Merevägi ja rannakaitse

[Ott Laanemets]

Nõukaaegse õhutõrje näide ajateenijate kasulikkusest pole ehk enam pädev – inglise vibukütid olid ka lihtsad talumehed vms. On selge, et professionaalsed sõjaväelased tahaksid ajateenijad tehnikast nii kaugel kui võimalik hoida. Mereväe näitel – 11-kuise ajateenistuse jooksul on keskmiselt võimalik too ajateenija muuta ohutuks nii enda, kaasteenijate kui laeva/tehnoloogia suhtes. Mõned suudetakse ka sõjalist ’lisandväärtust’ looma panna, aga mõned jäävad ka 12 kuu lõpuks iseendale ja teistele ohtlikeks.

Pigem võiks vaadata Norra ja Soome poole – kuidas seal moodsaid süsteeme ajateenijatega käitatakse. Too K9 on selline ’lihtsam’ seade. Aga nagu URR kirjutas, kasutamine võib ju lihtne olla, aga hooldus ja remont enam mitte. CV90 on hea näide, mida tänane maavägi on kasutusele võtmas. Kui ’sõjaväelise juhtimise bakalaureuse’ inimkesksest käsust masin enam käima ei lähe, on vaja insenere! Ehk siis tehnoloogia kasutuselevõtt teeb ka inimesed kallimaks.

Lisaks veel niipalju, et ajateenija ei ole odavam kui tegevväelane. Selliseid inimkatseid sarnaste põhjendustega on ka meie mereväes tehtud. Ehk et kui hoida kokku personali eelarverealt ja suurendada ajateenijate arvu tegevväelaste arvelt, pead tõstma teisest otsast hoolduse ja remondi eelarverida, et tehnoloogia töökorras püsiks. Ameerikalik mehitus meid siinjuures ei aita, sest meil lihtsalt pole nii palju inimesi. Laiem probleem kogu Läänes on sõjapidamisest huvitatud rahvastiku osa vähesus/vähenemine, mis peaks hakkama mõjutama tänaseid pika vinnaga valikuid riigi tasandil.

[Kriku]

Nõukaaegse õhutõrje näide ajateenijate kasulikkusest pole ehk enam pädev – inglise vibukütid olid ka lihtsad talumehed vms.

Longbowman'e treeniti väiksest peale ning see tõi kaasa nende luustiku silmatorkava deformeerumise kiire kasvu perioodil. Nende matuseid on uuritud.

Ammukütid olid ka elukutselised. Kuna ambu peeti kohutavaks ja ebainimlikuks relvaks, mille ilmumine on kindel märk maailmalõpu lähedusest, neid tihtipeale vangi ei võetud.

Vabandust teemavälise pärast, aga ei saanud teisiti.

[alari]

Mitte kõik USA armeest palka saavad kaadri (all)ohvitserid pole seal meie mõistes traditsioonilise sõjalise haridusega (taoline kõrvalharu võimalus on ka meil, vahepeal oli sellele lausa KSK tugi taga). Samade Patriotide ohvitserikohtade pealt leiab hoopis sagedamini mõne kolledži lõpetanud (või seal käiva) 20ndates jumbu, kes läbis miskid aastased kiirkursused ja otsustas natuke kolledži või iseseisva elu jaoks raha teenida. Meie meedias ilmus hiljuti ühe siin olnud USA jalaväekompanii ülema teemaline lookene, kust sain teada, et polegi traditsioonilises sõjakoolis käinu.

Minu teada enamik usa ohvitsere pole traditsioonilises sõjakoolis käinud, vaid läbinud mingi kursuse. Näiteks usa armees on 90 tuhat ohvitseri ja iga aasta lõpetab West pointi ca 1000 ohvitseri. Kui võtta, et keskmiselt teenib usa ohvitser 15a, siis iga aasta on vaja 6000 ohvitseri - 5000 peab tulema väljastpoolt sõjakooli.
Usa mariinidel minu teada mingit traditsioonilist sõjakooli ei olegi

[Health]

Minu teada tulevad mariinid samast ülikoolist kui teised mereväelased, vähemalt bakalaureuse tasemel.

Aga jah, eks ameeriklastel on ohvitseride jaoks sutsu teine süsteem.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Minu teada tulevad mariinid samast ülikoolist kui teised mereväelased, vähemalt bakalaureuse tasemel.

