https://epl.delfi.ee/uudised/kaitsevae-juhataja-rahuajal-nagunii-soda-ei-saa-siin-vahemalt-on-mingi-vaike-lahing?id=91450670Tsiteeri:
Kaitseväe juhataja: rahuajal nagunii sõda ei saa, siin vähemalt on mingi väike lahing
Kärt Anvelt
Kaitseväe juhataja, kindralmajor Martin Herem, kas teie süda on nüüd rahulikum, sest sõda kaitsekulude suuruse üle on vähemalt selleks aastaks lõppenud?
Eelarve tuleb siiski veel ka kinnitada.
Oli see teile ootamatu, kui poliitikud hakkasid avalikkuse ees ette kirjutama, millist relvastust peaks kaitsevägi endale soetama? Ei mäleta eriti, et midagi sellist oleks varem olnud.
Diskussiooni on olnud nii avaliku elu tegelaste kui ka poliitikute poolt ka varem, näiteks milliseid soomukeid tuleb osta… ja kas see on õige. Aga need on pigem olnud arutelud. Aga jah, sellist ettekirjutuse fakti ma varasemast ei tea.
Siiski, oli see ootamatu?
See ei tekkinud üle päeva nüüd sügisel. Minu nii-öelda sõjaline nõuanne oli riigikaitsekomisjoni liikmetel teada juba juuni lõpus, kui meil toimus pooleteisetunnine kohtumine. Mistõttu minu septembris öeldu ei pidanud olema üllatus. Sellepärast on üllatav, et avalikkusele taheti jätta muljet, nagu oleksin mina kaitseväe juhatajana öelnud, et Eesti ei vaja õhutõrjet. (Juttu on riigikaitsekomisjoni kuuluvatest EKRE liikmetest ja rahandusminister Martin Helmest – K .A.) Ma ei ole seda öelnud. Nagu ka seda, et minu arvates ei ole rannakaitset vaja. Ka seda ei ole ma öelnud.
Peale selle ka seda, nagu ma ei oleks esitanud oma sõjalises nõuandes ministrile erinevate võimete alternatiive, sealhulgas keskmaa õhutõrje-, rannakaitse- või miiniveeskamise erinevatele süsteemidele. Olen seda teinud. Septembri riigikaitse komisjoni istungil esitasin A4 paberil loetelu eri võimearendustest alustades meremiinidest ja lõpetades laevadega. Seal sees oli ka keskmaa õhutõrje ja laevatõrje. Ja nende kõigi juures on olnud nii hinnad kui ka vajaminevate inimeste arv.
Suuliselt ja kaardi peal olen ma ka kirjeldanud keskmaa õhutõrje efekti, relvasüsteemi võime mõju meie riigikaitsele. Ja kui pärast seda öeldakse, et mul ei ole olnud pakkuda alternatiivi, siis see on ebaõiglane. Kuidas see sai kellelgi kahe silma vahele jääda?
Aga kui EKRE pakkus nüüd nii lahkelt 300 miljonit eurot – tõsi, kaitseminister Jüri Luik ütles hiljem intervjuus, et tegemist oli koalitsioonipartneri poliitilise avaldusega –, siis miks te kohe seda raha rõõmsalt vastu ei võtnud?
See oli idee investeerida riigikaitsesse 300 miljonit. Aga vastu ei saa võtta, kui pole pakutud.
Pakuti ju?
Ei, see oli idee. Idee konkreetse süsteemi arendamiseks. Minul oli pakkuda umbes 500 miljoni eest erinevaid asju, nende hulgas seesama keskmaa õhutõrje. Lihtsalt minu arvates tuleks meil praeguses julgeolekuolukorras, võttes arvesse ohtusid, meie võimeid ja liitlasi, teha enne ära mõned teised arendused.
Need on?
Kõige-kõige tähtsam on, et meie kaitsevägi oleks 2026. aastaks veelgi paremini relvastatud ja varudega tagatud. Et kui antakse käsk, siis kahe ööpäeva pärast hakkaksid need üksused sõdima ja agressiooni hind tõuseks vastasel vastuvõtmatusse kõrgusse. Loomulikult oleme selleks valmis ka praegu, kuid on üht-teist, mida oleks vaja ilmtingimata täiendada. Kaitseväele on tingimata vaja juurde laskemoona, transpordivahendeid, sidevahendeid. Struktuur peab toimima kellavärgina, paljudest poolikutest struktuuridest pole eriti palju kasu.
