Arvamus ajateenistusest

Vasta
NGolf
Liige
Postitusi: 3034
Liitunud: 16 Juul, 2013 11:48
Asukoht: Sakala
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas NGolf »

"Sakala" avaldas oma ajateenistuses käinud reporteri reportaaži, noormees alustas Kuperjanovis, saadeti sealt Kalevisse soomukitele ning kolm kuud enne Kevadtormi saadeti erru seoses kohanemisraskustega. Peatoimetaja juhatas jutu sisse nii:

"Kui Sakala reporter Siim Piirak möödunud sügisel kaitseväkke läks, leppisime kokku, et kui ta tööle tagasi tuleb, kirjutab ta oma kogemustest reportaaži. Minu ettekujutuses pidi sellest saama muhe ja seiklusi täis sissevaade ühe NATO riigi ajateenija argipäeva. Noh, mitte just «Švejki» analoog, aga igal juhul lõbus lugemine. Lugu, mis tänase Sakala kaheksandal ja üheksandal leheküljel vastu vaatab, pole kahjuks meelelahutuslik, vaid paneb hoopis tõsiselt järele mõtlema. Ent see on see, mida Siim kaitseväes olles koges.

Mul on väga kahju, et kaitseväe peastaap loobus oma kommentaaridest, sest artikkel olevat liiga hinnanguline. Reportaaž aga ongi hinnanguline ning see, kuidas üks või teine inimene muret läbi elab, erinev. Ropendav kõrge ohvitser, ekskremendi õhkulaskmine ja paraadi eel etendatud Potjomkini küla etüüdid on siiski faktid, mitte arvamused või tõlgendused. Sellise käitumise soosimine või sallimine nõrgendab noorte sõdurite kaitsetahet ja mõjub halvasti kaitseväe reputatsioonile.[...]
Ka kõnealuse loo mõte ei ole inimeste kodumaa-armastust kuidagi kahandada. Vastupidi, meie eesmärk on näidata kaitseväe juhtidele ja kaadrisõjaväelastele, millisena paistab ajateenistus nekrutile, ning pakkuda võimalust vigu parandada. Eesti kaitsevägi on pärast taasiseseisvumist teinud läbi suure arengu. Võrreldes sellega, mis toimub Venemaa armees, on meie ajateenijate elu lausa lust ja lillepidu. Tahan väga uskuda, et ka need ebameeldivad juhtumid, mida tänane Sakala kirjeldab, on pigem erandid ja enamikus väeosades ei tuleks need kõne allagi.

Ent kui me soovime tõeliselt tugevaid, ühtehoidvaid ja motiveeritud kaitsejõude, ei tohi me lubada lollustega tegelemist, hoolimatust ja mõnitamist. Nende vastu tuleb võidelda juba esimeste ilmingute puhul, enne kui nad saavad võimaluse muunduda jõledaks dedov­štšina-kultuuriks. Need kaheksa või üksteist kuud, milleks noor mees (või naine) ajateenistusse kutsutakse, on vaja efektiivselt ära kasutada.
Hans Väre, Sakala peatoimetaja
http://www.sakala.ajaleht.ee/2796882/va ... sarmumuuri

Lugu ise oli järgmine:

Daamid ja härrad! Reamees Piirak. Lubage pöörduda!

Asusin ajateenistusse olukorraga leppinuna, kuigi kõheldes väärtustes, mida kannab eneses laiguline vorm. Olin aja jooksul saanud omamoodi patsifistiks, ent segu uudishimust ja pealesurutud normidest kannustas mind siiski seda sammu tegema. Kaitseväelinnaku väravast astusin välja pettununa elus ja inimestes, riigis ja tolle prioriteetides. Lillelapsest oli poole aastaga saanud närtsinud nartsiss.


Oktoobri algul istus ühes Võru Kuperjanovi magalas paarkümmend poissi hiirvaikselt taburettidel ja silmitses põrandat. Nad olid saanud mundri selga ning ka esimesed õpetussõnad, kuidas korrastada kappi ja teha voodit.

