Riigikaitse eelarve

[ribikardin]

... 2% eest hakkab KV valmis saama.

- ma pidasin silmas seda, mida 2% eest saab.

Selge!

[tuuba]

tuleks tagasi reaalsusesse.
mu mäletamist mööda on Eesti kaitse üles ehitatud lahingpaaride, max jao-põhiselt.
kas nüüd on miskit muutunud, et hakkame kaitset üles ehitama brigaadide-diviiside kaupa?

kui paar-jagu kehtib ,siis Heremil õigus--rohkelt moona ,mis kaasaskantav ,ja rohkelt igatsugu asjavärke, mis kaasaskantav /ja pahadele kahju teeb/

nojah, 777 diviisi siia ära ei mahukski...

[Health]

Vabandust, aga see on minu jaoks küll uudis ja tundub et läheb pigem taktikaks kätte ära.

[Kriku]

Poleks uskunud, et siit niisugust jama õnnestub lugeda...

[nimetu]

Toome siis teema jälle maa peale tagasi.
https://www.err.ee/1141025/luik-kaitsek ... oni-euroni
Artikkel on oma summade seletuselt veidi segana, kuid põhiline point on see, et rahastus kasvab täiendavalt ning selle eest hangitakse pikamaa rannikukaitsesüsteem, pluss muidugi miinid olemasoleva kava sees.
Kaitseliitlased saavad ka raha juurde ning kogu sõjaaja struktuur (ehk siis hetkel ~21 000 inimest) saab uued killuvestid. Kokkuvõttes pigem positiivne. Aga eks näeb kuidas see asi tegelikult välja mängib lähiaastatel.

Endiselt on näiteks küsimuseks, et kuidas siis selle mereseirega jääb? See oli üks osa mille üle mereväelased kurtsid.

[AMvA]

tuleks tagasi reaalsusesse.
mu mäletamist mööda on Eesti kaitse üles ehitatud lahingpaaride, max jao-põhiselt.
kas nüüd on miskit muutunud, et hakkame kaitset üles ehitama brigaadide-diviiside kaupa?

kui paar-jagu kehtib ,siis Heremil õigus--rohkelt moona ,mis kaasaskantav ,ja rohkelt igatsugu asjavärke, mis kaasaskantav /ja pahadele kahju teeb/

nojah, 777 diviisi siia ära ei mahukski...

Misasja???

[strateegiline sõdur]

Toome siis teema jälle maa peale tagasi.
https://www.err.ee/1141025/luik-kaitsek ... oni-euroni

Kaitseliitlased saavad ka raha juurde ning kogu sõjaaja struktuur (ehk siis hetkel ~21 000 inimest) saab uued killuvestid.

Kaks teemat mis on iga-aastased uudised. Esiteks see, põllumeestel on pidevalt ikaldus, sõltumata ilmast (googeldage, kui kahtlete) ja teiseks kaitseväe killu- ja kuulivestid. Läbi aastate pressiteateid jälgides võiks arvata, et keegi teeb lugupeetud kaitseministri üle kurja nalja ning iga aasta antakse talle sama tekst ning põnevusega oodatakse, et kuna ta selle läbi hammustab.

Vaatame pressiteateid
2015
Kõik Kaitseväe sõjaaja struktuuri kuuluvad maakaitseüksused varustatakse täielikult oluliste isikuvarustuse elementidega, nagu öövaatlusseadmed ja kuulivestid.
2016
Jätkatakse Kaitseväe võitlusvõimet oluliselt tõstvad varustushangetega (öövaatlusseadmed, kuulivestid jms).
2017
Kava näeb ette ka kogu kaitseväe sõjaaja struktuurile killu- ja kuulivestide soetamise, samuti öövaatlusvõimekuse loomise.
2018
Täiendatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu varustust ja relvastust – hangitakse uued käsitulirelvad, side- ja IT tehnikat, riidevarustust ning killu- ja kuuliveste.
2019
Kõik üksused planeeritakse varustada öövaatlusseadmete ning killu- ja kuulivestidega.
2020 sügis
Samuti paraneb kaitseväelaste individuaaltaseme kaitstus, plaanis on soetada uued killu- ja kuulivestid kogu sõjaaja struktuurile.

Kuuliveste on hangitud iga aasta ja hangitakse ka edaspidi. Selles pole mitte midagi erakordset. Samamoodi nagu iga sõdur saab saapad, püksid, mütsi, püssi, saab ta ka killu- või kuulivesti. Varustuselementide väljavahetamine on tavapärane tegevus. Kui vanad kuluvad ära, tehakse uus hange. Või kui kellegil on puudu, siis ostetakse. Aasta alguses uus hange algaski https://www.kaitseinvesteeringud.ee/ees ... ulivestid/

[nimetu]

Nojah, aga teine brigaad jookseb minu teada siiamaani vanade rakmete ja vestidega ringi.

[Kriku]

Jüri Luik: Martin Helmel polnud kaitsele 300 miljonit lisaeurot. See oli parteipoliitiline avaldus.
Kärt Anvelt, vanemtoimetaja

Kaitseminister Jüri Luik, kas nüüd olete pärast pingelisi eelarvekõnelusi rahul?

Jah. Meie jaoks oli muidugi eelkõige oluline see, et kaitsekulutused oma absoluutväärtuses ei langeks. Nüüd säilivad 2019. aasta RES-is (riigi eelarvestrateegia – toim) planeeritud summad, mis tähendab ka kerget tõusu. SKP languse puhul pole paratamatult see 2%, mis on NATO standard, enam piisav ja oleks eeldanud järgmisel aastal väga suurt lõiget. Laias laastus 50 miljonit eurot, mis oleks lõiganud sisse väga paljudesse meie arendusprojektidesse. Seda raha poleks saanud võtta n-ö midagi maha hööveldades. Lõige oleks läinud edasi ka 2022. ja 2023. aastasse vastavalt 47 ja 42 miljonit eurot. Nii et jah, mul on hea meel, et lõpuks jõudsime selleni, et need summad taastati.

