Merevägi ja rannakaitse

[URR]

Mulle jääb ka segaseks. PPA patrull-laevastik on ju olemas. …

Idee ongi selles, et ei ole mõtet luua kahte laevastikku. Ühesugune laev maksab sama palju nii mereväe kui PPA jaoks, aga PPA ei saa teha kõike, mida merevägi saab. NATO ei tee koostööd piirivalvetega (Eesti puhul politseiga!), vaid merevägedega. Sama kehtib SUCBAS kohta. Seega oleks vähemalt koostööks NATOga, aga ilmselt ka sisendi andmiseks Eesti oma kaitseplaneerimisse, mingit mereväge tarvis. Variant oleks muidugi deklareerida, et PPA merekomponent ongi Eesti merevägi, aga kas see oleks kuidagi erinev või parem?
Sõjalaev saab täita korratagamisülesandeid, aga mitte vastupidi. Meeskonnale väljaõpet tegev sõjalaev saab samal ajal ka „piiri valvata“ ja vajadusel uppujaid päästa. Mõnedes riikide tehakse tasaarveldust: kui mereväe alus täidab näiteks veeteede ameti ülesandeid, maksab veeteede amet selle kinni. Mille alusel vahet tehakse kui päriselt toimuvad mitu asja niikuinii korraga, mina ei tea.
Mis meredessandi akuutsusesse puutub, siis tuleb arvestada sellega, et tõenäoliselt ei sõdi Venemaa Eesti, vaid NATOga. (Vastasel juhul saame kolki ja dessanditõrje meid ei päästa.) Me peame mõtlema heidutusele. Kas dessanditõrje võime heidutaks venelasi? Ma väidan, et ei heidutaks. Parimal juhul loobuks nad meredessandist, halvimal juhul meelitaks nad meie paadistiku petteoperatsiooniga ühte kohta ja tuleks maale kusagil mujal. Võime venelaste operatsioone/liikumist Peterburi ja Kaliningradi vahel takistada oleks märksa suurem heidutus. Pealegi saaks samu vahendeid ka dessanditõrjeks kasutada. Dessantüksus on kõige haavatavam enne maabumisalasse jõudmist!
Merealal kohaloleku vajadust olen juba selgitanud. Roosade kummielevantide kohta see ei kehti, aga kui Donetski rahvavabariigi rahuvalveristleja meie sõjalaeva põhja laseb, on pärast väga raske väita, et mingit konflikti pole olnud. Muide, see et ambitsiooni ülempiiriks on pooleldi relvastatud patrulllaevad, on Su enda konstruktsioon, aga mitut paralleellaevastikku arendades oleme selle tõesti saavutanud ja samal moel jätkates nii ka jääb.
Elevant toas ehk rahapuudus on tõsine asi, millega arvestada, aga sellele on lähenetud valest otsast. Loomulikult on auto ostmisel vaja arvestada oma rahakoti paksusega, aga enne tuleks endale selgeks teha, mida ja mille jaoks vajame. Kas linnasõiduks või romuralliks? Või on vaja põldu künda ja see „auto“ on hoopis traktor? Võibolla on vajadus nii suur, et tuleb kõhu kõrvalt kokku hoida ja mingi ront ära osta. Aga võibolla oleks mõistlik hoopis bussiga sõita.

[URR]

Kuna venelaselt võib kõike oodata siis mina kui maarott ei saa aru kui Naissaare taha ilmub suvaline kaubalaev - kuidas ja milliste vahenditega teha kindlaks kas tegu on ikka (merehädas?) kaubalaevaga mis vajab abi või istub selle trümmis hambuni relvastatud asümmeetriline seltskond koos soomustehnikaga, mis esimesel võimalusel sadama üle võtaks? Sõidad võimalikult suure alusega millel võimalikult palju torusid peal nägemisulatusse ja vaatad? Ilmselt annaks parema tulemuse liitlaste satelliitluure mis võiks seirata laevaliiklust Läänemerel ning siduda see võimalike vaenuvägede liigutamisega.
Nii igaks juhuks see alus preventiivselt Neptuni juurde saata poleks vist korrektne käitumine NATO riigi puhul?

