Riigikaitse eelarve

[Kapten Trumm]

Ei ole vaja üle mõelda.
Kui fekaal on nii ventikas, et läheb üldmobilisatsiooniks, siis on 18 või mis iganes tuhande mehe "kadumine" majanduse vähim mure.
Pigem on suurem mure meil jätkuvalt toimiv segadus elutähtsate tegelaste ja nende kohustustega (need ei piirdu ainult kamina, PPA ja Päästega nagu arvata armastatakse).

Mulle tehti selgeks, et üldmobilisatsioon on nii kõva vääramatu jõud (valitsuse akt), et keegi sind lepingu rikkumise eest sel põhjusel risti lüüa ei saa, tõsi - raha sa ka muidugi siis ostjalt ei saa.

[davidsoniharald]

...Kui senini liikus rahvafolklooris ringi mõte, et ajateenistus teeb poisist mehe, siis nüüd selgub hoopis muu – ajateenistus tõstab palka

Töö intervjuudel küsin uuelt potentsiaalselt kolleegilt alati, kas ajateenistus on läbitud. Igal juhul eelistan neid mehi ja naisi, kel on ajateenistus läbitud või on veel läbimata aga plaan on minna.

[Dr.Sci]

Otsisin tegelikult teemat ühe uudise jaoks kus räägitakse kuidas selle eest et me saame järjekordse trahvi ilmselt Euroopa Komisjonilt ja sorides vanu (lukustamata) teemasid, jõudsin aastasse 2007 kust avastasin sellise üllitise. Tõenäoliselt sobiks mitmesse teemasse aga panin siia kuna hea vaadata kuidas sõnad-teod kokku lähevad:
https://www.delfi.ee/archive/martin-hel ... d=17724798

Tänuväärsel kombel on Eestis taas tekkinud avalik arutelu riigikaitse küsimuses ja üllataval kombel ei püstitata probleemi seekord võtmes, et kas ajateenistus või palgaarmee, vaid — kas me peaksime endale hankima korraliku relvastuse.

