Riigikaitse eelarve

[Chupacabra]

Liikuva ja hajutatud väe vastu on kõrgelt lendavate lennukite kasutamine suht ebafektiivne. Eriti veel arvestades, et meie puhul on kallist tehnikat vähe ja pommitama peaks sisuliselt jalaväge. Hull lugu on rünnakkopteritega, need võivad jalaväe kohal istuda niikaua kuni moon otsas ja AK4ga ei tee sellele midagi.

[Viiskümmend]

Eelmise aasta lõpus ütles lahkuv kindral ERRile:

Kui minult küsitaks, mis võiks olla järgmine suurem võimearendus, siis arvan, et selleks oleks Balti riikide ühine õhutõrje süsteem, mis koosneks ühesugustest, ühel platvormil toimivatest õhutõrje raketikompleksidest, mis ulatuksid 30 km, võibolla ka kuni 50 km kaugusele. Seda oleks vaja. Kahjuks ei ole neid turul üldse olemas, on vaid kasutatud ja ümberehitatud Norra või kunagi ammu kasutusel olnud Prantsuse süsteemid. Keegi võiks sellele mõelda ja teha ühe väikeriikidele kättesaadava lahenduse.

Prantsusmaa süsteemide all peetakse silmas Crotale raketisüsteemi!?


Ukraina/Poola arendavad midagi väikeriigile taskukohast: https://defence-blog.com/army/poland-uk ... ystem.html


Ka Ameerika Ühendriigid ise on mingi Iisraeli keskmaa süsteemi säästudiili poole driftimas:

The Army will acquire two Iron Dome batteries to provide ground forces an interim capability by 2020 against unmanned air vehicles, mortars, rockets, artillery and cruise missiles as well as explore full adoption of the Israeli-developed system for the Indirect Fire Protection Capability Increment 2-Intercept program and incorporation with the Integrated Battle Command System by 2023.​
Army acquisition executive Bruce Jette notified Congress of the previously unreported decision in a 14-page report dated Oct. 26, 2018, effectively swapping out an AIM-9X II guided missile being developed since 2014 for ground launch from the IFPC Inc. 2 Multi-Mission Launcher -- for the Iron Dome system, which includes the Tamir interceptor.​ "Based on an analysis of cost, schedule and performance, the Army has decided to field two interim IFPC batteries of Iron Dome in [fiscal year] 2020, while concurrently componentizing a launcher and interceptor solution that are interoperable and integrated with the Army IBCS by FY-23," states the report.​
The service considered three options: Iron Dome, Norwegian Advanced Surface to Air Missile System, built by Kongsberg and Raytheon, and an improved variant of the IFPC Inc. 2 program of record.​
Only Iron Dome could meet the 2020 goal, according to the report, NASAMS lagging in 2021 and the IFPC Inc. 2 variant lagging until 2023. The NASAMS unit launcher carried a $12 million price tag and each AIM-120 missile was $800,000 and could intercept cruise missiles and unmanned aircraft but not rocket, artillery and mortar fire, according to the report.​
The new variant of the IFPC Inc. 2 interceptor, the Expanded Mission Area Missile, is the focus of an ongoing competitive development between Lockheed's Miniature Hit-to-Kill Missile, Raytheon's Accelerated Improved Intercept Initiative and the SkyHunter missiles. "All EMAM candidate interceptors require qualification, integration, and test prior to production and fielding in FY-23."​
By comparison, the Iron Dome launcher cost $1.37 million, the battle management center cost $4 million, the radar $34.7 million and each Tamir interceptor, $150,000.​
Looking to 2023, the Army plans to explore the "feasibility of a componentized launcher and interceptor for an enduring IFPC solution that leverages joint studies and experimentation between the Army and the Marine Corps," the report states.​

Emb-kumb neist oleksid juba täitsa riigikaitselaenu väärt projektid ka meile?!

[nimetu]

Eriti veel arvestades, et meie puhul on kallist tehnikat vähe ja pommitama peaks sisuliselt jalaväge.

Meie kaitsevägi ei koosne ainult jalaväest, vaid ka juhtelementidest, suurtükkidest, pioneeridest, logistikast ja kõigest muust, mis ei ole sugugi nii odav ja liikuv kui esmapilgul võib tunduda. Samuti ei tähenda sõna "ebaefektiivne" venelastele ilmselt suurt midagi, arvestades mida nad Süürias on korraldanud.

[Viiskümmend]

Mi8/17 + 10 meetrit trossi + tünn lõhkeainet...