Ainus, mis aitab, on laeva peatamine ja läbi otsimine.

[URR]

Kõik võrdlused ja mudelid on ebatäpsed. Järgnev niisamuti.
Kujutagem ette, et paralleelmaailmas on teine Eesti, mille siseministeeriumil on olemas sõjaväestatud piirivalve, sisekaitsereserv, Kodukaitse ja oma kiirreageerimisüksus koos korrakaitsesoomukite ja –kuulipildujatega. Kaitseväe alluvuses olevat maaväge on küll vähem, sisuliselt ainult üks pioneeripataljon. Sellest piisab siiski, et NATOga koostööd teha, Eesti pioneerid on üle kogu alliansi tuntud ja tunnustatud. Kuna maaväele kulub vähem ressursse, on teine Eesti välja arendanud ka arvestatava mere- ja õhuväe, küber- ja erioperatsioonide väejuhatused. Niisiis on kõik väga hästi ja kui maaväelased kipuvad seletama, et riigikaitset peaks vaatlema tervikuna ja et maa peal on riigi tegevus killustatud, ei saa neist keegi aru. See on ju lihtne nagu labakinnas: piirivalve valvab piiri ega lase vaenlast üle piiri, aga kui vaenlane tõesti riigi sisse tuleb, menetlevad edasi juba siseväed. Kodukaitsjad kaitsevad oma kodu ning pioneeripataljoni asi on sillad, teed ja miinid. Kui sellest kõigest tõesti ei piisa, tuleb NATO appi. Peab olema piiratud mõtlemisvõimega mikroväeliiklane, et sellest mitte aru saada.
Kurjemaks läheb asi siis, kui maaväelased hakkavad rääkima, et neil oleks mingit oma manööverüksust vaja. Siseministeerium saab ju kõigega hakkama, vajadusel võib korrakaitsesoomukite veekahurid millegi tõhusamaga asendada. Me ei hakka ju tanke ostma, sest need on liiga kallid. Ja NATO kaitseb meid niikuinii. Õigupoolest tähendaks selline areng kaitsevõime õõnestamist, sest teiste väeliikide ja –juhatuste osa jääks väiksemaks. Üldse tekib küsimus, miks on ühe pataljoni juhtimiseks vaja tervet väeliigi staapi, teha neil midagi ei ole ja mõlgutavad lolle mõtteid.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

..eelmise posti(-hingeröögatuse) võiks vabalt foorumi nallanurka kantida

Ja kogu see teema siin on muuseas täiega ummuksis // tupikusse jooksnud (mida oli ka arvata).

[Kapten Trumm]

Viidet ei saa, aga selgituse võin pakkuda. CIWS kahurite laskekaugus on 2-5 km, aga rakettidel kuni 9. Kui rakett (lennukite vastu on CIWS laskekaugus liiga väike) on tabamise hetkel laevale liiga lähedale jõudnud, võivad ta tükid ikkagi kohale jõuda ja kahju tekitada. Lisaks sellele on raketrid juhitavad. CIWS kahureid suunatakse küll ka radari abil või elektrooptiliselt sihtmärgile, aga mürsud lendavad ikkagi ballistilist kaart mööda. Sellepärast neid korraga nii palju välja laskma peabki, et mõni ikkagi tabaks. See tähendab, et kahuril peab olema palju laskemoona ja see kaalub omajagu. Muidugi on kahuritel ka oma eelised, näiteks paatide vastu sobivad need paremini kui raketid.

Vastus ei ole siin üldse laskekauguses, vaid laineharjade kohal sisselendav (eriti kiiresti lendav ja manööverdav või kui neid on palju) tiibrakett on igale raketile kaunis tülikas märk. Lihtsalt tema radaripeegeldus on tühine ning kaob merepinna "clutteri" varju ning soojusjälg eespoolt pole kuigi suur. Miks kasutatakse Mistralit merel (nimega Simbad) - see peaks olema ainus kerge rakett, mis suudab tabada sisselendavat tiibraketti (katsetega kontrollitud), Stinger ja Igla seda ei suutvat. Kuna reaktsiooniaeg on väiksevõitu ja mööda läinud raketi asemele uue laskmine võtab aega, siis radariga juhitav kahur lahendab selle palju kiiremini. Õigemini ta "saadab" raketti seni, kuni see on hävinud.