Koht, kus me kindlasti peaksime enda kaitsmise seisukohast kiiresti tegutsema, on meremiinid ja ohtlike laevade vastased laevatõrjevahendid.
Siis loogiliselt edasi järgmised sammud. Keskmaa õhutõrje on vajalik, aga võrreldes mõne teise võimega, mis agressiooni korral vastasele palju valusamalt mõjub, on selle hind kallim ja ülesehitus aeglasem. Pean silmas näiteks igasugust pikamaa tulejõudu, mis annab võimaluse mitte ainult kaugele lasta, vaid olla ka ise vastase tuleulatusest eemal, olla rohkem peidetud, et meid ei saadaks tänapäeva täppisrelvaga kätte. Sealhulgas merel.
Olete mitu korda rõhutanud just kolme riigi koostööd, olete veendunud kollektiivkaitse pooldaja. Seevastu on ühest koalitsioonierakonnast hakanud kõlama pigem see, et oleme või vähemalt peaksime olema ise hakkama saav riik. Mida neile kostate?
NATO peab olema kiire ja me peame NATO kiirust hakkama arendama iseendast, kolmes Balti riigis. Kui ühel meist läheb mingil moel raskeks, kui ühte meist rünnatakse, siis kaks ülejäänut peaksid olema kohe valmis toetama. Brigaadidega on seda raske teha, sest need on mõeldud peamiselt oma territooriumi kaitseks. Oluline on mobiilsus ehk kui kiiresti saad asju liigutada ja ka mõju ulatus. Me võime siin eri asjadest rääkida, aga kui räägime olukorra teadlikkusest, siis äkki peaksime alustama oma satelliidiprogrammi. Tudengisatelliit on olemas, kui palju see siis ikka maksab. Kolme peale, mis annaks meile praktiliselt reaalajas ülevaate meie maal või lähipiirkonnas toimuvast.
Samamoodi on pikamaa laskmise võimega. Meri ühendab meid rohkem, kui maismaapiirid meid eraldavad. Prioriteet pärast praeguse struktuuri ehitamist on pikamaa eesmärgiga lasta nii merele kui ka teiste naaberriikide toetuseks.
Mina mõtlen vastavalt oma haridusele ja positsioonile. Vastase võitmiseks ei piisa 1000 ja enamast granaadiheitjast. Vene sõjateaduse järgi oleks 1000 ja rohkem granaadiheitjat kaitseliitlasele praeguses matemaatilises võrrandis lihtsalt ühe muutuja natuke suuremaks tegemine. See ei muudaks võrrandit. Kui lisaksime hoopis uue muutuja, siis tekitaks see strateegilise dilemma. See oleks palju suurem heidutus kui 1000 granaadiheitjat. Ja pealegi, kuna kuulume NATO-sse, peaksime ka mõtlema NATO moodi.
Loomulikult on olemas alternatiiv. Ütleme, et põrgusse kõik need lätlased, me ei hooli teistest, ostame 1000 granaadiheitjat ning ütleme vaenlasele: tule ainult ja me anname tuld igast võsa nurgast. Aga kui meie ei mõtle selle peale, et peame olema kiiremad lõunasuunal reageerimiseks ja lõunasuund meie poole reageerimiseks, siis mis on meie õigus arvata, et Ameerika, Suurbritannia ja Prantsusmaa meid aitavad, kui me ise ei ole usaldusväärsed. Veel kord, kindlate vahenditega on Kuramaad võimalik Saaremaalt kaitsta. Mõtlemine, et oleme siin kuidagi moodi ära, on selline saunapopsi mõtlemine. Umbes nii, et talumehega ei räägi ma üldse, tema ei ole midagi. Ent mõisnik seal kuskil otsustab.
Meie oma kaitsevõime on praegu selline, et kui vaenlane tuleb ainult Eestimaale, siis ta saab väga valusalt. Selles pole kahtlustki. Aga kui meid lihtsalt nii-öelda seotakse ja tehakse mida tahes Lätiga või Leeduga, ei saa me neid eriti millegagi aidata. Ka vastupidi.
Peate silmas meie või Läti n-ö kotti panemist?
See on üsna lihtne. Toon ühe näite. Piisab sellest, kui Luhamaa piiripunkti kandis on üks mehhaniseeritud pataljon ja lõgistab linti. Põhimõtteliselt paneme Lõuna-Eestis ühe brigaadi kohe maasse ja sealt ta enam Läti poole mitte ühte sammu ei liigu, sest ta kaitseb Eestimaad. See pataljon lõgistab seal linti järgmised kuu aega, nii kaua kui lätlastega asju õiendatakse. Meie vaatama ainult kaastundega pealt. Me ei saa mitte millegagi aidata. Üle piiri me ei lähe, üle piiri me ka ei lase. Lätlaste toetuseks ei saa me ka midagi teha. Või vastupidi.
