Otsustasin terve selle artikli siin ära tuua.
Haige ja kasutuna kaitseväes: "Ma ei suuda, seljakott seljas, relvaga joostagi!"
https://ekspress.delfi.ee/elu/haige-ja- ... d=85848511
Matthias Kalev
Et suurendada ajateenijate arvu, leevendati 2017. aastal tervisenõudeid ajateenistusse kutsumisel. Mullu suvel asusidki ajateenistusse esimesed terviserikete all kannatajad. Aga head plaanid võtsid praktikas väga veidra kuju.
„Miks nad minu peale raha tahavad kulutada? Ma olen täiesti kasutu! Käin kolm korda päevas söömas, aga kui läheb sõjategevuseks, siis ma ju ei saa hakkama. Ma ei suuda, seljakott seljas, relvaga joostagi. Vaenlane saaks mu lihtsalt kätte, piinaks välja kõik info, mis ma tean, ja laseks mind siis maha,“ selgitab hetkel taastusravil viibiv reamees Ruben Airapetjan. Suur osa kaitseväeteenistuse ajast on tal kulunud (edutule) võitlusele arsti vastuvõtule pääsemiseks või voodirežiimil lesimisele.
Rikutud tervis ja surmad
2018. aasta juuli. 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni metsalaager. Punapõskne reamees Airapetjan rühib täisvarustuses – rakmed, seljakott, relv, kiiver, kuulivest – mäkke.
Noormehel on diagnoositud seljahäda – L4/5 lülivaheketta tsentraalne protrusioon ilma spinaalstenoosi ja närvijuurte kompressioonita. Rahvakeeli ei kannata ta alaselg koormust. Aasta tagasi poleks teda kaitseväkke vahest võetudki. Siis aga muudeti norme. Kaitsevägi sai muu hulgas kohustuslikuks skleroosi, kroonilise bronhiidi, astma, migreenihoogude ja ka Rubeni probleemi all kannatajatele.
Poolel teel mäkke käib Rubeni seljas mingi klõks. Noormees vajub esmalt põlvedele, siis kukub pikali. Püsti ta enam tõusta ei suuda, valu on nii tugev.
Ohvitser teda ronimisest aga ei vabasta. („Sa oled ju mees. Pinguta!“) Reamees Airapetjan on sunnitud tõusu lõpuni roomama.
Algab üheksa kuud piinlemist, mille käigus demonstreerivad kaitseväe arstid korduvalt lihtlabast laiskust ja oskamatust diagnoose lugeda. Ohvitserid suhtuvad igasse terviserikkesse aga selle eitamisega. („Lõpeta see teesklemine, simulant! Ole mees ja teeni oma riiki!“)
Erinevalt reamees Airapetjanist, kes hetkel taastusravi saab, ei lähe kõigil õhutõrjepataljoni reameestel sama hästi.
„Ta läks jõusaali ja tegi seal seljalihaste harjutust. Ühtäkki midagi juhtus. Ta kukkus maha ega suutnud enam korralikult hingata. Tal oli tekkinud selgroogu järsk ja väga tugev valu,“ meenutab Airapetjan Marlonit, kellega koos ta Tapal kaks kuud aega teenis.
„Mõni aeg hiljem tuli ta meie tuppa ja otsis kedagi. Ta nägi ikka väga, väga, väga halb välja. Täiesti lumivalge! Aga ega me keegi sellel hetkel ei arvanud, et ta öösel ära sureb.“ Marlonil olevat olnud südame aordi arenguanomaalia, mis kaitseväe arstlikus komisjonis ilmsiks ei tulnud.
Arsti juurde ilma streikimata ei saa
Pärast metsalaagris kokkukukkumist soovib reamees Airapetjan arsti juurde minna. Kuigi kaitsevägi on teadlik noormehe seljale pandud diagnoosist, tohtri juurde teda ei lubata („Arstidel on palju patsiente ja hästi kiire!“). Vaatamata sellele, et Rubeni seljanärvid näidustuse kohaselt külma ei kannata, sunnitakse teda öösiti metsas magama.
Varsti suudab reamees Airapetjan vaevu kõndida, kummardumine on täiesti välistatud. Ometi peab suur osa ohvitseridest ja kaas-ajateenijatest teda teesklejaks.
Lõpuks asub Airapetjan streikima. „Ütlesin rühmaülemale, et mul on ükskõik – võite mind kas või kartserisse visata, aga kuni ma arsti juurde pole saanud, ei tee ma midagi. Rühmavanem tegi mulle selgeks, et ma ikka hoolikalt järele mõtleks. Kui arst midagi tõsist ei leia, pidavat nii minul kui ka temal väga halvasti minema.
Usud või mitte, aga see arst isegi ei inspekteerinud mu selga. Ei käskinud pikali heita, ei testinud jalgade liikumist ega reflekse. Ta lihtsalt kuulas mu jutu ära ja määras kolm nädalat voodirežiimi,“ meenutab Airapetjan esimest kokkupuudet sõjaväearstidega. Hiljem (tsiviil)ortopeedi juures selgub, et kolm nädalat voodipuhkust oli üks halvemaid asju, mida Rubenile määrata.