Seega, kuigi SKP langeb, siis kaitsekulude absoluutsumma ei vähene?

Täpselt. Tegelikult on valitsus kasutanud sama põhimõtet ka teiste ministeeriumide eelarvega: eelarved iseenesest ei lange ja seetõttu on ju täiesti selge, et riigikaitses, mis on Eesti üks eksistentsiaalseid küsimusi, oleks selline langus toonud kaasa ebaproportsionaalselt vägagi negatiivsed tagajärjed. Me oleme väga väike riik ja kuigi need protsendid kõlavad suurelt, siis absoluutväärtuses, kui me ostame ükskõik milliseid seadmeid, tehnikat, relvastust, on see ikkagi väga kallis. Keegi ei anna meile allahindlust selle eest, et oleme väikeriik. Pigem vastupidi. Suured riigid, kes ostavad väga suuri koguseid, võivad saada rohkem allahindlust, kui meie saame.

Kuidas ikkagi see 50 miljonit eurot õnnestus säilitada? Rahandusminister Martin Helme sõnumid olid ju väga selged: ühelt poolt võtame selle summa maha, teiselt poolt anname 300 miljonit keskmaa õhutõrje ja rannakaitse seadmete ostuks juurde.

Kõige olulisem on see, et me jäime oma positsioonide juurde kindlaks. Omalt poolt proovisin võimalikult selgelt kirjeldada meie ümber valitsevat rahvusvahelist olukorda. Pole vaja olla eriline välispoliitika analüütik, et näha, kuivõrd keeruline on olukord meie ümber. Rootsi näiteks tõstis kuu aega tagasi oma sõjalist valmisolekut, olles heidutatud Vene vägede liikumisest Läänemerel. See pole ainult meie mure, see on väga paljude riikide mure siin piirkonnas, kus Venemaa on muutunud süvenevalt agressiivseks. Ja loomulikult andis lisatüki Valgevenes toimunu: Lukašenka püüdis Venemaad tõmmata rahvusvahelisse konflikti, mängides Leedu-Valgevene piiril väikest pseudosõda. Selliseid asju on palju ja kaitsekulutuste vähenemine oleks väga negatiivse iseloomuga.

Peale selle – relvastus, mida me ostame, on hästi tuntud teema, aga samas läheb väga palju meie kaitsekuludest näiteks ehitamisse ja see tuleb kõik Eesti majandusse. Eesti ettevõtetelt hangime järjest enam ka juba kaitseotstarbelist varustust. Kõik see, mida me tehnoloogiliselt saame osta Eestist – mida Eesti firmad toodavad ja mis on ka kvaliteetne –, me Eestist ka ostame. Tõepoolest, kõige keerukamaid relvasüsteeme pole võimalik Eestist osta ja siin kokku panna, kuid kõik muu tuleb Eesti majandusse tagasi. Nii on see ka mujal maailmas. Kaitsekulud on alati üks neist mootoritest, mis eriti raskel ajal toetavad sisemajandust. Nii et see on selles mõttes nagu win-win – ühelt poolt toetus Eesti ettevõtjatele ja teisalt toetus Eesti julgeolekule.

Millistel töödel Eesti ettevõtjad järgmisel aastal osaleda saavad?

Eesti majanduse toetamiseks tegime jõupingutusi, et tõsta ettepoole just selliseid objekte, mida tellime Eesti ettevõtjatelt. Juba sellel aastal tellisime kaks väekaitsekaatrit Saaremaa ettevõttelt. Järgmisel aastal hangime Eestist isikuvarustust ja ehitame näiteks laohooneid, samuti tehnika varjualuseid. Paldiski ja Ämari baasidesse tulevad toitlustuskompleksid, Jõhvi teeme ühe tegevväelaste kasarmu. Tapa ümbruses ehitame edasi polügooni, Jõhvi tuleb Kalevi jalaväepataljoni staap. Ämarisse tuleb universaalhall. See kõik läheb Eesti majandusse, Eesti ehitusfirmadele, kelle alltöövõtjad on omakorda tuhanded Eesti väikefirmad, kes teevad allhanketöid. Seisan väga selle eest, et need hanked oleksid praegu võimalikult palju Eestile suunatud.

Mis sai ikkagi Martin Helme lahkelt pakutud 300 miljonist eurost, mis tulnuks kohe kulutada EKRE valitud relvasüsteemidele?

Pole midagi kuulda sellest 300 miljonit eurost. Selge on ka see, et ega rahandusministril endal pole raha. See oli pigem niisugune parteipoliitiline avaldus.

On väga oluline, et meie riigikaitse eelarve on väga põhjalikult lahti planeeritud. Pole võimalik mingilgi viisil arendada mõistuspärast riigikaitset, kui sa ei laota seda aastate peale ega arvesta kõiki kulutusi. Kui ostad mingid raketid, sa pead mõtlema sellele, kus sa kõiki neid seadmeid ja laskemoona hoiad, millist väljaõpet on vaja jne. Laskemoona hoidmiseks on muide väga spetsiifilised tingimused ja see on ülimalt kallis. Peale laskeseadmete on vajalikud väga peened radarseadmed, mis on tihtipeale kallimad kui raketiseade ise. Sul peavad olema meeskonnad, kes on suutelised seda relvastust kasutama, ja polügoonid, kus nendega harjutada. Sul peab olema võimalus kriisi korral kogu see värk kiiresti baasidest välja liigutada, et see ei saaks sihtmärgiks. See saba on igal relvasüsteemil niivõrd pikk ja tuleb pikkadeks aastateks kuludesse sisse planeerida. Või teine võimalus, mida ka mõned riigid teevad: au pärast ostetakse garaaži mingisuguseid riistapuid, millest sul on hea teada, et need on olemas, sa võid neist lehes kirjutada ja paraadil näidata, aga kui tegevus hakkab, pole neist mingisugust kasu. Eesti riik on liiga väike, et sellisel viisil tegutseda.

