www.militaar.net

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...

Rõõmustav.
Kurb külg on see, et niisugused riistad alles ca 20 aastat pärast riigi teket siia jõuavad. Aga siiski. parem Hilja, kui Leida ja lootkem, et väljaõpe tuleb tõhus ja meie kaitsetu jalavägi vähemalt mingigi kaitse seeläbi saab. Ootan huviga järgnevat sammu ehk keskmaa-õhutõrje.

Brigadirile.



Mis piiratud küll tähendab?

Kui on piiratud maht, siis ehk seda, et kõigile ei jagu? Nagu Pasidega.

naised saunas pajatasid, et Mistralid on ainult 1 jalaväebrigaadile!
nii et, pühkige musid puhtaks

_________________
paraadil näeme, raisk

Tegelikult päris masendav. 20 aastat on tööd tehtud ja Eestis pole isegi ainsat jalaväebrigaadi täielikult relvastada suudetud. Soomus on ikka veel puudu ja 2018 saab sellegi ehk (kui masu lõpeb) "osaliselt".

Vabadussõjas oleks sedasi uiberdades Eesti haledalt peksa saanud.

Kui aga asjast rääkida, siis Mistral pole mingi brigaadi taseme raketisüsteem, kõigest mõningase elektroonikaga turgutatud pataljoni taseme relv, mida miskipärast tituleeritakse brigaadi süsteemiks.

Idanaabril on manpadsid (mida Mistral tegelikult on) pataljoni ÕT rühmas, vist mingi 4 relva (Strela-2 või Igla) per pataljon.

Brigaadi/polgu tasemel on seal natuke kobedamad õhutõrjemasinad, süsteem nimega Strela-10, MT-LB või BRDM shassi peal.
http://www.youtube.com/watch?v=zGx2Ncue ... re=related

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kas on mõtet määrata nelja kaupa pataljoni relvaks, kui neile nelja kaupa pilti ei anta? Võib olla polegi väga rumal hoida hulka relvi mõne üksiku juhtimissüsteemi juures ning jagada neid nii, et kogu brigaadi ala oleks kaetud või vähemalt optimaalselt kaetud. Muidu määrab neid iga pataljoniülem ise, nii tekib ülekatmine ja alakatmine ...

Miks sa arvad, et nendele neljale pilti ei anta? Istuvad oma raadiovõrgus ja saavad sealt infot, vastane--seal ja seal.

Pealegi, pideva friendly-fire teemaga probleeme omavas armees Manpadside andmine ilma mingi radarivärgita sõduritele räägib selget keelt sellest, et nende efektiivsus suurem asi pole - omadel pole vaja karta. Mis leidis kinnitust ka Gruusias, kus saavutati episoodilist edu.

Eesti omad on taburetiga ja kuskile "ühendatud" seepärast, et NATO ei saada oma lennukeid, kui eksisteerib mingi kontrollimatu rakettide taevasse laskmine. Seepärast meil ehtsaid manpadse ei ole ega tule. Mis aga tähendab manpadsi tõelise eelise - ootamatuse täielikku kadumist.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

No ma saan aru, et iga raadiovõrk on piiratud ulatusega ... ehk et Rakveres asuvast radarist pole Sillamäel asuvale relvale erilist kasu?
Kas seda "ootamatuse" tõelist eelist, ei saaks "jalaväelasele" selgitada!

Kas Poola mitte ei kasuta IGLA`sid, need ju on taburetita. Vaevalt, et NATO on Poolale karmi käsu andnud need kuhugi 10`ne luku taha panna, et vältida omade lennukite võimalikku tabamist, olgu need siis Poola enda või teiste NATO liitlaste lennuvahendid.
Pigem on Eesti taburetiga MANPADS "eelistuse" põhjus siiski muus Või käib see sarnase kategooria alla, nagu kõiksugu euronõuete täitmine meil - soovitused võetakse kohe nõuete pähe ja ületatakse truualamlikult saba liputades plaane kah veel.

Poolal on omad hävitajad. Ja muidugi ka natuke truualamlikust (või meile lihtsalt ei müüda neid) (samas ka leedul ja lätil on manpadse. )

Mina olen Igla-de või Srela-de vms kohta lugenud, et need olid planeeritud idanaabril isegi igale jaole, mitte pataljonile. Soomukites olid meeskonnaruumis kinnitused, kuhu sai selle toetada. Küllap ka täna. Brigaadis on neil Strela-10, Osa ja Tunguska. Kus asub Buk, ei tea hetkel öelda ja praegu otsida ka ei viitsi.