Päevade möödudes hakkasid vahetu ülemuse karjumine ja üleolevad käsklused, teeme-kõike-kiiruse-peale-rutiin, unetud ööd ning igal hommikul kukla- ja näokarvade ajamine tunduma talutavana. Erilist «naudingut» pakkus see, kui tuli kahe suure seljakotiga, milles olid asjad enne joonlauaga paika aetud, joosta kolmandalt korruselt muruplatsile varustust ette näitama. Niisugust ülevaatust korraldati tihti, sest ajateenijate asjade kaotamise oskus pidavat liigituma supervõimete hulka.

Olgugi et ajaga meeled nüristusid ja sooliste iseärasuste pärast kinni istuvate poiste sõim valjenes, tahtis igatsus kallite inimeste järele silmanägemist võtta. Telefonikõne väljapoole okastraataeda oli sool haavadele.

Lisaks uutele olukordadele, millega oli tarvis toime tulla jooksult, vahetusid inimesed, kellega koos teenisin, tihedamini, kui pesime pesu. Meid viidi tihti ühest rühmast või jaost teise ja vaevalt nädala teeninud, leidsin end bussist, mis suundus Tapale. Minu uueks teenistuskohaks sai Kalevi jalaväepataljon, kus minust pidi saama soomukiga lahingusse minev sõjard. 11. oktoobril kurtsin kirjas kallimale, et vibalik ja aeglane poiss, kel oli sünnipäev ja kes magab naabernaril, tikub öösel nutma.

Rohkem! Rohkem! Rohkem!

Riik on seadnud sihiks üha enam poisse teenistusse saata. Riigikaitse arengukavas aastateks 2013–2022 on öeldud, et 2022. aastaks kasvab põhivalmidus- ja täiendreserv 90 000-ni.

Niisuguse eesmärgi nimel tegutsemine paistab välja ka sellest, et esimese hooga võetakse kaitseväkke palju sääraseid noormehi, kes seal olla ei tohiks. Kaitseministeeriumi andmetel vabastati näiteks 2013. aastal tervisliku seisundi tõttu enne tähtaega teenistusest 586 inimest ehk 16,9 protsenti sinna asunutest. Esimene poiss, kes meie rühmast tsiviil­ellu naasis, oli ühest silmast pime. Rühmas oli neid, kes oma haiguse tõttu ei tohi isegi autot juhtida, saati siis relva kanda. Tervisehädade ja nende põhjustajate loetelu oli kirev: spordivigastused, noahaavad, nõgestõbi... Leidus poisse, kes muutusid äärmuslikult närviliseks, kui ravimid olid jälle otsa saanud. Kõik nad olid saadetud teenistusse, ehkki olid kõlbmatud relvast tulistama või kandma poolesajakilomeetrisel distantsil kümneid kilosid varustust.

Isegi mingit intelligentsuskvooti pole ajateenijatele seatud. Mõnel meie rühma liikmel oli raskusi parema ja vasaku poole tundmisega. See paksude prilliklaaside ja aeglase mõtlemisega, kuid väledate jalgadega poiss, kelle tõttu rivitunni läbiviija oli hääle kaotanud, tunnistas, et tema haridustee lõppes kahe kuuenda ja kahe seitsmenda klassi ning kutsekooliga.

Teine näide on magalakaaslasest, kes enne teenistusse tulekut purjus peaga kasvuhooneklaase kividega sisse loopis. Temal oli väga suuri raskusi distsipliiniga.

Kaitseressursside ameti avalike suhete nõunik Anne Osvet ütleb hiljem, et amet juhindub kutsealuste haridus- ja terviseküsimuste puhul kaitseväeteenistuse seadusest. «Kutsealused ajateenistuses ja hiljem reservväelasena on läbilõige meie ühiskonnast koos kõigi kaasnevate probleemidega.»