Pärast meie rõhutust, et mingisuguseid uusi süsteeme saame me osta ainult juhul, kui meile tuleb lisaraha peale eelarves planeeritu, on meile RES-is lubatud 2022. aastal 45 miljonit lisaks. Kui vaadata kaitseväe juhataja prioriteete, siis ilma suurema kärata me hea meelega kasutaksime seda just mere- ja rannikukaitse arendamiseks. Aga loomulikult teeme me seda vastavalt kaitseväe juhataja nõuannetele ja plaanidele ning kui me midagi ostame, siis loomulikult ausa ja läbipaistva konkursi kaudu.

Teeme nüüd puust ja punaselt selgeks: 2021. aastal säilivad samad rahalised võimed nagu tänavu ja riigikaitsesse on planeeritud 616 miljonit eurot. Ja sellele lisandub 2022. aastal 45 miljonit?

Praeguse plaani kohaselt on kaitse-eelarve järgmisel aastal koos liitlaste vastuvõtu kulu ja kaitseinvesteeringute programmiga 645 miljonit eurot, millele 2022. aastal lisandub 45 miljonit täiendavateks kaitseinvesteeringuteks. Nii nagu plaaniti eelmisel aastal. Sellised on praegused plaanid, aga ütleme ausalt: praeguses majandusolukorras ei tea me ette, milline on järgmise aasta RES. Minu jaoks on see väga oluline, pean riigikaitse tugevdamise puhul ainuvõimalikuks, et keerukamaid lahendusi saame me teha ainult lisarahaga. Ja teisest küljest on väga oluline, et lisaraha puhul toimub planeerimine puhtalt kaitseväe juhataja Martin Heremi, kes on erakordselt hea spetsialist ja sõjaväelane, hinnangute ja soovituste alusel.

Lisaraha puhul toimub planeerimine puhtalt kaitseväe juhataja Martin Heremi, kes on erakordselt hea spetsialist ja sõjaväelane, hinnangute ja soovituste alusel.

Viisite ise jutu Martin Heremile. Kuivõrd teid häirisid rahandusminister Martin Helme rünnakud kaitseväe juhataja vastu? 20. septembril teatas Helme, et tema silmis on tekkinud kaitseväe juhataja pädevuse kohta väga-väga tõsine küsimärk.

Mind üldiselt häirivad sellised asjad. Meie kõrgem ohvitserkond ja kõrgemad riigiametnikud täidavad minu arvates oma kohust riigi ees väga lojaalselt. Eesti riik on ju nii üles ehitatud, et on poliitikud ja riigiametnikud, igaühel oma õigused ja kohustused. Kui me kunagi koos Mart Laariga alustasime, siis üks esimesi asju, mida esimene põhiseaduslik valitsus tegi, oli aseministrite kohtade likvideerimine. Neid oli enne põhiseaduslikku valitsust nagu kirjusid koeri. Palju juhtimist tohutult politiseeriti. Minister on see, kes annab poliitilise suuna, aga strateegiliste otsuste elluviimine kõige kõrgemal tasemel on kõrgema ametnikkonna ülesanne. Neid on põhjust usaldada. Sama kehtib kõrgemate ohvitseride kohta. Mul on hea meel, et peastaabis on tugev meeskond – nii kindralmajor Martin Herem kui ka tema kolleegid.

Vihjasite, et 300 miljonit lisaraha oli Martin Helme poliitiline avaldus. Ma mäletan oma pika staaži ajast, kui keeruline on olnud kaitseväele raha leida, kuid kunagi pole kõlanud loosungid, kuidas kohe võetakse taskust sadu miljoneid n-ö üleliigset raha ja siis porisetakse, et seda ei taheta vastu võtta. Kelle huvides valitsuspartnerilt selline poliitloosunglik jutt tuli?

Usun, et EKRE proovis üle kompenseerida oma algset otsust vähendada kaitsekulutusi. Ütleksin laiemalt, et olen proovinud väga kindlalt kaitsta Eesti riigikaitse huvisid ja need vaidlused, mis tekivad, mulle isiklikult ei meeldi. Ma arvan, et Eesti rahvale on võimalikult oluline see, et vähemalt riigikaitses ollakse laias laastus enam-vähem ühisel seisukohal. Sellepärast ma ka loodan, et teised ei politiseeri riigikaitset. Loosungite väljakäimine ei aita meid kuidagi edasi. Vahel küsitakse: miks te ei küsi hiigelsuuri riigikaitse laene?

Aga miks te ei küsi?

Me oleme ka vastutustundlik asutus. Meil tuleb vaadata kogu riigi kontekstis, millised on võimalused. Eesti kaitsekulutused on suhtarvudes korralikud ja muidugi, teatavate arenduste puhul peaksid nad kindlasti olema veel suuremad. Aga siin on ka mingi piir, kust üle pole mõtet lihtsalt kõminal küsida. Arvan, et meie kõigi kohus on ka seda arvestada.

Kas Martin Helme tõmbus ka seetõttu tagasi, et USA-st tulid pahased signaalid: lõpetage see jama kaitsekulude ümber?

Pole seda kuulnud. Loomulikult meie partnerid jälgivad, mida me riigikaitse alal teeme. Ja on ju hästi teada, et ameeriklastele on eriti oluline see 2% teema. Just nemad hoiavad praegu NATO-s kõige tugevamalt kaitsekulutuste liini. Pole vaja olla matemaatik saamaks aru, et antud juhul see 2% ei aitaks meid välja. Peab olema ikkagi mõistlikult üle 2%.

Teistpidi saab nüüd ju loosunglikult väita, et Eesti kaitsekulud suurenesid üle 2%, kuigi absoluutsumma jäi samaks.

