Merevägi ja rannakaitse

[Castellum]

Ajaloole võib igaüks oma hinnangu anda, ja seepärast ongi selline sõjaajalugu väärtuslikum, mis on kirjutatud sõjaväelaste poolt (endised, praegused ohvitserid). Fakte võib igaüks arhiivist (või ka Wikipediast) välja tuua, aga küsimusele ’miks midagi juhtus’ vastamine nõuab sisulisemat arusaama, mida akadeemilistel ja hobiajaloolistel tavapäraselt napib. Kõigele lisaks, ajaloo kasutamine poliitvankri ees ei ole hea maitse.

Ehk et hinnanguid 1930ndate lõpu otsustele on erinevaid. Võib vaadata kaht allveelaeva silotornis, või võib vaadata ka suuremat plaani, milleni kahjuks ei jõutud. Siinse teema kontekstis ja lisaks eelöeldule võib lisada, et:

1. riigikaitse moderniseerimisega jäädi hiljaks – mingit ajaloo lõppu pole olemas
2. kolmekümnendate lõpus oli sõjaline riigikaitse merekaitse poole kreenis, 2MS alguseks oli see Soome abil ehk ainus lahingvõimeline osa.

Viimasest edasi – ka tänapäeval on sõjaline riigikaitse kreenis, seekord siis maaväe poole. Ei ühele ega teisele poole kreenis laev ei vii paraku sihile!

Järjekordne näide, kui sõjaväelane hakkab enda teadmisi sõjaajaloost kiitma sellepärast, et ta on sõjaväelane, tuleb olla ettevaatlik, sest aru on saada, et sellise kiitmise taha peidab end ebakompetentus.

Kui "Fakte võib igaüks arhiivist (või ka Wikipediast) välja tuua, aga küsimusele ’miks midagi juhtus’ vastamine nõuab sisulisemat arusaama, mida akadeemilistel ja hobiajaloolistel tavapäraselt napib" - siis oleks ju Ott Laanemets ka võinud möödaminnes arhiivist tuua välja mõned faktid, mis tema väiteid kuidagigi kinnitaksid.

- "riigikaitse moderniseerimisega jäädi hiljaks – mingit ajaloo lõppu pole olemas" - mida üldse sisuliselt võiks tähenda selle lause teine ja lennukas pool? Lihtsalt näitamist, et teatakse mingeid populaarseid lendlauseid? Mingit sisulist seost nende kahe lausepoole vahel on küll raske näha;

- "Võib vaadata kaht allveelaeva silotornis" - mida see väljend võiks tähendada? Kas ehk jälle näide probleemist, millele on juhitud tähelepanu siin:
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... &start=495

- mina küll ei näe 1930-te riigikaitse mingit merekaitse poole kreeni olemist. Idast kuni Tallinna mereväebaasini polnud olemas mingit merekaitset, ehkki oldi teadlikud soveti dessanteerumiskavadest (nagu tagantjärele teame, vähemalt Kunda puhul pidas ohuhinnang paika).

See oli tegelikult kogu Kirderinde probleem - 1930-te lõpupoole koonduti ainult Narva jõele ja Jaanilinna sillapeale. Varem oli varupositsioonide kavasid isegi kuni jämedalt Kunda-Mustvee jooneni, siis kümnendi lõpupoole hüljati isegi Agusalu-Soska positsiooni arendamine. Rannikukaitset polnud praktiliselt üldse - aga sellise mõtteviis ohtlikkust näitas kujukalt 1944 Meriküla dessant.

Seega - Tallinna mere poolt kaitsmine oli olemas ja seda isegi taheti 1939 oluliselt arendada, aga sellest ida poole praktiliselt puudus. Ressursside puudus? Ehk kohati oligi - aga kindlasti oli see kohati ressursside vale jagamine.

Ja veel Laanemetsa ajalooteadmiste täiendamiseks, mida ta tegelikult oleks ju vabalt võinud ka ise teha - meie võimekusi võiks hinnata sedapisi, mida sovetid kõige rohkem pelgasid. Ja see oleks kindlasti meie partisanisõja võimekus.

Ja kindlasti oli reaalne ja piisav vastupanuvõime kirdepiiri kindlustistel. Ehkki sügiseks 1939 oli nende ehitus kaugel projektijärgsest, poleks sovetid sel hetkel sellest liinist tulnud läbi. 1939. a sõjapidamisviisi juures poleks sovette hetkel aidanud ja tankid ega lennukid.