Sel põhjusel ongi kallimatel ja suurematel sõjalaevadel need endiselt peal, ameeriklaste alustel 20 mm Vulcan-CIWS ja vene laevadel 30 mm (Kastan?). Ja maismaa lähiõhutõrjest pole taolised automatiseeritud süsteemid seni kadunud. Sestap nt Arleigh Burke klassil need endiselt peal (esimesel 50-l alusel ehk tänaseks enamusel on neid lausa 2 tk pardal) hoolimata tohutust raketiarsenalist. Küsimus on ilmselt hinnasildis - 300M laevale need hästi hinna sisse võibolla ei mahu, aga 1000M alusele küll.

Nende kõrgaeg oli muidu külm sõda, kus iga USA admirali õudusunenägu oli paarsada sisselendavat tiibraketti (eriti Mach 3-ga tulevad X-22d) ja lisaks keskmistel kaugustel massi tõrjuvale Aegis+Standard süsteemile oli vaja ja laeva külje alla pääsenuid kiiresti tõrjuda.

Väiksemate sõjalaevade võime tõrjuda massrünnakut on kindlasti suurem probleem kui nt Burke või Ticonderoga puhul. Kuna viimased on loodud just silmas pidades venelaste massrünnakut (suudavad efektiivselt tuld anda kümnete märkide pihta korraga).

[tuna]

Ja kogu see teema siin on muuseas täiega ummuksis // tupikusse jooksnud (mida oli ka arvata).

Vastupidi, vaatamata järjepidevatele katsetele muuta see teema Jaak Alliku nimeliseks naljanurgaks, on see lõpuks jõudnud mingigi seoseni päriseluga.

[Kapten Trumm]

Muide, see et ambitsiooni ülempiiriks on pooleldi relvastatud patrulllaevad, on Su enda konstruktsioon, aga mitut paralleellaevastikku arendades oleme selle tõesti saavutanud ja samal moel jätkates nii ka jääb.

Ambitsioonid ilma rahata jäävad lihtsalt....ambitsioonideks. Lihtsalt mulle tundub hetkel, et ega see PPA laevastikuga ühendamine või -allaneelamine ei too reaalselt lisaraha niipalju juurde, et rakettrelvastusega korvetid/OPV-d muutuvad reaalseks. Raha on selleks way liiga palju puudu.

Ainus, mida meresõidu mõttes EHK (kordan EHK) välja siin veab, ongi kummipaadiflotill Penguin-rakettidega. Just põhjusel, et alused on palju odavamad ja seeläbi tekib vaba raha ka mingisugusegi rakettrelvastuse soetamiseks. Kui me paneme raha 4-6 100 m klassi OPV peale kinni ära, siis neid relvamooduleid sinna ei teki, enne roostetavad laevalt alt ära. Sõjandusökonoomiline loogika nüüd ütleb, et tuleks kärpida enda tegevusulatuse soove vähemaks, muutuvad teatud asjad reaalsemaks. Ja Donbassi rahuvalveristlejale ujuva sihtmärgi pakkumiseks/abordaaziks sobiks PPA laevad kah, vajadusel ehitada 1-2 alust juurde ja need Sergeid pakile saab ka nendele panna, pole vaja topelt sama suunitlusega aluseid ehitada.

Ma lihtsalt arvan, et 50 kummipaati Penguinidega/Simbadidega on märksa suurem heidutus kui 4-6 kahurrelvastusega OPV-d koos helesinise unistusega NSM rakettidest.

[URR]

..eelmise posti(-hingeröögatuse) võiks vabalt foorumi nallanurka kantida

Nõus. Nii oligi mõeldud.