Absoluutsumma suureneb vastavalt eelmisel aastal plaanitule, mis sisuliselt tähendab seda, et saame jätkata planeeritud tegevusi ja arendamist, aga ei saa teha väga palju juurde. Aga tõsi, järgmisel aastal oleme praeguste arvutuste järgi 2,29% SKP-st. Protsent kõlab võimsalt, kuid raha tegelikult eriti palju juurde ei tule. Proovime siiski järgmistesse aastatesse mahutada meie ühe esmase olulise prioriteedi. Mille jaoks, tõsi küll, taotlesime lisaraha, kuid ei saanud seda. Sellegipoolest kavatseme osta meremiine. Meremiinid on üks kõige lihtsam, kiirem ja odavam merekaitsevahend. Usun, et mõningaid asju tagasi või kaugemale tõstes saame need miinid nüüd ostetud.

Millal Martin Helme oma 300 miljoni lisaeuro jutu unustas?

Arvan, et see rahajutt oli lihtsalt ebarealistlik. On ju selge, et küsimus pole ühes või teises eraldi võetavas laenus, vaid selles, kui palju on riik valmis tervikuna laenu võtma kõigi elualade toetuseks. Selge on, et järgmiste aastate eelarved tehakse puudujäägiga ja seda on võimalik katta ainult laenuga, nii et küsimus pole ainult kaitsekulutustes, vaid kõigis avalikes kulutustes.

Olete väga diplomaatiline. Aga olete nõus: kunagi varem pole mindud loosungi vastu, et Eesti riigikaitsega ei mängita?

Seda tuleks tõesti igal juhul vältida. Peaksime olema õnnelikud, et Eestile on antud unikaalne võimalus ehitada üles oma kaitsejõud, ise Eesti riiki kaitsta. Seda võimalust pole Eesti riigil kaugeltki alati olnud, meil on traagilisi näiteid selle kohta. Peame suhtuma sellesse väärikusega ega tohiks seda ära rikkuda ja labastada. Minu vanaisa viidi Siberisse, lasti 1942. aastal Norilski koonduslaagris maha ja tema ainus süü oli see, et ta oli Eesti vabariigi ohvitser. Minu jaoks on oluline kasvõi vanaisa mälestust austades vältida kaitsepoliitika kuritarvitamist poliitilistel eesmärkidel.

Põhimõtteliselt võib riigikaitse-eelarve läbirääkimiste kohta öelda, et Isamaa ja kaitseminister Jüri Luik seljatasid esimest korda selle valitsuse ajal EKRE ja Martin Helme?

See pole spordivõistlus. Ma usun, et Isamaa oli neil läbirääkimistele edukas ja sellel on mitu põhjust. Üks on see, et kui räägitakse riigikaitsest, siis on see väga paljuski seotud Isamaaga. Isamaa on kaitseministri portfelli hoidnud pikalt. Ma ise olen olnud kaitseminister kolmel ja kui lugeda valitsusi, siis lausa neljal korral. Usun, et Eesti riigikaitse on paljuski Isamaa erakonna kujundatud ja toetatud ning raha küsimus on üks olulistest. Pole ju sugugi kindel, et riigikaitsekulutused toovad lihtmatemaatiliselt hääli juurde, kuid riikluse ja rahvuse seisukohast on see väga oluline.

On meil sedasama keskmaa õhutõrjet, millest rääkisid nii Martin Helme kui ka erukolonel Leo Kunnas, vaja?

Jaa, absoluutselt. Selle süsteemi ostmise kõige suurem probleem on aga raha. Keskmaa süsteemid on erakordselt kallid, me räägime 200–250 miljonist eurost ühe süsteemi puhul, sellele lisandub pikaajaline süsteemi ülalpidamise kulu.

Kuid see on ainuüksi raud?

Jah. Võib küsida, miks see nii kallis on, aga vastus on, et lennukid, mida see süsteem laseb, on veel kallimad. Õhutõrjes näed sa radari ekraanil ju ainult üht hägust täppi. Uued sõjalennukid on ehitatud selliselt, et neid pole radarilt näha või siis on neid häguselt näha. Sa pead olema 100% kindel, mida ja mis eesmärgil sa täpselt teed ning raketi välja lased. Samal ajal arvestades, et vastane näeb sind. Sama on ka kogu rannikukaitsega. Kui kujutada ette, et võtame mingi riistapuu, sõidame liiva sisse mere äärde ja paneme selle üles ning hakkame siis mingisugust laeva otsima, siis selle ajaga on see laev meid ammu pulbriks teinud. Tänapäeval tuleb arvestada, et kogu tehnika on hi-tech ning vastane näeb sinu radari- ja otsingusüsteeme sama hästi, kui sina näed neid. Võib-olla pareminigi. Sellest ka meeletud hinnad.

Küsimus pole ühes raketis kui riistapuus, mis on kõige odavam asi selles süsteemis. Küsimus on selles, et see lennuk tuleb üles leida. Seda raha meil praegu pole. Oleme seda kompenseerinud selliselt, et ehitame ameeriklaste abiga välja radarisüsteemi. Kõik muu on olemas, aga liitlased peavad tooma kohale raketid ja laskeseadmed. Seega, läheneme oma probleemile peenemalt.

Aga oleks ju tore, kui meil oleksid olemas kõik võimed.

Loomulikult oleks, aga samas tuleb arvestada, et Eesti sõjalistes võimetes on alati suured augud seetõttu, et meie vastas ei seisa mitte diviisid, vaid terved tankiarmeed. Meie lahendused on iseseisev kaitsevõime ja tugev koostöö liitlastega. Meid aitab ainult meie oma tarkus ja oskus näha erinevaid stsenaariume ja selle vastu planeerida enda ja liitlaste vahendid. Kui meil on kollektiivkaitse, siis peame arvestama, et on asju, mille puhul need asjad peavad siia saabuma liitlaste abiga. Me ei jõua neid osta.

Teie ja Herem räägite kollektiivkaitsest. EKRE poolt kõlab viimasel ajal pigem see, et oleme ise ja üksi hakkama saav riik või vähemalt peaksime seda olema. See on sootuks vastupidine senisele, kus oleme deklareerinud koostööd ja NATO liikmesust.