Nagu öeldud, poleks sellest pruukinud piisata, sest merevägi oli jätnud Laidoneri liini tagala lahtiseks... ja tõsi, Laidoneri liini kagupiiri olukord oli nutune. Seal praktiliselt puudusid püsikindlustised, aga nagu me täna teame, kavandasid sovetid 2/3 on ressurssidest just sinna...

Nii et isegi mineviku mereväe lahinguvõimekust Laanemets hindab valesti (kõvasti ülespoole) ja teisi, reaalseid võimekusi kõvasti allapoole...

[Kapten Trumm]

Minu silmis on siin muret tekitav trend vene dessandiohu pisendamine. Kui venelased suudaksid meile seljataha nt Loksale operatiivdessandi maha panna, siis on edasine muretu - mereteede lahtihoidmise probleemini me ei jõua, sest enne laskemoona ja pajuki lõppemist võtab vastame meid lihtsalt kotti ära.

Sest (puna)vene operatiivkunsti lahutamatu osa on igasugu taktikalised ja operatiivdessandid vastase seljataga/tiival ja viimased arengud kahjuks ei näita, et see komme kadunud oleks (viitan siin 2008 dessandile Gruusia rannikul). Vastupidi, küllap seal akadeemiate kuulajatele taotakse igas loengus - kui tekib punnseis ja edasi kiiresti ei saa, siis mine kähku ringi ja jätka edasiliikumist.

Kui merekaitse puudub, siis pole vaja end lohutada, et küllap me Ropuchade väljumist Kaliningradist märkame. Vastav seltskond mahub ära ka paarile suurele kaubalaevale, mis seilavad tsiviillippude all ja kui sadamas on vastas kohaliku KL kehva väljaõppega rühm kahe kustiga, siis maabuvad nad ära igal juhul ja edasi otsustab mass.

[Mercurius]

Kaldun siiski arvama, et kolmas brigaad Suur-Tallinna piirkonnas (Jägala-Ämari-Paldiski) on mõistlikum ja reaalsem (maakaitse baasil?), kui tänasest rohkem võimekust merel.
Kui koerad aias maha lastakse, siis ei trügi kurikaelad vähemalt kohe elutoa aknast sisse.

[Kapten Trumm]

Igasugune dessanditõrje on efektiivseim siis, kui dessant on veel kandjate pardal teel maabumispiirkonda. Käib nii õhu- kui meredessandi kohta.
Loomulikult on dessanti võimalik tõrjuda ka maaväepõhiselt - seda aga ei tehta mitte "jalaväega rannaliival" nagu mereväelased öelda armastavad, vaid natuke teisiti, vähe eemal maabumiskohast. Tark maaväelane jätaks randa (mis saab enim vastase toetustulest merel mõjutatud) vaid vaatluse/tulejuhid.

Siin ma olen mereväelastega sama meelt, et meredessanti tuleks üritada tabada siis, kui nad veel dessantlaeva pardal on. Ja rannast eemal, et keegi randa ka ei ujuks enam. Ja õhudessant oleks soovitatav hävitada õhus, kui dessantnikud veel lennukis on.

Probleemiks maaväega reageerimisel on enamasti selle väike reageerimiskiirus - õige dessant sisaldab vähemalt ühte pette-elementi. Ja Suur-Tallinnas asuv maaväekoondis ei võimalda siiski õigeaegselt reageerida Kundas, Sillamäel või kasvõi Mustvees maabuva ürituse peale. Kuigi jah, katse operatiivdessandiga hõivata pealinn see tõrjuda suudaks. Ja muidugi, mida rohkem on vägesid, seda kergem on reageerida igasuguste ootamatuste peale ja seda vähem on võimalik, et vastane ühelt poolt vajaliku üksuse seob mingi mittevajaliku jamaga ja teisalt poolt saavutab tegevusvabaduse.

Dessandi tõrjes on väga oluline see vana hea "luure juhtroll", st kuna ohtlik ala on enamasti palju suurem sinu võimest seda igal pool kaitsta, on oluline teada, mis on vastase tegevus ja kus asuvad sind ohustavad alused (nt dessantlaevad). Siinset lähedust VF territooriumile muidugi tuleb lugeda nii, et vastane võib kohaletulekuks kasutada ka muid aluseid, sest ülesõit on lühike ja Soome lahel saalib igasugu tsiviilaluseid küll ja veel. Kui rannast pole vastupanu eriti karta, siis kannatab kasutada ka tsiviilaluseid, näiteks kelleltki rekvireeritud suurt reisilaeva, mis sõidab näiteks Tonga kuningriigi lipu all. Selline suur 150 m klassi Ro-ro mahutab mehhaniseeritud jalaväepataljoni (1100+ liinimeetrit).