Motiveerime inimesi tapma


Kui 16. oktoobri hommikul tõdesin kirjas, et esimene võõristus hakkab mööduma, siis juba õhtuks olin verest väljas. «Mind tülgastab iga kord, kui drillseersandid räägivad relvatunnis Mikidest (loe: inimestest), keda me tulistame. Sõjaolukorras tähendaks see ju, et ma peaksin tapma endasuguseid poisse, kes on samuti kellegi sõbrad, armsamad, pojad ja isad. Kuidas on sõjas üldse võimalik jääda terve mõistuse juurde?»

Iga päev olid tunnid. See võis olla loeng auditooriumis, füüsilist pingutust nõudev kehalise kasvatuse tund või siis nii-öelda taktikaline õppus, mis tähendas relvaga põllul või metsas ringijooksmist.

Tähelepanuväärne on, et enam pole kaitseväes karistamist, vaid seda nimetatakse motiveerimiseks. Muidugi tehti ka loendamatu hulk motiveerivaid kätekõverdusi või oldi sadu kordi toenglamangus.

Sõdurivarustusega isiklik kapp pidi loomulikult laitmatult korras olema. Kapi ja vormi välimuse eest võis teenida miinuseid. Need aga võtsid vabadusi, mida sõdurite seas hinnati kullast kallimaks.

Igal õhtul kogunesid ajateenijad riviplatsile kohaloleku kontrolliks ja hümni laulmiseks. Olgu tuul, vihm või lumesadu – seista tuli alati liikumatult, umbes pool tundi. Tuhatkond noort värises külmaga ja karjus läbisegi: «Mina!» See oli vastus perekonnanimele, mis rivi ees välja hõigati.

Hüvitis, kondid ja roe

Oktoobris sain teada, et mind ootab peatselt isa staatus. Olin seda kuuldes päevnik. See tähendas 24 tunniks valmisolekut joosta ja täita kõiki kohustusi, mida kõrgema auastmega sõjaväelased nõuavad, alustades turva- ja lõpetades koristusteenusega.

Leibkonna suurenemise ja pere raske majandusliku seisu tõttu taotlesin ajateenistusest vabastamist. Vajalik on märkida, et ühe kuu sõdurihüvitise eest saab osta ehk odavamat sorti turvahälli. Kaksikute puhul, nagu meil, läheb aga vaja kahte ning ainult hällidega ju läbi ei aja.

E-riigi organisatsioon, mis peaks mõne päevaga suutma kokku kutsuda reservarmee, menetles dokumente poolteist kuud. Ametnikud, ohvitserid ja juristid vaatasid paberid üle ja... tulemuseks oli negatiivne vastus. Teenistuskohustust hinnati pereväärtustest kõrgemaks.

Novembris kirjutasin oma järjekordses läkituses: «Seersant näitas miinide otsa astunud lapsi. Pildid olid verised ja hirmsad. Mõned poisid tegid nalja, et poes müüakse liha samamoodi. Mul oli halb olla. Hirmus on mõelda, kui kalgiks teeb Hollywood inimesi.

Neil piltidel olnud lapsed, kel ribadeks lihast turritamas verised otsteta sääreluud, on inimesed. Nad pole eales enam endised, vaid haavatud hinged. Köndistunud inimesed, kes ei pruugi enam elada täisväärtuslikult või ei soovigi enam elada. Lihtsalt kohutav, kui palju on maailmas vahendeid, et tappa või vigastada.

Minu mõttetegevuse taustal arutletakse, kas siseruumides oleks parem kasutada miini või granaati. Tsiteerin: «Need persed ja soolikad väga ei haisegi, kuid granaadi lõhkemisel on rõve hais.»»

