REPORTAAŽ ⟩ Kas kaitseväe uus automaat on tõesti Rahe või pigem Reha?
Meelis Kalme
REPORTER
Mõni kuu tagasi jõudis Eestisse laadung uhiuusi automaate, mille vastu järgmise kahe aasta jooksul vahetatakse välja kogu kaitseväe automaatrelvastus. Möödunud nädalal said esimese üksusena riigis uute relvade väljaõppe Scoutspataljoni reservväelased. Õppekogunemisel osales ka Pärnu Postimehe ajakirjanik, kel varem olnud au teenida just selles üksuses.
Ameerika Ühendriikide ettevõtte Lewis Machine & Tool Company (LMT) toodetud R20 Rahe on juba umbes poole sajandi vanuse poolautomaatvintpüssi ArmaLite AR-15 tänapäevane versioon. Hoolimata algvariandi vanusest on need relvad tänu põhjalikule arendusele siiski nüüdisaegsed tööriistad. Need on ergonoomilised, asjalike punatäpp- ja kolmekordsete optiliste sihikutega, võrdselt hästi käsitsetavad nii parema- kui vasakukäelistele. Kergest metallisulamist ja polümeerplastidest kokku pandud relv kaalub koos salve ja sihikuga tõepoolest tunduvalt vähem kui seni kasutusel olnu tühjana. Paistes vähemasti paberil igati asjalikuna.
Aga mida uus relv lõppkasutajale tähendab? Ilmselt on varasematest paljuski parem, aga kui palju? Kas R20 väärib Rahe nime (selle valisid eksperdid, kes lähtusid sellest, et rahe alla sattuda on ebamugav)? Või peaks seda kutsuma hoopis Rehaks, nagu on relva ristinud mõni interneti naljamees?
Kuigi kaitseväele kohaselt ei kulutata selle mõne päeva jooksul ülearu aega konkreetsele väljaõppele ega saa lasta sadu padruneid, annab õppus uuest relvast põgusa ülevaate.
Nõnda ilmneb relvade sisselaskmisel ehk normaaljooksule seadmisel, et see protsess on lihtsam ja kiirem kui seniste relvade puhul. Tabamuste hajuvus lühemalt distantsilt on isegi reservistidel nii väike, et nelja kuuliauku pöidlaga katta pole probleem.
Tõsi, vanadest Galilidest palju ebatäpsem ei saakski relv olla: nood tööriistad olid ohtralt elu näinud, nende vintrauast oli nii palju läbi tulistatud, et tabamused hajusid laiali. Kuid võrdlusmomenti arvestamatagi on uued automaadid sedavõrd täpsed, et nuriseda pole põhjust.
Pikali-põlvelt-laskmine sujub harjumuspäraselt. Püstiasendis lasta tundub aga lausa kummaliselt mugav. FOTO: Eesti kaitsevägi
Järgnenud laskeharjutustel selgub aga, et varasemast kergem kaal, seadistatav kaba ja asjalikum ergonoomika on abiks peamiselt siis, kui kogu taktikaline varustus sõdurile selga lükatud.
Ilmekaima pildi annabki ajapiiranguga laskeharjutus salvevahetusega. Kui pikali-põlvelt-laskmine sujub harjumuspäraselt, siis püstiasendis lasta tundub lausa kummaliselt mugav: kaba lühemaks ja rinnale ja ... tuld! Tulemused hämmastavad.
Mitmeaastasest pausist relvade käsitsemises ja uuest, harjumatust tööriistast hoolimata saab siinkirjutaja raporteerida, et kaheksa lasku 12st lõpetavad tihedalt koos “alfas” ehk sihtmärgi enim punkte toovas sektoris. Kuigi neli läheb napilt sellest mööda, võib needki loendada “bravo” sektorisse. Ülejäänud osalejad tabavad samuti hästi. Mõningale kogemusele tuginedes võin öelda, et varasemate relvadega polnuks tulemused kaugeltki nii muljet avaldavad.
Muidugi on õppusel mehi, kes arvavad, et ega uusi riistu vanade automaatidega ju võrrelda saagi. Mõnigi jääb aga eriarvamusele. Näiteks tunnistab üks võitlejaist, kes tulirelvadega sina peal, et laskmisel tekkiv tagasilöök on ootamatult tugev. Küll märksa nõrgem kui Galilil, aga mõnegi muu relvaga võrreldes ülituntav.