[strateegiline sõdur]

Ajakirjas "Sõjateadlane" ilmus hiljuti pikem käsitlus teemal "Meredessant kui tõenäoline oht Eestile" leheküljed 151-168.

https://www.kvak.ee/files/2020/01/Sojat ... 2019-1.pdf

[Kapten Trumm]

Tummine lugemine, ainult üks märkus:

Venemaa Föderatsiooni Lääne ühendatud strateegilisse väe juhatusse
kuulub Balti laevastik, mille tähtsamad baasid asuvad Peterburis ja
Baltiiskis. Viimase asukoht Läänemere keskosas suurendab seal paiknevate
üksuste tegevusvabadust. Eesti mereväe spetsialistid toovad selle esile
kui ohtliku aspekti julgeolekus võrreldes sajanditaguse olukorraga53. Kuigi
Venemaa Föderatsiooni merevägi on viimasel ajal läbi elanud nii tõuse kui
mõõnasid54, on Balti laevastik Läänemerel endiselt arvestatav jõud. Balti
riikide kaitse jõududel puuduvad vahendid, et mõjutada kuidagi selle tegevust
merel. Venemaa Föderatsiooni Balti laevastiku pealveelaevadest veerand
on dessant laevad (sh kaks ainsat Venemaa teenistuses olevat Pomornikklassi
hõljukit) ja piiratud mereületusvõimega dessantalused, mis suudavad
üheskoos ühe korraga kohale toimetada kuni kaks pataljoni. Põhjalaevastikus,
Vaikse ookeani ja Musta mere laevastikus on veel 17 iseseisva mereületamisvõimega
suurt dessantlaeva, mida võib vajaduse korral koondada
Läänemerre. Põhjalaevastiku dessantlaevad, mis suudavad kanda pardal veel
kahte pataljoni, jõuaksid Koola poolsaare baasidest Läänemerre isegi ökonoomse
käiguga (kiirus 12 sõlme55) vähem kui kümne päevaga.

Autoril on tähelepanu alt kõrvale jäänud nähtus nimega vene siseveeteed. Must, Kaspia, Läänemeri ja Valge meri on ju kanalite ja suurte jõgedega ühendatud!

Antud alus on pildistatud Sviri jõel (ühendab Laadogat Äänisjärvega). https://thumbs.dreamstime.com/z/cargo-v ... 004584.jpg
Kaspia nafta jõuab Peterburi lähedal asuvasse Kiristsi naftarafineerimistehasesse suurte tankeritega, uurige, kuidas.
Laevaehitustehas, kust tulevad need Buyan-klassi korvetid, asub Volga jõel.
Viimasel mereparaadil Peterburis osales vähemalt 1 alus (rohkem ei mäleta, võibolla ka oli), mis oli pärit Kaspia flotillist.
Ühesõnaga, ei tasu olla Kaliningradi keskne, kui vaja, siis ilmub neid aluseid välja ka Neeva jõe suudmest.
Mitte suuri, aga ohtlikke väiksemaid küll. Mitte juhuslikult pole need Buyanid väikse, alla 2 m süvisega.
Märksõnad on "Belomorkanal" ja "Volga-Balti kanal".
Ja neid veeteid NATO riigid ei kontrolli, erinevalt Taani, Bosporose ja Gibraltari väinadest.



Lisaks ma juhiks tähelepanu sellele vene raketishow-le, mis toimus Süürias - kus Kaspia mere flotilli alustelt lastud Kalibr-tiibraketid tabasid midagi Süürias. Neid kukkus teel alla rohkem kui Tomahawke, aga enamik jõudis 1500 km kaugusele. St et idanaabril on tehnoloogia tabada mingeid keskmise suurusega märke suhteliselt kaugel. Kui nad suudavad tabada mässuliste compounde Süürias, suudavad nad Mustalt merelt tabada ühte-teist siin. Või Laadoga järvelt, olles täielikult kaitstud meie mõjutamise eest. Lihtsalt pahatahtlik inimene peab helistama mobiiliga teatud kohta ja ütlema, et märk see ja see asub praegu seal.

