Soovitan kõigil korra mõttega läbi lugeda selle Leo Kunnase artiklist tsiteeritud lause. Arvestades seda, kui ruttu pooleteise aasta eest koalitsioonikõnelustel unustati see 2,5-2,6% teema, siis saab EKRE tegelikku mure suurust „riigikaitse arengu“ asjus hinnata sellesama fraasi järgi – pakkusime 300 miljonit, mis oli sinna kontole seisma jäänud vaid põhjusel, et tuli kõigile ootamatult koroona, masu ja suured laenud. Ehk teisisõnu – kui poleks tulnud koroonat, siis poleks mingist lisainvesteeringust hakatud kunagi juttugi tegema. Kuigi üldine julgeolekuolukord on ju kokkuvõttes täpselt niisama hea (või halb), kui 2019. aasta kevadel. Nii et selle peale küsiks, et kui kaua oleks Leo Kunnas pidanud „koalitsiooni kodurahu hoidma“, kui koroonat poleks tulnud?Hea küll, kui rahandusminister Martin Helme pakutud võimalus kasutada umbes 300 miljonit eurot kontol seisvat laenuraha iseseisva kaitsevõime oluliste võimelünkade....
Sellest ei hakka üldse rääkima, kui mängleva kergusega unustatakse ära rahandusministri kõigest paari nädala tagune jutt sellest, kuidas kaitse-eelarvet tuleks siiski kärpida, kuidas sealt jääb igal aastal mitukümmend miljonit kasutamata ning kuidas siseminister rääkis kahe pataljoni suurusest Kaitseväest.
Mis puudutab kaitsekulude suurust ja „erakondade-üles kokkulepet“, siis ega selline asi halba ei teeks, aga minu arust on võimalik neid kaitsekulusid suurendada ka ilma sellise kokkuleppeta. 2% osas meil ju ei olnud mingit erakondadeülest kokkulepet, aga selle tasemeni siiski jõuti. Tõsi, 2% oli selleks ajaks kirjas juba enamike erakondade valimisprogrammides. Tingimata ei ole selleks vaja isegi kõikide koalitsioonierakondade konsensust – piisab sellest, kui kasvõi üks nendest ütleb, et see on minu prioriteet nr 1 (tõsi, selle tõttu saan muudeks asjadeks vähem raha küsida), kirjutame selle koalitsioonileppesse ja hakkame täitma. Seda aga ei tehtud – kuigi koalitsioonilepe just selleks ongi, et seal kohe algusest peale põhilised asjad kokku leppida. Kui seal asja kirjas ei ole, pole kellelgi kohustust ka midagi „täiendavat“ teha. Ja siinkohal võib tõesti visata kivi mitte ainult EKRE, vaid ka Isamaa kapsaaeda.
Ja lõpetuseks – Leo Kunnasel on tore rääkida, et „nemad“ pakkusid enne valimisi välja erakondadeülese kokkuleppe riigikaitsekulude osas. Aga mis „eeskuju“ nad samas selliste lepetega ise pakkusid, kui mõned kuud varem allkirjastasid kõik ülejäänud erakonnad parteideülese kokkuleppe, et tõstame teadus-arendustegevuse kulud 1% peale SKT-st. Ainukene, kes selle leppega kaasa ei tulnud, oli EKRE. Põhjus – nende sõnul oli 1% liiga madal ambitsioon, nemad lubasid valimistel ka teadus-arendustegevuse alla 2% panna. Pärast valimisi ütles erakond aga teadlastele sisuliselt, et teile pole isegi seda 1% vaja, sest te olete kõik mingid liberaalsed ideoloogijüngrid ega tegele tõsise teadusega. Kui tõsiselt selle näite peale võtta EKRE jutte nii „erakondadeülestest kokkulepetest“ kui ka iseenda valimislubadustest.
Tuleb tunnistada, et tegu on naljaka raportöörlusega tõesti.