[URR]

Vastus ei ole siin üldse laskekauguses, vaid laineharjade kohal sisselendav (eriti kiiresti lendav ja manööverdav või kui neid on palju) tiibrakett on igale raketile kaunis tülikas märk. Lihtsalt tema radaripeegeldus on tühine ning kaob merepinna "clutteri" varju ning soojusjälg eespoolt pole kuigi suur. Miks kasutatakse Mistralit merel (nimega Simbad) - see peaks olema ainus kerge rakett, mis suudab tabada sisselendavat tiibraketti (katsetega kontrollitud), Stinger ja Igla seda ei suutvat. ...

Stingeri ja Igla kohta ei tea, aga SeaRAMi tabavus arvatakse olevat 90% kandis. (Viidet ei saa anda,seda õpetati mulle koolis.) Igaks juhuks on standardtaktika siiski selline, et esimesele raketile lastakse kindluse mõttes teine paari sekundi pärast järele. Kui vikipeediat uskuda (https://en.wikipedia.org/wiki/RIM-116_R ... on_system)), hakkavad need USA laevadel vähehaaval Goalkeepereid välja vahetama.
See venelaste 30 mm kahur on ГШ-6-30. Kaštan koosneb kahest sellisest, neljast 9M311 raketist, sihtimisseadmetest ja juhtimismoodulist.

[URR]

Ma lihtsalt arvan, et 50 kummipaati Penguinidega/Simbadidega on märksa suurem heidutus kui 4-6 kahurrelvastusega OPV-d koos helesinise unistusega NSM rakettidest.

Valesti arvad. Laevakomandöri ega Balti laevastiku ülemat ei saa heidutada (kui räägime heidutusest deterrence mõttes, mitte lihtsalt hirmutamisest), sest nemad täidavad käsku. Heidutada saab riigi poliitilist juhtkonda, kes peab otsustama, kas tema astutavad sammud võimaldavad seatud eesmärke täita ja kas kaasnev kahju pole liiga suur. Ma väidan, et Eesti rannikule dessandi korraldamisest loobumine pole just suur asi, millest heituda. (Rääkimata sellest, et kui sul on piirkonnas üks merejalaväebrigaad ja pataljoni jagu merepaiskevõimet, siis kas Eesti rannik on just see koht, kuhu see jõupingutus suunata?) Oht, et meretransport Kaliningradi ja emamaa vahel katkeb, on märksa suurem heidutus.
Võibolla on raha tõesti „way liiga palju puudu“ (selle foorumi kalkulatsioonid ei võimalda seda ei kinnitada ega ümber lükata, kuigi strateegilise sõduri kirjutatu on suur hüpe õiges suunas), aga olemasoleva või leitava raha kulutamine millelegi, mis on küll taskukohane, aga millel ei pruugi olla otstarvet või soovitud mõju oleks … lätlaslik. Naine saatis poodi soola tooma, aga kuna suhkur oli allahinnatud, ostsin hoopis seda.

[Leo]

Siin kusagil hiljuti kirjutati merekaitserakettide arvust väikeriigis, opereeriti sajadega. Selline suurusjärk on oluliselt üle paisutatud, tegelikult on ka poolsada raketti arvestatav ja sadakond oluline tulejõud. Näiteks on igal Hamina klassi laeval peal 4 raketti ehk kokku 16 ja Raumadel 6 ehk kokku 24. Ehk siis igal ajal on laevadel laskevalmis 4o raketti. Kui teada, et lisaks on 4 raketipatareid, millel ühel autol on 4 raketti, siis saab kokku sadakond raketti. Üks patarei koosneb juhtimis- ja raketimasinatest, mille pildid siia lisa. Kindlasti on mõned raketid ka varuks, kuid nende hulk ei ole suur, õppelaskmiseks kasutatakse rakettide hinna ja vähese hulga tõttu pigem inertset treeningraketti, mis hiljem üles korjatakse ja uuesti kontenerisse laetakse. Pakun, et peale uute rakettide saabumist tehakse Soome MV kasutuses olevad raketid korda ja müüakse mõistliku hinnaga mõnele riigile maha, kus need veel kasutuses on.