Iseseisev kaitse ja kollektiivkaitse pole vastuolus. Fakt on, et kui võtame puht matemaatiliselt, on see lootusetu, me ei suuda kõiki relvasüsteeme endale osta. Ja kui me suudaksime ka osta, ei suudaks me seda kõike käitada. Seetõttu on meie jaoks liitlased unikaalne privileeg. Mõelgem tagasi 1939. aastasse, mil meil polnud ühtegi liitlast, mõlemalt poolt ümbritsesid meid vaenlased. Praegu on meil olukord, kus Briti pataljon on 150 km Vene piirist, siinsamas Tapal. Kui see oleks olnud mingisugustel alternatiivajaloolistel põhjustel nii toona, siis muutnuks see totaalselt kogu mängu. Ja ka praegu keerab see kaardilaua otsustavalt meie kasuks.

Ma ei räägi sellest, et meie õhuruumis lendavad pidevalt USA strateegilised pommitajad B-52, B-1. Et strateegiline pommitaja B-1 osales Eesti õppusel Kevadtorm ja „pommitas” objekte meie juhtnööride järgi. See on kirjeldamatult kõva sõna ja annab kõrgel tasemel heidutuse. USA suurtükivägi oli Tapal laskeharjutustel ja nagu TASS juhtis tähelepanu, siis esimest korda pärast külma sõja lõppu on USA suurtükivägi väljaspool oma Saksamaa polügoone. Nii et me elame unikaalsel ajal, oleme riik, kellel on nii palju võimsaid liitlasi.

Siseminister Mart Helme teatas valitsuse pressikonverentsil: linnahalli juurde võib praegu tulla laev, panna dessandi maha ja mis me siis teeme?

Mere- ja rannakaitse on väga spetsiifiline tegevusala, millel on väga palju erinevaid elemente. Mis dessant peaks küll praegu linnahalli alla tulema? Mida idanaaber sellega saavutaks? Sellepärast soovitangi selliste muredega pöörduda kaitseväe juhtkonna poole, kes võib professionaalsel tasemel selgitada merekaitse ja rannakaitse loogikat, erinevaid häiresüsteeme, relvasüsteeme ja muud. Ärme improviseerime.

Ometi, Venemaad ei saa me alavääristada. Näeme õppuseid, mis koroonapandeemiast hoolimata naabri juures ikka edasi toimuvad. Käib pidev tehnika väljaarendamine.

Vene president on viimased 15 aastat viinud läbi hiigelsuurt relvastusprogrammi. Erinevalt nõukogude ajast, mil mass oli suur ja sellega mindi lööma, pole praegu fookus enam arvukusel, vaid väga palju on investeeritud kõikvõimalike kõrgtehnoloogiliste lahenduste väljaarendamisse. Alates õhutõrjest, mis Venemaal on üle maailma kõige kõrgemal tasemel, ja lõpetades elektroonilise sõja vahenditega. Aga loomulikult on Venemaa ka võimsalt soomustatud. Needsamad tankid, millest räägitakse. Ega tanki puhul pole küsimus selles kokkukeevitatud raudkastis, vaid küsimus on neis seadmetes, elekoonikas, mis seal peal on: kui kiiresti tank vaenlast märkab, kui kiiresti suudab ta kasutusele võtta vastumeetmed tema pihta tulistatava raketi vastu. Vene tankid on väga moodsad.

Ja tõsi, õppuste graafikut pole nad COVID-i tõttu vähenenud. Ka hanked pole vähenenud ning pidevalt lennatakse ümberkaudses ja meie õhuruumis transponderiteta. COVID-i ajal lansseeris Venemaa asekaitseminister, et Venemaa tõmbub tagasi, aga meil on ju andmed, mis seal toimub. Pole vaja olla spetsialist, et näha hiiglaslikku sõjaväeõppust Kavkaz, kus mängib peale Venemaa Lõuna sõjaväeringkonna kaasa ka Venemaa Lääne sõjaväeringkond. Vene vägede suutlikkus liikuda ühest kohast teise on märkimisväärne.

Ja osalejate arv öeldakse väiksem, mis tähendab, et nad ei pea välisvaatlejaid õppustele laskma.

Seda teevad nad alati. Õppus on tavaliselt jaotatud mitmeks eri tükiks, kõigile on pandud erinev nimetus ja neid deklareeritakse eraldi, mistõttu pole kohustust vaatlejaid kutsuda.

Järgmisel aastal on Venemaa suurõppus taas meie piiri ääres.

Plaanide järgi jah. Aga suurõppus on loosung. Kogu aeg toimuvad kõikvõimalikud väiksemad õppused, millest paljud käivitatakse ootamatult Venemaa presidendi korraldusel. Lääneriikidele on see väga suur mure, sest eelhoiatusaeg on meie jaoks väga lühike. Seetõttu on väga oluline ka see, et meie kiirreageerimisstruktuur, mida oleme juba aastaid välja ehitanud, suudaks reageerida sama kiiresti kui vastane liigub. Muidu oleme me lihtsalt hiljaks jäänud. Kaitseväe juhataja Herem on öelnud: ma ei taha olla lahingusse hiljaks jäänud. See on väga oluline mõte ja sellepärast on kiirus tohutult tähtis. Aga see tähendab ka seda, et kõik peab valmis olema. Autod peavad piltlikult öeldes valmis olema, nii et istud sisse, keerad süüdet ja auto liigub. See on ka põhjus, miks peame väga palju infrastruktuuri ehitama, sest kõik peab olema kaitstud, soojas.

Kas mõni lobist on käinud midagi otse teile pakkumas?

Ei ole. Meil on väga head sidemed Eesti kaitsetööstuse liiduga ja kõigi teiste tootjatega. Põhiline on, et kõik teavad: me tegutseme konkursside kaudu ja hanked on mitme pakkujaga. Seal on selged reeglid. Ja ka meil on korduvalt juhtunud, eriti rahvusvahelise hanke puhul, et see vaidlustatakse. Sellest ei tohi paanikasse sattuda. Kui oled ise kindel, et oled õigesti teinud, võid minna vahearbitraaži või tsiviilkohtusse. Oleme järjest võitnud kõik meie vastu suunatud protestid. Meie kaitseinvesteeringute keskusel on eri hangete asjus tugev know how. Kõik see toimub aga kaitseväe juhataja sõjalise hinnangu kohaselt. Kui midagi ostame, siis pakkumise, mille firmadele laiali saadame, ükskõik kas kasarmutingimuste või sõjaliste süsteemide kohta, on välja töötanud kaitseväe juhataja ja tema meeskond.

