Eesti ohvitserikoolitusest
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40072
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Ukraina konfliktis olid esirinnas vabatahtlike üksused (nt Pravõi Sektor), kus puudus meie arusaama kohane (väline) sõjaväeline distsipliin. UKR armee juhtkond pidi seda üheks paremaks üksuseks pidama - sedasi vähemalt sain aru Igor Kopõtini artiklist Sõduris (paar numbrit tagasi).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
- Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Ära utreeri, MARTIN - muidugi ei vii. Sest enne peaks veel mingi "revolutsiooniline situatsioon" kujunema - kooskõlas marksismi-leninismi kaanonitega siis..Martin Herem kirjutas:Kas need vabadused viivad siis meid Lemeti kirjeldatud olukorda?
Samas see, et teil sõjakoolis juntsud ohvitseri ilmudes (enam) ei hüppa, ei ole ka asi ega midagi
Juhin su tähelepanu sellele, et need, kes sulle imestust avaldasid suitsunurgas ohvitseri ilmudes (edasi)persetavate kadetihakatiste kohta, olid täna sõdivate armeede esindajad..
Lihtsalt minu arvamus (no pluss mõningane kogemus ka ).
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Ei maksa ära segada siinkohal mõistagi neid, kes ise ja teadlikult ohvitserikutset omandavad ja sellega seoses ka paljud asjad endale selgeks müelnud on, nendega, keda sundkorras kohale aetud. Huvitav mõistagi, kuidas on sedasorti temaatika lahendatud riikides, kus sõjavägi pidevalt moel või teisel reaalselt toimetab. Alates USAst ja VF ja lõpetades Iisraeliga. Ilmselt on nemad selle kogemuse praktikasse juurutanud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40072
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Iisraeli armees valitseb näiteks meie arusaamade kohaselt täielik läbu ning tavapärast "kulpi löömist" ka ei toimu. Tõenäoliselt ei hüppa ka seal reamehed ohvitseri nähes valvelseisangusse. Ühte sealseit alustala nimetati meil vist Sõdurilehes "institutsionaalne allumatus" - kui alluvale tundub, et ülem pole pädev või tema plaan on jama, on tal lubatud seda välja öelda. Muidugi peab olema ise valmis ka parema plaani lauale panema, muidu vilistatakse sind ennast välja. Reservarmees, kus nt pataljonis ei pruugi olla ainsatki kaadrisõjaväelast (kõik reservistid), on see kena lakmuspaber saamatutest vabanemiseks, kuna reservistide tase võib olla väga kõikuv. Kes selgelt ei päde, see pagunitega end ka ei kehtesta.
Ometi on nende sooritused väikeriikide kategoorias selgelt esirinnas.
Iisraeli armee sisest suhtlust võiks võrrelda ehk meil Kaitseliidus toimuvaga, kus reamees võib võtta kolonelil määrustikukohaselt pöördumata hõlmast ning öelda, kui tal midagi arukat öelda on. Ja kolonel üldiselt kuulabki.
Ei oskagi nüüd pooli valida
Ise ma arvan, et tuleks julgustada inimesi välja ütlema, kui on midagi öelda, mis ühist asja edasi viib ja ütlema välja, kui asi jama tundub.
See sunnib tegema oma asju kvaliteetselt ja mehed õpivad kiiresti ära, et asjalik jutt on teretulnud ja niisama lonti põristada pole vaja.
Mida rohkem reservi ja vähem kaadrit on üksuses, seda vähem klassikalised distiplinaarhoovad toimivad - võid venna kartsa ju saata, aga kes siis töö ära teeb?
Ometi on nende sooritused väikeriikide kategoorias selgelt esirinnas.
Iisraeli armee sisest suhtlust võiks võrrelda ehk meil Kaitseliidus toimuvaga, kus reamees võib võtta kolonelil määrustikukohaselt pöördumata hõlmast ning öelda, kui tal midagi arukat öelda on. Ja kolonel üldiselt kuulabki.
Ei oskagi nüüd pooli valida
Ise ma arvan, et tuleks julgustada inimesi välja ütlema, kui on midagi öelda, mis ühist asja edasi viib ja ütlema välja, kui asi jama tundub.
See sunnib tegema oma asju kvaliteetselt ja mehed õpivad kiiresti ära, et asjalik jutt on teretulnud ja niisama lonti põristada pole vaja.
Mida rohkem reservi ja vähem kaadrit on üksuses, seda vähem klassikalised distiplinaarhoovad toimivad - võid venna kartsa ju saata, aga kes siis töö ära teeb?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Ei oska minagi aru saada, miks reamees, kes oskab väärtusliku nõu anda ei ole mitte leitnant, kapten või major?Kapten Trumm kirjutas:... Iisraeli armee sisest suhtlust võiks võrrelda ehk meil Kaitseliidus toimuvaga, kus reamees võib võtta kolonelil määrustikukohaselt pöördumata hõlmast ning öelda, kui tal midagi arukat öelda on. Ja kolonel üldiselt kuulabki.