[Kapten Trumm]

VSHORAD-i puhul jääb probleemiks ka kõrgus. Teatud lennuvahendid jääksid siis kättepüüdmatuks. Selles suhtes ongi näiteks NASAMS minimaalne lahendus osadele probleemidele.

Venelased Süürias on kasutanud levinumat anti-VSHORAD taktikat neli aastat - ca 40 000 lahingulennu peale üksainus õhutõrje allalastud lennuk. See teeb silmad ette isegi USA-le Lahesõjas (100 tuhande lennu kohta alla lastud ca 30 lennukit).

Kui me räägime täppisrelvadest 6-7 000 m kõrguselt, ok. Ainult kuidas nad sihtmärgi leiavad, tuleb maapealt sihitada? Inertsiaal+GPS järgi lahtilastud raudpommid - tabamistäpsus pluss miinus sajad meetrid. Suudavad tabada baasi, suuremat vägede kuhjumist, kuid mitte hajutatud ja maskeeritud vägesid maastikul. Selleks tuleb ronida madalale.

Meie probleem (peale strateegiliselt tähtsa keskuste ÕT) on ilma õhutõrjeta olevad üksused, mõned paar raskekuulipildujad on pigem ÕT imitatsioon ja sellise asja, nagu on maastikul fikseeritud asukohaga üksus (nt kolonn), tambivad nad maa sisse küll ära, kui aru saavad, et ÕT rakette pole. Tulevad madalale ja panevad siis kindla peale oma raudpommide ja mittejuhitavate rakettidega.

Ma ei taha siin anda hinnanguid, kas manpads või NASAMS, aga võitlevate üksuste ÕT tugevdamine on endiselt väga vajalik teema hoolimata eduraportitest brigaaditaseme VSHORADi valmimisest.

[Chupacabra]

Mi8/17 + 10 meetrit trossi + tünn lõhkeainet...

Palun selgita.

[Viiskümmend]

https://www.youtube.com/watch?v=OmJI0DTI1Lo

Sõja "teise-kolmanda nädala" relv...

[Tux]

Eelmise aasta lõpus ütles lahkuv kindral ERRile:

Kui minult küsitaks, mis võiks olla järgmine suurem võimearendus, siis arvan, et selleks oleks Balti riikide ühine õhutõrje süsteem, mis koosneks ühesugustest, ühel platvormil toimivatest õhutõrje raketikompleksidest, mis ulatuksid 30 km, võibolla ka kuni 50 km kaugusele. Seda oleks vaja. Kahjuks ei ole neid turul üldse olemas, on vaid kasutatud ja ümberehitatud Norra või kunagi ammu kasutusel olnud Prantsuse süsteemid. Keegi võiks sellele mõelda ja teha ühe väikeriikidele kättesaadava lahenduse.

Eesti võiks ja peaks tegema koostööd Ukrainaga selles valdkonnas! Nad moderniseerisid just ära oma S125
https://www.youtube.com/watch?v=3dji_7Ff4mw&t=238s
https://defence-ua.com/index.php/statti ... -radioniks

Praktiliselt on kogu süsteem uuesti kokku laotud. Lennukauguseks on nüüd 40km, kõrguseks 25km, lennukiiruseks pea 900m/sec, elektroonika ja juhtimine on uus. Meie jaoks on selliste süsteemide puhul suureks kuluks nende komplekside hooldamine ja kui tehnik tuleb Inglismaalt lennukiga iga kord kohale tuua, siis on see asi päris hull lugu ja pole jätkusuutlik. Samas ma olen päris kindel, et täielikku dokumentatsiooni me nagu nii ka ameeriklastelt mitte kunagi ei saaks ja ise remontimine, kui olukord on peal, ei tule seega kõne allagi (EasyJet inseneridega ei lenda ka sellisel juhul).