[Kriku]

Leo Kunnas: Eesti kaitsekulude uueks normiks peab saama 2,5% SKP-st.
Leo Kunnas, riigikogu riigikaitsekomisjoni liige (EKRE), reservkolonelleitnant

Alates praeguse valitsuse ametisse astumisest eelmisel kevadel pole ma riigikaitse teemadel kuigi palju kirjutanud. Selleks oli kaks põhjust. Ma ei tahtnud häirida koalitsiooni töörahu ja ühtlasi lootsin, et põhimõttelised erimeelsused, mis on Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja kaitseministri portfelli hoidval Isamaal riigikaitse praeguse seisu ja edasise arengu kohta, leiavad konstruktiivse lahenduse riigikogu ja valitsuse tasandil.

Ka praeguses debatis või õigemini sõnakähmluses olen vait olnud täiesti tahtlikult. Hea küll, kui rahandusminister Martin Helme pakutud võimalus kasutada umbes 300 miljonit eurot kontol seisvat laenuraha iseseisva kaitsevõime oluliste võimelünkade – rannakaitse ja keskmaa õhutõrje – täitmiseks ei ole sobilik, vastuvõetav või selles leidub puudusi, siis mis oleks parem lahendus? Olen kannatlikult oodanud konkreetseid ettepanekuid, millega võiks edasi minna.

Kahe nädala jooksul ei ole ükski oponent paraku lahendusi pakkunud. Vastupidi, sõnakähmlus riigikaitse üle on jõudnud mudamaadluse tasemele. Minu võimuses ei ole takistada kedagi soovi korral kas või sabaotsani porri ronimast, aga kaks oponentide argumenti on olnud tõeliselt hämmastavad.

Õhutõrjet polegi vaja?

Keskmaa õhutõrje ei olevat prioriteet ja seda polevatki vaja. Seni on kõik ametiisikud kaitseministeeriumis ja kaitseväes üksmeelselt kinnitanud, et oleks vaja küll, aga ei saa, sest pole raha. Sama kinnitab ka kaitseuuringute keskuse kahe aasta tagune raport, milles tõdetakse, et suurim võimelünk Balti regioonis on õhukaitse. See on tähtis ka meie liitlastele, sest õhukaitse korraldamine kuulub vastuvõtva riigi kohustuste hulka. Leedulased on vahepeal asja ära teinud ning keskmaa õhutõrje võime loonud. Kas tõesti sai Leedu kaitseväe juhataja rumalusega hakkama ja andis valitsusele halba nõu?

Võib-olla tegin vea, et kasutasin pikka aega probleemide lahtimõtestamiseks liiga keerulisi mõisteid. Sõjapilt, võimelüngad, operatiivvajadus – need erialased terminid ei pruugi tõesti olla arusaadavad. Kõneleme siis lihtsas maakeeles: iseseisvuse taastamisest möödub peagi 30 aastat, aga meie õhuvägi ei suuda ikka veel midagi alla tulistada ega merevägi midagi uputada.

Liiga väike kaitsevägi

Need probleemid ei ole ainukesed. Tankideta ei ole Vene relvajõudude vastu sõdimiskõlblikku soomusmanöövrivõimet olemas. Nagu minu kolleeg opositsioonist, endine kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots on korduvalt rõhutanud: praegune sõjaaja kaitsevägi on liiga väike. Kogu territoriaalne juhtimine on lükatud kaitseliidu kaela. Iseseisva kaitsevõimega seostamatuid tegevusi ei ole lõpetatud. Aeg kulub tühja. Isegi Ukraina sõda ja julgeolekuolukorra üldine halvenemine pole meid sundinud mõistust pähe võtma ja ekslikuks osutunud jõukohase riigikaitse doktriinist loobuma.

Kõiki probleeme ühekorraga lahendada pole võimalik. Sellepärast soovisime alustada rannakaitsest ja keskmaa õhutõrjest, mis kahtlemata on meie riigikaitse kõige põletavamad ja kiiret lahendust nõudvad kohad.

Mida siis teha ja kuidas edasi minna?

Vastus on lihtne ja ühtlasi keeruline. Vajame uut erakondadeülest riigikaitsekokkulepet, mis lähtuks mitte eelmise kümnendi, vaid praegusest julgeolekuolukorrast. See oleks vastuse lihtne osa. Keeruline on hoopiski selle kokkuleppe sisu.

2% tähendab julgeolekuriski

On selge, et vana, 2% kokkuleppega jätkata oleks praegu ja lähitulevikus ilmselge julgeolekurisk. 2%-le lisanduvad liitlasvägede Eestis viibimise kulud ja investeeringute programm, mis läheb sihtotstarbeliselt laskemoona hankimiseks. Selle plussi suurus on umbes 0,1–0,15% SKP-st, mis on kergitanud viimaste aastate kaitsekulude kogumahu 2,1–2,15%-ni. Seda on ilmselgelt liiga vähe.

Aga just seda meie hea koalitsioonipartner Isamaa pakkus. Jäägu kõik nii, kuis on, ja tiksume aga tasapisi edasi. Jääme Andrus Ansipi valitsuse aegse jõukohase riigikaitse doktriini juurde, sisendades samal ajal iseendale ja rahvale, et Eesti on väga hästi kaitstud. Rahandusminister Martin Helme ettepaneku realiseerumine tähendanuks kaitsekulutuste de facto suurenemist üle 2,5% taseme SKP-st lähemaks kolmeks aastaks ehk praeguse valitsuse nominaalse ametiaja lõpuni. Mul ei jää muud üle kui tõdeda, et Isamaa erakond on selle konflikti käigus ise oma kätega ühe kõige olulisema valimislubaduse põhja lasknud, ühesõnaga, tegutsenud enesehävituslikult.