Tegelikult on palgaarmee idee poolt- ja vastuargumendid korduvalt läbi nämmutatud ja valdav arvamus toetab päris armee säilimist koos ajateenistusega. Siit ka loogiline järgmine aruteluteema: kui me oleme vähemalt sõnades võtnud nõuks oma riiki ja vabadust kogu rahvaga vere hinnaga kaitsta, siis mida on selleks vaja, et kaitsmine oleks maksimaalselt tõhus?
Vastus on lihtne: vaja on tanke, lennukeid ja laevu. Aga mitte ainult. Vaja on ka usutavat juhtimist ning kodanikkonna kaitsetahte ja patriotismi pidevat tugevdamist.
Kurioossel kombel on Eesti hoolimata Vene vägede välja viimisest, NATO ja EL-i liikmelisusest ning üle 15 aasta kestnud ülesehitustööst praegu julgeolekualaselt tõsisemas olukorras kui vahetult pärast taasiseseisvumist. Eelkõige muidugi seetõttu, et Venemaa on tugevam ja agressiivsem kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. See agressiivsus oma naabrite suhtes on kasvav, mitte kahanev.
Ent sugugi vähetähtis pole ka meie kaitsepoliitika kujundajate viibimine pseudoreaalsuses. Poliitikud on lakkamatult enda tublidust kiites ja vajakajäämisi vähendades jäänud isegi uskuma jutte NATO kaitseklauslitest ning sellest, kuidas EL pakub meile pehmet julgeolekut.
Loomulikult peab oma liitlasi uskuma ja usaldama, aga iga vähegi ratsionaalselt mõtlev inimene saab suurepäraselt aru, kui vähe maksab NATO vihmavari, kui me ise tormi käes paljad oleme. Pealegi, karm tõsiasi, mida meie poliitikud kramplikult maha vaikida üritavad on see, et meie 19 NATO-liitlase hulgas on vaid mõni üksik selline riik, kes on võimeline arvestatavat sõjalist abi pakkuma.
Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Madalmaad ei suuda kamba peale kokku panna mõnda tuhandet meest, et saata neid sisuliselt politseioperatsioonile Afganistani või Liibanoni. Seda hoolimata antud lubadustest ja võetud kohustustest poliitilisel tasandil. Sõjalisel tasandil lihtsalt pole selliseid üksuseid olemas, keda välismaale lennutada. Pole ka vajalikku tehnikat — paljud Euroopa riigid laenavad vajaduse tulles õhutranspordi jaoks lennukeid ei kelleltki muult kui Venemaalt.
Ning arvestamata ei saa ka jätta Euroopas kõikjal — kaasa arvatud sõjaväes — vohavat patsifismi ning poliitilist korrektsust. Võib-olla olete kuulnud lugu Hollandi sõduritest, kes keeldusid pärast puhkust rahutagamismissioonile naasmast, sest see olevat ohtlik. Äsja saabus meile uudis Rootsist, kus sõjavägi kustutas ära Põhjamaade Lahinggrupi vapiloomaks oleva lõvi peenise, kuna punt naissõdureid pidas seda solvavaks ning kaebas lõvi noku soolise võrdsuse ülla võitluse nimel Euroopa inimõiguste kohtusse. Muide, ka Eesti osaleb selles grupis.
Selliste tõsiste kaitsealaste küsimustega tegeletakse emantsipeerunud läänes. Võib ette kujutada, millist kindlameelsust ja tõhusust näitavad lahinggrupi sootud võitlejad üles, kui nad seisavad Narva jõel vastamisi Groznõi kooli läbinud piinajate, vägistajate ja mõrtsukatega. Või mis siin kujutada, selleks läheb tarvis liiga palju fantaasiat, et kujutada neid ette üldse Eestisse saabumas.
Niisiis, jah, meil on paberite järgi olemas toredad liitlased, aga isegi kui need liitlased loevad lepingust „abi andmise“ mõiste alt välja sõjalise abi andmise kohustuse, jääb sellesama lepingu järgi meie enda kohustuseks pidada kaks kuud vastu oma jõududega. Praeguse relvastustaseme puhul on see reaalne vaid juhul, kui venelased tulevad mütsiga lööma ja ründavad minimaalsete jõududega, lootes, et mingit sisulist vastupanu osutama ei hakata.
Ometi pole vastupanu osutamine üldsegi mitte lootusetu. Isegi kui põlisvaenlane lööb, nagu talle kombeks on, massiga, teab igaüks, kes vene kroonut oma silmaga näinud, kui kehva võitlusvõimega see koloss tegelikult on. Lokkav varastamine, valetamine, korruptsioon, joomine, omavolitsemine, ülemuste ükskõiksus oma alluvate eludesse ja alluvate ükskõiksus ülemuste käskudesse on alati taganud, et oma suuruse kohta on Vene sõjavägi uskumatult kohmakas ja ebatõhus. Võite saavutatakse vaid uskumatu julmuse ja massi kombineerimisel.
Korralikult relvastatud, hea väljaõppe saanud ja kogu rahvast hõlmava vastupanu korral oleks Eestil reaalne panna püsti selline kaitse, mis muudab riigi vallutamise ja allutamise sisuliselt võimatuks. Lõputult pole tõrjumine mastaapide erinevuse tõttu muidugi võimalik, aga see polegi vajalik. Kui Eestil õnnestub vaenlast tõrjuda üle kuue kuu, ei ole tänapäeva maailmas vallutamine enam poliitiliselt võimalik.
Sõjaliselt on Eestit võimalik allutada vaid juhul, kui see toimub kiiresti, pannes kogu ülejäänud maailma sündinud fakti ette. Kui me vähegi julgeks ajaloost õppida, siis me teaks, et võitlust alustanud Soomel olid kaotused kordades väiksemad võrreldes võitlusest hoidunud Eestiga. Kusjuures sommidel säilis oma riik.
See kõik aga tähendab, et poliitikutel ja ametnikel on aeg lõpetada võitmatu turvamiraaži manamine ja asuda tegelikult riigikaitset looma. On skandaalne, et hoolimata totaalkaitse doktriinist pole meil koolides sõjalist õpetust. Tegelikult pole meil isegi kõige elementaarsemat patriotismiõpetust.
On sama skandaalne, et kuigi teoreetiliselt peaks väeteenistusse kutsutama kõik vastava aastakäigu poisid, võtab riik vaevalt viiendiku või neljandiku kutsealustest. Kas 17 aasta jooksul pole tõesti suudetud luua piisavalt kasarmukohti? Tallinna linn ehitab ühe aastaga rohkem sotsiaalkortereid kui riik kümnendi jooksul barakke.
Ning loomulikult on skandaalne, et Eestil puudub sisuliselt raskerelvastus. EDIT - kas mitte sellest polnud just äsja ühes artiklis juttu? Meist kordades vaesemad ja umbes sama rahvaarvuga riigid omavad tanke ja lennukeid, meie ei suuda? Võib ju vaielda selle üle, kas meil peaks olema 30, 60 või 100 tanki — aga peaks olema selge, et kui meie vaenlasel on nad olemas , ei saa meiegi ilma läbi. Kui me räägime oma kaitsest tõsiselt.
Mõnekümne kasutatud, aga korraliku tanki soetamine läheb meile maksma sama palju kui üks suhkrutrahv. Pealegi hangitakse relvastust reeglina ikka järelmaksuga, mida võib venitada õige pika aja peale.
Mis mõtet on kulutada raha koolide ja teatrite peale või osta endale, küüned verel, kinnisvara, kui seda ei suudeta (taheta?) kaitsta vallutajat eest? Tegelikult ei ole Eesti kaitsmise puhul küsimus mitte selles, kas peaks soetama tanke, lennukeid ja laevu. Meil peaks ammu olema vastatud küsimusele mida, kust, ja kui palju.
Rahvas, kes ei taha toita oma kaitsjaid, peab õige pea hakkama toitma oma vallutajaid.