Ei oskagi nüüd pooli valida ...
Ja miks peab reamees minema just kolonelile nõu andma ning pole seda ennem andnud leitnandile, kaptenile või majorile?
(Sisuliselt pole ju vahet, kas Kaitseliit või Kaitsevägi! )
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Ei ole me "allakäigu spiraalil" . Sattusin kuu-poolteist tagasi ühte väeosasse ,kus ajateenijad pildusid "kulpi" nii et kolises , ka lumelabidas käes....
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Selline suhtumine sobib sõjaväele. Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, koos kõige sellest tulenevaga. Kui kolonel(või misiganes auaste) ei kuula head nõu siis teeb ta ennast lihtsalt täis. Seda aegajalt ikka on juhtunud ja mingit autoriteeti sel tegelasel enam loota pole. Kui oled lihtsalt loll siis tuleb seda tunnistada või ennast harida.mart2 kirjutas: Ei oska minagi aru saada, miks reamees, kes oskab väärtusliku nõu anda ei ole mitte leitnant, kapten või major?
Ja miks peab reamees minema just kolonelile nõu andma ning pole seda ennem andnud leitnandile, kaptenile või majorile?
(Sisuliselt pole ju vahet, kas Kaitseliit või Kaitsevägi! )
Auastmetest. Isiklikult mina pole Kaitseliitu läinud sellepärast, et seal enda egotrippi läbida. Lisaks, mida kõrgem auaste, seda rohkem kokkupuuteid palgalistega. See aga on teema, milles ma pole eriti kindel, kas ma seda tahan. Kuidagi tabelite ja kastikeste peale on see asi viimasel ajal läinud.
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Kaitseväes on tagasiside täiesti olemas,vahel lausa nõutud.
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Täistegemiseks pole vahet, millisesse organisatsiooni kuulud. Ka kuulata (või mitte) oskavad ülemad mõlemas organisatsioonis ühtemoodi. Lihtsalt kaitseliitlase mõte, et - olen vabatahtlik ja iga mees pole mulle ütleja -, viib varem või hiljem anarhiani. Relvastatud organisatsioon ei tohi muutuda "Novgorodi Veetšeks"... (kui teate, mida mõtlen).mutionu kirjutas:Selline suhtumine sobib sõjaväele. Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, koos kõige sellest tulenevaga. Kui kolonel(või misiganes auaste) ei kuula head nõu siis teeb ta ennast lihtsalt täis....mart2 kirjutas: Ei oska minagi aru saada, miks reamees, kes oskab väärtusliku nõu anda ei ole mitte leitnant, kapten või major?
Ja miks peab reamees minema just kolonelile nõu andma ning pole seda ennem andnud leitnandile, kaptenile või majorile?
(Sisuliselt pole ju vahet, kas Kaitseliit või Kaitsevägi! )
PS. Mul tagasihoidlik kogemus lisaks Kaitseväele ka Kaitseliidust ning poeg on olnud ajateenija ja nüüd mitu aastat kaitseliitlane. Mingi kogemus on.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
- Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Kaitseliidu teema(d) on mujal (neile, kelle postid ma just kustutasin)..
Lugege vahest teemapealkirju ka
Lugege vahest teemapealkirju ka
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
-
- Liige
- Postitusi: 2368
- Liitunud: 10 Okt, 2014 7:51
- Asukoht: Rahu ja Sõpruse Asulas :)
- Kontakt:
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Vana asja meelde tuletades ja pealkirjast veidi mööda pannes ...
Lahingukoolis õppivad vanemstaabiallohvitserid (ehk siis KVÜÕA õppurid) osalesid mõnenädalasel BDCOLi harjutusel.
Tagasiside rõhutatult positiivne. Ka õpetava koosseisu kohta.
Lahingukoolis õppivad vanemstaabiallohvitserid (ehk siis KVÜÕA õppurid) osalesid mõnenädalasel BDCOLi harjutusel.
Tagasiside rõhutatult positiivne. Ka õpetava koosseisu kohta.
-
- Liige
- Postitusi: 2368
- Liitunud: 10 Okt, 2014 7:51
- Asukoht: Rahu ja Sõpruse Asulas :)
- Kontakt:
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Ei oska minagi aru saada, miks reamees, kes oskab väärtusliku nõu anda ei ole mitte leitnant, kapten või major?
Ja miks peab reamees minema just kolonelile nõu andma ning pole seda ennem andnud leitnandile, kaptenile või majorile?
