Überpolkovnik kirjutas:Aga kui täna mina oleksin Kaitseväe Juhataja ja annaksin suunised: "Hei, A4 ja tublid teised, palun koostage mulle draft, lähteülesandena: "Sama eelarve, kuid teistsugune terviklahendus." Võimatu ülesanne?
Kindlasti ei ole võimatu ülesanne, vastupidi – intellektuaalselt väga huvitav väljakutse oleks. Aga mina küsiks lähteülesande esitajalt esimese asjana, et kui terviklahendus peab olema „teistsugune“, siis mismoodi „teistsugune“? St millist uut kvaliteeti või väärtust peaks see uus terviklahendus pakkuma, millist probleemi lahendama?
Näiteks. Kui eesmärk peaks olema samade kuludega välja õpetada tunduvalt suurem hulk kutsealuseid (nt koos naistega tänase 3300 asemel hoopis 6000 aastas), siis lühendaks ilmselt järsult teenistusaja pikkust ning teeks sisuliselt kaks järjestikust või osaliselt kattuvat väljaõppetsüklit nagu Soomes. Aga siis tuleks arvestada ka sellise „kõrvalmõjuga“, et väljaõppe kvaliteet langeks järsult ja selle lühikese ajaga enam ilmselt mingit kompanii või pataljoni taseme koostegevusõpet ei teeks.
Kui eesmärk peaks olema hoopis ajateenijate kasutamine lahinguvalmiduse tagamisel, siis jätaks ilmselt kutsealuste arvu samaks, kuid teeks samuti kaks järjestikust tsüklit, et enamvähem pidevalt oleks valmiduses ühe pataljoni taktikalise grupi jagu ajateenijaid. Aga siis tuleks ka arvestada, et muid üksusi sealt kõrvalt on keeruline ette valmistada ja ühe suure Kevadtormi asemel hakkaks heal juhul olema kaks tunduvalt väiksemat ja lahjemat suurõppust.
Kui eesmärk peaks olema senisest tunduvalt parem väljaõppekvaliteet (üsna subjektiivne ja raskelt mõõdetav-võrreldav kriteerium iseenesest) ning ajateenijate-reservväelaste kõrgem motivatsioon (loe: õppekogunemistel ja mobilisatsiooni korral osalemine), siis muudaks ma teenistuse sarnaselt Norraga nii poistele kui tüdrukutele vabatahtlikuks, komplekteeriks üksused parema motivatsiooni ja füüsilise võimekusega isenditest. Tagajärg oleks samas ilmselt see, et mingit 3000 ajateenijat aastas me vabatahtlikest ilmselt kokku enam ei kraabiks, st reservvägi peaks olema võrreldes tänasega väiksem või kauem kiirreageerimisstruktuuris püsima. Aga oleks ilmselt kvaliteetsem ja motiveeritum.
Ja kui eesmärk peaks olema enamvähem sama, mis täna, st kõikidest aasta jooksul teenistusse kutsututest võimalikult suure hulga reservüksuste kokkuharjutamine koos tsükli lõpus toimuva koondõppusega maastikul… siis ega tõenäoliselt väga palju teistsugust või paremat süsteemi kui tänane välja ei nuputa. Saab kindlasti lihvida mingeid nüansse, aga tervikuna pole vaja süsteemi pea peale pöörata.
Ühesõnaga – kõiki asju saab soovi korral teistmoodi teha, aga küsimus on pigem et „milleks“ ja „mis eesmärgiga“.
Samuti tasub meeles pidada, et ega need ajateenijad ja nende väljaõpe ei toimu mingis õhutühjas keskkonnas, vaid on terve rida sisemisi ja väliseid mõjureid, mis ühe või teise mudeli teostatavust mõjutavad. Näiteks: väljaõppe läbiviimiseks vajalik tegevväelastest instruktorite arv on suhteliselt piiratud ning järsult suurendada nende arvu on äärmiselt keerukas. Suurte õppuste mõttes sõltub Kaitsevägi väga palju erametsadest ja põllumaadest, kus võivad olla looduskaitselised piirangud, tuleoht, mahakülvatud vili vms, mis muudab pärast maikuud suuremahulise müttamise üsna keeruliseks. Suur hulk ajateenijaid on kutse- või kõrgkoolis õppivad isendid, keda saab kõige paremini kätte sügise hakul, mitte aga nt juulikuus (sisseastumiseksamid) või veel vähem jaanuaris (kes see loll ikka poole õppeaasta pealt tahab aastaks Kaitseväkke tulla). Kaitseväe taristu ja kasarmukohtade arv ei ole kummist ning uute kasarmute ehitamine (mis on vajalik nii suurema arvu kutsealuste kui ka kahe osaliselt kattuva väljaõppetsükli loomiseks) ehk raha matmine elutu ja kasutu betooni alla on asi, mida väga hea meelega teha ei soovita. Jne.