Ukrainlastega oleks vast võimalus leppida kokku nii, et me paneme need asjad osaliselt Eestis kokku ja vast saab ka mingi arenduse osaliselt koha peal teha. Selliste asjade moderniseerimise turg on maailmas väga suur ja kui me oleksime selles osalised, siis arendaks see meie kaitsevõimet ja ka kõrgtehnoloogilist majandust. Hooldusteadmised ja oskused oleksid aga koha peal olemas.
Küsimus on muidugi selles, et miks ukrainlased peaksid tahtma teha meiega mingit ühisettevõtet? Meil on tegelikult midagi, mis on rahast hinnalisem - see on NATO ja EU liikmelisus ja hetkel on olukord, kus sellised poliitilised toetusasjad saaks konverteerida meile kasulikeks sõjalisteks tehinguteks. Seda oli näha ka mõned päevad tagasi, kui Mikser käis Ukrainas.
Muidugi ei ole moderniseeritud S125 Patriotiga võrreldav, aga igasuguse ootamatu lennurünnaku soovi neutraliseerib see kindlasti ära ja see ongi asja põhiline eesmärk!
Sama teed võiks minna näiteks Oploti tanki ostmisega. Pakuti seda ju kunagi ka Türgi tanki konkursi jaoks ja kui me selle kodus kokku paneksime ukrainlaste juhendamisel, siis tekib meil hoobilt ka remondibaas ja hooldusteadmised, mis on üliolulised. Jah Leopard on parem, aga T90-le ja T72 modifikatsioonide vastu on ta piisavalt hea ja tulemuseks oleks jällegi see, et sealne kindralstaap peab hakkama planeerima hoopis teistsugust sõjapidamist ja uut moodi resursse ümber jagama.
Ukrainaga koostöö võiks anda olulise hinnavõidu ja olulise heidutuse tõusu. Kui selle asjaga paar aastat veel venitada niikaua kuni Ukraina ise lõplikult oma probleemid on ära lahendanud, siis pole neil enam mingit huvi meile vastu tulla ja me peame täisraha tehnika eest maksma.

Muide grusiinid ostsid omal ajal Ukrainast ühe divisoni BUKM1 ja nende väitel tõid nad alla 12 vene lennukit, venelaste ise küll väidavad oma kaotusteks 4 lennukit, aga ikkagi - asjad töötavad ja on reaalselt ohtlikud.

[Martin Peeter]

Soovitaks siiski meie pea olematule riigivõlale mõelda riigikaitse rahastamise kontekstis.

https://majandus24.postimees.ee/6504148 ... 1514470241

Kas me tõesti oleme ka Euroopa kõige targem riik või hoopis vaevleme ideoloogiliste tabude küüsis?

[strateegiline sõdur]

Riigikaitse rahastamise kontekstis on viimasel ajal teemaks tulnud USA sõjalise abi suurus ja on arvatud, et osa meie probleemidest tuleks lahendada senisest suurema USA sõjalise abiga. Diskussiooni käigus on väidetud, et USA annab iga aasta teistele riikidele 50 miljardit dollarit sõjalist abi ja Eesti peaks sellest summast „enesele napsama“ 1 miljardi. Järgnevalt vaatangi lähemalt kõike seda, mis puudutab USA sõjalist abi.

Esiteks summast 50 miljardit. Kui keegi väidab, et USA sõjaline abi aastas on 50 miljardit, siis on tegemist valeväitega, korrektne väide on, et USA abi aastas teistele riikidele on küll kokku 50 miljardit, kuid sellest sõjaline abi moodustab vaid 15 miljardit, ülejäänud 35 miljardit moodustab majandusabi. Majandusabina käsitletakse abi mille eesmärk on seotud kas ülesehituse, humanitaarvaldkonna või poliitiliste eesmärkidega. Sõjalise abi eesmärkideks on kas abisaaja riigi kaitseväe toetamine või USA enda sõjaliste võimete tugevdamine sihtriigis.
Kui vaadata USA abi jagunemist nelja peamise kategooria kaupa siis suures plaanis on jagunemine järgmine:
• ülesehitusevaldkond ~40%;
• julgeolek ehk sõjaline abi ~30%;
• humanitaarteemad ~20%;
• poliitilised eesmärgid ~10%.

Kokku tegeleb erinevate USA abiprogrammidega üle 20 asutuse. Suurimad ja olulisemad neist on:
• rahvusvahelise arengu agentuur. 2017 aasta abi maht 20,5 miljardit. Peamised eesmärgi on seotud katastroofiabiga, vaesuse vastu võitlemisega, globaalsete koostööteemade, keskkonnakaitse, USA riiklike huvide edendamisega või sotsiaalmajanduslike teemadega.
• kaitseministeerium, abi maht 2017 aastal 14,7 miljardit;
• välisministeerium, kelle abi maht 2017 aastal oli 7,7 miljardit.
Mõningane erisus tuleb sisse kohas, et kelle eelarvest raha eraldatakse või kes abi suunab, kuid see on juba eelarvetehniline küsimus ja ärme selle pikemalt peatu. Kogusummat see ei muuda.

Järgnevalt vaatame kuhu riikidesse USA suunas 2017 aastal oma 15 miljardi suuruse sõjalise abi:
• Afganistan 4,4 miljardit;
• Israel 3,2 miljardit;
• Iraak 3 miljardit;
• Egiptus 1,3 miljardit;
• Jordaania 0,474 miljardit;
• Pakistan 0,281 miljardit;
• Ukraina 0,251 miljardit;
• Kolumbia 0,112 miljardit;
• Tuneesia 0,97 miljardit.
Ülejäänud summa jagunes laiali pea sajakonna riigi vahel üle terve maailma.

