Milliste relvasüsteemide/platvormide/võimete puhul seda 3 x ülekatte kontseptsiooni tuleb Eestil rakendada, kas on mingi reegel, juhend, ettekirjutus?
Nende võimete, mille pidev saadavus on vajalik.
Kohe kindlasti mitte. miks peaks PPA pidama üleval kolme miinijahtijat? Sama loogika järgi peaks igas tuletõrjekomandos on kolm üheotstarbelist masinat. Kolm redelit, kolm paakautot. Olgugi et vaja läheb vaid ühte ja sedagi mitte iga jumala päev.
Põhiline kulu on ilmselt ikkagi operatsiooni teostamisel. See ei muutuks ka PPA puhul. Kokkuhoid tuleks lihtsalt sellest, et see võimekus on lihtsalt kordades viletsam. Esiteks sellepärast, et miinitõrjevõimekuse saadavus oleks piiratud (puuduks rotatsioon), teiseks sellepärast, et me ei saaks tõenäoliselt kaasata NATO ressursse. Sellisel juhul aga tekib küsimus, et milleks üldse sellist paberil võimekust pidada.
Ja kui sellise kokkuhoiu loogikaga edasi minna, siis milleks meile Ämari baas? Selle käigus hoidmisega kaasnevad kulud, mille eest saaks näiteks TT rakette vms hankida. Sõja korral saaks Ämari ilmselt esimese paugu. Pealegi teostatakse Leedukate baasist (ja võib-olla varsti ka Läti baasist) niikuinii Balti õhuturvet. Ja üldse võiks selle raha majandusse ja pensioniteks panna, et rahvas oleks rahul ja ei mässaks!
Nagu ma ütlesin, peamiseks probleemiks rahastamise puhul pole miinijahtijad, vaid poliitiline tahe. Kui mingi hetk otsustatakse, et miinijahtijaid pole vaja, siis nii ongi. Seni aga...
Kui nende miinikünade tähtsust hakatakse pumpama selliste argumentidega siis ehk ärra nimetu ehk selgitab miks kulutatakse siis sellised summad ainult merel aga mitte maal?
Meie miinitõrje võimekuse lugu algas kaudselt juba 1994 kui liitusime
NATO Partnership for Peace programmiga ning samal ajal olime võtnud selge suuna EL poole. Muidugi nii piirivalvurid kui ka kaitseväelased olid selleks hetkeks jõudnud arusaamiseni, et merevägi on vajalik ning et selle üheks ülesandeks võiks olla miinitõrje. Igatahes, sellest programmist ajendatuna hakkasid Balti riigid arendama ühiseid koostööprojekte, milledest üks oli BALTRON. Juba 1995 toimus ühine õppus Open Spirit, kus meie osalesime Saksamaa(!) poolt kingitud miinitraaleritega, mis olid modifitseeritud raadioluureks. BALTRON projekti praktilised ettevalmistused algasid 1996 ning samal aastal kinkis Saksamaa meile päris miinitraalerid, tagas väljaõppe ja 1997 astus ise BALTRONi koordineerimise etteotsa. Saksamaa huvid olid tõenäoliselt seotud just EL integratsiooni ja kaitsepoliitika arendamisega, mis pidi edendama EL riikide koordineeritust välispoliitika vallas ning vähemalt osaliselt täitma ka võimalikke tühimikke NATO kaitsepoliitikas. Muidugi ka USA jälgis meie koostööd suure huviga, mis tingimata mängis meie tulevase NATO liikmelisuse suhtes tähtsat rolli.
Saksamaa tegutsemine Euroopa ühise välis- ja kaitsepoliitika kujundamises leidis oma praktilise teostuse juba 1987, kui tollane Lääne-Euroopa Liit otsustas
Operation Cleansweep raames viia läbi miinitõrjeoperatsiooni Hormuzi väinas. See operatsioon ja sellele järgnenud operatsioonide kogemused leidsid otsest rakendust Maastrichti leppes sisalduvatele Petersbergi Ülesannete vormimisel, mis olid aluseks 1999 vastu võetud
European Security and Defence Policy'le.
Kuidas see kõik meisse puutub? Noh, Eesti otsustas 1999. aastal koos Läti ja Leeduga liituda
Helsinki Headline Goal'iga, mis on ESDP üheks väljundiks ning mis seadis nõuded ja vahendid Petersbergi ülesannete täitmiseks. Miks see oluline on?
Veebel, V. Riim, T. (2004). [i]Eesti julgeolekuperspektiivid Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika valguses[/i], lk 18 kirjutas:Teatud mõttes võib ESDP tähtsust kõrvutada 2004. aastal toimunud EL-i viimase laienemisvooruga – kui ühel juhul avardati oluliselt liidu geograafilist territooriumi, siis teise puhul poliitilist toimeala.
Mida me siis lubasime?
Veebel, V. Riim, T. (2004). [i]Eesti julgeolekuperspektiivid Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika valguses[/i], lk 30 kirjutas:Eesti panustab Euroopa Liidu sõjalise tegutsemisvõime eesmärkide (Headline Goals) raames järgmiste maa- ja mereüksustega, mille ettevalmistamisel lähtuti eelkõige NATO nõuetest:
Merejõud:
1. Kolm miinitõrjelaeva (MCMV), valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames.
2. Juhtimis- ja toetuslaev (MCCS), valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames. Valmisolek kuni 44-päevaseks järjepidevaks missiooniks.
Maajõud:
1. Kergejalaväe pataljon, valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames.
2. Kergejalaväe kompanii, valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames.
3. Sõjaväepolitsei, valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames.
4. Demineerijate üksus, valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames.
5. CIMIC spetsialistide grupp, valmisolek 30 päeva jooksul tingimusel, et üksus pole juba kaasatud NATO aktsioonidesse artikkel 5 raames.
Ehk siis me panime välja põhimõtteliselt kõik, mis meil tol hetkel pakkuda oli. Väga olulist osa oli selles mänginud Saksamaa - esiteks, kujundades ja suunates meie ja teiste Balti riikide merevägede arengut ning teiseks, kujundades ja suunates EL laiemat koostöö- ja kaitsepoliitikat. Meie miinitõrjevõimekus ei ole juhuslik, vaid integraalne osa meie püüdest nii NATO kui ka EL liitumise suunal ning mängib endiselt olulist rolli nende organisatsioonide raames toimuva koostöö osas.
See ongi minu vastuseks sinu küsimusele meie miinitõrjujate olemasolu ja neile tehtavate kulutuste kohta.