Räägime olukorra teadlikkusest, elektroonilistest sõjavahenditest või satelliitluurest. Mingisugustest sellistest asjadest, mis loob meile ühise arusaama meie ümber toimuvast, mis teeb ka sõjapidamise lihtsamaks. Ma arvan, et see on tähtis. Eesti, Läti ja Leedu on saavutanud praegu heidutusvõime oma maa, mere ja õhuvägedega, nii et nad ei ole enam lihtsasti üle joostavad. Ma ei tea, milliseks täpselt kujuneks sõja lõpptulemus, raske on ennustada, kas on viigiseis või väga verine agressor ja meid on saadetud järgmiseks 50 aastaks okupatsiooni. Kuid minu eesmärk on küll aga igal sammul, mis vastane teeb, demonstreerida oma tõsiseltvõetavust ja seda, et kahjusid hakkab tal tekkima. Praegu on sellega justkui korras. Aga kardan, et pikemas perspektiivis võib üks meist kolmest olla nõrgem mingitel muudel aladel ja siis me peaksime olema võimelised teineteist toetama.
Öeldakse, et te tahate Lätit kaitsta?
Mina tahan, et lätlased meid kaitseks. Aga see peab olema vastastikune. Öeldakse, et Läti peab oma osa ära tegema, kuid Läti on oma osa teinud, tõsi, veidi teistmoodi. Kui tekib oht ja me teeme oma mobilisatsiooni, toome suurusjärgus kuni 18 000 riigi kodanikku tootmisest ära. See ei ole iseenesest kallis, umbes miljon eurot päevas, kuni nad püssi ja raketti ei lase. Ent kui nad seal metsa all midagi ei tee, siis kahju, mida nad majandusele tootma hakkavad, on palju suurem. Läti mobilisatsioon seisneb selles, et need ligi 10 000 palgal olevat meest on nüüd öösel kasarmus ja majandusele pole sellel mingit mõju. Kumb on siis parem variant ja mis siis saab, kui see pole heidutav? Kui on „hunt karjas” ja see käib niimoodi kaks-kolm korda ühe aasta jooksul? Siis oleme meie pankrotis, lätlased seevastu on väikesed, kuid majandusele ei ole neil sellest mingisugust mõju. Ma arvan, et meil ei maksa neid süüdistada. See on nende tee. Veel kord, uued võimed peaksid olema valmis üksteist toetama.
Läti ja Leeduga on seega koostöö tihe?
Ikka. Kõige tähtsam asi – meil on Põhja diviis. Selle staap on loodud ja diviis juba korraldas väljaõpet. Novembri alguses lähevad mõlemad meie brigaadi staabid Ādažisse, kus on ka Läti brigaad ja veel mõned üksused.
Maakaitseringkonnad, lihtsas keeles kaitseliit, teine brigaad, sel on lätlastega erineval tasemel väljaõpe. Kuni selleni, et kui lätlastel on vaja manöövrite ajal vastast, kutsuvad nad meid. Meie kutsume neid.
Sama on mereväes, õhuväes. Just oli Leedus õppus, kus meie õhuväelased olid kohal ja harjutati õhutõrjet. Kas NATO raames või kolme Balti riigiga käib väljaõpe pidevalt.
Mis puudutab taas keskmaa õhutõrjet, siis tegeletakse ka ühishanke mõttega. Asju arutatakse nii sobivuse, operatsioonivajaduse kui ka kõige muu poolest.
Kuidas kommenteerite väidet, et kui pole keskmaa õhutõrjet, siis NATO meile appi ei tule.
See ei ole mingil moel NATO tingimus ja nii väita on teadmatus. Kas liitlaste väed tulevad siia? Jah, tulevad. Kes teeb õhukaitse? NATO. Õhukaitsest rääkides, kui meil on keskmaaõhukaitse raketid laskeulatusega 30 või isegi 50 km, siis see ei ole õhukaitse. Õhukaitse koosneb vähemalt kahest osast: sellest, mis on maa peal, ja sellest, mis on õhus. Kui ei ole neid kahte komponenti, ei maksa üldse õhukaitsest rääkida. Pigem võib NATO abil juhtuda see, et mitte keegi ei lenda. Maapealsed õhutõrjerelvad on sedavõrd ohtlikud nii NATO-le kui ka Venemaale. Sõjategevus, kui üldse toimub, siis maa peal. Midagi sellist nägime ka Ukrainas, kus Ukraina enam ei lennanud, sest vastasel olid õhutõrje relvad, ja Venemaa ei lennanud, sest teda ei olnud seal.