Kuid tuleme globaalse vaate juurest tagasi armsale Eestimaale ning uurime palju oleme meie abi saanud. Perioodil 1992 – 2017 on Eesti sõjalist abi kokku saanud 165,4 miljonit dollarit ja majandusabi 74,4 miljonit. Pool antud sõjalisest abist tuli esimese 15 aasta jooksul ja teine pool on tulnud viimase 10 aastaga. Alljärgnevalt ongi toodud sõjalise abi maht viimaste aastate jooksul (miljonit dollarit):
2008 – 2,6
2009 – 2,8
2010 – 3,6
2011 – 7,5
2012 – 12,7
2013 – 8,2
2014 – 3,6
2015 – 5,0
2016 – 15,5
2017 – 21,1

Kui nüüd eelnev osa kokku võtta ja rääkida soovist tõsta USA sõjalise abi maht Eestile ühe miljardi dollarini, tõuseksime mahult Egiptuse järel viiendale kohale. Juhul kui me räägime siiski ühest miljardist nelja aasta peale jagatuna (valimisperioodi pikkus) ehk siis 250 miljonit aastas, tõuseksime abi saavate riikide pingereas kaheksandale kohale – vahetult Ukraina järel. Võrrelduna 2017 aasta sõjalise abi mahuga Eestile (21 miljonit) peaks tõus olema üle kümne korra. Puhtalt numbrite põhises võrdluses oleks tegemist küllaltki ambitsioonika kavaga.

Kuid mis tingimuste täitumise korral ikkagi võiksime loota senisest rikkalikumat dollarisadu? Kas unistuste täitumiseks piisab vaid väljuhäälsest soovist blondide kiharatega jõuluvanale lumivalges majas?

II osas – mis mingil hetkel vist järgneb, lubama ei julge hakata – vaatangi Eesti võimalusi abi suurenemise osas paari riigi näitel natuke sisulisemalt. Kui on häid mõtteid või on tekstis mingeid vigu - andke tulla.

Kasutatud allikad: USAID andmebaasid, abi jaotamisega seotud asutuste kodulehed

[Chupacabra]

Ma loodan, et EKRE lollakad seda miljardit Trumpi käest küsima ei lähe. Siis tuleb sellel kanaajul jälle NATO meelde ja tea mis katastroofi Twitterisse säutsub.

[Viiskümmend]

EKRE valimislubaduseks on … millegi küsimine, mis on ju kõige lihtsam valimislubadus ever ja kuna meie kaitsekulutused liiguvad jõudsalt ülesse siis, mis selle kardetava Trumpi vihakõne sisu võiks täpsemalt olla?!

[nimetu]

• Tuneesia 0,97 miljardit.

Ega sa juhuslikult 0,097 hoopis ei tahtnud kirjutada?

[strateegiline sõdur]

• Tuneesia 0,97 miljardit.

Ega sa juhuslikult 0,097 hoopis ei tahtnud kirjutada?

Jah, õige on ikka 0,097, tänud

[strateegiline sõdur]

Kuidas küsida miljardit? II osa - kus uurime lähemalt globaalküla pealiku sõnumit külaelanikele.

Praeguse Valge maja administratsioonilt ja esmalt ning ennekõike president Trumpi säutsudest, aga ka suust, on olnud sagedasti kosta loosungeid "Make America Great Again" ja „America First“. See teine neist – Ameerika ennekõike – on märgilise tähendusega USA välisabi suunamise mõtestamisel ja võib omada järelmeid meiegi miljardisoovi täitmisel. Kahesõnalisest loosungist lähtungi ning arutlen võimaluste üle saada senisest suuremat sõjalist abi.

President Trump talle loomuomasel moel pole USA välisabi teemat pikemalt ja põhjalikumalt peale lühikeste säutsude küll lahanud, kuid mõningatest tema mõtetest on võimalik aimu saada näiteks 2016 aastal antud intervjuust Washington Post’ile. Toonases intervjuus seadis Trump küsitavuse kogu senise USA välisabi mõtekuse kohta, tuues näitena Iraaki koolide ehitamise, mille kohalikud mässulised õhku lasid, mille peale ehitati US abi eest järgmine kool, mis samuti õhiti. Arutluskäik jätkus mõttega, et kas pigem ei peaks kulutama raha hoopis kooli ehitamiseks Brooklyni, edendamaks oma riigi elu, kuid kuna raha on raisatud Iraaki jääb USA haridussüsteem vajalikust koolist ilma. Vaadates Trumpi tegevust ja säutse US sõjalise abi kontekstis on näha sama mõttemustri kordumist. Miks peaks USA andma raha rikastele riikidele, kes võiksid ise oma sõjavägesid üleval pidada ning kõigele lisaks need samad USA sõjalise võimsuse eeliseid ärakasutavad riigid on tekitanud USAle kaubandusbilansilisi probleeme, mis ajas on ainult paisunud – säutsus hiljuti meie jaoks olulise globaalküla praegune president. Trumpi seisukohad nii majandus kui sõjalise abi küsimustes lähtuvad ennekõike USA huvidest, üleilmne julgeolekudimensioon nii suurt kaalu säutsudes senini pole omanud.