[London Bridge]

Järjekordne näide, kui sõjaväelane hakkab enda teadmisi sõjaajaloost kiitma sellepärast, et ta on sõjaväelane, tuleb olla ettevaatlik, sest aru on saada, et sellise kiitmise taha peidab end ebakompetentus.

Mõte ei olnud ju päris see, imho. Akf. juhtis tähelepanu sellele, et mitte sõjaväetaust kui seline pole oluline, vaid käsitletava teema üldise konteksti tundmine. Vastasel juhul on labastesse konstuktsioonidesse, a la X ei läinud hästi, järelikult oli Y rumal admiral ning mina oleksin paremini teinud, langemine kerge tulema. Sõjaväeteemadel on sõjaväelastel loomulikult eelis selle konteksti hoomamisel, küll mitte ilmeksimatult ega ilmtingimata erapooletult. Kuidas see ühel akf. signatuuris oligi - opinion vs. informed opinion?

[Ott Laanemets]

Järjekordne näide, kui sõjaväelane hakkab enda teadmisi sõjaajaloost kiitma sellepärast, et ta on sõjaväelane, tuleb olla ettevaatlik, sest aru on saada, et sellise kiitmise taha peidab end ebakompetentus.

Nice try! Kallad sopaga patroneerivalt üle, väidad loll olevat ja siis kirjutad hoopis millestki muust – ajaloost, jättes teadjamehe mulje. Seda nimetatakse demagoogiaks! Teema ei olnud muide ajalugu. Kunagi varem juhtus siin samamoodi, kui URR’i postitus tõsteti kuhugi ajaloo teemasse, millest võis järeldada, et tõstja ei saanud päris täpselt aru, millest tegelikult jutt oli. Kui ’mereväelased ei tea merekaitsest midagi’ kõrvale jätta, siis oma postitusega tõendasid seda, mida ma algselt kirjutasin.

Aga kirjuta parem teemast ka – mis on see so what?, mida me kolmekümnendate teise poole sündmustest sõjaliselt peaks tuleviku jaoks kõrva taha panema?

Borja lubas ka mõned(või –kümned) lehed tagasi järgi mõelda ja kirjutada, milline see merekaitse siis välja peaks nägema?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Borja lubas ka mõned(või –kümned) lehed tagasi järgi mõelda ja kirjutada, milline see merekaitse siis välja peaks nägema?

Ei ole ma kuskil lubanud siin targutada a la "milline see merekaitse siis välja peaks nägema" - mulle esitati allolevad konkreetsed küsed ja neile ma lubasin vastata:

1. Milline on optimaalne kogus mereväelasi? Sellest saab tuletada, kui suur on üleproduktsioon.
2. Kui paljud olemasolevatest on tõsise rakenduseta? Ma pole nagu märganud, aga tean neid, kes töötavad kahe eest, tean täitmata ametikohti nii mereväes kui ka peastaabis ja välismaal, kuhu Eesti mereväelasi otsitakse, aga ei leita.
3. Milline oleks mereväelaste tõsine rakendus?
Kui esimese küsimuse vastus on "0", teise vastus "kõik" ja kolmanda vastus "kaevikus", on edasine arutelu mõttetu.

Etteulatuvalt aga - nii nagu (IMHO) too "merekaitse" ei olnud meile jõukohane 1930tel - nii ei ole ta seda ka täna.

..mis on see so what?, mida me kolmekümnendate teise poole sündmustest sõjaliselt peaks tuleviku jaoks kõrva taha panema?

Küsimus ei olnud just mulle aga vastata sellele on lihtne:
-- allveelaevade ostu õigustati kavatsusega koostöös soomlastega "lukustada" meie pealinnade joonel Soome laht - kus oma osa oleks olnud nii rannakaitsepatareidel, allveelaevadel ja mineerimisel
-- kavatsus oli idealistlik, sest ei arvestanud põrmugi sellega, et kui "pikne kärgatab", on igaüks vaid enda eest - no nagu see ka teatavasti juhtus
-- misläbi allveelaevadele kulutatud hiigelsumma osutus(ki) raisatuks
-- sama summa, kulutatuna maaväe ümberrelvastamisele, oleks idaagressori ilmselt oluliselt mõtlikumaks muutnud - aga võibolla ka kallutanud tollase autoritaarse EW valitsuse vastupanuotsuse kasuks(-kapituleerumise asemel)
-- sest maaväe tehniline nõrkus tollase Punaarmeega võrrelduna (pluss punaarmee arvuline ülekaal nagunii) võiski kallutada tollased EW autoritaarsed juhid (Päts & Laidoner) kapitulatsioonile

Ainult loll ei märka neid lihtsaid seoseid - mida võiks(ki) "tuleviku jaoks kõrva taha panna".......

