No tegelikult osad riigid jagasid baltlastele ka raketikaatreid, selline oli Norra. Meil kasutati neid kahurirelvastusega patrullkaatritena, sest head norrakad võtsid Moskva hirmus maha tiibraketid ja nende juhtimiseks vajaliku, sh sõjalise radari (jättes vaid navigatsiooniradarid ja kahurid). Neli Lätile, kolm Leedule ja üks Eestile (Eesti oma seisab praegu meremuuseumi kail). Mine sa neid lolle tea, lasevadki raketid käiku ja mõne vene sõjalaeva põhja. Eesti omal oli mingi segane lugu vöörikahuriga, sest teenistuses figureeris see laev juba Eestis paigaldatud 2M3M tüüpi (nõuka) 25 mm õhutõrjekahuriga (originaalis olid vööris ja ahtris 40 mm boforsid, kas ka radariga juhitavad, ei tea. Eesti omal on see bofors ainult ahtris, vööritekil juba vene oma.
Mingid allikad räägivad ka, et Läti sai Saksamaalt 4 ex DDR raketikaatrit (projekt 205R), mõistagi ilma rakettideta, aga mingit kinnitust ei leia sellele.
Noh, sellist kraami jäeti meiel Paldiski sadama kai äärde kah, kui venelased ära läksid (metalliärikad lõikasid vanarauaks ja jätsid saasta koristamise riigile).
Vot sedasi käis see Balti merevägede jalule aitamine (lisaks miinilaevadele, mida said DDR-st kõik kolm riiki).
Norra poolt Eestile kingitu (ja ainus raketikaater Eestis) kandis seal nime HMS Arg (irooniline eks
) ja oli vette lastud 1966 - st antud laevade eluiga arvestades oli tegi "viimase veerandi" peal oleva laevaga (ka ka siin ta eriti kaua ei sõitnud).
lihtsameelsed baltlased võtavad need parsad rõõmuga vastu - "merevõimele" on algus pandud..
- ligineb NATOsse saamine ja disainitakse "väevõimekuseesmärke" - lagunevad puitlodjad muutuvadki poliitkorrektseks Force Foal´iks (jällegi - ei ärrita venelasi ka)
- baltlased on NATOs sees ja Force Goal-id paigas aga puitlodjad hakkavad ära mädanema
- kuna "klient on juba sisse töötatud", siis ostetakse probleemideta (nüüd juba kalli raha eest) uued plastmasslodjad Inglismaalt (Eesti), Prantsusmaalt (Läti)
Vahepeal olid veel, juba Bundesmarinest pärit (ja Lääne-Saksas ehitatud) "puitlodjad". Selle järgnesid "plastikpaadid".
60ndatel ehitatud, ilma radarite, elektroonika ja rakettideta raketikaatrid aga olid oma sisult lihtsalt ühed suht amortiseerunud patrull-kaatrid, mis sõitsid kuni kannatas ja kuhu keegi raha enam panema ei hakanud (Lätis peaks 1 veel käigus olema).
Kõrvutades sündmuste käiku sellega, kuidas Eesti hankis 1990ndate keskel jalaväe relvastust, on täiesti loogiline, et midagi eriti lahinguvõimelist keegi siia anda ega müüa ei riskinud. Juudid lihtsalt vilistasid sellele ja lõunaaafriklased on väljaspool vene käeulatust. Kivi alt hakkasid kõik välja ronima alles siis, kui sai selgeks, et Eesti Vabariik polegi ajutine leiutis, ei korralda kodusõda ega lähe Peterburi vallutama. Saksamaa istus kivi all üsnagi kaua (2000ndate alguseni), kõige enne hakkas tegutsema Soome ja seejärel Rootsi.Samasse konteksti käivad ka igasugu laeva-hanked ja kinkimised. Siin nagu loota, et 1994 oleks Saksamaa andnud (ükskõik mis viisil) siia Exocet tiibrakettidega kaatreid (10 aastat tagasi rapiti nendega edukalt USA ja Briti sõjalaevu)...ei sobi hästi konteksti.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.