Iseasi, vaadates meiesuurust riiki hetkel arenevas konfliktis - palju tal sellest raskerelvastusest reaalselt kasu oli Venemaast ikka mõnevõrra väiksema riigiga konfliktis olles?
Aga 13 aastat möödas sellest artiklist ja nüüd räägitakse raskerelvastuse asemel kaitsest raskerelvastuse vastu - koos rahanumbrite pakkumisega, areng tundub lootustandev.

[nimetu]

Jüri Estam kritiseerib KV juhtkonda, nende kaitseplaneerimist ja Eesti kaitsepoliitika alustalasid:
https://leht.postimees.ee/7100713/juri- ... ustav-hetk

[Kapten Trumm]

Otsisin tegelikult teemat ühe uudise jaoks kus räägitakse kuidas selle eest et me saame järjekordse trahvi ilmselt Euroopa Komisjonilt ja sorides vanu (lukustamata) teemasid, jõudsin aastasse 2007 kust avastasin sellise üllitise. Tõenäoliselt sobiks mitmesse teemasse aga panin siia kuna hea vaadata kuidas sõnad-teod kokku lähevad:
https://www.delfi.ee/archive/martin-hel ... d=17724798

Jääb vaid küsida, et miks artikli autor ei tõusnud koalitsiooniläbirääkimiste laua tagat püsti ja ei lahkunud sirge seljaga, kui Jüri Ratas tegi teatavaks, et "erakorraline pensionitõus" on KE "punane joon" ja riigikaitse peab hakkama saama oma privilegeeritud 2%+liitlaste võõrustamise kuludega (sama küsimus käib tegelt ka Isamaa kohta). Mõlema valimisprogrammis oli ju kaitsekulude tuntav tõus sees.

Kord tuleb ju aeg hakata sõnu tegudega sisustama - kuuldavasti läks Ratasel see "väikevendade" kaitsekulude %-st lahti saamine üsnagi lihtsasti ja erilise võitluseta.

[AMvA]

Jüri Estam kritiseerib KV juhtkonda, nende kaitseplaneerimist ja Eesti kaitsepoliitika alustalasid:
https://leht.postimees.ee/7100713/juri- ... ustav-hetk

Huvitav, et järsku muutub kommunikatsioonikonsultant kaitsevaldkonna eksperdiks? Paistab pigem nagu viletsa PR moodi.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Jüri Estam kritiseerib KV juhtkonda, nende kaitseplaneerimist ja Eesti kaitsepoliitika alustalasid:
https://leht.postimees.ee/7100713/juri- ... ustav-hetk

Huvitav, et järsku muutub kommunikatsioonikonsultant kaitsevaldkonna eksperdiks? Paistab pigem nagu viletsa PR moodi.