(Sisuliselt pole ju vahet, kas Kaitseliit või Kaitsevägi!
Üks vana "võlg" veel.Selline suhtumine sobib sõjaväele. Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, koos kõige sellest tulenevaga. Kui kolonel(või misiganes auaste) ei kuula head nõu siis teeb ta ennast lihtsalt täis. Seda aegajalt ikka on juhtunud ja mingit autoriteeti sel tegelasel enam loota pole. Kui oled lihtsalt loll siis tuleb seda tunnistada või ennast harida.
Auastmetest. Isiklikult mina pole Kaitseliitu läinud sellepärast, et seal enda egotrippi läbida. Lisaks, mida kõrgem auaste, seda rohkem kokkupuuteid palgalistega. See aga on teema, milles ma pole eriti kindel, kas ma seda tahan. Kuidagi tabelite ja kastikeste peale on see asi viimasel ajal läinud.
KVÜÕAs õpetatakse ohvitseridele ja allohvitseridele, et nende alluvad peaksid eelkõige neile nõu andma ja nemad eelkõige oma vahetutele ülematele. Me räägime siis reamees leitnandile, või reamees veeblile. Leitnant kaptenile, või veebel, leitnandile.
Loomulikult võib reamees kolonelile nõu anda, kuid siis tekib küsimus, miks leitnant vahele jäi? Ka sellel võib põhjus olla, kuid siis on see pigem kaebus. Ja nii käib see KVs ja KLs. Palgaliste ja mittepalgaliste vahel.
Kui Mutionul ei ole soovi palgalistega kokku puutuda, siis ... kas see tuleb usaldamatusest? Ma kardan Mutionu, et sa oled omale sel juhul vale koha eneseteostuseks valinud.
Sõjaväes otsustab lõpuks ikkagi ohvitser, tulgu alt poolt hüva nõu palju tahes. Selleks otsustamiseks on ta piisavalt ette valmistatud. Tegeleased, kes ei täida käsku, kuuluvad kasvatamisele läbi distsiplinaarvõimu. Kolmandal korral läheb asi kohtusse. Seda soovitan ma teha igal ohvitseril. Ja ei maksa hakata siin teoretiseerima teemal, et äkki on ohvitseri otsus vale vms.
Iga kaitseliitlanegi peab aru saama, et tema vaba tahe avaldus eelkõige siis, kui ta liitus organisatsiooniga. Pärast seda tuleb tal selle pilli järgi tantsida. Oma võimaluste piires osaledes loomulikult, kuid siiski alludes kõrgemale plaanile. Kui see ei sobi, siis pole mõtet veiderdada.
Vot selliseid juhte siis koolitamegi.
- Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Nüüd äkki tekkis mul ka ühe vana asja kohta uus küsimus (lasin ennist ühe olulise momendi silmist):
:: suitsupahe käes vaevlev sõdur peab teatavasti väeosa suitsunurgas hoopis JALALT-JALALE TAMMUMA (ja soovitavalt tuule käes)
:: et kadetikogu lamamistoole ei nõua veel sõjakooli suitsunurka
:: et mis ajast on üldse ühes väeosas (ja veel sõjakoolis) suitsunurgas ISTUMISE KOHADBorja kirjutas:Juhin su tähelepanu sellele, et need, kes sulle imestust avaldasid suitsunurgas ohvitseri ilmudes (edasi)persetavate kadetihakatiste kohta, olid täna sõdivate armeede esindajad..
:: suitsupahe käes vaevlev sõdur peab teatavasti väeosa suitsunurgas hoopis JALALT-JALALE TAMMUMA (ja soovitavalt tuule käes)
:: et kadetikogu lamamistoole ei nõua veel sõjakooli suitsunurka
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Mittesuitsetaja eelistaksin, kui nikotiinisoltlased myrgitaksid ennast näiteks yhel jalal hypates voi surumisi tehes. Toolid suitsunurgas on täiesti liigne luksus.
Re: Eesti ohvitserikoolitusest
Nt Vahipataljonis olid igas kurilkas istumiseks pingid juba ammusel 2001. aastal; ja juba tollal oli vähemalt selles väeosas üldine kord selline, et suitsunurgas võis istuda igaüks, mingit püstitõusmist, valvelseisangu võtmist või tervitamist seal ei harrastatud – seda enam, et see näeks igal juhul pehmelt öeldes mage välja, kui tõusjal-valvelseisanguvõtjal-tervitajal samal ajal ikkagi suitsukoni veel näppude vahel on.