NATO ei ole meile esitanud sellist nõuet ja seda ei ole ka mingisugustes plaanides kirjas, et Eesti peaks seda tegema. Ometi plaanid meie toetuseks on olemas. Õppuseid meie tugevdamiseks on ka ju korraldatud. Oleme viimastel aastatel harjutanud väikeste strateegiliste vahendite siia toomist ja suure plaani osana toimimist.
Mida ütleksite siseminister Mart Helmele, kes kurtis septembrikuus valitsuse pressikonverentsil, et linnahalli juures võib vaenlase laev rahulikult maabuda ja me isegi ei tea sellest mitte midagi. Kas me teame, kui vaenlane meile läheneb?
Esiteks võib juhtuda, et me ei tea. Mingisugune Venemaa kindral läheb hulluks. Millegipärast peetakse hulluks minemise võimalust ainult Venemaa kindralite puhul. Kust keegi teab, et Herem või Vahur Karus (1. jalaväebrigaadi ülem – K. A.) või Tarmo Metsa (2. jalaväebrigaadi ülem – K. A.) ei lähe hulluks ja homme hommikul avastab Pihkvas ennast Eesti vägedega?
Selle kohta öeldakse, et ei-ei, see nii ei juhtu, aga Venemaal saavad asjad juhtuda küll ootamatult üle päeva.
Mina arvan, et kui sellised asjad on võimalikud, siis mitte sellepärast, et keegi läks hulluks, vaid kui meie riigikaitse on valesti üles ehitatud. Ka pakutud keskmaa õhutõrjesüsteem ei tuleks ju täis professionaalne, ka see oleks reservide peale üles ehitatud. See tähendab, et on mingisugune eelhoiatus. Meil on eelhoiatuseks tegelikult vaja vähem aega kui suuremal osal lääneriikides, kellel on profiarmee. Me suudame oma reservväge kiiresti sõdivateks üksusteks formeerida. Ma tahan seda saada veel kiiremaks, ent praegu on meie kiirus pärast Iisraeli number kaks. Kogu lugupidamise juures Šveitsi ja Soome vastu, ent kumbki neist ei ole mitte kunagi teinud ette teatamata lisaõppekogunemist. Kui me räägime kaugushüppe maailmarekordist, siis juudid on esimesed, me oleme teised ja ülejäänud pole kunagi katselegi läinud. Ja nüüd selle juures rääkida, et me oleme aeglased. Ma ei tea, kellega me võrdleme.
Rahandusminister Martin Helme kahtles septembris pärast riigikaitsekomisjoni istungit teie pädevuses. Kuidas te ise toona tema sõnade peale vaatasite?
Arvan niimoodi, et ega ta eriti ei hinnanud minu pädevust, vaid see on pigem poliitiline võitlus, kus minu kritiseerimine on lihtsalt üks töövõte. Muidugi on ebameeldiv, kui nii öeldakse.
Olgu, kaitseväe juhatajat süüdistatakse ebakompetentsuses. Ma võtan otsuseid vastu küll ainuisikuliselt, aga väga tihti teen ma neid staabi pakutud A, B või C variandi pealt. Minu selja taga on paarkümmend vanemohvitseri. Sel juhul peaks ka need ohvitserid olema ebakompetentsed... Aga julgen veel edasi olla selle organisatsiooni juhina, tunnen usaldust.
Tõnu Lehtsaar on kirjutanud artikli „Tippjuhi üksildus”. Sa oledki üksi. Kui ka sinu jaoks mitte väga autoriteetne tüüp midagi ütleb, siis õhtul kodus olles sa ikkagi mõtled pliidi ees istudes, et äkki ma olengi ebapädev. Normaalne inimene peabki nii mõtlema ja oma kaaslaste käest kuidagi ääri-veeri uurima, et mis teie arvate? Ma arvan, et on täiesti normaalne pärast seda küsimuse positiivse vastuse saamist kahelda, et kas nad mind lihtsalt lohutasid või ma ikkagi äkki olen natuke möku.
Ma ei tunne end väga kehvasti, rahu ajal nagunii sõda ei saa, siin vähemalt on mingi väikegi lahing. (Naerab.)