..kas keegi saaks sellise tühimula asemel siia pigem artikli täistexti panna

[Leo]

Jüri Estami kohta tuleb meelde, et olevat noore mehena mõned aastas USA eriüksuste väejuhatuses teeninud, mis muidugi ei tähenda, et oleks automaatselt riigikaitseekspert aastal 2020. Artikkel on siin:
Eesti militaarse suutlikkuse tõstmisega venitatakse liiga pikalt, tegutseda tuleb mitmel rindel korraga, kirjutab kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam. Kahju on, et niipea kui ühe Eesti erakonna esimees juhtis tähelepanu laiuvatele tühiolekutele meie riigikaitse ülesehituses, anti EKRE-le tänutäheks selle eest vastu koonu. Nagu herilasest nõelatuna asusid muidu aeglase toimega kaitseplaneerijad kähku tõrjuma katset nende pärusmaale tungida. Umbes nii, nagu oleks kaitsevõimest rääkimine «võõraste» poolt väljaspool selleks ette nähtud kitsast ja harva esinevat ajaraami lubamatu. Ei mingit paindlikkust. Isegi mitte siis, kui olukord Valgevenes läks hapuks ja kõik riigid meie ümber on seda märganud.

Mõisa köis kaitseplaneerimise valdkonnas on kaua ja aeglaselt lohisenud. Ka jäävoolud üleval mägedes liiguvad rutem kui Eesti tipp-poliitikute enamuse tahe valmistuda Eesti elanike tõsiselt võetavaks kaitsmiseks sõja puhkemise korral. Kolmandas Maailmas oleksid lihtsad sõjardid monteerinud raskeid kuulipildujaid ja tankitõrjerelvi oma sõidukite lastiruumidesse sada korda kiiremini, kui meie elukutselistel kaitseplaneerijatel on kombeks tegutseda. Analoogilist provisoorsevõitu lähenemist oleks saanud rakendada juba paarikümne aasta eest näiteks rannakaitses. Suurepärase manööverdusvõimega raketikaatreid ja muud sellist andnuks pilootprojektidena n-ö maha spikerdada näiteks rootslastelt ja soomlastelt. Oleme sageli munenud, selle asemel et tegutseda.

Leo Kunnas ja teisedki tema mõttekaaslased on pikalt häirekella löönud, kuid Eesti need tegelased, kelle käes on rahakott, on paistnud siiani silma tegematajätmistega toimekuse asemel. Puuduks nagu igasugune tunnetus, et tempot on vaja tõsta ja tegutseda tuleb mitmel militaarse suutlikkuse tõstmise rindel samal ajal.

2 MÕTET
Kui meil puuduvad keskmaa õhukaitse ja sõjalennukid, antakse uuele rannakaitsevõimekusele lihtsalt korralik õhulöök.
USA demokraadid pakuvad Eestile rohkem lootust kui vabariiklased, nad on ka palju altimad tulema tagasi suurele maailmaareenile.

Uuele rannakaitsevõimekusele antakse lihtsalt korralik obadus õhust, kui meil peaksid puuduma keskmaa õhukaitse ja sõjalennukid, mis siinset õhuruumi meie endi kontrolli all hoida suudaksid. Oluline on, et mingi hulk lennukeid ja koptereid peab alluma otse meie käsujoonele. Küsimus omaenda sõjalennukite muretsemisest tundub Eestis aga tabuteema olevat.

Arengud Ukrainas ja Valgevenes on avanud me naaberriikide silmad vajakajäämistele nende riigikaitsesüsteemides. Eriti Rootsi, aga ka Taani on astumas tõsiseid samme oma kaitsevõime parandamiseks. Erukindral Johannes Kert kirjeldas oma hiljutises märgukirjas merekaitse kohta, kuidas meil tuleb püüda olude sunnil end tulevikus kaitsta «ümberpiiratuse tingimustes».