Muide, kui paari aasta eest koostati praegu kehtivat 10-aastast arengukava, siis mängiti ministeeriumis ja peastaabis ka natukene läbi neid võimalikke teistsuguseid mudeleid ja variante. Tõsi, asja vaadati n-ö makrotasandil ning eelkõige oli toona eesmärgiks hinnata erinevaid variante ja nende mõjusid juhtudeks, kui soovitakse ajateenistusse kutsutavate arvu (st aastakäikude reaalset riigikaitsesse kaasatust) suurendada või muuta. Võibolla olid kõik asjaosalised tõesti laisad, initsiatiivitud ja inertsed, aga kokkuvõttes jõuti enamvähem konsensusliku arusaamani, et ilma kulusid hüppeliselt suurendamata või väljaõppekvaliteeti langetamata tänasele mudelile suures pildis head alternatiivi ei ole. Mistõttu otsustati vähemalt esialgu säilitada tänane süsteem, kuid suurendada mõnevõrra (4000-ni) aastast ajateenijate arvu (mis ilmselt vajab siiski paari lisakasarmu ehitamist, ümberkohaldamist või remontimist).
Aga et mind nüüd ei süüdistataks eduraportöörluses või uute mõtete puudumises, siis mõned mõtted, kuidas saaks või võiks tänast süsteemi suti tuunida ja parandada.
Tsükli alguse võiks nihutada juulikuu algusest augustikuu algusesse või keskpaika. Kaoks ära probleem, kus keskkoolist tulevaid poisse ja tüdrukuid on keeruline kohe pärast kooli lõpetamist eelkutsesse suunata, kuna neil tuleb lasta ära teha sisseastumiskatsed ülikoolidesse. Ja mille tulemusel tulevad nad täna teenistusse alles oktoobris reakossseisu kohtadele (inimmaterjali raiskamine minu arust) või jäävad üldse mitmeks aastaks „ootele“ ja lähevad suurema tõenäosusega üldse „kaotsi“. Võimaldaks ka ajateenistusse võtta tervete klasside kaupa, st süvendada arusaama, et ajateenistuse läbimine on asi, mis juhtub suht automaatselt ja kõigiga. Ka tegevväelased saaksid sellise süsteemi korral juulikuus normaalselt puhata nagu kogu ülejäänud progressiivne inimkond. Küll aga oleks sellisel juhul vaja ilmselt väljaõppe pikkust pisut kärpida, et Kevadtorm ei jääks juunikuusse.
Tuleks kaaluda tagasipöördumist n-ö juhtide loomuliku valiku juurde, kus tulevad nooremallohvitserid valitakse välja kogu massi seast alles pärast SBK-d. Täna see ka osaliselt niimoodi toimub, kuid kokkuvõttes on ikka nii, et kui satud juulikutsesse ning sul pole juhilube või keeleprobleemi, siis sust suure tõenäosusega ka nooremseersant saab olenemata sellest, kas sul selleks tegelikult juhiomadused eksisteerivad või mitte. Ilmselt oleksid juhid siis parema kvaliteediga, neile saaks rohkem ja keerulisemaid ülesandeid usaldada, rohkem initsiatiivi näitamist nõuda jms, mis mh lahendaks tänase probleemi, et õppekogunemisel ei torma meie reservjuhid suurt midagi ise tegema enne, kui tegevväelane peale ei kärata. Kuid möönan, et seda probleemi on keeruline lahendada ilma, et ka reakoosseisu teenistuaja pikkus 11 kuu peale venitada (mis suurendab kulusid ja tõenöoliselt taaskord hädaldamist KVM-i aadressil).
Väljaõppe kvaliteet ja mõõdetavus-võrreldavus – see on iseenesest üsna kallis, kuid võiks rohkem kasutada laserveste. Muudab väljaõppe ilmselt realistlikumaks, asjaosalistele põnevamaks, teoreetiliselt ka kiiremaks ja efektiivsemaks. Äkki isegi ajaliselt lühemaks, kui laservestide massiline kasuatamine ei peaks hoopis näitama, et väljaõpet on vaja teha hoopis rohkem ja kauem.
Nõustun, et midagi tuleks teha (aga ei tea täpselt, mida nimelt) selleks, et õppekogunemistel osalemine oleks kõrgem ning ei jääkski tingimata nii, et igale ametikohale broneerime ja kutsume igaks juhuks kaks meest. Täielikult sellest probleemist pole võimalik lahti saada, aga vähendada ehk kuidagi küll. Aga ma pole veendunud, et siin saab midagi teha väljaõppesüsteemi muutes, või üldse midagi Kaitseväe poolt. See kipub pigem olema üldise kodanikuaktiivsuse ja riigitunnetuse küsimus, mis algab ilmselt kodust, mitte Kaitseväest. Loodetavasti leevendab seda probleemi ajateenijate arvu suurendamine 4000-le ja seeläbi aastakäikude osalusprotsendi suurendamine u 60 protsendini (selleks ka see muudatus esmajoones ette võeti).