Eesti ohvitserikoolitusest

[mart2]

To hillart -
ei maksa nüüd võrrelda õunu apelsinidega.
Eriala ohvitseridelt eeldame sõjalise juhtimise aluste tundmist, erialaspetsialistilt seda ei oota.
Ka erafirmas ei pea juht olema kõrgelt haritud spetsialist, kuid administreerimiseks/juhtimiseks peab tundma valdkonda.

Ma saan aru sinu valust aga kui palju on veel selliste erialaste nõudmistega õpet nagu arsti koolitus? Side? Logistika? Rahandus?
Küsimus ei ole ju selles, kas maaväeohvitser saab piisava ettevalmistuse eriala juhtimiseks või erialaspetsialisti õpetatakse juhtima jalaväelast (see võimalus on olemas), vaid selles, kas ja kui palju soovivad konkreetsed persoonid neid teadmisi omandada!

PS. Kui palju edukaid arste on jäänud ainult oma ülikooli programmi juurde, ilma enesetäienduseta? (minu käest on mitmed meedikud küsinud materjale jalaväe taktika kohta ja võimalusel sai jagatud)

Kaitsevägi ei saa lahendada üksikisikute probleeme. Kui inimesed ise ei õpi, siis ei ole midagi parata.

Minu poolt teema lõpp.

[Kapten Trumm]

Vajalikele ja puuduolevatele erialaspetsialistide sõjaliste lühikursuste tegemist (a'la pataljoni staabiohvitseri kursus ilma eelneva taktikalise kogemuseta ja tänapäeval enamasti ka ilma sõduriks olemata) saab pidada ajutiseks lahenduseks, kuniks tekib jätkusuutlik lahendus. Pool muna on parem kui tühi koor, kuid täis munast on kehvemad mõlemad. Jätkusuutlik lahendus on ikkagi erialaliste ohvitseride koolitamine läbi sõjakooli. Kus elu nõuab, seal on sellest juba aru saadud (mereväe tehnikaohvitseri eriala KSK-s) ja kus on veel võimalik niisama jätkata, seal õnnestub kindlasti mingi aeg veel endistviisi.

Milles mu jama on?
Ei lähe üheski laevas kapten või tema otsesed alluvad kättpidi mootorisse - selleks on laeval eriala spetsialistid - allohvitserid.
Vaat eriti loll oleks kasutada kapteneid-majoreid käigukasti remondiks. Selleks on erialaspetsialistid, keda õpetatakse tehnikakoolides.

Sellised lausungid illustreerivad justnimelt seda, mida ma eespool ütlesin - on olnud võimalik seni hakkama saada niisama ja polegi tekkinud laiemat arusaama, mida on vajalik teha, et tehnika(armee) käigus oleks. Täna meil jalutavad ohvitserid-allohvitserid tundide kaupa mööda kasarmu koridori, kus sõdurid relvi puhastavad ja suudavad suurepäraselt leida üles iga liivatera päästemehhanismi põhjas, kuid Unimogi (mis on tänapäeva sõjas samatähtis relv kui Carl Gustav) õlitaseme või rehvirõhu kontroll jääb autojuhi kraesse (ja südametunnistusele). Hoidku veel taevas Pasi eest - no see kosmoselaev on juba puhtalt Milremi teema.

Loomulikult ei kasutata kapteneid-majoreid käigukasti remondiks. Kuid ma väidan, et tulemuslikku remonti ka ei tule, kui kaptenid-majorid ei valda piisavalt teemat, et neid tehnikakoolidest tulnud erialaspetsialiste kontrollida. Või erafirmast töövõtjat - mitu töötundi mingi asja peale on reaalne kulutada ja palju on ühe või teise jupi/vahendi ligikaudne hinnasilt. Ja teha seda nii, et end lolliks ei tee. Selleks aga peab ise olema käed õliseks teinud ja rohkemgi veel.

[Lohetapja]

Kus elu nõuab, seal on sellest juba aru saadud (mereväe tehnikaohvitseri eriala KSK-s) ja kus on veel võimalik niisama jätkata, seal õnnestub kindlasti mingi aeg veel endistviisi.

Mereväes järgitakse ohvitseride koolitamisel merenduses üldlevinud põhimõtet, mille järgi juhtivkoosseis laevas jaguneb laevajuhtideks (mereväes taktikaohvitserid) ja laevamehaanikuteks (mereväes tehnikaohvitserid). Mõlemal puhul on tegemist omaette karjäärimudeliga. Tehnikaohvitserid tegelevad tehniliste seadmete käigushoidmise ja hooldamisega. Kaldal olles jätkavad nad tavaliselt logistilises liinis.