Õige ta on - nagu maavägilased tulevad USAs West Pointist ja õhuvägilased Colorado Springsist, tulevad merevägilased Annapolisest.. ja nood merevägilased, kes tahvad mariinideks saada, lähvad peale mereväeakadeemiat veel miskile umbes aastasele mariinide kursusele.

Ja (nagu ka eespool öeldud), suurem osa USA kaadriohvitsere ei tulegi neist kolmest väeliigipõhisest akadeemiast, vaid hoopis tsiviilülikoolidest tulevad - läbi üleriigilise ROTC-programmi siis (Reserve Officers Training Corps).. et teevad lepingu ja võtavad kohustuse mingi aeg sõjaväes teenida, läbivad ülikooli ajal (või kohe peale seda) ohvitseri ettevalmistuprogrammi ning saavad ülikooli õppemaksust priiks..

[Kapten Trumm]

Küsimus on ilmselt selles, et kaadriakadeemiate värvatav seltskond (kes on valmis aastaid õppima ja elu relvajõududele pühendama) pole piisav USA vajadusi arvestades. Ja see ROTC seltskond käib ka kuumades kohtades (asi, mis meil on enamvähem välistatud, vähemalt riviohvitseri kohapeal, CIMIC, staap ja meditsiin on teine teema).

Aga mis nüüd selle jutu iva oleks. Iva on selles, et kui õpe on piisavalt läbimõeldud ja lihtsaks tehtud (need lõputud FM-tähisega asjad nt), siis tundub, et õpetada saab suht lühidalt. Ja see on ajateenistuse/reservi süsteemile tegelikult hea uudis. Küsimus ilmselt jääb teenistuse pikkusest. USA puhul paneb mind ikka ja jälle hämmastama see käsiraamatute (FM) mass, mis neil on - tekkis küsimus Javelini kohta, otsi see netist, tekkis küsimus, mitu inimest on vaja Patrioti käitamiseks - jällegi vastuse leiad FM-st.

Kui jutt on 15 m pikkuse aluse käsitsemise õppes, siis suurusjärgus 6 kuud on see õpetatav. Lihtsalt tuleb üle vaadata, mida selle 6 kuuga teha. Võibolla pole seal vaja 3 kuulist baasõpet, vaid teeme kuuajalise. Keskendume mere- ja relvastuse asjadele ja drillime-harjutame neid oksendamiseni. Ostame paate veits rohkem ja mõned kindlasti sõidame puruks kah.

Taolise aluse (pikkus kuni 24 m) kipperi paberid antakse täna Eestis umbes kuuajalise õhtuse kursusega ja Veeteede ameti arvates on see OK. Meresõjaks ilmselt mitte, aga noh see pole kosmoseteadus. Minu jaoks oli see lihtne teha (on praktika juba olemas). MeV tegelased käivad ka ise sellel kursusel (need, kes nende RIB tuukripaatidega sõidavad).

[A4]

Küsimus on ilmselt selles, et kaadriakadeemiate värvatav seltskond (kes on valmis aastaid õppima ja elu relvajõududele pühendama) pole piisav USA vajadusi arvestades. Ja see ROTC seltskond käib ka kuumades kohtades (asi, mis meil on enamvähem välistatud, vähemalt riviohvitseri kohapeal, CIMIC, staap ja meditsiin on teine teema).
.

Kisub OT-ks, kuid selguse huvides tuleks ära märkida, et USA nn ROTC-süsteem pole iseenesest mingi „säästusüsteem“ aukude lappimiseks, erialaohvitseride tootmiseks või „kaadriakadeemiate“ õppurite vähesuse korvamiseks. Vaid see ongi USA-s normaalne, tänaseks enam kui 100-aastane süsteem, kustkaudu tuleb teenistusse valdav osa enamike USA väeliikide (noorem)ohvitseridest.