Esimene mitmenädalane metsalaager tuli ootamatult. Sel ajal olime välismaailmast täielikult ära lõigatud. Lappisime seal polügoonil siis igal õhtul ja hommikul oma jao telki kokku või lahti. Magasime enese kaevatud augus. Ronisime keset ööd telkmantli alt välja, et minna valvepostile. Päeval tulistasime relvadest pauk- ja lahingmoona ning jooksime põldudel ja metsas. Magasin selle aja jooksul veidi üle kümne tunni.

Toidupakkidest läks alati esimesena käiku magus kraam ja alles siis ülejäänu. Muu hulgas selgus, et kiirnuudleid on võimalik süüa ka kuivalt.

Et üks sõdur ei suutnud oma ekskrementi matta, korraldati selle pidulik ärasaatmine. Väljavalitud kaevasid selle tarvis augu, ülejäänud olid ringkaitses ja viimaks purustati auku toimetatu granaadiga.

Meele- ja väljaheited

Jaanuari keskel tõdeti meedias, et kümnendik Eesti lastest elab absoluutses vaesuses. Umbes sel ajal kulus meie laagris ainuüksi laskemoonale umbkaudu 263 000 eurot, rääkimata kütusest, mida kasutati meeletutes kogustes.

Stress, sõdurieksamid, lõpurännak ja viimaks vastumeelselt antud vanne viisid mind puhkuse ajaks kokkuvarisemiseni. Paine vallandus esialgu kopsupõletikuna.

Kapteni auastmes kompaniiülem kuulutas hommikusel rivistusel ajateenijatele, et nad on sitt nagu ka kõigi nende sugupuud. Kümme aastat vana kaitseväe eetikakoodeksi peale sülitas isegi inimene, kes peaks olema teistele eeskujuks. Muidugi ei teinud ta seda esimest korda. Oma kirjade põhjal meenutan, et ühe laagri ohutustehnika loengul pidas ta vajalikuks märkida – tõsi küll, veidi vulgaarsemalt –, et noorte autojuhtide uljuse põhjuseks võib olla see, et neil on kogu veri genitaalides.

Moraali langetas ka asjaolu, et argipäeva saatjaks võisid olla täiesti loogikavabad ülesanded. Kui ühel päeval pakiti soomukit ühtemoodi, siis juba järgmisel olid nõuded teistsugused. Polnud tarvidust teha ühe korra ja korralikult – aega oli küllaga.

Ümmargune nurgeliseks

Ehkki röntgen tuvastas, et minu kopsud on taas ilusad, polnud valud kadunud ei rindkerest ega peast. Unetus, isutus ja meeleolu kõikumine viisid mind psühholoogi juurde, kes diagnoosis pärast hulka teste ja vestlusi kohanemishäire segatuna mõõduka depressiooniga. Stressoriks tunnistati kaitsevägi.

Ma ei tahtnud sõjast ega teenimisest enam midagi kuulda, rääkimata hümnidest, mille ajal ma vaikisin. Huvi oli kadunud ja asendunud valuga. Soovisin, et mind saadetaks mahalaskmisele. Kui kuulsin, et üks naaberkasarmu poiss üritas enesetappu, käis külm jutt üle selja.

Vabariigi aastapäeva paraadile minnes poisid lõrisesid vihast, sest olid nädalate kaupa harjutanud rivisammu ning toppinud tosinal viisil oma rakmete taskuid paberit ja sokke täis. Nimelt käisid kõrged ohvitserid korduvalt uurimas kiivrikummi õmblusi ja muu hulgas nõuti, et muidu ümmargused rakmetaskud saaksid nurgeliseks. Lisaks tuli ilma jopeta söömas käia ainuüksi seetõttu, et me seda ära ei määriks.

Diagnoosi panekust veel kaks kuud hiljem olin reservi arvamata, sest bürokraatiaveskid polnud jahvatamisega valmis jõudnud. Tuli istuda kabinetiuste taga ning oodata, kuni kõik ametnikud saavad kohvitassi tühjaks joodud ja templi löödud.