Kui meie õhuvägi lendaks rohkem kui nad seda praegu teevad, siis ilmselt oleks ka neil väeliigipõhiseid tehnikaohvitsere vaja. Ma pole aga kindel, kas praegu eksisteerib reaalne vajadus maaväe tehnikaohvitseride õppekava järele sõjakoolis. Kui meil aga areneb kunagi edaspidi välja soomusvägi, siis selle relvaliigi ohvitserid peaksid olema kindlasti tehniliselt haritud.

[nimetu]

Täna meil jalutavad ohvitserid-allohvitserid tundide kaupa mööda kasarmu koridori, kus sõdurid relvi puhastavad ja suudavad suurepäraselt leida üles iga liivatera päästemehhanismi põhjas, kuid Unimogi (mis on tänapäeva sõjas samatähtis relv kui Carl Gustav) õlitaseme või rehvirõhu kontroll jääb autojuhi kraesse (ja südametunnistusele).

See liivaterade otsimine ja üleliigne nühkimine on tõesti erakordselt nüri teema, kuid need kaks asja pole võrreldavad. Esimesel juhul on vajalik tagada noorte ajateenijate distsipliin. Ega keegi ju päriselt ei eelda, et ohvitserid peaksid näiteks kutselise sõduri kapi korrasolekut kontrollima. Ajateenijate puhul aga just nii tehakse, sest algusest peale on vaja teatud kord ja distsipliin tagadal. Autojuhid on oma õppes juba üldiselt sealmaal, et nende igat liigutust ei pea kontrollima ja neile usaldatakse teatav vastutus. Ohvitseri töö pole kõigest ja kõigist kõike teada, vaid hoopis oma mehi võimalikult efektiivselt juhtida. Õlitaseme või rehvirõhu kontrollimine seda efektiivsust ei tõsta (pigem vastupidi).

[Kapten Trumm]

Mereväes järgitakse ohvitseride koolitamisel merenduses üldlevinud põhimõtet, mille järgi juhtivkoosseis laevas jaguneb laevajuhtideks (mereväes taktikaohvitserid) ja laevamehaanikuteks (mereväes tehnikaohvitserid). Mõlemal puhul on tegemist omaette karjäärimudeliga. Tehnikaohvitserid tegelevad tehniliste seadmete käigushoidmise ja hooldamisega. Kaldal olles jätkavad nad tavaliselt logistilises liinis.

Merel on kõik väga lihtne - sinu päästmine jamas on sinu enda mure. Seepärast peavad mehhaanikud teadma, mismoodi näiteks veepump töötab ja kui ei tooda, kuidas saab korda. Loomulikult teab seda ka peamehhaanik (ohvitser), kes suudab vajadusel ka ise näpuga näidata, et keera seda ja tõsta toda. Laevamehhaaniku kvalifikatsiooni jaoks oli mereakadeemias terve angaaritäis laeva seadmeid ja koosseis õppis neid nii teoorias kui praktikas (käed mustaks).

Õhuväes (tänu tõsiseltvõetavate lennukite mitte omamisele) ja maaväes on aga õnnestunud seni lasta vanaviisi. L-39'd parandab rendileandja ja triviaalne An-2/Robinson polnud imetehnika.

Õlitaseme või rehvirõhu kontrollimine seda efektiivsust ei tõsta (pigem vastupidi).

Tegelikult pole küsimus selles, kes seda kontrollib, vaid üldises kultuuritasemes. MG-3 luku lahtivõtmise oskust peetakse olulisemaks kui Unimogi käigukasti mahavõtmise oskust. Kuna meie tehnikapark koosneb 90% ulatuses maastikule kohandatud tsviiilveoautodest, siis õnnestub üldiselt see probleem nihutada raha eest enda kaelast ära. Teadmine, kuidas masin töötab või mida selleks vaja on, on täpselt sama tähtis kui MG-3 ehitus. See on põhimõtteliselt valesti. Tehnika mittejagamine väljendub aga teenistuses täiesti imetabastes asjades, näiteks nägil ühe suurõppusel kaks korda juhtumit, kus allüksuse ülem, kelle sõdurid ei viitsinud tassimisega higistada, ajas oma veoauto mingile pehmele raiesmikule nii kinni, et seda tuli kahe evakuaatoriga välja vedada. Loomulikult näitasid pärast kõik autojuhile näpuga, aga mina ütlen, et süüdi oli ebapädev ülemus, kes ise teadmata relva "veoauto" võimeid, andis juhile käsu sõita sinna, mis on jõukohane ainult roomikmasinale. Selleks, et ülem saaks selliseid otsuseid pädevalt teha, peab ta ise olema selle masinaga piisavalt sõitnud ja seda mõned korrad ka välja kaevanud. Niiet küsimus pole ainult tehnoseisundis, vaid ka masinate omaduste teadmises, mida kahjuks saab õppida ainult roolis olles.