Kas relvalobistid on ka teie kabineti tunginud ja püüdnud mingisuguseid relvasüsteeme maha müüa?
Ei ole. Minu juures on käinud küll koostööpartnerid, kellega me juba teeme koostööd. Eesti kaitsetööstuse liiduga kohtun aastas kaks korda. Mind kutsutakse igasugustele messidele. Ütlen ausalt, olen vahetevahel ka sihilikult sellest hoidunud. Kuigi minul on hankeprotsessis väga vähe midagi teha. Minu alluvad eksperdid, korraldajad, koostavad miinimum sõjalise vajaduse kirjelduse. See läheb riigikaitse investeerimisinvesteeringute keskusesse, kes lõpuks teeb konkursi ja hanke. Seal on komisjon, kes otsustab. Minul sõnaõigust pole.
Tõsi, mingisuguseid kontakte on olnud, kus on öeldud, et kaitseväe juhataja peaks mingisuguse asja üle vaatama. Tehakse niisugused väga-väga ettevaatlikke lähenemisi, aga ma olen kogu aeg öelnud, et mul ei ole siin sõnaõigust. No autoriteedi mõttes kahtlemata oleks, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellist joont, et ei ole.
Riho Terras tegi mitmes kohas, kus minagi olen juures olnud, sama moodi. Minule või talle kui kaitseväe juhatajale ei meeldinud mingisugune tehtud valik, aga kui eksperdigrupp kinnitab seda ja nemad on sideväelased, suurtükiväelased, õhutõrje ja mina ei ole, siis miks ma neid siiani palgal olen hoidnud, kui ma nüüd järsku neid ei usaldaks?
Seda tuleb kogu aeg deklareerida, et neid kohvile kutsujaid võimalikult eemale peletada, et nad saaks aru, et sellel pole mõtet. Aga noh, eks mulle on ka ju altkäemaksu pakutud. Olen selle asjaga ka tuttav.
Millal, millises situatsioonis?
Näiteks kui on vaja spetsialistid õppekogunemistelt vabastada. Siis on antud näiteks selliseid vihjeid, et me ei taha, et temal oleks väärteomenetlus, aga oleme nõus tema eest trahvi kinni maksma. Ainult maalt pärit Herem on esimese korraga nii loll, et ta ei saa aru, et talle pakutakse altkäemaksu. (Naerab.) Elu õpetab, see oli väga ammu. Nüüd olen tähelepanelik neis asjades. Minu ainus viga tookord oli see, et ma kandsin asjast kapole ette alles 24 tundi hiljem.
Eesti ettevõte Milrem Robotics arendab välja uudset mehitamata lahingmasinat Type-X. Kas Eesti kaitsevägi ostab neid?
Type-X on võimalik variant tulevikus. Praegu on sellest vara rääkida.
Tegelikult oleme praegu ostmas kolme väikest mehitamata maismaasõidukit (UGV ehk unmanned ground vehicle – toim). Mitte relvastusse, vaid selleks, et me saaks aru, mis asi on mehitamata relvasüsteem kui autonoomne tegutseja lahingus. Paneme sellele ülesanded ja katsetame masinat järgmise aasta-kahe jooksul. Eesmärk on aru saada, mida on võimalik selles valdkonnas meil nendega teha. Siis saaksime teha otsuse ja vajaduse korral alustada ka hanget. See ei tähenda, et kindlasti hakkame neid ostma Milremilt. Ent praegu oli see kõige lähem variant.
Milremi UGV-d kasutasime ka ju Mali missioonil. Oleme vaadanud selle töökindlust, kuidas seda opereerida, juhtida. Kui palju see on iseseisev, kas sõidab soomuki järgi nagu kutsikas ja millal ära kaob. Kui palju see on võimeline tööd tegema. Tundub, et sellel on väga palju perspektiivi. Kui tassida samasugust asja veoautoga, on see küll odavam, aga sinna juurde lähevad inimesed, kes tahavad süüa, kes kardavad, kellel on koduigatsus, kellel on külm. See autonoomne süsteem saab väga pikka aega teatud lihtsamate ülesannetega ise hakkama, ilma et ükski inimene temaga vestleks. Seda ma tahan katsetada. Eks vaatame, kuhu jõuame.
Milrem, tundub, on ikkagi maailmas praegu selles teemas esirinnas.
Viitasite vajadusele hankida meremiine. Kuidas hakkab toimuma meremiinide veeskamine, kas selleks sobivad praegused miinijahtijad või on vaja eraldi laevu?