[toomas tyrk]

Järjekordne näide, kui sõjaväelane hakkab enda teadmisi sõjaajaloost kiitma sellepärast, et ta on sõjaväelane, tuleb olla ettevaatlik, sest aru on saada, et sellise kiitmise taha peidab end ebakompetentus.

Nice try! Kallad sopaga patroneerivalt üle, väidad loll olevat ja siis kirjutad hoopis millestki muust – ajaloost, jättes teadjamehe mulje. Seda nimetatakse demagoogiaks! Teema ei olnud muide ajalugu. Kunagi varem juhtus siin samamoodi, kui URR’i postitus tõsteti kuhugi ajaloo teemasse, millest võis järeldada, et tõstja ei saanud päris täpselt aru, millest tegelikult jutt oli. Kui ’mereväelased ei tea merekaitsest midagi’ kõrvale jätta, siis oma postitusega tõendasid seda, mida ma algselt kirjutasin.

Aga kirjuta parem teemast ka – mis on see so what?, mida me kolmekümnendate teise poole sündmustest sõjaliselt peaks tuleviku jaoks kõrva taha panema?

Algne post ka, mida kritiseeriti:

Ajaloole võib igaüks oma hinnangu anda, ja seepärast ongi selline sõjaajalugu väärtuslikum, mis on kirjutatud sõjaväelaste poolt (endised, praegused ohvitserid). Fakte võib igaüks arhiivist (või ka Wikipediast) välja tuua, aga küsimusele ’miks midagi juhtus’ vastamine nõuab sisulisemat arusaama, mida akadeemilistel ja hobiajaloolistel tavapäraselt napib. Kõigele lisaks, ajaloo kasutamine poliitvankri ees ei ole hea maitse.

Ehk et hinnanguid 1930ndate lõpu otsustele on erinevaid. Võib vaadata kaht allveelaeva silotornis, või võib vaadata ka suuremat plaani, milleni kahjuks ei jõutud. Siinse teema kontekstis ja lisaks eelöeldule võib lisada, et:

1. riigikaitse moderniseerimisega jäädi hiljaks – mingit ajaloo lõppu pole olemas
2. kolmekümnendate lõpus oli sõjaline riigikaitse merekaitse poole kreenis, 2MS alguseks oli see Soome abil ehk ainus lahingvõimeline osa.

Viimasest edasi – ka tänapäeval on sõjaline riigikaitse kreenis, seekord siis maaväe poole. Ei ühele ega teisele poole kreenis laev ei vii paraku sihile!

St et vastatud postitus on paraku ajalooteemaline. Vihjega, et ega teised ikka eriti matsu ei jaga. Ja ei maksa pahandada, kui selle peal öeldaks, et kas ise ikka jagad...

Kolmekümnendate sündmustest tooks ma välja paar olulise aspekti, mida peaks kõrvataha panema.

1. Ka tolleaegne kaitseplaneerimine eeldas, et Eesti ei sõdi üksi. Sõdima hakatakse mingi suurema konflikti raames.
2. Relvastust osteti arvestusega, et suur osa moonast (allveelaevade puhul näiteks torpeedod ja miinid) saadakse hiljem juba konflikti eel või käigus liitlaste käest. (sama puutus muuseas ka näiteks uute õhutõrjerelvade laskemoona. Osteti koos minimaalse väljaõppeks vajaliku varuga.)
3. Sellest hoolimata ei suudetud kõiki võimelünki täita.

Jutt, et riigikaitse moderniseerimisega jäädi hiljaks paraku ei päde. Kas 1928. aastal alustada oli liiga hilja?