Mis veel põnevat? Moodsal ajal on relva käepidemesse integreeritud väike arvuti. See loeb näiteks laske, mis sellest relvast tehtud on. Kui teatud arv täis, lõpeb relval garantii. Instruktor räägib, et usutavasti tundvat relva aju ära sellegi, kuidas kasutajad tööriista kohtlevad. Kui ikka automaat suure hooga vastu maad virutada, registreerivat sõjariist selle ära. Tagajärjena võib näiteks taas garantii kaduda.
Hoolitsust tahavad moodsad tööriistad üldse palju. Nõnda võib tulistada ainult sellise laskemoonaga, mis valmistajatehases sertifitseeritud. Praegu on asjalood nõnda, et kaitseväel sobivat moona üleliia palju pole. Aga küllap tuleb.
Kui aga Galile ja AK-4sid puhastati sellega, mis kätte juhtus, siis nüüd peab hooldustöös hoolikas olema. Näiteks õli, mis luku libedamalt liikuma paneb, peaks olema spetsiaalne. Nagu ütleb instruktor: tundmatut päritolu valge ollus ega liiv, millega relvi seni hooldatud, enam ei sobi.
Rahet hooldada on vanadest relvadest lihtsam: tööriist käib pulkadeks mõneti kergemalt kui Galil, AK-4st rääkimata. FOTO: Meelis Kalme
Tõsi, teisipidi on Rahe hooldus mõnevõrra lihtsam. Tavakasutaja tasemel käib tööriist pulkadeks mõneti kergemalt kui Galil, AK-4st rääkimata. Hooldust vajavaid juppe on isegi vähem. Instruktor panebki südamele, et edaspidi tasuks seni relvade läikima hõõrumisele kulutatud tunde (ja päevi) asjalikumalt kasutada.
Aga negatiivset? Loomulikult leidub sedagi. Uus relv on keerukam ja kapriissem kui vana. Kui seni teadis iga sõdur, et Eesti automaatidega võib minna läbi jõe, seejärel liivas roomata ja pärast käega suure sodi maharapsimist taas tuld anda, siis uute relvade töökindlus vajab veel järeleproovimist.
Ja kui varasemate automaatide puhul ei esinenud tõrkeid, mida laadimisliigutuse järjepideva kordamisega poleks eemaldada saanud, siis nüüd küll. Kuigi põhilised tõrked annab endiselt kergesti kõrvaldada, on reaalne, et keerukama vea korral tuleb minna kas üksuse vanema või hoopis relvuri ehk relvaspetsialisti juurde, kes näiteks vintraua eemaldaks. Paraku on selge, et igas olukorras ei ole see võimalik. Siis on relv kasutu tükk rauda ja komposiitmaterjali.
Kas kabad jäid ikka terveks?
Ilmselt kõige tähtsam küsimus: kas relvade kabad pidasid ikka paarile päevale sõdurite käes vastu? Teadupärast puhkes enne relvahanke tulemuste lõplikku selgumist skandaal, kui ilmnes, et Ameerika Ühendriikides kukkumistestil purunes ühel LMT relvadest muu hulgas kaba, ent protokolli seda ei kantud. Kohtuuste kulutamise järel selgus, et sellega ei pidanudki arvestama.
Lühikese katsetuse järel saab nentida, et autorile teadaolevalt sel õppusel ükski kaba katki ei läinud. Samuti ei purunenud sihikuid (küll oli mõni juba enne katki).
Nagu uute asjade puhul ikka, satub hulka ka praaki. Näiteks tõdeb üks võitlejaist automaati kokku pannes, et rauasihikud on mõradega ja neid ei saa kasutada. Teine peab aga ühe laskmise ajal leppima tõsiasjaga, et tema relv end enam ise ümber ei lae ja iga lasu sooritamise järel tuleb automaat endal uuesti vinnastada. Eks ta ole. Ilmselt ei või keerukate toodete puhul eeldadagi, et suurest hulgast kõik vigadeta töötaksid.
Aga on’s tegu Rahe või Rehaga? Ilmselt esimesega, sest reasõdur kogeb mõningast negatiivsest hoolimata märkimisväärset edasiminekut pea kõigis aspektides. Nagu ütles kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem suvel relvi ajakirjanikele tutvustades: meie kaitseväe relvastuse seisukohast tähendab see kahtlemata suurt arenguhüpet.
Artikli autor on kaitseväeteenistuses olnud viis aastat, neist kolm Scoutspataljonis. Praegu on ta reservis Scoutspataljoni koosseisus.