[Kapten Trumm]

Valesti arvad. Laevakomandöri ega Balti laevastiku ülemat ei saa heidutada (kui räägime heidutusest deterrence mõttes, mitte lihtsalt hirmutamisest), sest nemad täidavad käsku. Heidutada saab riigi poliitilist juhtkonda, kes peab otsustama, kas tema astutavad sammud võimaldavad seatud eesmärke täita ja kas kaasnev kahju pole liiga suur. Ma väidan, et Eesti rannikule dessandi korraldamisest loobumine pole just suur asi, millest heituda.

Taoline konstruktsioon on ekslik.
Heidutust toodabki võimalus kanda millegi tegemisel kaotusi või saada kaela tagajärgi, mis tunduvad liiga valusad.
Ja nii asjad ei käi ka Venes, et Kreml annab muudkui käsu ja laevastik teeb. Nii rumalad pole ka Putin oma õukonnaga, et ei küsi enne sõjaväelastelt (sh ka mereväe juhatuselt), mis oleks nende võimalused. Kui terendab võimalus, et hästi arenenud rannakaitse tõttu ütleb VF laevastiku juhataja, et sorry mehed, aga kiireks võiduks vajalikku operatiivdessanti Eesti randa ma ei suuda lubada - kaotamine selle käigus oma dessantlaevad ja randa jõuab võibolla ainult osa vajalikest vägedest- siis seda ka ei tule. Soome puhul kujutan ette, mingi selline mõttekäik tuleb.

Mis see dessandiasi nüüd niiväga oluline on. Seepärast, et selle tõrjumine on on üks komponent (neid on muidugi rohkem, kuid enamik asub neist kuival maal) võimaluses vältida idanaabri operatiivset võitu. Äraseletatuna olukorda, kus kiirusele rõhuv idanaaber ("Sõda ei armasta kestust" - kelle sõnad need on?) viib meid kiiresti sõjaliselt väljapääsmatusse olukorda (eelkõige peamiste koondiste üle manööverdamise teel). Muuhulgas peaks ka KV koosseis üldse suurem olema. Üks ajalooliselt väga tõenäoline võimalus on idanaabri operatiivtasandi meredessant (mida on meie kandis korduvalt juhtunud). Idanaabri tõenäoline mõttekäik on selline - mõlemad jalaväebrigaadid tuleb üritada kotti püüda, 1. brigaad Ida-Viru kitsusel (võimalikud 2 maabumist - kuskil Sillamäe-Kunda piirkonnas ja üle Peipsi). Ja 2. brigaad enne, kui nad jõuavad Emajõe taha positsioonidele asuda (Suur-Emajõgi, Võrtsjärv ja Väike-Emajõgi moodustavad soodsa kaitsejoone). Nüüd meenutame uuesti ajalugu - mitu korda on sealt Peipsi kitsusest üle tuldud?) Kui see on tehtud, siis avaneb edasi tühjus (tegelikkuses paar KL pataljoni lahingugruppi) ja võit on käega katsuda.

Alles seejärel, kui me võime pretendeerida operatiivsele tõrjevõidule (äraseletatuna: idanaabri sõjakäik jookseb peagi ummikseisu, kust nad ei pääse edasi, rahvusvaheline poliitiline ja sõjaline surve muutub iga päevaga hullemaks), võiks hakata mõtlema strateegilisele võidule (näiteks sama Kaliningradi blokeerimine). Seega, see iseseisev kaitsevõime tähendab muuhulgas, et me suudame siin piisavalt kaua soodsat sõjalist olukorda säilitada. Seepärast aga ongi ülimalt kriitiline vältida vastase kiiret operatiivset võitu. Ja just seetõttu on kutsumata külaliste maabumise vältimine ülimalt kriitiline, palju esmatähtsam ja kriitilisem kui Läänemere mereteede patrull või Kaliningradi blokaad.