Gruusia ostis poolakatelt enne 888 sõda miski hunniku Grom-e, mis on vene raketi koopia ja ilmselt ka teatav edasiarendus. Nendest ka lasti ja saadi enamus täitsa pihta. Tundub, et midagi vist otse alla tuua ei õnnestunud, kuid raske on öelda, kas need aeroplaanid kanti peale lennuväljale tagasi ukerdamist maha või on hiljem taastatud. Sõjas nad kindlasti rohkem ei osalenud.

Mina pooldaks küll manpadside hankimist. Paned enam-vähem laskevalmis ja auto kapotile vms ja kui näed, et lendab, paar liigutust ja lihtsalt lased. Küllap pataljonisisene lihtne teavitussüsteem toimib ja saab häireinfo tsipa varem. Kompanii/rühma õhuvaatlejale võib ka postile kätte anda. Tagajärjeks on, et vastase piloodid ei julge lennata madalamalt, kui 2-3 km, või siis liiguvad madalal, aga suure kiirusega, mis vähendab vaatlus- ja ründevõimalusi. Kui poolakad võivad, siis miks meie ei või.

Milan on tore, kuid tegemist on ikkagi puhta taburetiga kantava veoautole tõstetud relvasüsteemiga, mitte relvasüsteemi-kompleksiga. See eristab teda Vene (ka lääne?) brigaadi õhutõrjerelvastusest. Eesti Kaitseväe tüüpi viletsavõitu relvaliikide omavahelise koostöö tingimustega armees peaks jalaväe küljes igaks juhuks siiski õhutõrjerühm olema (nagu on näit pioneerirühm). Kas see oleks taburetiga Mistral autokastis või kantav manpads, on iseküsimus. Näiteks 1 tulejuhtimis- ja sidejagu, 2 jagu rakette ja ma koondaks sinna ühe jaona ka 12,7mm (mida saab vajadusel lähetada ka masimaasihtmärkide vastu).

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Asja tuum on ilmselt selles, et ega keegi olemasolevaid IGLA'sid ära korjama ei hakka (või ka keelama nende ostmist, kui see kuskilt kasutatuna õnnestub), lihtsalt ei lubata oma tehnikat osta MANPAD'ide kujul.

Niipalju kui kuulnud olen, siis FIM-92 Stinger'i vastu on Kaitseministeerium omal ajal konkreetselt huvi äratanud. Neile tehti aga pakkumine ainult integreerituna (veo)autokasti, kui õigesti mäletan siis just mingite USA ekspordi seaduste tõttu. Mõnda aega üritati, ka teisi kanaleid mööda suskides, ikkagi õlaltlastavate pakkumist saada, kuid USA on suur maa ja lõppkokkuvõttes see ei õnnestunudki. Seetõttu jäigi uue Lääne süsteemi ostmisel ainukeseks võimalusena hankida Mistral. Brittidel on küll veel Starstreak, kuid see süsteem on veel kallim ja vist ka kohmakam kui Mistral.

Kuulduse allikat pean ise usaldusväärseks, seega minujaoks ei ole tegu päris "naised saunas rääkisid" või "militaar.net foorumis keegi rääkis" jutuga (kuigi, kui järgi mõelda, siis teiste foorumlaste jaoks küll) . Seega, vähemalt Stingerite puhul, ei ole tegu järjekordse Kaitseministeeriumi totaalse huvipuudusega, vaid esinesid takistused nende hankimisel. Kas need oleks olnud piisavalt osava töö korral ületatavad, on muidugi juba omaette küsimus. Samuti ei seleta see kõik, miks meile näiteks Poolakate GROM'i ei osteta.

Rootslaste RBS-70?

Huvitav muidugi, et Leedule ja Lätile müüdi ja meile ei müüdud?

RBS 70 on lihtsama juhtimissüsteemiga (beam-riding vs infrapuna) ja samuti taburetiga süsteem millel on omad miinused ja eelised (segamiskindlus ja hind). Mistral on arvatavasti parem valik, aga sellest pole erilist kasu, kui neid ainult tühises koguses osta saab. Äkki peaks tegema nagu Soome ja ostma mõlemat ?

Järgnevas artiklis on sellest ka juttu. Samuti on seal link ka RBS 70 hangetele ja infole:

http://www.defenseindustrydaily.com/est ... tem-03088/



Vaadates seda artiklit tekib küsimus, et miks peab vähegi adekvaatset infot meie hangete kohta otsima välismaisest ajakirjandusest