Ei ole suurt sisulist vahet sellel, kuidas kulgeb pärast ülikooli lõpetamist West Pointi vs ROTC-ga tsiviilülikoolist tulnud ohvitseri karjäär, milliseid ülesandeid ja vastutust talle antakse jne. Ei ole minu teada ka erilist vahet sellel, kui kaua peab kohustuslikus korras tegevteenistuses püsima West Pointi vs ROTC-st tulnud ohvitser – mõlemal minu mäletamist mööda 5 aastat + reservteenistuskohustus pärast seda. Lihtsalt ühed ohvitserid tulevad West Pointist ja teiste väeliikide „kaadriakadeemiates“, suurem osa aga ROTC kaudu tsiviilülikoolidest. Ei ROTC-s ega kaadriakadeemiates õppimise aeg ei lähe ka kirja tegevteenistusstaažina. Kummagi süsteemi kaudu armeesse sisenenud noor ohvitser ei saa kohe pärast lõpetamist endale kätte rühma vm allüksust, vaid peab seejärel läbima veel täiendavaid (ja identseid) ohvitseride ja erialakursusi.

Igasugustele nn eriala-vorstidele (meedikud, juristid, tehnikud jms) on võimalus süsteemi siseneda ja ohvitseriks saada ka lühiajaliste kursuste kaudu.

On tõsi, et mida kõrgem auaste, sedavähem on vanemohvitseride ja kindralite seas ROTC-ohvitsere, kuid iseenesest pole ROTC-kaudu sisenenud ohvitserid harulduseks ei kindralkonnas ega ka staabiülemate komitee esimeeste seas.

Kui tuua mingeid paralleele Eestiga, siis oleks West Point justkui Kaitseväe Akadeemia 3-aastane põhikursus ning ROTC see 1-aastane nn nooremohvitseri kursus, milliseid 2010. aastate algupoolel KVÜÕA vist kolm tükki korraldas neile, kel kõrgharidus juba kuskilt mujalt omandatud. Aeg, mis mõlemal kursusel jäi n-ö puht-sõjaliste ainete omandamiseks, oli olemuselt võrdne, nagu (vähemalt teoreetiliselt) ka kogu edasine karjäär Kaitseväes.

[Kapten Trumm]

Küsimus on ikka selles, et USA ei suuda traditsiooniliste sõjakoolide kaudu lihtsalt värvata piisavalt neid, kes on valmis oma elu sõjaväega siduma (sest neil mingeid tsiviilalasid sealt ju ei tule). ROTC süsteem võimaldab inimesele rohkem vabadusi ja vaesematest peredest pärit noortele on see pilet suurde ellu (kes nt muidu kolledžisse ei saaks majanduslikel põhjustel minna). Klassikalisse sõjakooli lähevad need, kel on see elu kutsumus, kes on põlvkondade kaupa olnud sõjaväelased jne. ROTC-iga on valikuvabadus - võid oma kohustuslikud aastad ära teenida ja siis tsiviili minna või kui meeldib, siis armeesse jäädagi.

Ega see meil ka väga erine ju, SA rühmaülemad ja KÜA-d ja KTO-d tulevad meil ikkagi ajateenistusest, kaadrit ei jagu ka meil kõikjale (KÜ-st/KV-st allapoole). Ja õige ongi.

ROTC pole päris sama asi, mis KSK-s oli, algkursus toimub seal teatud (mitte kõigi) tsiviilülikoolide valikainekursustena muu õppetööga koos ja edasijõudnute kursus ehk teine osa toimub suvisel vaheajal. Meil toimus ikka konkreetselt aasta aega õppetööd KSK-s.

[A4]

Küsimus on ikka selles, et USA ei suuda traditsiooniliste sõjakoolide kaudu lihtsalt värvata piisavalt neid, kes on valmis oma elu sõjaväega siduma (sest neil mingeid tsiviilalasid sealt ju ei tule). ROTC süsteem võimaldab inimesele rohkem vabadusi ja vaesematest peredest pärit noortele on see pilet suurde ellu (kes nt muidu kolledžisse ei saaks majanduslikel põhjustel minna). Klassikalisse sõjakooli lähevad need, kel on see elu kutsumus, kes on põlvkondade kaupa olnud sõjaväelased jne. ROTC-iga on valikuvabadus - võid oma kohustuslikud aastad ära teenida ja siis tsiviili minna või kui meeldib, siis armeesse jäädagi.

Enamus nendest väidetest ja järeldustest ei vasta päris tõele. USA „traditsioonilistesse sõjakoolidesse“ on üldiselt väga suur tunglemine ja konkurents. Keskeltläbi on kõikidesse väeliikide „kaadriakadeemiatesse“ konkurents 10 inimest ühele kohale, mille põhjal julgen pakkuda, et kui USA sooviks läbi kaadriakadeemiate senisest rohkem ohvitsere saada, siis inimeste puuduse taha asi ei jää. Võrdluseks – meie KVA-sse on konkurents üldjuhul vist 2-3 inimest ühele kohale.