VF laevastik ju ei asu ainult Kaliningradis, vaid ka Kroonlinnas. Ning kaitsmata randa (või mõnda sadamasse) on võimalik saata ka Peterburis kaubalaeva trümmi topitud maaväeüksus.

Edit: veel üks asi: 250 (raketikaater) kuni 1000 (korvett) tonnist alust pole meil mingit moodi võimalik saata nt Peipsile. Narva jõgi on hüdrojaama tammiga tõkestatud ja taolise massiga alused pole ka raudteel ega maanteel transporditavad. Mulle tundub, et mereväelaste visioonis on meie küllalt arvestatavad siseveed sootuks unustatud.

[Kapten Trumm]

Siin kusagil hiljuti kirjutati merekaitserakettide arvust väikeriigis, opereeriti sajadega. Selline suurusjärk on oluliselt üle paisutatud, tegelikult on ka poolsada raketti arvestatav ja sadakond oluline tulejõud. Näiteks on igal Hamina klassi laeval peal 4 raketti ehk kokku 16 ja Raumadel 6 ehk kokku 24. Ehk siis igal ajal on laevadel laskevalmis 4o raketti.

Kui rääkida väiksest arvust keskmise lennukaugusega rakettidest (nt RBS-15, 100+ km), siis nende kasutamine aga eeldab väga head olukorrateadlikkust.
Soome näitel on raketikaatri, ca 25 km kauguselt teist laeva nägev pardaradar siiski üks pisike-pisike detail selles massiivses info kogumise, analüüsi ja edastamise võrgustikus, mis neil on.

Kui vastavat infot pole, siis pole ka selle 100 km raketiga suurt teha, sest lasta saad sa seda niikaugele, kuikaugele su radar näitab. Ehk siis pealveelaeva puhul mitte üle 30 km. Siit edasi on juba küsimus, milleks on vajalik 100+ km laskekaugusega RBS-15 või 150+ NSM, kui lasta saad sa 30 km. Siis tuleks üldsegi soetada 35 km laskekaugusega Penguin, mis on palju odavam ja lihtsam.

Mitu varuraketti peaks olema, see on keeruline küse ja need andmed pole avalikud. Kui vaadata ajaloolist kogemust ehk NSVL rakettrelvastust meil, siis toona näis olevat normaalne varu 4-5 ümberlaadimist iga süsteemi kohta. Taolise rehnutiga olid siin nii A2A kui ka S2A raketid. Ilmselt ja venelased mingist loogikast või reeglist lähtusid. Ka meie senised raketiostud näikse taolise reegli järgi tehtud olevat.

[strateegiline sõdur]

Siin kusagil hiljuti kirjutati merekaitserakettide arvust väikeriigis, opereeriti sajadega. Selline suurusjärk on oluliselt üle paisutatud, tegelikult on ka poolsada raketti arvestatav ja sadakond oluline tulejõud. Näiteks on igal Hamina klassi laeval peal 4 raketti ehk kokku 16 ja Raumadel 6 ehk kokku 24. Ehk siis igal ajal on laevadel laskevalmis 4o raketti. Kui teada, et lisaks on 4 raketipatareid, millel ühel autol on 4 raketti, siis saab kokku sadakond raketti. Üks patarei koosneb juhtimis- ja raketimasinatest, mille pildid siia lisa. Kindlasti on mõned raketid ka varuks, kuid nende hulk ei ole suur, õppelaskmiseks kasutatakse rakettide hinna ja vähese hulga tõttu pigem inertset treeningraketti, mis hiljem üles korjatakse ja uuesti kontenerisse laetakse. Pakun, et peale uute rakettide saabumist tehakse Soome MV kasutuses olevad raketid korda ja müüakse mõistliku hinnaga mõnele riigile maha, kus need veel kasutuses on.

Üks aspekt millega peaks lisaks arvestama on laskeseadme eluiga lahingus ja laskemoona varu süsteemi kohta, mis võiksid olla mingis kooskõlas. Väikse arv platvormide puhul on pigem tõenäoline, et platvorm saab hukka enne kui need sajad raketid lastud on. Kust see piir täpselt jookseb – keeruline öelda. Metoodika riigiti on erinev.

