Kapten Trumm kirjutas:
Minu silmis on lahendus enamvähem OK - rakett-laevatõrjet on meil palju rohkem vaja kui laevu.
Siin lauses on teatavasti vastuolu, mida siin juba lugematuid kordi seletet. Umbes nagu sõna ’randumissild’. Või adrameestele: tahad oma majale punast kivikatust, aga vundamenti, seinu ja sarikaid ei taha, või pead neid vähemtähtsaiks. Väljast vaadates võivad murule laotud katusekivid isegi ilusad olla, aga katus see pole.
Samas peegeldab Trumm reaalsust. Eelmine valitsus otsustas osta rannakaitse rakette ja miine (me küll ei tea veel, mida praegune valitsus se’st arvab), aga kuidas neid kasutada, seda ei otsustatud. Ilma laevadeta on need ju toredad asjad paraadil veeretada. Ja natuke utreerides saab Miinisadama kaiääre ka ehk mineeritud, aga see on ka kõik.
Neile, kes nüüd tahaks kohe öelda, et ’PPA-l on laevad’ ja ’politsei teeb mereseiret’ niipalju, et siis ei peaks neid miine ja rakette mitte kaitseväele, vaid politseile ostma. Politsei teenistusrelvadele lisanduvad teenistusmeremiin ja teenistuslaevatõrjerakett. Ka ’sise- ja merekaitseministeerium’ oleks meie väikesele ja rahuarmastavele innovatsiooniriigile tehtav, aga liitlastes vähendavad kõik sellised sõnumid ilmselgelt apetiiti meiesugustega üldse tegemist teha.
Kriku kirjutas:
Visioneerimine ja planeerimine on siiski erinevad asjad. Visioone võib teha ka Eesti kosmosevägede jaoks.
Vabandan kui neist sõnadest valesti aru sain või tõlgendasin, aga see kõlab umbes samamoodi kui ’visioon ilma ressursita on hallutsinatsioon’ inimeste suust, kelle ainus mantra on ’meil pole raha’. Visioone pole merekaitse kohta näinud, ega ka riigikaitse kohta laiemalt. Ja see on meil fundametnaalseks probleemiks. Mille alusel riigikaitset arendatakse? Vanasti öeldi, et aluseks on ohuhinnang....eilsetel faktidel põhinev tänane hinnang, mis kehtib....kui kaua? Uue võime FOC-ini läheb ca 10 aastat ja võimekandja elukaare lõpuni ca 30-40 aastat. Siis on öeldud, et see ongi kunst. Mind väga subjektiivselt häirib selline defetism, sest kõikides sõjakoolides on seni pähe taotud agressiivsust ja proaktiivsust!
See, mida mõned üksikud mereväelased seni on teinud, on teoretiseerimine. Ja sedagi vaid Eesti olukorra üldisesse merelisse paradigmasse sobitamisega, Eestile vajaliku sõjandusteooriani pole veel jõutud. Kui ühes servas on algus ja teises planeerimine (nii võime- kui operatiivplaneerimine), on sammud umbes sellised:
1. Sõjaajalugu
2. Sõjaline mõte
3. Sõjandusteooria
4. Doktriin, strateegia
5. Plaan
Mõned segavad sisse ka tänapäevase ja homse tehnoloogia, aga sellele keskendudes on lihtne rappa jõuda, nagu A2AD ja hübriid- seda ilmekalt näitavad. Raha on muidugi ka oluline (vt jõukohane riigikaitse), aga lisaks sellele peab olema ka teadmine mida soovitakse (mitte mida selle eest saab).
Sõjanduse ja riigikaitse puhul ei paista lollus tavaliselt välja, sest sõdu juhtub õnneks harva, aga kui võrrelda ’tehtud-tehtud’ lähenemise ihalust näit meditsiiniga, saame üsna troostitu pildi: miks tegelevad arstid arstiteadusega, ravigu parem inimesi. Kui koroonakriis on selgelt välja toonud teadmistepõhise lähenemise möödapääsmatuse, siis ma loodan, et riigikaitses samale järeldusele jõudmiseks ei tule sõda ootama jääda.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
kellel on väikelaeva juhtimise õigus ja on tormisel merel isegi oksendanud.