„Enamik kaitseväe arste ei viitsi su probleemidega tegeleda ega neid uurida. Sulle antakse lihtsalt Ibumetini. Kui see ei toimi ning lubatakse uuesti arsti juurde minna, siis järgmine kord saad Paramaxi.“
Lisaks määratakse Airapetjanile rivivabastus. Kümme minutit liikumatult koha peal seista on tal praktiliselt võimatu. Umbes viis minutit suudab ta koha peal liikumatult seista, siis hakkab paratamatult nihelema. Alati kaasnevad sellega probleemid. („Hei, sa pole rivis! Mis su probleem on? Kas sa oled mingi naljamees enda arust või? Seisa ühe koha peal!“)
Ka määratud rivivabastuse pikendamine nõuab alati pikki läbirääkimisi. Vahel see ei õnnestugi. („Sul on see juba piisavalt kaua olnud. Käitu nagu mees ja kannata ära!“)
Kolm päeva Läti haiglas ilma ravita
Poole kaitseväeteenistuse alguses toimuvast laskurikursusest veedab reamees Airapetjan voodis. Koikul vedeleb ta autojuhikursuse alguseski. Üldiselt sõidukitega tegelemine talle sobib ja seljalgi pole väga viga. Ligi kaks kuud ei kurda noormees millegi üle.
Siis jõuab kätte oktoober. Mingil põhjusel satub reamees Airapetjan oma pataljonist nende neljateistkümne hulka, kes peavad sõitma Lätis toimuvale suurõppusele Furious Axe. Seal määratakse Airapetjanile ja kahele kaasteenijale kohustuseks kaks nädalat teeäärses telgis elada ning iga möödaminejat küsitleda.
Õues on talvehooaja esimesed külmakraadid. Poisid peavad öösiti valvet, et kordamööda telgis lõket üleval hoida. Kord jääb üks poistest aga magama ja telk jääb kütmata.
Juba teisel päeval hakkab selg Airapetjanile tugevat valu tegema. Neljandaks päevaks on valu nii tugev, et üritus pisutki kummardada kutsub esile valukarje.
Airapetjan teavitab olukorrast arste ning ta viiakse Läti sõjaväehaiglasse. Selle sõidu käigus saadav abi jääbki ainsaks, mis noormehel kaitseväelt ilma juristi sekkumiseta saada õnnestub.
Haiglas lesib Airapetjan kolm päeva. Selle aja jooksul ei tegele temaga ükski arst. Aeg-ajalt tuuakse talle NATO toidupakke. Reamees veedab kolm päeva lesides ning endale tomatikastmes sprotte ja pulbrist valmistatavat kartuliputru sisse ajades.
Nädal pärast õppuste algust sõidab üks Eesti kaitseväe major juhtumisi Lätist Tapale. Airapetjan saadetakse temaga koos kodumaale.
Raviks kasarmurežiim
Seekord pääseb Airapetjan Tapal kohe arsti juurde. Aga ei mingit meditsiinilist läbivaatust. Arst kuulab lihtsalt poisi jutu ära ja määrab raviks kasarmurežiimi.
Kuus päeva pärast kasarmurežiimi määramist jõuab reamees Airapetjan esimest korda Tapa sõjaväelinnakus meditsiinitöötaja juurde, keda tema selja seisund tõesti huvitab. Nõukogude armeeski teeninud vanemõde suunab Rubeni kohe Tallinna haiglasse.
Seal selgub, et selja seis pole hea. Reamees Airapetjanile määratakse vabastus R1. See tähendab, et ta ei tohi midagi teha, kuid peab alati kõrval olema ja vaatama.
„Lähen väliköögimeeskonnaga metsa. Seal serveerin toitu. Siis kuni õhtusöögini ei tee midagi,“ avab Ruben oma riigiteenimise sisu. Tema kohustuseks saabki kaks korda päevas toitu serveerida. Ülejäänud aja ta lihtsalt lamab, jalutab ja magab.
„Nad lähevad jooksma, ma olen telgis. Nad lähevad laskma, ma olen telgis. Päevade kaupa lihtsalt mitte millegi tegemist. Aga ilmtingimata oli vajalik, et ma seal oleks. Ma ei tohtinud aidata isegi hommikusööki autosse laadida oma seljaga. Kuid alati pidin kell kuus hommikul valmis olema, et seda kõrvalt vaadata.“
Bürokraatia ja venitamine
Ühe visiidiga ortopeedi juurde ravi lõpebki. Reamees Airapetjan palub korduvalt, et tema seljale tehtaks MRT-uuring. Seda ei juhtu.
