URR kirjutas:
strateegiline sõdur kirjutas:
1. Minu mälu mööda oli mereväe taasloomine 1.juulil 1993. See on üle ühe inimpõlve tagasi. Kas endiselt oleme faasis, et üksikud mereväelased tegelevad juhuslikku laadi teoretiseerimisega? Üks lehekülg teksti päevas on keskmisele kirjanikule täitsa jõukohane. Kas ei tuleks mõni rahvakirjanik palgale võtta, saaks kirjatöö valmis? Võib ju proovida?
Kui ma 1998. aastal mereväkke aega teenima läksin, oli mereväe staabiülem endine reisilaeva kapten ja taksojuht. Miinilaevade divisjoni ülem oli tsiviilmeremees. Baasiülem oli miilits. Kahjuks ei mäleta, mis taustaga oli mereväe ülem, aga ülejäänud kaader oli enamasti sama kummaline. Haritud ohvitseride koolitamine ja nende aju kasvamine võttis aega. Kuigi plane tehti (ja jäeti riiulile) juba palju varem, on tõeline analüüs pigem viimase 10 aasta teema. Tuleb ka arvestada,et mereväelasi on väga vähe. Analüüs toimub, aga selle tulemusi ei avaldata “Sõduris” või “Kaitse Kodus”, pole see foorum.
Jah, viidatuga nõus. Mõned ajad tagasi sai mõtiskletud selle üle, et mis määrab organisatsiooni edukuse. Lihtsakoelise mõtte-eksperimendi ulatuseks oli kolm väeliiki – maa-, mere- ja õhuvägi. Kõige muu kõrval jõudsin samale tõdemusele – organisatsioonikultuur (väärtuste, normide, hoiakute ja põhimõtete kogum) on neis kolmes aja jooksul olnud üpris erinev. Viisi, kuidas ühes või teises kohas midagi tehakse, selle kujundavad aja jooksul inimesed. Seda kõike saab mõõta ja uurida. Ma seda teinud ei ole, seega siinkohal veendunult oletan, et mis tulemused oleksid põhjalikumal uurimisel välja koorunud. Üldiselt nõus Sinu tooduga, mereväe tänast staatust ja saatust on tugevalt mõjutanud 90ndate valikud personalipoliitikas. Nii mõnedki halvad tavad ja tänaseni edasikandunud kehvad tulemused said alguse soovimatusest ridu puhastada.
URR kirjutas:
strateegiline sõdur kirjutas:
3. Üks 21. sajandi tunnusjooni olevat „kohesus“. Sel ilmingul on olnud oma mõju teoretiseerimise tsüklile. Kohesus oma par excellence kujul mereväe osas sai ilmsiks viimasel sügisel, kui nägime kuis riigikaitse-eelarve vaidluste käigus tõmmati kübarast välja laevatõrje ja meremiinid. Nii näemegi, et nahkses tugitoolis piipu popsides teooriast kõnelda pole enam kellelgi ammu aega. Sellega võib arvestada ilmselt edaspidigi.
Ma ei ole „kohesuse“ mõistega kokku puutunud. Guugeldasin ja pole kindel, kas sain õigesti aru. Mõttekäik (eeldusel, et ma sain õigesti aru) on igatahes intrigeeriv ning väga aja- ja asjakohane. Nii siin foorumis kui ka strateegilisel tasemel kiputakse tõesti vahel kübarast igasuguseid asju välja tõmbama.
„Kohesuse“ mõiste laenasin saksa filosoofia uue laine ühelt huvitavamalt autorilt Richard David Prechtilt. Kui googeldasid, siis loodetavasti ikka saksa keeles. Kuid vaevalt see „kohesus“ tema originaalne mõte on, sest teine 21. sajandit iseloomustav tunnusjoon on elamine „lõika ja kleebi“ kultuuris. Lõika ja kleebi mõttest rääkis 2004. aastal juba Lawrence Lessing, USA õigusteadlane ja autoriõiguste teemal kirjutav arvaja.