[Tundmatu Sõdur nr. 5]

. Teadmine, kuidas masin töötab või mida selleks vaja on, on täpselt sama tähtis kui MG-3 ehitus. See on põhimõtteliselt valesti. Tehnika mittejagamine väljendub aga teenistuses täiesti imetabastes asjades, näiteks nägil ühe suurõppusel kaks korda juhtumit, kus allüksuse ülem, kelle sõdurid ei viitsinud tassimisega higistada, ajas oma veoauto mingile pehmele raiesmikule nii kinni, et seda tuli kahe evakuaatoriga välja vedada. Loomulikult näitasid pärast kõik autojuhile näpuga, aga mina ütlen, et süüdi oli ebapädev ülemus, kes ise teadmata relva "veoauto" võimeid, andis juhile käsu sõita sinna, mis on jõukohane ainult roomikmasinale. Selleks, et ülem saaks selliseid otsuseid pädevalt teha, peab ta ise olema selle masinaga piisavalt sõitnud ja seda mõned korrad ka välja kaevanud. Niiet küsimus pole ainult tehnoseisundis, vaid ka masinate omaduste teadmises, mida kahjuks saab õppida ainult roolis olles.

Mina ei tea kuidas teil kusagil mujal need asjad on aga tavaliselt on autojuhil suu peas ja saab öelda, et "hallooo see maastik ei ole läbitav veoautoga"
Samamoodi mainiks ära, et see liivaterade otsimine relva seest on samuti paljudes kohtades kadunud või kadumas.

[Kapten Trumm]

No eks kui sõdurid on rumalad/kogenematud, siis peab ülemus topelt mõtlema. Ja tihti pole neid sõdureid ka valida, sest tänapäeval on C-kati lubadega poisid kõva defitsiit. Veelvähem on neil mingit kogemust maastikul ronimises, isegi sujuv käikude vahetamine näib keeruline (kujutan ette, et Gaz-51 käigukast teeks selliste juhtide käes väga koledat häält) ja vahegaasist pole kuuldudki.
Minule õnneks said C kati load keskkooli lõputunnistuse lisana ja pole päevagi pidanud kahetsema, et nii läks. Muterdatud sai piisavalt.
Tollal käisid asja juurde ka korralikud auto ehituse ja remondi kursused, kokku 2 aastat kõva õppimist.

Minuarust tekib autoriteet mitte karjumisest või pagunitest, vaid sellest, et ülemus on teenistuslikes küsimustes sõduritega vähemalt sama pädev, tehnikaarmees paraku tähendab see ka autoasjanduse tundmist, tänapäeva noored on küllalt nisanäpud ja neid KV koolitatud autojuht ei ole ka palju parem kui tänavalt võetud vennike C-kati lubadega. Ehk siis vähemalt põllal käib asi põhimõttel "tee nagu mina" - mis tähendab, et teemat tuleb ka ise osata ja vajadusel ette näidata.

[TTA]

Krt Trumm, kaitseliidus on asjad tõesti nii hullud või? Kõige peale karjuvad ohvitserid on vähemalt kaitseväes ikka väga vähemusse jäänud, ja mõnel pool suisa kadunud.

[Dr.Sci]

....
Minule õnneks said C kati load keskkooli lõputunnistuse lisana ja pole päevagi pidanud kahetsema, et nii läks. Muterdatud sai piisavalt.
Tollal käisid asja juurde ka korralikud auto ehituse ja remondi kursused, kokku 2 aastat kõva õppimist.
....

Minule õnnetuseks said keskkooli astudes C-kat kursustele 7 tüdrukut ja 3 noormeest, kuna eriala sai valida keskmise hinde järgi koostatud pingerea alusel ja esimesed 10 võtsid kõik C-kat, mina olin umbes 90 hulgas miski 13 või 14...
Aga arvan et käiguvahetusest ja vahegaasist tean neist 7-st praegu suht enam, ja auto ehitusest samamoodi.