Mis tahes konflikt toob alati kahju kõigile selle osalistele. Sellepärast pakungi kõigile parlamendierakondadele uue riigikaitsekokkuleppe ideed.

Kriitiline miinimum

Uue riigikaitsekokkuleppe sisu võiks olla lühidalt sõnastatuna 2,5% iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks. Tegelikud kaitsekulutused suureneksid sel juhul natuke üle 2,6% SKP-st. Konservatiivse Rahvaerakonna valimislubadus ei olnud konkurentide ülepakkumine, vaid see tugines kainele arvestusele kriitilise miinimumi kohta, mis on vaja riigikaitse arendamiseks ära teha.

3% SKP-st ületav kaitsekulude tase oli külma sõja rinderiikide puhul täiesti tavapärane. 2% ei ole lagi, vaid põrand.

Et uus, järgmise aasta kevadel valmiv sõjalise riigikaitse arengukava 2021–2030 ei oleks kahe eelmise kava kloon ega jätk, vajab ta uut 2,5% raamistikku. See tuleks kokku leppida vähemalt valitsuses, aga veelgi parem oleks seda teha riigikogus. Jätkusuutlikkuse küsimused on täiesti õigustatud. Need peavad leidma uues arengukavas lahenduse.

Me ei saa muuta eelmiste valitsuste tehtud otsuseid. Peame elama nende otsuste tagajärgedega. Ainus, mida tagasi ei saa, on kaotatud aeg. Idanaaber ei sea oma plaane meie arengukavade järgi. Ka järgmiste valitsuste eest ei saa me otsustada. Nemadki peavad iga kord samad otsused uuesti tegema.

Regionaalne kaitse

Poliitilise tahte korral on põhimõtteliselt võimalik sõlmida ka palju radikaalsem kokkulepe: üle 3% iseseisva kaitsevõime arendamiseks ja regionaalseks kaitseks koos teiste Balti riikidega. 3% SKP-st ületav kaitsekulude tase oli külma sõja rinderiikide puhul täiesti tavapärane. 2% ei ole lagi, vaid põrand. Tõsiasi on ka see, et igal juhul oleks tegu rahva rahaga, tulgu see siis maksudest või laenust ning iga sent, mis riigikaitsesse pannakse, jääks kuhugi mujale panemata.

Vana kaadrisõjaväelasena on mulle mõistetav, isegi sümpaatne kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi idee korraldada koos Läti ja Leeduga regionaalne kaitse. Regionaalne kaitse oleks doktriinina igal juhul parem kui senine jõukohane riigikaitse. See tähendaks suuremat panustamist Põhjadiviisi, pika laskeulatusega (üle 150 km) kaartule relvasüsteeme, reaktiivlaskeseadeldisi, pika laskeulatusega laevatõrje raketikomplekse ja korvette mereväele.

Kõigepealt siiski enda oma

Selle doktriini praktilisel rakendamisel on paraku neli tõsist takistust. Kõigepealt, seda ei saa rakendada enne, kui iseseisva kaitsevõime võimelüngad pole likvideeritud ning juhtimisstruktuur korrastatud ehk taastatud kaitseväe koosseisus kaitseringkonnad ja suurendatud sõjaaja kaitseväge vähemalt 40 000 inimeseni. Regionaalset kaitset ei saa tõsta prioriteedina iseseisvast kaitsevõimest ettepoole või kõrgemale, sest vastasel juhul puuduks põhi, millel regionaalne kaitse saaks üldse rajaneda.

Teiseks, ka lätlased peaksid oma osa ära tegema ja suurendama osalust Põhjadiviisis vähemalt kahe brigaadini nagu meil. Regionaalne kaitse ei saa seisneda selles, et meile langeks osalt ka Läti kaitsmise koorem.

Kolmandaks, selle teostamine vajaks kaitsekulutusteks üle 3% SKP-st ja ka sel juhul peaks väga säästlikult talitama. Samuti vajaks niivõrd põhimõtteline riigikaitse ülesehituse muudatus laiemat ühiskondlik-poliitilist debatti ning valitsuste tasandi kokkulepet Läti ja Leeduga. Päris kindlasti ei saa säärane otsus sündida kitsas kaitseplaneerijate ringis.

Neljandaks, jätkusuutlikkuse probleem oleks väga palju suurem kui 2,5% variandi korral. Mida regionaalseks kaitseks vajalike võimete pakett üldse sisaldaks? Kui palju kuluks investeeringuteks ja palju ülalpidamiseks? Kõiki Baltimaid mõjutada suutvaid relvasüsteeme soetada oleks palju kulukam kui iseseisva kaitsevõime lünki täita ning ka ülalpidamise, personali ja väljaõppe kulud oleksid suuremad.

Kus on lõvi?

Kui kaitseminister Jüri Luik võtaks kaitseväe juhataja nõuannet tõsiselt ja tahaks seda praktikas ellu viia, peaks ta võitlema nagu lõvi 3%-st suuremate kaitsekulutuste eest. Paraku ei ole seda lõvi kusagil näha.

Praegune tervisekriis ja selle tagajärjel puhkenud majanduskriis on purustanud paljud seni kehtinud dogmad. Laen ei ole enam tabu. Kui juba laenata, siis selleks et investeerida. Ka riigikaitsesse. Pakkusime uue erakondadeülese riigikaitsekokkuleppe ideed juba enne valimisi, aga siis ei leidnud see paraku laiemat kõlapinda. Küllap ei olnud aeg veel küps. Ehk oleme nüüd midagi õppinud ja küpsemaks saanud.

