud omaette tuppa. Ka pesemisruumid ja tualett on neil noormeestest eraldi, saunaski saavad nad käia omaette ajal. Muus naistele hinna-alandust ei tehta.
Hommikul kell kuus on äratus ja 45 sekundiga peab olema riides ning koridoris. Järgneb hommikuvõimlemine ja paar kilomeetrit jooksu. Enne hommiku- ja õhtusööki tuleb teha 50 kätekõverdust ning enne lõunasööki 50 kükki.
“Teebki hea söögiisu,” naerab reamees Änilane.
Reamees Leola ütleb, et tema suutis sõjaväkke tulles teha 42 kätekõverdust, aga kuna esimesel nädalal alustati 20ga ja igal nädalal lisandus veel viis, siis selles tal raskusi polnud.
Jõudu on vaja, kuna ka naised peavad rännakutel oma varustust ise seljas kandma. See tähendab relva, rakmeid ja kõike eluks vajalikku sisaldavat kotti, mille kaal jääb 30–40 kilo vahele.
Kui Änilase sõnul ongi rännakud olnud ajateenistuse kõige raskemaks osaks, siis Leola puhul on osutunud raskeks hoopis see, et ei näe koduseid ja tuttavaid nii palju, kui tahaks. Aga sellega harjub. Pealegi on iga päev vaba aega ja siis on võimalik kodustega suhelda.
Rühm on tütarlastega harjunud ja võtab neid kui omasuguseid. Teiste rühmade poisid üritavad vahel sööklas kokku puutudes n-ö esineda või on naiste ajateenistuses olemise vastu, tuletades meelde 90 päeva võimalust.
Nimelt jätab seadus ajateenistusse tulnud naistele võimaluse esimese kolme kuu jooksul otsustada, kas alustatut jätkata või mitte. Jätkamise korral on nad 60. eluaastani kaitseväekohuslased.
“Kui paljud poisid ei taha sõjaväes käia, las siis käivad tüdrukud, kes tahavad!” läheb reamees Leola selle teema peale põlema.
Tema plaanib pärast peatselt lõppeva sõduri baaskursuse läbimist võtta ette noorem-allohvitseride kursuse ja seejärel saada rühmaülemaks.
Tütarlapsed plaanivad minna õppima kõrgemasse sõjakooli, kusjuures reamees Änilane eelistab spetsialiseeruda meditsiini alale.
Naudime paduvihmas kaeviku kaevamist
Uuringute kohaselt tulevad kaitseväkke põhiliselt need, kellele meeldib korrastatus ja distsipliin ning keda huvitab eelkõige teenistuse põnevam osa – missioonid, relvad.
Ka Änilane ja Leola kinnitavad, et kõige põnevamad on metsalaagrid. Viimane kord aeti nad hommikul kell kuus häirega üles ja metsa. Neil tuli paduvihmas kaevikuid kaevata, kuulipildujast lasta ja valmistuda gaasirünnakuks.
Erinevalt kahest varasemast laagrist, kui tuli ööbida telkmantli all, sai sel korral soojas telgis silma kinni lasta.
“Väga huvitav oli!” säravad Änilase silmad neli päeva kestnud laagrit meenutades. “Kui tagasi kasarmusse jõudsime, oli nii hea tunne, et sain hakkama!” Tüdrukutele andis eneseusku ka tõsiasi, et noormehi tuli riburada laatsaretti viia, kuid naised pidasid lõpuni vastu.
“Paljud ei saa sellest elust aru,” tõdeb Leola, näidates asfaldi peal kätekõverduste tegemisest peopessa tekkinud nahapaksendit.
Peale füüsilise koormuse peab ka ajusid pingutama, kuna iga päev toimuvad tunnid nagu kooliski.
“Aju tuleb liigutada rohkem kui gümnaasiumis. Iga päev tuleb uus info peale ja vana peab ka meeles olema,” ütleb reamees Leola.
http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/k ... d=69667057