Süsteemi ühe elemendi eelisarendamine ja suurendamine ning arutu maksimeerimine ei muuda tervikut paremaks vaid vastupidi - hoopis halvemaks. Ressursside suunamine nt ülemäärasesse laskemoonavarusse piirab võimalust arendada mõnda muud valdkonda või suurendada platvormide arvu. Tasakaalustatud areng on siin võtmesõna.

[gorilla]

Siin kusagil hiljuti kirjutati merekaitserakettide arvust väikeriigis, opereeriti sajadega. Selline suurusjärk on oluliselt üle paisutatud, tegelikult on ka poolsada raketti arvestatav ja sadakond oluline tulejõud. Näiteks on igal Hamina klassi laeval peal 4 raketti ehk kokku 16 ja Raumadel 6 ehk kokku 24. Ehk siis igal ajal on laevadel laskevalmis 4o raketti.

Kui rääkida väiksest arvust keskmise lennukaugusega rakettidest (nt RBS-15, 100+ km), siis nende kasutamine aga eeldab väga head olukorrateadlikkust.
Soome näitel on raketikaatri, ca 25 km kauguselt teist laeva nägev pardaradar siiski üks pisike-pisike detail selles massiivses info kogumise, analüüsi ja edastamise võrgustikus, mis neil on.

Kui vastavat infot pole, siis pole ka selle 100 km raketiga suurt teha, sest lasta saad sa seda niikaugele, kuikaugele su radar näitab. Ehk siis pealveelaeva puhul mitte üle 30 km. Siit edasi on juba küsimus, milleks on vajalik 100+ km laskekaugusega RBS-15 või 150+ NSM, kui lasta saad sa 30 km. Siis tuleks üldsegi soetada 35 km laskekaugusega Penguin, mis on palju odavam ja lihtsam.

Soome päevalehes hiljuti ilmunud artikkel:

Nämä sensorikentät ovat yksi Merivoimien tarkimmin varjeltuja sotasalaisuuksia. Ne on rakennettu toimimaan yhdessä sotalaivoihin asennettujen järjestelmien kanssa. Näin pyritään muodostamaan reaaliaikainen merenalainen tilannekuva.

PATRIAN yhteistyö Merivoimien kanssa alkoi 1980-luvulla, kun yhtiö kehitti Puolustusvoimille hinattavan akustisen vedenalaisen valvontajärjestelmän Sonac PTA:n (Passive Towed Array). 1990-luvun puolivälissä alettiin kehittää erityisesti Suomen oloihin suunniteltua Sonac PFA:ta (Passive Fixed Array), joka on Merivoimien keskeinen merenalainen valvontajärjestelmä nykyään. Sen valokuitukaapeleilla rantaan yhdistetyt kiinteät hydrofoniantennit välittävät tietoa reaaliaikaisesti. Ääninäytteiden avulla voidaan tunnistaa jopa yksittäiset alukset.

Need anduriväljad on üks mereväe kõige paremini valvatud sõjalisi saladusi. Need on loodud töötama sõjalaevadele paigaldatud süsteemidega. Selle eesmärk on pakkuda reaalajas veealust pilti.

PATRIANi koostöö mereväega sai alguse 1980. aastatel Sonac PTA (Passive Towed Array) - kaitseväe veetava akustilise veealuse seiresüsteemi - väljatöötamisel. 1990. aastate keskpaigas töötatakse välja ja arendatakse spetsiaalselt Soome olude jaoks Sonya PFA (Passive Fixed Array), mis on mereväe jaoks kohandatud allveelaevade valvesüsteem. Kiudoptiliste kaablite abil edastavad kalda külge ühendatud fikseeritud hüdrofoniantennid andmeid reaalajas. Heliproovid suudavad tuvastada isegi üksikuid laevu.


Väidetavalt on piisava helide arhiivi puhul võimalik tuvastada mis laevaga tegu, ilma igasuguste radarite,
patrull-paatide ja muu põneva jurata. Proovige ümber lükata.