Mõistet „kohesust“ defineerib Precht järgmiselt: „Klient tahab kõike ja nimelt otsekohe. Ta on laisk ja läbematu.“ Umbes niisama mõttelaisk ja kärsitu kui üle ilma kõige kuulsam Donald. 140 tähemärgi sisse – mis tõsi küll, tõusis vahepeal 280 märgini –, mahub kogu maailm. Lõpuks visati Donald, ja just ei millegi muu kui just mõttelaiskuse ning kõige sellest tuleneva pärast, säutslast välja. Mujalt samuti. Vist isegi visatakse ajaloost välja. Siit teemaviide igaleühele edasimõtlemiseks #tühistamiskultuur ja #vaenukõne ning kust need piirid jooksvad. Siin on põhjust sügavamalt mitme nurga pealt mõelda.
Teooriast ja teoretiseerimisest veel üks mõte.
Teoorias on kommunism hea asi, kui eranditult kõik katsed seda praktikasse rakendada on andnud kohutava tulemuse. Seega näidet kasutades, siis äkki ei ole viga mitte rakendamises, et oleks kuidagi halvasti rakendatud, vaid juurprobleem on teoorias. Teooria oli ja on läbinisti vale. Kuid kuidas see mereväega seondub?
Mereväel on valmis saanud mitu teooriat millele viitad (mõned vähem tähelepanu saanud olla tegelikult veel). Otsustajad pole senini tahtnud midagi otsustada nende alusel. Nii võib küsida, et äkki on valmis saadud teooria, mis teoorias tundub küll õige, kuid on sobimatu meie praktilistele oludele ning otsustajad, õppinuna eelnevas näites toodust, targu hoiduvad vale teooria rakendamisest? See on üks seletus. Tunnistan, et küllaltki uperpallitav. Teine seletus, pisut maisem, on ka.
Nii nagu majandusteoorias üritati turgu pikalt seletada läbi ratsionaalsuse paradigma, mõisteti viimaks, et vähemalt sama oluline on asju seletada läbi inimese emotsionaalse käitumise. Rohkem on seda teemat käsitlenud nobelist Kahneman. Tema mõtteid maksab uurida. Omal kombel valas ta teooriasse juba üle pool sajandit tagasi ühe täna kõlanud mõtte hommikustest sõdurijuttudest kaitseväe juhataja ja ühe asjaliku sõduri vahel. Sõdur küsis, et mis on kindrali ametikohal kõige raskem. Kindral mõtles hetke ning arvas, et mida kõrgemal oled seda raskem on valida ratsionaalse eesmärgi ja inimeste soovide ning lootuste vahel. Umbes nii see dialoog kõlas. See sama oli nobelist Kahnemani üks oluline järeldus kui ta uuris majandusteooriat ning otsuste langetamise protsessi. Inimesed ei ole ratsionaalsed. Otsused ei saa olla alati täiuslikult ratsionaalsed. Mulle tundub, et seda tahku tasuks valminud mereteooria põhjal otsuste ootamisel tähele panna.
Tuues sisse sedasorti diskursuse muutub palju mõistetavamaks, miks teoorias väljapakutud häid asju pole tahtmist kellelgi praktikasse rakendada ja kui rakendatakse, on tulemus mitme otsustaja jaoks vastuvõetamatu. Merevägi vaatab asju oma komandosillalt. Peabki vaatama, kuid vahel võib proovida vaadata asju näiteks siseministri sillalt. Perspektiiv muutub kohe avaramaks.
Kolmandast seletuses – raha rakursist vaadatuna – olen eelnevalt juba pikalt kirjutanud.
Üks asi millega ma muidugi ei nõustu, on väide, et raha ei ole. Raha oli kaitse-eelarves näiteks lõppenud aastal üle 600 miljoni. Seda on rohkem kui mõistust või oskust antut viimseni sendini targalt ära kasutada. Raha on mõistusest umbes 5% rohkem. Seda võib väljendada teisel - ülal viidatud viisil - emotsioone on ratsionaalsusest rohkem. Kuid võibolla on mõtte- ja niisama laiskust hoopis rohkem. See pole nüüd muidugi veel katastroof, kuid mõtteainest on. Kasvõi mereväe tuleviku koha pealt.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