Pöördusin tagasi tsiviilellu kolm kuud enne seda, kui teenistus lõppema pidi. Kaitseväelinnakust kaugenedes Vivaldi «Kevadet» kuulates tajusin, et haavad hakkavad kokku kasvama.

http://www.sakala.ajaleht.ee/2796982/da ... e-poorduda.
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas Roamless »

Ei lugenud mina eelnevast loost välja ei mingit piinamist ega skandaali, pigem mingisuguse lamba ulgumine. Eriti loll oli võrdlus, et kui lapsed Eestis nälgivad, kulutasid nemad nii ja niipalju raha laskemoonale ja kütusele. Sarnaseid meelevaldseid võrdlusi võib ükskõik mille kohta teha. Tule jumal appi, milline pastakast imetud kirjatükk.
Unforeseen consequences
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas Lemet »

Mõttetu mehe mõttetu halin. Ja sihuke peab veel kaksikute isaks saama. Mida teeb laps lastega...?? :dont_know: Lastekasvatus on sõjaväest kordi raskem, vastutusrohkem jaenesesalgamist nõudev .
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
NGolf
Liige
Postitusi: 3034
Liitunud: 16 Juul, 2013 11:48
Asukoht: Sakala
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas NGolf »

Nojah, samas on kirjatüki tonaalsus ju arusaadav: oktoobris alustas, kohe esimestel nädalatel sai teada, et saab kaksikute isaks, seejärel vahetas väeosa ja Kalevis oli väljaõpe konarlik (nagu iga uue asjaga), jaanuaris sai juba diagnoosi (st et kuni märtsini oli enamusest tegevusest kõrval). Kui kaheksast kuust sisuliselt pärast noorteaega välja astuda (ja samas ülemusele reportaaž lubatud) siis on mõistetav iga väiksema ebatsensuurse sõna rakendamine omale soodsama agenda ette. Igaüks, kes on viimase kahekümne aasta jooksul aega teeninud, mäletab kedagi oma üksusest, kel sarnane teenistuskäik. Seekord trehvas lihtsalt nii, et just see noormees töötab ajakirjanikuna ja tema negatiivne kogemus sai tugevalt võimendatud. Hea õppetund ka EKV PR osakonnale, nemad jätsid kommentaari andmata, mis on lihtsaim, ent mitte ehk parim variant. Eks teravik suunatud Kevadtormi teavitusele ja polnud pädevat inimest, kes kommentaari kokku oleks kirjutanud. Aga midagi võiks ka sahtlis juba valmis olla!
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas Lemet »

Lapsevanemaks saamine ja seda olemine eeldab teatud sotsiaalset küpsust koos vastutusvõimega, mida selle kirjatüki kokkukeerutajal kohe kindlasti kõvast puudu jääb.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
NGolf
Liige
Postitusi: 3034
Liitunud: 16 Juul, 2013 11:48
Asukoht: Sakala
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas NGolf »

Eks aeg paneb asjad paika. Siin üks teistpidine näide, KV juhataja käis Kevadtormil, kohtus oma aspirandist pojaga ja trehvas KVM-i harrastavate õhutõrjujate peale: http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2014 alates 05:20.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas jackpuuk »

Lemet kirjutas:Mõttetu mehe mõttetu halin. Ja sihuke peab veel kaksikute isaks saama. Mida teeb laps lastega...?? :dont_know: Lastekasvatus on sõjaväest kordi raskem, vastutusrohkem jaenesesalgamist nõudev .
Lemet juba minu arvamust teab, ühinen ja rohkem ei urise (alati on hea seal, kus meid pole).
sitt päev, kellele kurdad
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas jackpuuk »

No naerma ajab väljend sõjard, sellist jobu oleksid armeenlased vene kroonus pidanud p.rsse n.ssima, krdi ilamokk.