Kui me end juba lõhki laenamas oleme, oleks vaja riigikaitse loomisele terviklik pilk peale heita. Sellist konjunktuuri ja sellist võimalust, nagu siin praegu esineb, ei kordu ilmselt niipea, kui üldse.

USAs toimuvad praegu valimised, mis võivad ka meid arvestatavalt mõjutada. Kui pahategijad päästaksid meie kandis sõja valla, kas keegi Balti riikidele appi ka tuleb? Või õigemini: kas kusagil Eesti suhtelises läheduses paikneb piisavalt relvi ja sõdureid, kelle siiapaiskamisest piisavalt kasu ka tõuseks?

USAs tegutsev Ühendatud Balti Ameerika Komitee JBANC tõstis oma 26. augusti ringkirjas esile, et Joe Biden on paistnud korduvalt silma toetusega, mida ta on Balti riikidele avaldanud. Biden nentis 2016. aastal Lätit külastades, et ta on juba aastakümneid Balti teemasid jälginud. Senaatoriks oleku ajal oli ta üks «Balti vabaduspäeva» resolutsiooni kaasesitajatest. Värskes dokumendis «Joe Biden’s Vision for Relations with the Baltics» lubab demokraatide presidendikandidaat jätkata heidutusalgatust (EDI), mille kaudu makstakse NATO sõjaväelaste paigutamise eest Balti riikidesse. Samas lubab ta saata Venemaale sõnumi: «Ära ürita ahistada NATO liikmesmaid!» Kuid nagu Tammsaare kirjutas: lubadused võivad tegelikult olla rasked pidada (eriti kui peaks madinaks minema). Donald Trumpi jätkamine presidendina kujutab endast kahe teraga mõõka. Ühelt poolt püüaks Trump jätkuvalt ära hoida Ühendriikide libisemist aina sügavamale vasakpoolsusesse, kuid tema negatiivne suhtumine NATOsse tekitab kõhedust. Eestlased küllap mäletavad Trumpi semutsemist Vladimir Putiniga Helsingis ja teda hiljem sõnu söömas Washingtonis selle kohta, mida ta Putinile kas ütles või ei öelnud.

USA kaitseminister Mark Esper nentis hiljuti, et Ühendriigid jätkavad oma Euroopa turvamisele kaasaaitamise missiooni, kuid otsustaja Valges Majas on ikkagi Donald Trump. Igatahes praegu veel.

Demokraadid pakuvad Eestile seega rohkem lootust kui vabariiklased. Demokraadid on ka palju rohkem altid tulema tagasi suurele maailma­areenile geopoliitilise tegijana. Kui arvestada Hiina tähe tõusmise, aga ka Kremli käitumisega viimase kahe kümnendi vältel, on Ameerika tasakaalustavat kohalolekut endiselt vaja.

Olenemata USAs toimuvate valimiste tulemusest, ripub Eesti liiga suurel määral lääneliitlaste põllesaba küljes. Briti kaitseminister Ben Wallace tunnistas ju ühes intervjuus aasta algul, et Ühendkuningriik võib tulevikus olla sunnitud sõdima ilma USA toetuseta. Lootmine ei kujuta endast ju mitte mingisugust strateegiat. Liigne olenemine teiste inimeste headusest pole täiskasvanud ja kainetele inimestele kohane käitumine.

Parem varblane peos kui tuvi katusel! Mida kauem me suudame ise vastu pidada, seda suurem on võimalus, et nii mõnigi liitlane meiega lahinguväljal ühineda suudab ja seda ka soovib.

On aeg vaadelda tervikpilti ausalt. Kiirendame siis tempot ja lisame raha riigikaitsesse. Tuleb jätkuvalt loota teistele – nii palju, kui selleks võimelisi tegijaid üldse olemas on –, kuid peaksime samas sõltuma ka vähem teistest. Muidugi tuleb hoida ja arendada häid suhteid nii vabariiklaste kui ka demokraatidega USAs, nagu Postimees juba toonitanud on.

Üks kindel siht peab olema selle saavutamine, et meie liitlasriikide väekontingendi ja varustusladude eelpositsioneerimine Eestisse jätkuks ja suureneks. Kõik muu võib muidu jääda lihtsalt heaks kavatsuseks.