[London Bridge]

Absoluutsumma suureneb vastavalt eelmisel aastal plaanitule, mis sisuliselt tähendab seda, et saame jätkata planeeritud tegevusi ja arendamist, aga ei saa teha väga palju juurde. Aga tõsi, järgmisel aastal oleme praeguste arvutuste järgi 2,29% SKP-st. Protsent kõlab võimsalt, kuid raha tegelikult eriti palju juurde ei tule. Proovime siiski järgmistesse aastatesse mahutada meie ühe esmase olulise prioriteedi. Mille jaoks, tõsi küll, taotlesime lisaraha, kuid ei saanud seda. Sellegipoolest kavatseme osta meremiine. Meremiinid on üks kõige lihtsam, kiirem ja odavam merekaitsevahend. Usun, et mõningaid asju tagasi või kaugemale tõstes saame need miinid nüüd ostetud.

Kus on lõvi? Kui kaitseminister Jüri Luik võtaks kaitseväe juhataja nõuannet tõsiselt ja tahaks seda praktikas ellu viia, peaks ta võitlema nagu lõvi 3%-st suuremate kaitsekulutuste eest. Paraku ei ole seda lõvi kusagil näha.

Mis loogika see on? Kritiseerime, et ei nõuta suurt hulka raha, samal ajal keeldume väikest summat andmast. Kui kivi kellegi kapsaaeda, siis rahandusministri omasse, sest suurelt lubatud 300M ei jäänud väga midagi alles ning meremiinidele ei antud isegi mitte murdosa sellest.

[nimetu]

Pooldan Kunnase üldist mõtet, kuid siiski ei meeldi see demagoogia.

Leeduga võrdlemine on arutu, puhtalt nende kaitse-eelarve suuruse tõttu. Me ei suudaks eales korraga selliseid hankeid korraldada nagu leedukad praegu teevad. Palju need summad olidki? 300 miljonit ratassoomukitele? 100 miljonit keskmaaõhutõrjele? 300 miljonit helikopteritele?

Edasine jutt 40 tuhandelisest kaitseväest, KRK-dest jne on juba siin foorumis küllalt arutatud ja kuulub pigem ulme valdkonda.

[Kriku]

Samuti on raske uskuda, et Kunnase oponendid olevat talle teatanud, et keskmaa õhutõrjet polegi vaja. Ka Luik oma intervjuus ütleb vastupidist.

[strateegiline sõdur]

Nojah, aga teine brigaad jookseb minu teada siiamaani vanade rakmete ja vestidega ringi.

Jah, ka minu teada on nad vanadega. Kui ära kuluvad tulevad uued. Normaalne tsükkel. Vana varustuse kiirendatud korras minema viskamine ja uuega asendamine maksab summa kus on seitse nulli. Nii palju sõduri hea tuju ja tõusnud moraal ning paranenud sooritusvõime vist siiski väärt ei ole, et seda kulutust kohe kiiresti teha? Või on?

Sõduri vaatest saan ka aru. Loomulikult iga sõdur tahab endal parimat ja kõige uuemat varustust ning kohe. Mäletan endiselt seda esmast emotsiooni kui 90ndate lõpus sain Soome kaitseväes varustuse mis pärines 1967 aastast. Vana kulunud vormi, mingit imelikud rakmed ja kummikud taktikaharjutusteks. Enne uut käiku ei lastud kui vana oli eest kulunud. Olles hilisemas elus kokku puutunud suurte arvude ja ressursiplaneerimisega tundub sommidel igati mõistlik lähenemine.
Tegelikult metsas ununes laos kogetud esmane emotsioon samuti. Polnud selle 1967. aasta varustusel suurt häda midagi ja kuna kogu ülejäänud üksusel oli sama varustus ei tekkinud ka võrdlusmomenti ega tunnet justkui keegi oleks teistest parem või eelisseisundis.

Minu mäletamist mööda SIIL 2015 raames tehti teadlik valik kõigile soetada ja välja jagada uus vorm. Üks alternatiiv oleks olnud anda laost vana laiguga vorm. Kaaluti kulu ja saadavat „tulu“ ning valik tehti uue vormi väljajagamise kasuks. Nii, et valik tuleb teha kahte vastandlikku aspekti – üksiku sõduri vaade versus suur pilt. Mõned muud teguri veel. Erinevatel aegadel on peale jäänud kord üks kord teine vaade. Kui rahulikult sõdurile ära seletada, et miks selline valik tehti saadakse enamasti aru. Mis ei tähenda, et hetk hiljem, kui seletus on meelest kadunud, algaks kirumine uuesti. Täiesti arusaadav käitumine. Pidev ratsionaalne mõtlemine ongi koormav tegevus ja energiat säästvam on piirduda kirun/ei kiru kategooriaga

[Xender]

Põhimõtteliselt ütles Luik välja ka tõe - ilma üldise uue ühiskondliku leppeta pole võimalik kaitsekulusid eriti kasvatada. Isegi siis kui see korraks oleks võimalik, siis järgmistel valimistel hakataks seda raha pensioniteks maksma.

Kunnase jutt on aga puhas demagoogia. Isegi kui see 300 miljoni pakkumine oli "reaalne" (mida see polnud) siis EKRE ise polnud nõus kaitsekulusid 2% SKPst suuremaks tõstma. Seega võiks ta korra meenutada oma erakonna valimislubadust (2.6%) ja teha selle selgeks ka oma esimehele. Ühesõnaga saada kokkulepe kõigepealt oma erakonna sees.

Üldiselt arvestades, kuidas EKRE selles osas käitus, tundub, et selle juhtkond suudab end nurka mängida ka ilmselges võiduseisus. Oleks võinud lihtsalt teada, et kaitsekulud tõusevad 2.3% SKPst ning liigutakse oma valimislubaduse täitmise suunas (kuradima koroonakriis ainult takistab vms) ning kõik oleks rahul olnud. Kunnas ja muud oleks saanud aga soovitada (mida tänu EKRE-le) lisanduva rahaga teha saaks.

Hetkel tekitati ainult palju paksu verd, pandi end lolli olukorda ja saadi endale vastalisi juurde ... kõike seda mitte mingil põhjusel.