Teiseks ei ole West Point jt kaadriakadeemiad mingi ühe otsa pilet, kust saadava haridusega pole tsiviilelus suurt midagi peale hakata. Esiteks on West Pointi lõpetajatel umbes sama pikad, 5-aastased kohustuslikud teenistuslepingud nagu ROTC kaudu teenistusse võetutel. Teiseks – siin on sulle nimekiri West Pointi erialadest, mille kohta on sealt võimalik kraad saada: https://www.thebalancecareers.com/unite ... dy-4056552 . Mingeid „sõjalisi“ erialasid seal praktiliselt pole. Olemuslikult tavalised tsiviilülikooli reaal- ja humanitaarerialad.

Kolmandaks – ei vaidle vastu, et ilmselt on ROTC kaudu õppemaksu tasumine paljudele atraktiivne – aga kaadriakadeemiad (mis samuti annavad väga kõval tasemel tsiviileriala) on üldse tasuta. Aga suures pildis ei pidanud väga vastama tõele stereotüüp, et ROTC kaudu tulevad teenistusse pigem vaesematest peredest noored. Nt üks eelmisel aastakümnel tehtud uuring https://www.heritage.org/defense/report ... d-officers näitas, et alla USA keskmise palga teenivatest peredest pärit noori on ROTC ohvitseride seas vaid u 20%. Kõik ülejäänud on üle USA keskmise sissetuleku, sh 40% kõige jõukamasse kvintiili kuulujaid.

Aga see selleks.

[URR]

Aga mis nüüd selle jutu iva oleks. Iva on selles, et kui õpe on piisavalt läbimõeldud ja lihtsaks tehtud (need lõputud FM-tähisega asjad nt), siis tundub, et õpetada saab suht lühidalt. Ja see on ajateenistuse/reservi süsteemile tegelikult hea uudis. Küsimus ilmselt jääb teenistuse pikkusest. USA puhul paneb mind ikka ja jälle hämmastama see käsiraamatute (FM) mass, mis neil on - tekkis küsimus Javelini kohta, otsi see netist, tekkis küsimus, mitu inimest on vaja Patrioti käitamiseks - jällegi vastuse leiad FM-st.

Kui jutt on 15 m pikkuse aluse käsitsemise õppes, siis suurusjärgus 6 kuud on see õpetatav. Lihtsalt tuleb üle vaadata, mida selle 6 kuuga teha. Võibolla pole seal vaja 3 kuulist baasõpet, vaid teeme kuuajalise. Keskendume mere- ja relvastuse asjadele ja drillime-harjutame neid oksendamiseni. Ostame paate veits rohkem ja mõned kindlasti sõidame puruks kah.

Patrioti kohta ei tea, aga USA mereväge iseloomustab väga kitsas spetsialiseeritus: piltlikult öeldes vajutab iga mees oma nuppu ja muust suurt midagi ei tea. Sellepärast ongi nende laevade meeskonnad nii suured. Väidetavalt on see ka üks põhjustest, miks nad oma Littoral Combat Shipi projekti käima ei saa - seal peaks olema väiksem meeskond ja iga meeskonnaliikme ampluaa laiem. Facit: kitsas spetsialiseerumine ja lühike väljaõppeaeg sobivad suure meeskonna ja suure laevaga, mitte väikesega. Mõne laeva (inimese?) harjutamise käigus puruks sõitmist meie organisatsioonikultuur kahjuks ei talu.
Et selge oleks: ma ei vastusta ajateenistust kui niisugust. See loob sideme Kaitseväe ja ühiskonna vahel, iga ajateenijat peaks võtma kui tulevast kaadrikaitseväelast. Tänu ajateenistusele on meil hoopis kergem ohvitsere ja allohvitsere värvata kui enamikus lääneriikides. Samuti saab ajateenijatega täita kaadrist täitmata auke - mereväes on kogu aeg nii tehtud - aga ainult teatud piirini: side- või sonarioperaatori saab ajateenijast küll, aga peamehaanikut mitte kuidagi.