Ning nõus et sõdurite vahetu ülemus ja ehkka järgmine tase peaksid seadmeid, nende ehitust, rikkeid ja remondivõimalusi tundma sama palju kui nendega vahetult tegelejad - et ei tekiks anekdoote teemal et miks raketi tipus olev ämber värvimata on

[mart2]

Lugedes seda hala ohvitseride vale koolituse kohta tuleb meelde pilt (ja alt üles vaatajate mõtted)-
https://i.pinimg.com/originals/f4/38/c0 ... 18aec9.jpg

Kahjuks ei ole ideaalset varianti olemas, sest inimeste nägemused ja soovid on erinevad. Välja arvatud Põhja-Koreas!

[Kriku]

Ning nõus et sõdurite vahetu ülemus ja ehkka järgmine tase peaksid seadmeid, nende ehitust, rikkeid ja remondivõimalusi tundma sama palju kui nendega vahetult tegelejad

Siis järelikult käib jutt nooremallohvitseridest?

[sada]

Minuarust tekib autoriteet mitte karjumisest või pagunitest, vaid sellest, et ülemus on teenistuslikes küsimustes sõduritega vähemalt sama pädev, tehnikaarmees paraku tähendab see ka autoasjanduse tundmist, tänapäeva noored on küllalt nisanäpud ja neid KV koolitatud autojuht ei ole ka palju parem kui tänavalt võetud vennike C-kati lubadega. Ehk siis vähemalt põllal käib asi põhimõttel "tee nagu mina" - mis tähendab, et teemat tuleb ka ise osata ja vajadusel ette näidata.

Ning nõus et sõdurite vahetu ülemus ja ehkka järgmine tase peaksid seadmeid, nende ehitust, rikkeid ja remondivõimalusi tundma sama palju kui nendega vahetult tegelejad - et ei tekiks anekdoote teemal et miks raketi tipus olev ämber värvimata on

Eelpool kumab selgelt läbi suhtumine, et ülem, kes ei tea oma alluvate eriala igat detaili vähemalt sama hästi kui tema alluvad, pole alluvate silmis autoriteet jne. Ma nüüd utreerin räigelt aga loodetavasti annate selle mõtte selguse huvides andeks. Ideaalses variandis peaks siis jaoülem teadma sama palju kui kõik tema jao liikmed kokku ning mööda käsuahelat edasi liikudes selgub, et KV juhataja teab kõike helikopteri piloodi töö spetsiifikast ja oskab remontida kõiki raadiojaamu. Veel enam on lausa tungivalt soovitatav, et KV juhataja läheb kontrollib keelega välitelefoni patareid, valab põllul KP'le õli juurde ja on muidu igal pool kättpidi küljes - sellega ta näitab, et tunneb asja ning kogub repekti ja autoriteedi level on laes.

Lisaks sellele peab ju iga jao liige olema valmis jaoülemat asendama - seega peab ka iga jao liige teadma vähemalt sama palju kui jaoülem, JÜ sama palju kui RÜ ja nii edasi ja tagasi kuni selleni, et TT abi võiks igaks juhuks osata ka brigaadi juhtida. Ehk siis üks äärmus on see, et kogu struktuuris on kõigil täpselt samasugused universaalsed teadmised ja mitte keegi ei ole miskit moodi spetsialiseerunud. Ideaalis väga hea, sest kõik oskavad kõiki asendada ja hinnata igat olukorda kõikide relvaliikide vaatepunktist. Kahjuks reaalses maailmas on resurss (õpilase enda aeg ja huvi, instruktorite arv, väljaõppe vahendid jne) piiratud ning tuleb valida kas tutvuda kõigega põgusalt või mingile kitsale erialale spetsialiseeruda ning seda viimast peaks esimeses järjekorras tegema vastava eriala mehed, mitte ülemad. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks kui kõik jao liikmed oleks läbinud kõikide jao relvade erialakursused aga tavaliselt ei ole see kahjuks võimalik.

Näiteks kui TL kurusele saab jaost saata ainult ühe mehe, siis kas see peaks olema TL või JÜ? "Ülem peab asja tundma" teooria järgi peaks siis kursusele minema JÜ ja pärast õpetab ise oma TL'i (teadmised liiguvad ülevalt alla läbi ülemate), sest kui kursusele pääseb TL ja saab sellel alal targemaks kui JÜ, siis viimane ei oska talle põllu peal ette näidata kuidas peab tegema ning ülema autoriteet langeb. Teine variant on, et TL läheb oma TL kurusele, kuulipildur KP kursuele ning hiljem tutvustavad ülejäänud allüksusele ka oma eriala nii palju kui aega ja võimalust on (teadmised liiguvad horisontaalselt ja on võitlejate vahel hajutatud). Mida rohkem üksus kokku harjutab, seda enam oskavad siis jao liikmed oma kamraadide "erivajadustega" arvestada ja paremal juhul isegi natuke neid asendada. Aga KP kasutamist võib jaole tutvustada kursuse läbinud kuulipildur, see ei pea olema ilmtingimata JÜ.