Vambola on valmis miiniveeskaja. Oleks hea, kui meil oleksid alused, millega me saaks teostada merepatrulle, tehes sellega ära näiteks ka praegust piirivalvetööd. Alused, mis oleks valmis vajaduse korral veeskama miine ja tegema veel muid asju. See on selline laevastike ühendamine, mis on pigem valitsuse tasemel otsus. Piirivalves on laev, mille konstruktsioonile on väga lihtne keevitada miiniveeskamise relsid.
Seda laeva oleks võimalik piirivalvega ristkasutada?
Tegelikult on võimalik. Teoreetiliselt saab kõiki laevu kasutada, keevitad relsid peale ja paned miinid sõitma üle parda. Võime ju võtta Tallinki laeva ja sellega mingeid asju teha, aga siis peaksime Tallinki liinilt maha võtma. Praegu on viirus ja paras aeg oleks trenni teha, aga me ei saa sellega arvestada. Iga kord, kui sa võtad kaubalaeva või mõne teise laeva ära teisest organisatsioonist, ei täida see seal enam seda funktsiooni. Piirivalve laevaga oleks selles mõttes kõige lihtsam, kuid see eeldaks isikkoosseisu välja õpetamist, mis tähendab, et piirivalvetööd nad sellel ajal ei tee. Kõik meie riigiasutused on ka ju suhteliselt õhukeseks lihvitud. Kui see laev oleks mereväe käes, vaataksime ise, mida me nendest ülesannetest teeme ja ka ressursi kohta oleks lihtsam otsuseid vastu võtta.
Praegu pole meie kaitseväelased miinide veeskamist harjutada saanud?
Ei. Oleme seda varem küll harjutanud õppemiinidega, mis meil on ka endil olemas. Seda tüüpi miinidega, mida ostaksime ja mis on meie õppemiinidest targemad, on muidugi hästi palju tööd. Tuleb teha ka plaanid. Oluline on, et see, kelle vastu me miinid paneme, tema miinitõrjevõime on pehmelt öeldes kasin.
Tõsi? Midagi on siis ka kasinat sellel vastasel.
Balti mere laevastikus on praegu üks miinijahtija ja neli miinitraalerit. Neist viimased peaks olema üsna mädanenud, ma ei tea, kas nad üldse on võimelised sõitma. Sisuliselt on neil üks miinijaht. Mis tähendab seda, et me võime Tallinna või Kolga lahte või Saaremaa süvasadamasse panna demonstratiivselt mõned miinid ja mõned külmkapid ning juba see peaks hoidma vastast eemal või ta aeglasemaks tegema.
Kui märgatavalt on Venemaa praegu aktiviseerunud ja kui tähelepanelikud peame teda jälgima?
Venemaa teeb oma sõjalise võime arendamiseks mõnes mõttes meeleheitlikke samme. Neil on kõrgtehnoloogilised hüperhelikiirusega raketid Kinžal, mida nad katsetavad ja toodavad. Õhutõrjesüsteem S-400 justkui on ikkagi absoluutne tipp, vinge asi. Ja raketisüsteem Iskander. See on kõik väga kõva tehnoloogia.
Aga kui vaatame allapoole, mida paraadidel on tükk aega tagasi näidatud, näiteks jalaväe lahingumasin Kurganets, siis mitte midagi ole sündinud. Selle asemel toob Venemaa kogu aeg oma vanadest ladudest vanu relvi, moderniseerib neid, paneb peale paremaid juhtimissüsteeme ja teeb veel mingeid asju ringi. Mis tähendab seda, et mingis lõigus ei tule tal mitte midagi välja. Teisisõnu, meeleheites on ta sunnitud võtma kasutusele vanarauda ja tegema sellest siis tänapäevase sõjavahendi. See ka õnnestub. Aga see näitab, et kui tal tehnoloogiliselt ka välja tuleb, siis toota ta ei suuda. Üsna paljudes väiksemates asjades on näha suurustlemist, ent õppustel me seda laialdases kasutuses ei näe.
Mõningates asjades on nad muljetavaldavad, teistes asjades näen rahuldust pakkuvat ebaõnnestumist. Muide, üks huvitav asi. Kõik me deklareerime, et viirus meid ei kõigutanud. Eesti kaitseväe puhul õppused käivad, kutsealuseid tuli praegu vist 50 inimest vähem. Ma ei ole kindel, kas COVID-ist tingituna. Ent Venemaal nii ei lähe. Venemaal on selle aasta kutsealuste vastu võtmine jooksul olnud olulises nihkes ja seda viiruse tõttu. Viirus mõjutab kindlasti Venemaad.