[Ott Laanemets]

Ka tolleaegne kaitseplaneerimine eeldas, et Eesti ei sõdi üksi. Sõdima hakatakse mingi suurema konflikti raames.
2. Relvastust osteti arvestusega, et suur osa moonast (allveelaevade puhul näiteks torpeedod ja miinid) saadakse hiljem juba konflikti eel või käigus liitlaste käest. (sama puutus muuseas ka näiteks uute õhutõrjerelvade laskemoona. Osteti koos minimaalse väljaõppeks vajaliku varuga.)
3. Sellest hoolimata ei suudetud kõiki võimelünki täita.

Jah, see on tõenäoliselt õige. Ei ole ajaloolane ja se’s osas usaldan neid väheseid, kes seda teemat uurida ja kirjutada on võtnud. See, mida küsisin ja miks ütlesin, et küsimus ei ole ajaloos, on kõige selle sõjaline so what? Mida me sellest õppisime ja kuidas seda tulevikus arvestame?

Etteulatuvalt aga - nii nagu (IMHO) too "merekaitse" ei olnud meile jõukohane 1930tel - nii ei ole ta seda ka täna.

Hea küll, aga mida siis teha? Ignoreerime edasi ja loodame, et äkki läheb üle? Loodame taaskord Valgele Laevale? Ütleme, et probleemi polegi?

[URR]

Kuidas see Porkkala positsioon "pidama" saada, on teoreetiliselt (ja WWII ajal praktiliselt) ju järgi proovitud.

Selle "joone" sügavuseks oli lõpuks kogu Soome lahe pikkus miinide, võrkude, lennukite ja laevadega. Pidama siiski saadi. See, et mõni nõukogude allveelaev vahel välja pääses, ei takistanud eriti Sakslaste operatsioone Läänemerel. Veel 1945. aasta jaanuarist maini suudeti edukalt läbi viia operatsioon Hannibal, kus kaotati küll 161 laeva, aga evakueeriti 1150000-1250000 sõjaväelast ja tsiviilisikut.

[URR]

Kergejalaväelase moodi meresõda pidades tulevadki vead sisse, sest keskkond on niivõrd erinev.

Kas ikka on?
Jäädes vastasele alla arvukuselt, tulejõult ja nägemisulatuses, tuleb merel rakendada enamvähem samasid põhimõtteid: 1. tegevuse varjatus, ootamatus
2. kontsentratsiooni saavutamine vaid rünnaku hetkeks, seejärel kiire lahti rebimine ja hajumine 3. keskendumine kohtadele (sobiv maastik), kus vastane ei suuda oma ülekaalu ja tugevusi maksma panna. 4. mobiilsus viisidel ja kohas, kus vastasel on raske järgneda.

„Maastik“ on meresõja kontekstis pisut veider väljend, aga las ta olla.
Kuna merd ei saa hõivata, vaid ainult kasutada või selle kasutamist takistada ja kõik mereoperatsioonid on ajas piiratud, piisab sellest, et vastane ei saa operatsiooni läbiviimist teatud ajal ja kohas takistada. Seda nimetatakse mereala valdamiseks (sea control; sakslased valdasid Läänemerd pea kogu teise maailmasõja vältel). Mereala valdamise saavutamiseks on mitmeid võimalusi. Parim neist on vastase laevastiku hävitamine, aga see on pahatihti liiga kulukas just sellepärast, et ta võib oma „urgu“ peitu pugeda ja üritada võidelda talle sobival „maastikul“. Siis kasutatakse muid meetodeid. Ohtlikust piirkonnast võib lihtsalt ringiga mööda sõita, tegutseda väljaspool vastase tegutsemisulatust. Vastase saab mingisse merealasse sulgeda: kontrollida mingit positsiooni, kust vastast läbi ei lasta ja siis saab selle taga vabalt tegutseda. (Jälle see sama teise maailmasõja näide.) Kui ohtlikku piirkonda vältida ja vastast sealt eemale hoida ei saa, tuleb sinna operatsiooni ajaks koondada piisavalt tugevad jõud vastase eemale tõrjumiseks. Selle meetodi lisaboonus on, et nii kulutatakse (eeldatavalt nõrgema) vastase jõud vähehaaval ära. Kõige klassikalisem lahendus on konvoid ja nende kaitsmine.

Olukorras, kus VF laevastik on suuteline tulistama Kaspia merelt sihtmärke Süürias, on kahtlane, kas meid selles (vähemalt manu vs manu) olukorras edu saadaks.