Ise eelistaksin pigem sellist ülemust, kes ise ei tea kõike ja tunnistab oma teadmiste piiratust aga usaldab oma alluvate hinnanguid ning oskab neid kuulata. Kedagi, kes kõigest kõike arvab ning arvab, et ta kõigest kõike teab, väga ei sooviks. Viimastega on see häda, et kui nad juhtuvad millestki midagi valesti arvama, siis on nad valmis sooritama suisa fantastilist demagoogilist akrobaatikat, et oma viga mitte tunnistada.

[Kapten Trumm]

Kasutaja "sada" post on täiesti masendav segumöks, kus pool õiget lauset (muidugi, heas armees peabki reamees suutma juhtida jagu ja seersant rühma) on möksitud kokku mingi jamaga (KVJ keelega akusid kontrollimas).

Sellist küündimatut juttu ei saa kuidagi heaks kiita. Sellise kahekuuliste pullikursustega saadud kaptenite ja majorite kohta on reakoosseisul täiesti oma termin - lambi-ohvitserid - olemas.
Loomulikult on ka olemas väga asjalikke, kuid seal ei piirdu ka üritus tsviilülikooli ja õhtuvormi kursustega.

Selsamal põhjusel algab ka normaalne sõjaväekarjäär lihtsõdurist.

[Dr.Sci]

...... Sellise kahekuuliste pullikursustega saadud kaptenite ja majorite kohta on reakoosseisul täiesti oma termin - lambi-ohvitserid - olemas.
........

Mitut lambi-ohvitseri on vaja lambipirni vahetamiseks?

[Martin Herem]

Täpsustame mõnda asja ...
Esiteks ei saa mitte keegi kapteniks või majoriks kahekuulise kursusega. Ammu enam ei saa.
Teiseks õpetatakse tänaste reservohvitserikursustega enamasti tulevasi resrvohvitsere, peamiselt toetavatele staabiohvitseri kohtadele. Osadele nendest ei antagi SA ametikohta, sest nende SA tegevus on suure tõenäosusega seotud oma rahuaegsel erialal. Samas on neil sellel ametikohal (eriti SA-l) vaja mõista sõjaväe tegevust. Rühma taktika või juhtimise detailsest tundmisest neil seejuures erilist kasu ei ole. Pigem peavad nad mõistma, kuidas töötav kaitsevägi ja kuidas tegutsevad üksused.
Kolmandaks ei alga normaalne sõjaväekarjäär lihtsõduri ametikohast. Ka sellest on siin palju räägitud. Kuid pärast mõningast vaikust tullakse jälle vana "loosungiga" lagedale. Laaneots - on normaalne? Enamus USA kindraleid - on normaalne? Nad pole kunagi täitnud lihtsõduri ametikohta. Sõjakooli harjutustel - nõus, kuid päris ametikohal - mitte kunagi.

Nüüd ohvitseri kompetentsist. Ohvitseri peamine oskus on ikkagi tervikuga lahingut võita. Kui Trumm ütleb, et leitnant ei tunne piisavalt Unimogi, siis on tal õigus. Kuid see "piisavus" on tema mõõdupuu. Mina võiks "oma mõõdupuuga" kahtluse alla seada näiteks enamuse KL reservohvitseride vastavuse oma ametikohale . Scoutsi kompaniiülem võiks "oma mõõdupuuga" mulle selles pika puuga ära teha. Ja latil poleks vaja liivaterade arve.
Õnneks lähtutakse ka teistest mõõdupuudest. Tõhusus näiteks. Tõenäosus näiteks. Ka sellest on räägitud.
Kas keegi päriselt ka arvab, et rühmaülem peab oma masinaid tundma sama hästi, kui kutseka lõpetanud remondilukksepp? Või käsitsema kuulipildujat samaväärselt aasta kuulipidurina teeninud reamehega?

Ma katsun lähemal ajal anda veidi parema ülevaate ohvitseri hariduse kujundamisest. Samas on seda siin tõenäoliselt juba eespoolgi tehtud.