Viitasite õppustele, ent Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles ju varakevadel koroonakriisi hakul: sõbrad, võtame rahulikult, tõmbame oma õppustega tagasi. Seda ei ole näha, Karpaatides on suurõppus ja järgmine aasta toimub see n-ö rotatsiooni korras taas meie piiri ääres.
Ühest küljest on igal riigil õigus teha oma territooriumil õppuseid ja ringi lennata. Venemaa puhul oli asi tõesti nii, et veebruari lõpus, märtsi alguses kuulsime avaldusi, et sõbrad elame rahus, ärme tee üksteise piiride taga õppusi. Mitte midagi pole ju muutunud, mitte ühtegi õppust pole vähem tehtud. Teiseks, transponderiteta lendamine. Praegu on see esinemissagedus suurem kui eelmisel aastal. Protsendi hulk on peaaegu üks kolmandik.
Luurelennud, muud sellised asjad – no ei ole varasemaga mingit vahet. Õppuste puhul ka see, kui ma teavitan OSCE-d või kedagi teist oma õppuste toimumisest ja deklareerin arve ning samal ajal omaenda avalikus meedias näitan hoopis suuremaid arve, mis võib-olla päris elule ka vastavad. Miks niisugune lollimäng?
Mida luureandmed ütlevad, kui võimas see õppus järgmisel aastal meie piiri ääres on?
Meil ei ole mingit alust või andmed arvata, et see tuleks väiksem. Arvan, et see õppus, võttes arvesse praegust aega, keskkonda ja andmeid, ei ole meie jaoks ohtlik. Ent milliseks see täpselt kujuneb… Ma ei saa olla targem venelastest, sest ega nad isegi praegu veel ei tea.
Mägi-Karabahhi sõda näitab relvastatud droonide ja nn kamikadze droonide tähtsust lahinguväljal. Millise pilguga kaitsevägi seda sõda vaatab?
Droonid on kahtlemata tähtsad. Kõigepealt tuleb vaadata, milline on see lahingukeskkond. Esiteks lage ala, teiseks kui vaadata neid süsteeme, mis seal puruks lastakse, siis on näha, et nad on toimetanud seal tunde kui mitte päevi. Nad ei ole vahetanud positsiooni, nad ei ole maskeerinud ennast vähimalgi määral ja kui on, siis on see maskeering väga vilets. Tema üles leidmine on lihtne. Ja lõpuks tema pihta laskmine kas siis täppismoonaga või ükskõik millega ei ole enam nii keeruline.
Teine on see asi, et minu meelest on Aserbaidžaan oma 20 või 30 filmi üles laadides näidanudki kõike seda, mis tal on näidata. Sealhulgas täppisrelvadega inimeste laskmised. Sõjalises mõttes on kõik okei, aga psühholoogiliste operatsioonide mõttes suurepärane. Aserid demonstreerivad, et ei jookse te minu eest kusagile. Sõja algusest peale olen ma üritanud jälgida, mida nad kummalgi poolel näitavad ja minu meelest infooperatsioonides, isegi psühholoogilistes operatsioonides, on aserid olnud mäekõrguselt üle. Siin tuleb neid kiita.
Ma arvan, et ka meie võime sellist pilti praegu näidata. Meil on UAV-d ja täpselt lendavaid asju on meil ka olemas. Kui me saame omale EuroSpike’d, võime seda teha pika maa pealt ja võime näidata CNN-s ka sellist pilti, kus meie rakett lendab seni, kuni ta lendab tankile nii-öelda otsa ette. Meil tegelikult selline võime on.
Seega, kui see tegelane siin meie pea kohal lendaks, toome ta alla?
Eri variandid ja võib-olla ei toogi alla. Võib-olla ei saagi alla. Kui neid on nii palju, nii madalal, nii väikesed, siis me äkki ei näegi neid. Siis on küsimus selles, mida tema näeb. Lihtne näide. Meil on piirivalve ja kaitseväe helikopteritel vähemalt sama head vaatlussüsteemid peal. Ent kui inimesed kaovad ära, siis leitakse üles üks kolmest. Eelmisel aastal eksisid kaks naisterahvast koos koertega, nad polnud terviserajast kaugel. Neid otsiti droonide, helikopteritega ja neid ei leitud. Me näeme hästi palju õnnestumisi, aga me ei võta arvesse, kui suur osa sellest kõigest lendamisel on. Ukrainast Donetskis pärit videod – seal droonid ja UAV-d lendavad tundide kaupa ja filmivad tanke. Aga keegi ei tulista. Kas ei ole piisavalt head sidet tulistamisüksusega, pole vastavat laskemoona või ükskõik mis? Seega aserid on investeerinud mõnedesse asjadesse, aga ma ei tea, kui palju neil on lendavat ja isevaatavat laskemoona ning kui palju nad praegu Türgi käest seda saavad.