Eesti ühiskond ootab lubamatult palju meie kaitseväelastelt ja kaitseliitlastelt, kavatsedes maaväge lahinguväljale saata meile endile kuuluva lähiõhutoetuseta (sõjalennukite ja -kopteriteta). Kuidas see võib olla, et meist rahvaarvu poolest neli korda­ suuremale Soomele kuulub 55 lahingulennukit, kuid Eestil pole ainsatki?­ Andmebaasis Globalfirepower.com,­ kus hinnatakse ja võrreldakse 138 riigi kaitsevõimet lahtrite kaupa, asub Eesti lennuvägi viimasel kohal. Kas pole aeg äkki küps selleks, et hakata rääkima mastaapsematest relvasüsteemidest ja võimekustest, millest Balti riikides on kiputud siiani vaikima?

EDIT: Kui sain ise Estami artikli mõttega läbi loetud, siis tuleb märkida, et kriitika on täiesti asjakohane. Kui reformarite idee oli NATO ja kaadriarmee (õnneks see viimane hullus ei teostunud), siis Keskerakonnal tundub peamine mure olevat, et pensionärid ikka piisavalt raha saaks ja järgmisel korral kindlasti Keskerakonna võimule hääletasid. EKRE rääkis ka, kuidas kohe 300 miljonit laenu tuleb, kus see raha siis on? Estami mõte sellest, et paljud kriitilised kaitsevaldkonnad sõltuvad ainult liitlaste heast tahtest, on ju täiesti õige, sest see ongi nii. KV juhtkonnale on midagi raske ette heita, sest nendele antakse rahanumber ette ja selle piires on vaja tegutseda. Õhuväe puudumisest on ka korduvalt räägitud - põhimõtteliselt otsustati, et tegeldakse muude teemade ülesehitamisega ja õhuturve jääb liitlaste kanda, mis on ühelt poolt riskantne, kuid teiselt poolt mõistlik. 2016 a kirjutas Soome ajaleht et Õhuväe hävitajad lendasid aastas 8800 tundi keskmise hinnaga 9250 € tunnist. Kui nüüd oletuslikult jagada see summa viieks, siis aastane otsene kulu oleks Eestile 16,3 miljonit €. Hornetite hange maksis Soomele üle 3 miljardi €, kui see summa jagada jällegi viieks, siis tuleks lennukite hanke hinnaks 632 miljonit €, pigem rohkem, sest Soomes oli juba hävituslennukite kasutamise varustus olemas, Eesti oleks pidanud hakkama ka sed ehitama. Kui neid summasid nüüd võrrelda reaalsete EKJ hangetega, siis oleks lennukite ostmine tähendanud, et EKJ jookseks siiani ringi Rootsilt kingiks saadud varustuses ja enamik relvahankeid oleks tegemata.

https://www.is.fi/kotimaa/art-2000001261786.html
https://fi.wikipedia.org/wiki/McDonnell ... t_Suomessa

[AMvA]

Jüri Estami kohta tuleb meelde, et olevat noore mehena mõned aastas USA eriüksuste väejuhatuses teeninud

Wikist:

Aastatel 1971–1975 oli ta Ameerika Ühendriikide maaväe eriotstarbeliste vägede pioneeriväljaõppega allohvitser

[nimetu]

Kuidas see võib olla, et meist rahvaarvu poolest neli korda­ suuremale Soomele kuulub 55 lahingulennukit, kuid Eestil pole ainsatki?­ Andmebaasis Globalfirepower.com,­ kus hinnatakse ja võrreldakse 138 riigi kaitsevõimet lahtrite kaupa, asub Eesti lennuvägi viimasel kohal. Kas pole aeg äkki küps selleks, et hakata rääkima mastaapsematest relvasüsteemidest ja võimekustest, millest Balti riikides on kiputud siiani vaikima?

