Martin Peeter kirjutas:strateegiline sõdur kirjutas:
Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.
OT küll, aga huvi pärast ja teise valdkonna inimesena kui tohib küsida - kuhu näiteks?
Laenuraha päris jooksvate kulude peale ma ei laseks, nagu propageerib Eesti 200. Eriti praegu tuleb arvestada majanduse ülekuumenemise ohtu.
Kus meil nii suur investeeringuvajadus on? Ehitus on praegu saavutanud oma võimete piirid ja aitaks ülekuumenemisele kaasa.
Väljamaalt relvade ja moona ostmisel on makroökonoomiliselt see omadus, et ta ei erguta eriti majanduskasvu ehk ei tee meie majandust laenusõltuvaks. Mingil määral oleme me niigi eurorahasõltuvad. Selles mõttes pole praegu paha aeg midagi laenurahaga osta. Majandusseisaku või languse ajal näeb vastutsüklilise eelarvepoliitika kontseptsioon ette defitsiidi arvel majanduse elavdamise.
Muidugi tuleb arvestada, et kõik plaanid võtavad aega ja nende realiseerimise ajaks võib meil olla juba uus majandusreaalsus.
Proovin teemas püsida ja liigselt teistesse valdkondadesse ei lasku. Üritan teemat lahata ikka riigikaitsevaldkonna raames.
Minu argumentatsioon, miks ma hetkel pigem ei kaaluks laenu abil riigikaitse valdkonna rahastamist, peitub arusaamises, et miks üldse ja kuna on mõttekas kasutada laenuraha.
Kui laenuraha kasutamisest pole loota tulude kasvu või kulude vähenemist pole mõistlik laenu kaaluda, väljaarvatud juhul, kui olukord on lõplikult kriitiline. Kui näljasurmani on jäänud üks päev või sõja alguseni loetud tunnid kõlbab ka SMS laen. Küll pärast vaatab, kuis tagasimakstud saab. See on muidugi äärmus ja me vist siiski nii hullus olukorras veel pole. Laenu abil finantseerimist kiidaksin heaks neis valdkondades, kus on juures selged pikaajalise kasu tunnused. Riigikaitse valdkond teeb seda paraku kaudselt ehk korras riigikaitse loob turvalisema keskkonna ja seeläbi paraneb ka majanduskeskkond. Otsest ja vahetult mõõdetavat rahalist kasu riigikaitse valdkond ei tooda ning sel põhjusel ilma väga kriitilise vajaduseta eelistaksin pigem laenu kasutamist mujal. Jooksvad kulud ja igapäevased tegevused ma välistaks. Kui Sa juba Eesti 200le viitasid, siis ma viitan ka neile „Vajadusel emiteerime riiklikud võlakirjad, et valmis ehitada Eesti jaoks oluline taristu ja teha reforme, millel on pikaajaline positiivne mõju“, jooksvate kulude rahastamist laenuga vist siiski ka nemad ei ole propageerinud. Paranda mind, kui eksin, konkreetse viitega, palun
Kuid tagasi riigikaitse juurde. Teeme oletuse, et riigikaitse valdkonda tehakse täiendav ühekordne rahasüst aastal 2019, andes näiteks erandkorras 500 mln täiendavat raha. Väidan, et planeeritavate sõjaliste võimete arv sellest ei kasv, küll aga tuleb varasemaks planeeritud sõjaliste võimete täisvalmiduse saavutamise aeg või ühekordselt saab parandada mõne võime kvalitatiivseid näitajaid. Esmapilgul keeruline mõte, mida tuleb põhjalikumalt selgitada – kuna tegemist on ühekordse rahastusega, siis pikas perspektiivis saame me enesele ikkagi lubada seda hulka võimeid ja üksusi, mida on võimalik pikaajaliselt ja jätkusuutlikult ülalpidada või käigus hoida. Küll aga tänu varasemale soetusvõimalusele läbi lisarahastuse saaksime plaanitud soetused kiiremini ära teha. Kiirendamisel on samuti oma piir, mis sõltub iga üksiktegevuse ajakulust ja nende omavahelisest järgnevuse seosest. Mingi piirini saab raha abil tegevusi loomulikult kiirendada.
Möönan isegi, et eelnev selgitus võis jääda nüüd ebaselgeks ning vajaks üht pikemat teoreetilist käsitlust riigikaitse planeerimisest ressursivaates. Mingi hetk kirjutan neil teemadel pikemalt. Seniks tuleb leppida ülalolevaga.