Kuigi nimi on Kalibr, ei olnud need laevavastased raketid. Selleks, et laevavastase raketiga sihtmärki tabada, tuleb see kõigepealt leida ja tuvastada ning selleks hetkeks kui rakett ise aktiivselt või passiivselt otsima hakkab, peab sihtmärgi uus asukoht vähemalt enam-vähem teada olema. See tähendab, et keegi peab olema piisavalt lähedal tuld juhtimas ja selle kellegagi tulebki tegeleda.

Päris vargseid suuri laevu meie käeulatuses pole - Visby'd, Haminad ja asjad on siiski vaid vähendatud peegelduspinnaga, mitte vargsed alused. 100 m aluse peegelduspind on sadade ruutmeetrite suurune - sellist siravat asja kuskile naljalt ei peida.

Visbydele pannakse eraldi radarreflektorid peale, et laevakokkupõrkeid vältida.

[URR]

Oskab keegi tuua maksumuse võrdluse:
(Laevastiku) rakettindus vs. korralik kolmas brigaad (sh. K9-d)?

Laev (korvett) 200-350 mln (https://en.wikipedia.org/wiki/Pohjanmaa-class_corvette https://en.wikipedia.org/wiki/Visby-class_corvette)
Üks kergjalaväepataljon 250 mln (https://issuu.com/sodur/docs/sodur_0519)

Kehvema varustus, halvema relvastuse, väiksemate varude, 10-20 aastat vana varustus jne puhul võib 100 (+/-) mln maha lahutada.

Seda arvutuskäiku peab pisut täpsustama. Oletame, et kergejalaväepataljoni varustus maksab 250 miljonit (ma ei tea, kus see arv saadi, aga pole ka põhjust kahelda). Erilisse kärpimise võimalusse ma ei usu, sest meil on kombeks selliste arutluste ja arvutuste puhul minimaalset võimalikku või natuke veel väiksemat summat näidata. Sinna juurde peaks arvestama ka ülalpidamiskulud. See kehtib ka laevade kohta, aga pataljonis on inimesi rohkem ja inimesed on kallid. Olen kuulnud, et ajateenijatest koosneva tankipataljoni omamine maksab 10 miljonit aastas.
Ma saan aru, et Pohjanmaa klassi laeva „tükihind“ on tuletatud projekti kogumaksumusest. Aga see sisaldab kõike kontseptsioonist ja projekteerimisest eritellimusel kerede ja turult ostetud relvasüsteemide kokku panemiseni. Eritellimisel ja nullist tehtud asjad ongi kallid (samal põhjusel oleks ka „trummipaadid“ kallimad kui autor eeldab). Hiina Houbei klassi tükihinnaks arvestatakse kuni 50 miljonit dollarit, Taivani Kuang Hua VI umbes 10 miljonit dollarit. (allikas NATO Defense College Publication No 7 "The Alliance Five Years after Crimea: Implementing the Wales Summit Pledges" lk 37)

Kaldun siiski arvama, et kolmas brigaad Suur-Tallinna piirkonnas (Jägala-Ämari-Paldiski) on mõistlikum ja reaalsem (maakaitse baasil?), kui tänasest rohkem võimekust merel.

See küsimus ongi selle foorumi sisu ja konsensust veel ei paista. Kaldun siiski arvama, et brigaadist on merel sama vähe kasu kui korvetist maa peal.

[Leo]

Ma olen oma valge käekesega katsunud SKJ rannikukaitsepataljoni diplomaadikohvri suurust kantavat radarit, millega reaalajas Soome lõunarannikult jälgiti Eesti põhjarannikul Narva maanteel liikuvaid autosid, kusjuures oli võimalik eristada sõiduautosid veokitest ja röögatuse kaugusel seisis Hamina klassi laev oma rakettidega, mis vajadusel sinna Eesti rannikule ka ulatanuks. Kui sellise kastiga suudeti näidata pilti u 100 km kaugusele, siis pakun, et laevade peal olevad seadmed on oluliselt äkilisemad, nii et sellele hüpoteetilisele 25-30 km radari nägemisulatusele kirjutage ikka rahulikult 1 ette või 0 sappa. Kui on meeles, siis küsin üle, võibolla isegi vastavad, kuid jutt on ikka sadadest kilomeetritest. Lisaks muidugi need hüdrofonid jne, millega on teoreetiliselt võimalik piisavalt hea heliarhiivi puhul kindlaks teha, kas akf gorilla suvatseb territoriaalvetes ujuda krooli või hoopis konna