USA sõjalise abi jagamisel on paljude vaadatavate kriteeriumite seas olulisel kohal abisaava riigi majanduslik seis ning selles mõõtmes kuulub Eesti jõukate maade nimistusse. Mõõtmise aluseks on SKP ühe elaniku kohta ning alusandmetena kasutatakse maailmapanga statistikat. Kokku jagatakse riigid üldse nelja gruppi: madal; alla keskmise; üle keskmise ja kõrge sissetulekuga riigid. Kuna me oleme rikaste riikide klubi austusväärne liige ei ole majanduslikus kategoorias meil põhjust rõhuda oma abisoovile. Kui lähtuda juba ülalkirjeldatud trumpistlikust loogikast, siis mida rikkamaks me saame seda enam peaksime ise oma julgeoleku eest vastutama ja seda väiksem peaks olema meile antava sõjalise abi suurus.

Pannes Eesti laiemasse konteksti – Euroopa mõõtmesse – siis tuleb veelgi enam nentida meie kuulumist jõukasse regiooni, kes peaks oma julgeolekuarve ise kinni maksma. Üks Trumpi argumentidest on olnud kaubandusbilansi saldo, mis on olnud Euroopa kasuks ja Ameerika kahjuks. Ka Eesti kaubandusbilanss USAga on olnud meie kasuks. Lõppenud 2018 aastal eksportis Eesti Ameerika Ühendriikidesse ligi 850 mln euro jagu ning importis vastu kõigest 182 miljoni eest kaupu. Vahe on märkimisväärsed 664 miljonit. Nii olemegi kaubandusbilansi kategoorias vaadatuna USAst täiendavat sõjalist abi paluma minnes kehvas positsioonis ja mõeldes Trumpi algatatud kaubandussõdade kategoorias oleme osa probleemist. Probleemist, mis ilmneb kaubandusdefitsiidis Euroopaga ning kõige muu kõrval väljendub USA ühe paisuvas välisvõlas. USA välisvõlg on viimase paarikümne aastaga kasvanud ligi neljakordseks, ületades tänavu 22 triljoni dollari taseme. Trump, olles ärimehe taustaga, tajub ilmselt maailma pigem ärilistes kategooriates ja tema jaoks võib olla USA kaubanduslik dimensioon märksa olulisem teema, kui mure Euroopa julgeoleku pärast. Selles kategoorias Eesti šansid väga tugevad ei ole.

Kuid sõjalise abi andmise või mitte andmise osas on tarvis käsitleda laiemalt, kaubandus ja majandustemaatika pole ainsad mõõtmed. Vaatame kuidas senini on sõjaline abi meie piirkonnas jagunenud. Analüüsides Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa maade sõjalise abi trende ning mahtusid on selgelt näha, et tegemist on ühe piirkonnaga. Eriti selge seos on Balti riikidele antava abi suuruse ja jagunemises vahel aastate lõikes. Mida see meie jaoks tähendab? Tähendab seda, et kui meie saame miljardi, antakse miljard ka senise praktika põhjal Lätile ning Leedule ja mõnedki miljardid lähevad omakorda Poolale, Tsehhile, Ungarile, Rumeeniale, jne. Kuid mõistetavalt pole see enam mitte üks miljard vaid hoopis multimiljard. USA poolt vaadates on Baltikum pigem üks koht, oma teatavate väikeste erisustega. Kui Eestil õnnestuks USA sõjalisest abist soovitud miljard „enesele napsata“ võib suure tõenäosusega samal hetkel rahalaeva saabumise puhul õnne soovida nii Lätile, kui Leedule. Rääkimata muust Ida-Euroopast. Perioodil 2001 – 2017 on sõjalise abi maht Eestile olnud 82,7 miljonit dollarit, Lätile 85,1 miljonit ja Leedule 95,5 miljonit.

Miljardijutt järgneb ilmselt veel III osaga, seniks head kritiseerimist