Tra, tal oli varustust vaja välja tassida? Me pidime kogu roodu varustuse, relvastuse ja nz bojepripassov häire korral välja vedama kui oli aastakäikude vahetus. Mul kukkus AKS hammaste vahelt välja (rihmapidi oli ja laskemoona NZ-d tassisime+2 RPG-d näkku). roodukas laksas lihtsalt kümnesse, oleks sel hetkel midagi salves olnud, siis sinna oleks see raibe jäänud kah.
Mida see idioot plõgiseb, ei osanud siis ennast vigaseks märkida, või on Tõsine uuriv ajakirjanik?

Krt. kui vene kroonus oleks enamik poisse niimoodi suhtunud, siis olekski neid perse n.kutud, ja see ulub? Kaks päeva kodust eemal ja juba ulub? Sea pähe maha lüüa on vaja sellised! Mul naine ütleb selliste asjade kohta , et sina saad esimesena väljaütlemiste pärast, et pole vahet, mitu neist endaga kaasa võtad, temal meest ikkagi pole enam. Kui lugesin ette mõned
lõigud snaipri päevikutest idarindel, siis ütles, et ta pole kunagi päris relvast lasknud (ainult õhukas on teemaks olnud).
Krt. ei oskagi kõike ära seletada, kuul rauda ja eks ole edasi näha , mis saab! Mina igatahes nendele värdjatele ennast peksukotiks ei anna.
sitt päev, kellele kurdad
NGolf
Liige
Postitusi: 3034
Liitunud: 16 Juul, 2013 11:48
Asukoht: Sakala
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas NGolf »

jackpuuk kirjutas:Mida see idioot plõgiseb, ei osanud siis ennast vigaseks märkida, või on Tõsine uuriv ajakirjanik?
Vaevalt, et ta eesmärk oli osaluseksperiment, eks ta pigem oleks ikka võimalusel kõrvale hoidnud, aga näed, ei õnnestunud. Kusjuures tõenäoliselt oli asi pigem nii, et tahtis kohe algul vabastust saada, aga kui tulevase isaduse tõttu seda ei võimaldatud (isaks saamise fakt peaks umbes teenistuse lõpu ajaga nagunii kokku langema), siis sebis esimese teistsuguse võimaluse omale (depressioon+kohanemisraskused). Kuna kamraadid on praegu alles teenistuses, siis võidaks teda ju põhimõtteliselt veel tagasigi kutsuda, kui ta räägiks asjadest nagu oli (a la "teesklesin depressiooni, et rasedale naisele toeks olla"). Seetõttu peabki rääkima "diagnoosiga" kokku sobivat juttu leheveergudel.

Ja muidugi on igaühe mälestused just sellised, nagu tal endal ajateenistuses läks.
NGolf kirjutas: KV juhataja käis Kevadtormil, kohtus oma aspirandist pojaga: http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2014 alates 05:20.
Aspirant Terras mäletab kindlasti oma ajateenistust hoopis teistsugusena kui rms Piirak.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas EOD »

Depressioon peaks ju olema tõsine vastunäidustus sõidukijuhi- ja relvaloa saamisel, samuti mitmete töökohtade puhul, kus depressiivne isik võib põhjustada ohtu endale ja teistele.
Samuti peaks lastekaitse sel perel silma peal hoidma, kuna depressiivne isik võib ka lapsi ohustada.
aj1972
Liige
Postitusi: 917
Liitunud: 23 Mär, 2014 21:53
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas aj1972 »

Patšifist kirub ajateenistust mis minu meelest loomulik,sest ega ateist ka usku kiida ja ega vasakpoolne pole parempoolse poliitikaga nõus:)
HeiniR
Liige
Postitusi: 2017
Liitunud: 15 Juul, 2008 19:32
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas HeiniR »