Kuidas te vastate süüdistustele, et meie kaitsevägi pole pärast Ukraina sõda mitte midagi muutnud?
2012. aasta „Kevadtorm” – korrutan seda kogu aeg – toimus sama stsenaariumi järgi, mis 2014. aastal Ukrainas juhtus.
Ehk et kaks aastat varem tegite asja ära.
Täpselt. Ukraina sündmusi vaatasin suu lahti – see oli meie ohuhinnang, olin toona ise ringkonna ülem. Alates sellest, et olid mingi baasid üle võetud, kuni hübriidvahendite kasutamiseni. Kohalikud separatistid, eriüksused toetamas, üle piiri suurtükituli. Kõik need asjad olid tookord stsenaariumis. Öelda, et me ei ole midagi Ukraina sõjast õppinud, pole õige. Ei, me lihtsalt ennetasime.
Rääkimata infooperatsioonidest, mida Ukrainas korraldati. 2015 aastal tegime „Siilil” teatud operatsioone, kus ma saatsime telefonidesse sõnumeid ja jagasime lendlehti. Õppisime kohe. Sellest ajast peale on üksustes hakanud mobiiltelefonidega tekkima teatud protseduurid, piirangud, standardid.
Millised näiteks?
Kaitseliidus on mõnes üksuses nii, et reservväelased, minnes õppusele, saadavad koju sõnumi, et kui midagi on, siis saab kätte sellelt telefoninumbrilt ja järgmine kord räägin sinuga 48 tunni pärast. Üksuses võtab üks telefon kõik hädakõned vastu, ülejäänud annavad oma telefonid ära. Minu meelest see on väga hästi lahendatud. Arvan, et sellel on see mõju ka, et õppustele viisime neid asju sisse. Lollitasime Scoutspataljoni võitlejaid, reservväelasi, ajateenijaid, kaitseliitlasi. Sest ei ole ju rohkem vaja, kui saata välja 400 SMS-i ja kirjutada: kutid, teil on selline õppus, tellige burksi, suitsu, kärakat, öelge koht ja toome ära. Raudselt on paar lolli, kes ütlevad, et tooge sinna.
Teine näide. Panime õppuste ajal lehte brigaadikindrali automüügikuulutuse. Tema teadmata, muidugi. Müüa supertuunitud auto, helistage. Lisasime brigaadiülema numbri. Ta tegeles tükk aega kõnede vastu võtmisega, et mis auto, ma ei müü midagi. Siis lülitas mobiili välja, mis tähendas, et keegi ei saanud teda enam kätte. Paneb mõtlema.
2009. aastal kehtestasin ma esimest korda Kirde kaitseringkonnas mobiilivaba päeva. Kõnesid võis vastu võtta, välja helistada ei tohtinud. Proovige, kuidas on elada. Me kogu aeg õpime kusagilt, enamasti ikka teiste vigadest. Ei maksa öelda, et me pole Ukrainast midagi õppinud.
Mida teeb kaitsevägi kliimamuutustega võitlemiseks? Kas te sellise moodsa asjaga olete hakanud oma asutuses tegelema või veel mitte? NATO peasekretär ütles paari nädala eest, et ka NATO riikide kaitseväed võiksid saada omale kliimamuutustega võitlemise eesmärgid, esialgu küll vabatahtlikud. Mis arvate?
Mina kaitseväe juhatajana selle peale väga palju ei mõtle. Loomulikult, mul on mõtteid, aga see jääb meie prioriteetidest kaugele-kaugele maha. Ma võin rääkida sellest, kuidas taastuvenergiat võiks kasutada kõigis meie väeosades. Põhiküsimus on, kuhu seda laadida. Sooja vett on meil nii kütmiseks kui ka pesemiseks palju rohkem vaja kui ükskõik millises teises ettevõttes. Palun väga, hakkame sellega tegelema. Aga see ei ole minu ülesanne ja neil teemadel, mis pole minu ülesanne, ma väga palju rääkida ei taha.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