[Kapten Trumm]

Merekooli käigusilla simulaatoris on muidu taolised "trummipaadid" olemas, üks vist oli 12 m pikkune, kahe sisediisli ja veepaiskuriga RIB päästekaater ja teine oli lausa CB90. Võiks täitsa proovida, palju need kannatavad ja kui lihtne neid majandada on. Selleks, et saada kätte oma väikelaevajuhi tunnistus, tuli nimetatud alusega (algpunkt Tallinna lahel) siseneda Admiraliteedi basseini ja manööverdada see elukas kai äärde, seejuures kaiga põrkumise jõud oli piiratud suurusega. Ütleme nii, et kesklinnas sõiduautoga parkimine vajab rohkem harjutamist. Ja muidugi, sadamasse sisenedes on üks tooder, sealt tuleb ka õigelt poolt mööda sõita. VTA inspektor, kes kontrollis, ütles lihtsalt perfect. Kuid grupis oli ka selliseid, kes ei suutnud sama alusega 4 m külglaines Pirita muulide vahelt sisse sõita (unustades, et meri pole maa ja paadil puuduvad pidurid). Minul lihtsalt oli ehk paarsada sõidutundi 5-6 m kaatri roolis eelnevalt.

Olen seal proovinud ära täiskäigul Helsinki otsa (40 sõlme), laine oli vist seatud 4 m. Selline tavapärane Läänemere ilm. Mingeid erilisi juhitavuse ekstsesse ei tekkinud, muidugi aluse hüplemisest sai aimu küll.

Raketi lendu saatmine on puhas drillimise küsimus, 050 BMG kasutamine saadakse selgeks ka paari nädalata, milles sa neid komplikatsioone seal näed? Kui grupi juht saadab sulle ekraanile juhised, et sõida sinna ja tee seda, siis misasi seal neid aastaid vajab? Formatsioonis sõitmine? Arvan, et ei ole vaja mööda keskpolükat põrgata (sest peastaab nõuab), vaid õppida ja harjutada intensiivselt meresõjalisi tegevusi.

[URR]

Arvan, et ei ole vaja mööda keskpolükat põrgata (sest peastaab nõuab), vaid õppida ja harjutada intensiivselt meresõjalisi tegevusi.

Sest viimasest lausest ei saanud aru, aga aega võtab vilumus sõita pimedas, udus ja formatsioonis pulss laes. (Tormiga ilmselt ei sõida, sest alus ei võimalda.) Samuti võtab aega tehnilise poole selgeks saamine - keegi peab ju riistavara hooldama ka. Olukorrateadlikkus on pisut enamat kui ülema käsu peale nuppu vajutada. Seda on vaja ka harjutada. Ja kust see üksuse ülemgi olukorrast ülevaate saab, kui tema laevad sisendit ei anna/pilti ei loo?
Arvutisimulatsioonid on väga olulised, aga ei asenda päris elu täielikult. Kui paljud neist, kes arvuti lennusimulaatoriga mängivad on päris piloodid?

[Leo]

Palun vabandust, jäi mitu lehte lõpust lugemata. Soome kogemus niipalju kui mina olen aru saanud:

Merealused mikrofonid töötavad ja andmebaas on selline, et tuntumad laevamargid suudetakse suure kindlusega tuvastada, probleeme tekitavad logisevad võllid ja laevakerele suvalise vasja poolt pealekeevitatud lapid, mis muudavad heli, kuid siis on muud vahendid;

MTO 85 on ostetud nii pika aja jooksul ja vahepeal moderniseeritud, et tänapäeval täpselt öelda, palju maksid, ei ole praktiliselt võimalik, sest keegi ei viitsi. Teadaolevalt on rakette kolmekohaline number ja nende raamatupidamislik hind edasimüügil oleks kahekohaline number eurodes. Laevu pigem ei müüda edasi koos rakettidega , veokid Sisu SK 242 on kasutusel üle 20 a, neid võidakse müüa, kui keegi soovib nii vana masinat osta. Maamärkide jaoks eriti ei sobi, sest lendab madalalt ja aeglaselt;

Rannakaitsekompaniid, mille liigutamiseks kasutatakse Jurmosid ja Jehusid, võivad peale võtta ka Spike LR laskeseadeldise ja Jehu pealt lasta ka. MTO 85 impulss laskmisel on märgatav, auto toekäpad peavad olema väljas ja fikseeritud, rakett on ikkagi väikese sõiduauto kaalus, keegi ei mäleta, et oleks ilma toeta välja lasta proovitud. Laeva peal on tunda, et lastakse MTO välja ja sel hetkel võib kohvi tassist välja loksuda;