Niisiis, algselt seadsime laenurahale kaks kriteeriumit – kas tulude kasv või kulude vähendamine. Hinnates, kuidas riigikaitse tarbeks laenuvõtmine kriteeriumitele vastab, saame tulu poole peale kirjutada paranenud julgeolekukeskkonna, mis on muidugi küllaltki hüpoteetiline ja raskesti mõõdetav kategooria ja tehte teisele poolele, kulusse, peaksime riigi tasandil kirjutama lisandunud intressid. Ja nüüd on oluline koht, kus tuleb hinnata kas riigikaitsevaldkond on kõigist võimalikest valdkondadest ja valikutest, lähtuvalt seatud kriteeriumist, kõige parem võimalik valik. Äkki on ka teisi valdkondi või tegevusi riigis, kus kulu ja tulu suhe oleksid paremas suhtes laenuraha aspektist. Arvan, et riigikaitse selles kontekstis hetkel esimese kolme hulka ei mahuks. Kui on tarvilik riigikaitse rahastust suurendada võib teha seda juba läbi tavapärase mehhanismi, tõstes riigikaitseks eraldatud rahastust iga-aastaselt näiteks 2,6% SKPst. Sel juhul tuleb küll sõjalisi võimeid juurde ja saab kiirendada olemasolevate või planeeritud võimete saavutamise aeg.
Eraldi teema oleks laenu kasutamise haldussuutlikkus. Näiteks 500 mln täiendavat raha ühe aasta jooksul mõistlikult ära kasutada käib momendil üle jõu. Endiselt peame lähtuma seadusandlusest ja ka tootjatel on oma tarneajad. 500 mln täiendavate vahendite ühe aasta jooksul ära kasutamiseks tuleb muuta seatud piiranguid. Väiksemas mahus aastal 2007 seda ka ühekordselt tehti. Kui häda on suur, lähevad kõik variandid käiku.
Tavaolukorras siiski tuleb lähtuda ikka neist reeglitest, mis hetkel kehtivad. Kas te 2018 aasta 10 miljoni lugu mäletate? Kus riigikaitse investeeringute programmi raames antud raha sihtotstarbeliselt kasutada etteantud ajaraamis ja tingimustel oli keeruline, sestap viidigi raha aastasse 2019 üle. Kui on soov järsku suurendada raha kasutamist on vaja ka suurendada ressurssi, mis kulub selle raha kasutamiseks. Toon näite aastast 2004, kui ühele vastloodud valdkonnale anti raha 6,4 miljonit (~100 miljonit krooni), millest aasta lõpuks oli kasutatud ligi 70%. Põhjusel, et masinavärk polnud suurema summa kasutamiseks võimeline ehk peenelt öeldes oli haldussuutlikkus madal. Seal oli veel palju muidki põhjusi, kuid kokkuvõttes saame öelda, et süsteemi erinevad komponendid olid kõik aladimensioneeritud ning eeldatud projektvõimsust ei saavutatutki. Veast saadi aru, süsteemi parandati, muudeti efektiivsemaks ja lisati võimsust, kuid mis juhtus järgmine aasta, vaatamata sellele, et kõik oli parem, kui aasta varem. Järgmise aasta lõpuks saavutati hoopis tulemuseks 60% raha kasutust. Hämmastav, eks! Kõik oli parem kui eelmisel aastal ja päriselt oligi parem, ilma naljata, kuid tulemus oli kehvem. Juhtus see, et eelmise aasta kasutamata jäänud rahale lisandus veel jooksvaks aastaks antud raha ning kõigele lisaks oli ka jooksvaks aastaks antud summa oluliselt suurem. Kõike kokku oli juba üle kümne miljoni. Raha pealevool oli suurem kui võimekus kasvatada raha kasutamiseks vajaliku haldusaparaadi kvantiteeti ja kvaliteeti. 2004 aastaks plaanitud suutlikkus saavutati aasta hiljem, kui raha kasutus tõusis 6,4 miljoni peale, kuid lisandunud vahendid liikusid endiselt kiiremas tempos, kui masinavärgi suurendamine. Veast saadi aru, jälle parandati efektiivsust, lisati võimsust, tehti muudki tarvilikku, kuid jällegi oli raha lisandumise tempo ka kolmandal aastal kiirem, kui võimekus seda plaanitud tempos kasutada. Ühesõnaga jutu mõte selles, et eesmärgi suurenemisel tuleb ka kõiki muid tegevusi selle võrra suurendada. Lisada ajaressurssi läbi inimeste palkamise, anda uutele palgatutele aega omandada kogemusi, leida kohad kuhu ostetud kraam ladustada või ehitada uusi ladusid, soetatud kraam suunata väljaõppesse, kasutuses oleva kraami suurenedes suurendada ka hoolduspoolt, jne.
Lühidalt öeldes – tasakaalustatud areng on võtmesõna. Mingi valdkonna või tegevuse arengut saab lühiajaliselt forsseerida, kuid koheselt tekib vajadus ka teisi valdkondi järgi aidata. Igal organisatsioonil on oma võime lisandunut absorbeerida – omaks võtta, alla neelata ja kui suhu läheb suurem tükk, kui kõri mahutab on tulemuseks oksendamine. Mõned korrad, kui hästi lõhnastatud kabinetid sedalaadi okselõhna täis on olnud, on elus ette tulnud.