Kogu selle suitsetajate „kottimise“ kohta arvan mina järgmiselt. Ühest küljest on muidugi tore, kui kaitseväelased suitsu ei teeks või sellest pahest teenistuse käigus loobuvad, et seeläbi tervemad ja vastupidavamad oleksid. Seetõttu võiks vähemalt teoreetiliselt ju korjata kõikidest kurilkadest ära pingid, varjualused jms, ning sundida kõiki suitsule soovijaid ennem tegema 50 pumpa või 30 kükki vms. Probleem on aga selles, et suitsetamise (nagu ka paljud muud pahed) toob suurem osa kaitseväelasi endaga ikkagi tsiviilmaailmast kaasa ning esiteks tekib siin üldine küsimus, et kas Kaitsevägi peab olema see koht, kes inimesi nende halbadest kommetest (kuni jutt ei käi seaduserikkumistest) peab võõrutama?
Teiseks – igasuguseid „harjutusi“ enne suitsule pääsemist on mõistlik rakendada vaid siis, kui suudetakse ka tagada nende täitmine alati ja igas olukorras – vastasel korral muutuvad need piirangud naeruväärseks. St. kas me täna KV-s suudame reaalselt tagada, et kõik 3000 ajateenijat kogu 8-11 kuu jooksul teeksid enne kurilkasse pääsemist need kükid, pumbad või kägarkõnnid ära? Kui nõuame seda ajateenijalt, siis kas peaksime võrdsuse mõttes nõudma sama ka kõikidelt tegevväelastelt?
Kolmandaks – mida me reaalse väljaõppe või võitlusvõime mõttes saavutame sellega, kui neid suitsetajaid linnaku territooriumil peedistama hakkame? Kas kogu see asi omab mingit seost reaalse sõjaks valmistumisega, eriti olukorras, kus välitingimustes me suitsetamist eriti ei piira (v.a siis, kui sõdur ei osale väljaõppetunnis, pole postil valves või ei vii konkreetset harjutust läbi)?
Ühesõnaga – see suitsetajate pedereerimine võib esmapilgul tunduda mõistliku ja „tervisliku“ tegevusena, ja sel põhjusel neid asju 1990. aastatel parema puudumisel ka palju harrastati. Aga olgem ausad, sellest, kas sõdur saab suitsunurgas istuda või peab püsti seisma, puudub igasugune puutumus sellega, kuidas sama sõdur lahingutingimustes hakkama saab.
Kogu selle suitsetajate „kottimise“ kohta arvan mina järgmiselt. Ühest küljest on muidugi tore, kui kaitseväelased suitsu ei teeks või sellest pahest teenistuse käigus loobuvad, et seeläbi tervemad ja vastupidavamad oleksid. Seetõttu võiks vähemalt teoreetiliselt ju korjata kõikidest kurilkadest ära pingid, varjualused jms, ning sundida kõiki suitsule soovijaid ennem tegema 50 pumpa või 30 kükki vms. Probleem on aga selles, et suitsetamise (nagu ka paljud muud pahed) toob suurem osa kaitseväelasi endaga ikkagi tsiviilmaailmast kaasa ning esiteks tekib siin üldine küsimus, et kas Kaitsevägi peab olema see koht, kes inimesi nende halbadest kommetest (kuni jutt ei käi seaduserikkumistest) peab võõrutama?
Teiseks – igasuguseid „harjutusi“ enne suitsule pääsemist on mõistlik rakendada vaid siis, kui suudetakse ka tagada nende täitmine alati ja igas olukorras – vastasel korral muutuvad need piirangud naeruväärseks. St. kas me täna KV-s suudame reaalselt tagada, et kõik 3000 ajateenijat kogu 8-11 kuu jooksul teeksid enne kurilkasse pääsemist need kükid, pumbad või kägarkõnnid ära? Kui nõuame seda ajateenijalt, siis kas peaksime võrdsuse mõttes nõudma sama ka kõikidelt tegevväelastelt?
Kolmandaks – mida me reaalse väljaõppe või võitlusvõime mõttes saavutame sellega, kui neid suitsetajaid linnaku territooriumil peedistama hakkame? Kas kogu see asi omab mingit seost reaalse sõjaks valmistumisega, eriti olukorras, kus välitingimustes me suitsetamist eriti ei piira (v.a siis, kui sõdur ei osale väljaõppetunnis, pole postil valves või ei vii konkreetset harjutust läbi)?
Ühesõnaga – see suitsetajate pedereerimine võib esmapilgul tunduda mõistliku ja „tervisliku“ tegevusena, ja sel põhjusel neid asju 1990. aastatel parema puudumisel ka palju harrastati. Aga olgem ausad, sellest, kas sõdur saab suitsunurgas istuda või peab püsti seisma, puudub igasugune puutumus sellega, kuidas sama sõdur lahingutingimustes hakkama saab.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 16 külalist