Selg on aga endiselt halvas seisus. Ning kaitsevägi ei nõustu tegema mingeid pingutusi selle seisundi parandamiseks. Aeg-ajalt antakse haigele seljale hoopis lisakoormust. Detsembri keskpaigas otsustab Ruben nõuda õigust vastavalt seadusele. Ta pöördub jurist Andrei Vesteraineni poole. Vesterainen pole aga mingi tavaline jurist, vaid endine kaitseväelane, kes Afganistanis missioonil pommiplahvatuses jala kaotas.
19. detsembril esitab Vesterainen Tapa arst-ülemale, leitnant Kristjan Martin Kasterpalule teabenõude, milles soovib infot reamees Airapetjani tervisliku seisundi kohta. Kaitsevägi eirab kirja, vastust ei tule.
31. jaanuaril kirjutab Vesterainen uuesti. Ta mainib, et selgitustaotlusele tuleb vastata kõige hiljem 30 päeva jooksul. Nii pika venitamisega rikutakse lisaks reamees Airapetjani tervisele ka seadust.
Kaheksa tundi hiljem tuleb vastus. Leitnant Kasterpalu vabandab, et luges seadust valesti. Ta lubab eelmisele kirjale vastata esimesel võimalusel.
Viis päeva hiljem saabubki vastus. („Ruben Airapetjani tervislik seisund on haigusloo alusel üldiselt hea.“) Selle on koostanud kolonelleitnant Tarmo Kundla. Selgub, et reamees Airapetjani probleemid pole midagi tõsist. Uuringuid tema seljale kaitsevägi teha ei plaani.
Jätkub e-kirjade vahetus. Kaitsevägi õpib oma veast. Nüüd võtab juristi kirjadele vastamine neil aega täpselt seadusega määratud 30 päeva. „Inimene on haige, töövõimetu. Aga meie mängime sellist edasi-tagasi rahvaliiga jalgpalli. Mina saadan neile kaks-kolm e-kirja. Nemad vastavad neile kaks-kolm kuud,“ kirjeldab Vesterainen kaitseväe tegevust. „Kui ajateenija ei täida käsku, siis talle määratakse kohe karistus. Mingid kartserid või noomitus või mis iganes. Aga kui ametnikud ei kontrolli korralikult ajateenija tervist, miks siis keegi ei vastuta!?“
20. märtsiks saavutab kirjavahetus eesmärgi. Kaitsevägi nõustub reamees Airapetjani taastusravikeskusse saatma. Hetkel ta seal aega veedabki.
Kaitseväel on säilinud aga lootus, et Kevadtormiks ravitakse noormees terveks ning ta võib kaks nädalat, raskused seljas, metsas mütata ja telgis magada. Teenistusaja lõpuni on tal jäänud umbes poolteist kuud.
Kaitseväe kommentaar:
Kahjuks seoses sõduri raviarsti eemalolekuga ei ole me võimelised Teie küsimustele vastama. Küll aga saame tõdeda, et kaitsevägi tegeleb tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrolliga oma asutusesisese kvaliteedijuhtimise süsteemi raames, tagades organisatsiooni töökorralduse, patsiendi teenindamise ja arstiabi professionaalse kvaliteedi.
Kui patsiendil püsib rahulolematus talle osutatud tervishoiuteenuse suhtes, on tal õigus pöörduda sotsiaalministri loodud tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni, mis annab sõltumatu hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile.
Leitnant Kristjan Martin Kasterpalu: Saame öelda, et kahetsusväärselt ei peetud avaldajale vastamisel kinni kehtivatest tähtaegadest. Kaitsevägi on selles osas avaldajale oma vabandused edastanud ning edasises kirjavahetuses tähtaegu jälginud.
Sellele vaatamata, et vastuste edastamine viibis, tegeleti samaaegselt ajateenija terviseprobleemidega, tagades talle igakülgse meditsiinilise abi.
Kaitseväe veteranist jurist Andrei Vesterinen: „Sõjaväes on shit happens-suhtumine!“
Meil oli Afganistanis Estcoy-6 koosseisus üks seersant, kes oli natuke imelik. Juhtkond ei saanud talle relva usaldada. Kuus kuud küttis mees ainult sauna. Viskasime nalja, et ta on kõige kallim saunakütja Eestis. Keegi ei saanud aru, miks ta sinna kaasa võeti, kui isegi relva talle usaldada ei julgeta.
Kord tulistati tulejuhi suure vea tõttu kuulipildujast oma meest. See meie Eesti sõdur, kes haavata sai, küsis staabiülemalt, mis juhtus. Staabiülem ütles, et shit happens!
Selline shit happens ongi sõjaväes üldine kommentaar kaitseväe ametnikel, arstidel jne. Tervisekontroll on nii lohakas, et ei pea isegi jalga tõstma ja inimese tervis halveneb selle pärast. Aga pärast on ikka selline suhtumine, et shit happens!
) kuna linnas huvitavamat tegevust kui õues olla 70-80-ndatel eriti ei olnud erinevalt praegusest nutiajast.