Ühest küljest püüad noormehest aru saada ja mõista, kuna kõigil ajateenistuse läbinud meestel on olnud punkte, kus murdumine lähedal jne. Kõige raskem oligi alguses "vedama" saada, teenistuse lõppedes ei tahtnud enam ära tulla :D Käisid nv linnaloal ja olid naisega koos, nädala sees tee kõik, mis kästud ja seejärel saab sporti teha, lugeda ja õhtuti kamraadidega nalja teha, söök on hea ja rikkalik jne.
Paraku tundub mulle oma kogemuse näol, et raskem on teenistuses neil meestel, kel naised kodus.
Aga selle vennikese jutt on küll nagu eelpool öeldud - üks suur halamine.
Kõigil on olukordi, kus pasamaik suus, klimp kurgus jne, aga sellega tõestadki eelkõige iseendale, milleks tegelikult võimeline oled.
Sai ka endal märkmikusse mõned asjad kirja pandud, mida ei peaks toimuma/juhtuma teenistuses, aga samas tagantjärgi tundub see kõik ok, inimene unustab halva. Head mälestused jäävad ja seisavad hästi meeles.
Hiljem saab ka aru, miks need distsiplineerivad harjutused nagu nt matusetalitused, kapirallid jms kasulikud on. Kui reaalses tegevuses mõni vend enda suva järgi otsustab miskit teha, saab kahju kogu üksus.

Halb on see, et teised "patsifistid" taas loevad seda nutulaulu ja usuvadki seda jama.

Oled teenistuses Mees, oled ka mujal Mees ja vastupidi...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Peastaabi PR osakond käitus täiesti adekvaatsetl - kas peab iga hilisteismelise viginat asuma meedias faktidega ümber lükkama?
Minnes öösel mööda pimedat Nõmme tänavat, kui koerad aedades klähvivad, ei lase me ku käpukile end ja asu vastu klähvima.... :wink:
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Larry
Liige
Postitusi: 1029
Liitunud: 31 Dets, 2005 16:39
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas Larry »

Arvamus ajateenistusest? Tüüp isegi ei läbinud ajateenistust, vaid ainult SBK ja natuke peale! Kogu seda halinat lugedes jääb tõesti mulje, et tal on päriselt kah miskit viga. Piinles terve selle aja nagu vampiir küüslaugusalves, jõudes lausa kokkuvarisemise äärele... Ae ksf hillart, võiksid võtta kommenteerida :roll: . Ja nagu kamraadid siin juba osatasid sapiselt, et selline on siis nüüd kaksikute isa...
Oktoobris sain teada, et mind ootab peatselt isa staatus. Olin seda kuuldes päevnik. See tähendas 24 tunniks valmisolekut joosta ja täita kõiki kohustusi, mida kõrgema auastmega sõjaväelased nõuavad, alustades turva- ja lõpetades koristusteenusega.
Kui seda päevniku teenistuskohustuste lauset pisut kohendada, asendades "kõrgema auastmega sõjaväelase" sõnaga "laps", siis minu arust just täpselt nagu värske isa "ametijuhend" nii kenasti ühte lausesse kokku võetud :lol:. Laps sai lapsed...
Minu arust sobiks see artikkel koos oma "kangelasega" hoopis "Masendavate klounide" teemasse.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Arvamus ajateenistusest

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Noortel meestel on kombeks jätta ühte-teist ütlemata taolisel puhul. Tüüpiliselt (see pole esimene ega viimane taolise ülesehitusega kaebejutt) on taolised kirjeldused kirjutatud läbivalt väga negatiivsetes värvides, vinguvas ja kritiseerivas toonis. Lugu ise nägi tõenäoliselt välja selline: läks teenistusse, ühel hetkel hakkas olukord kodus, teisalt pettumus teenistuse sisus, vedama koju tagasi. Edasine oli jesuiitlik tegevus "eesmärk pühendab abinõu" ning et mitte otse öelda, et viskasin ise lusika nurka, tuli asja esitleda vähe dramaatilisemalt kui see tegelikult oli.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Majestic-12 [Bot] ja 11 külalist