Soome MeV ülesanne on SA tingimustes koostöös MaV ja ÕV hoida mereteed lahti ja teha vastase elu nii kibedaks kui suudavad. Enesetapumissioone plaanis ei ole, kuid kaotusi tuleb kindlasti. Pigem püütakse rünnata ja siis kaduda kuhugi, Balti Laevastiku lahingulaevu rammida ei ole plaanis, see oleks viimane võimalus mingi suurema eesmärgi täitmiseks. Laevu püütakse hoida ÕV ja ÕT katte all, laev lagedal merel on liiga hea sihtmärk vastase ÕV ja MeV vahenditele, olnud nii juba Talvesõja algusest;

See süsteem ei ole täiuslik, kuid parim, mida on olemasoleva aju ja inimeste ning rahakotiga suudetud tekitada. Suur miinus on ÕV laevatõrjerakettide puudumine, on planeerivad pommid, kuid laevatõrjeraketid peaksid tulema uute hävitajatega;

Kogu info on pärit inimestelt, kes teavad ametkonna asjadest midagi ja räägivad seda, mida tahavad. Vaielda ei jaksa, insener ei ole. Head kevade algust!

[Ott Laanemets]

Soome MeV ülesanne on SA tingimustes koostöös MaV ja ÕV hoida mereteed lahti ja teha vastase elu nii kibedaks kui suudavad. Enesetapumissioone plaanis ei ole, kuid kaotusi tuleb kindlasti. Pigem püütakse rünnata ja siis kaduda kuhugi, Balti Laevastiku lahingulaevu rammida ei ole plaanis, see oleks viimane võimalus mingi suurema eesmärgi täitmiseks. Laevu püütakse hoida ÕV ja ÕT katte all, laev lagedal merel on liiga hea sihtmärk vastase ÕV ja MeV vahenditele, olnud nii juba Talvesõja algusest;

See süsteem ei ole täiuslik, kuid parim, mida on olemasoleva aju ja inimeste ning rahakotiga suudetud tekitada.

Eks sinna tuuri peaks ka meie ambitsioon ulatuma (määramata küll ajahorisonti).

[Leo]

Soomlaste kogemus oli eelmisest korrast, et suured poisid kaklevad ja väiksemad saavad samal ajal ka kõvasti pihta. Samuti on riikide suhted ajaloos muutuvad. Meenutame, kuidas paar isakest Euroopa omavahel 1930ndatel ära jagasid, kui teised lihtsalt pealt vaatasid ja siis isakesed rõõmsalt koostööd tegid ja riike vallutasid, et siis sobival hetkel üksteisega maavõistlust pidada. Tuleb tuttav tunne tänapäevast.

Seega liitlased on head, kuid oma vägi on parem. Kui tänase päeva ohtudest rääkida, siis siinkandis ikka võideldakse idast tuleva ohu ja EU suunal kottijäämise vastu. Mingid rohelised mehikesed on ju võimalikud ja nendega tegeletakse, kuid kui suurem maailmajagamine lahti läheb, siis on ikkagi Põhja-Jäämerest Musta mereni kibedad päevad ja palju püssirohuhaisu. Isegi EU ja NATO võivad vusinal lõhki minna, kui piisavalt pingutada ja väiksema motivatsiooniga riikidesse rohkelt kirillitsas roppustega soditud laipasid tuleb ning poliitikud oma isikliku istmiku ja valijate eelistuste pärast värisevad, nagu on ennegi tulnud ja värisetud. Samuti on võimalik suur osa riike lõhki ajada vanasid vastuolusid üles soojendades ja uusi tekitades. See kõik on teada. See on siis mõne miljardi küsimus aastas, mida selleks teha, et kõik ohud oleksid maandatud? Herem tahab kindlasti sellist riista, millega kaugelt, täpselt ja odavalt nii maa kui mere peale lasta ja siis minema ka saada, et järgmine päev uuesti lasta. MTO 85 on auto peal 4 raketti, ehk mõne aasta pärast saaks kätte koos autoga 2 milj € komplektist? Siis joonistame 100 km raadiusega osaliselt kattuvaid mulle kuni Poola piirini ja pigistame gediminaseid ja latgale, et nemad ostaks ka endale mõned 100 km raadiusega mullid.