See viimane lõik on küll omaette unistus. Per capita jaotuselt pole meie kaitse-eelarve isegi praegu veel päris samale tasemele jõudnud (Soome 571€, Eesti 463€). Selleks peaks meie eelarve olema ~24% kõrgem, ehk siis üle 2,5% SKP-st. Ja suur-hankeid nagu hävitajate ostmine tehakse neil üldse kaitse-eelarve väliselt. On kellelgi siin 2-3 miljardit eurot anda (kusagil 3-4 Eesti kaitse-eelarvet), et n-ö viiendikku Soome õhuväest hankida?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kui keski viitsib natsa uurida, siis toimiva (hävitus)lennuväe olemasolu "hind" tänases Euroopas ongi vähemalt 5 milj elanikku riigis.. ja näited, kus miski 1 milj elanikkonnaga araabia emiraat "ostab" endale hävituslennuväe, siin ei kvalifitseeru.. sestap pole ka mõtet siin (hävitus)lennuväe üle soiguda // Soome "hindasid" viiega jagada - tulemust sest nagunii ei tule
Mistap on ka ESTAMi "sõjalennukite unelus" tema artiklis pidetu - paratamatult.

Samas see point ESTAMi artiklis on aga kindlasti hea

Nagu herilasest nõelatuna asusid muidu aeglase toimega kaitseplaneerijad kähku tõrjuma katset nende pärusmaale tungida. Umbes nii, nagu oleks kaitsevõimest rääkimine «võõraste» poolt väljaspool selleks ette nähtud kitsast ja harva esinevat ajaraami lubamatu.

..ma juba kirjutasin siin kusagil, et Martin HEREM eksib kõvasti, kui arvab, et ta "omab" siin riigis riigikaitset.. niisama kui ei "oma" Mailis REPS eesti hariduselu ja ei "oma" Raivo AEG eesti kohtumõistmist - niisama ei "oma" ka HEREM (ja kaitseplaneerijad) meie riigikaitset - see "omanike ring" on ikka oluliselt laiem


P.S.
ligi pool seda ESTAMi artiklit hõlmav hosianna BIDENile ning demokraatidele ei kuulu muidugi üldse teemasse

P.P.S.

Aastatel 1971–1975 oli ta Ameerika Ühendriikide maaväe eriotstarbeliste vägede pioneeriväljaõppega allohvitser

..ja see kohmakas eestiwiki lausung tähendab ilmselt SoF erioperaatorit lõhkaja erialaga - mis pole üldse paha

[nimetu]

..ma juba kirjutasin siin kusagil, et Martin HEREM eksib kõvasti, kui arvab, et ta "omab" siin riigis riigikaitset.. niisama kui ei "oma" Mailis REPS eesti hariduselu ja ei oma Raivo AEG eesti kohtumõistmist - niisama ei "oma" ka HEREM (ja kaitseplaneerijad) meie riigikaitsest - sest "omanike ring" on oluliselt laiem

Teatud määral ikkagi omab, sest tema ka VASTUTAB tehtud otsuste eest. Teised plärisejad ei vastuta.

[AMvA]

.ma juba kirjutasin siin kusagil, et Martin HEREM eksib kõvasti, kui arvab, et ta "omab" siin riigis riigikaitset.. niisama kui ei "oma" Mailis REPS eesti hariduselu ja ei oma Raivo AEG eesti kohtumõistmist - niisama ei "oma" ka HEREM (ja kaitseplaneerijad) meie riigikaitsest - sest "omanike ring" on oluliselt laiem

Omanik olla tähendab ka vastutada, mitte niisama unistada.

[Kriku]

Estamil on ilmselt veel ka USA pass alles. Kui pask ventikasse peaks lendama, siis ta on siit esimeste seas lahkumas.

See ei olnud ilus

Aga muidu ma arvan, et tööjaotusel, et iga valdkonnaga tegeleb eelkõige asjakohane ministeerium oma haldusalas olevate spetsialistide toel, on siiski ratsionaalne iva olemas.

[Kapten Trumm]

2 MÕTET
Kui meil puuduvad keskmaa õhukaitse ja sõjalennukid, antakse uuele rannakaitsevõimekusele lihtsalt korralik õhulöök.
USA demokraadid pakuvad Eestile rohkem lootust kui vabariiklased, nad on ka palju altimad tulema tagasi suurele maailmaareenile.

Õhutõrjevõimet, mis kataks kasvõi 1/4 Eesti rannajoonest, meil olema ei hakka.
Seda ei ole ka Soomes. Soomes peavad seda tegema vist hävitajad.