Merevägi ja rannakaitse

[URR]

Muidugi mängis. Bismarcki asukoha tuvastas merelennuvägi - paremad sensorid. Kui 23. mail tabasid töökorras tulejuhtimsradaritega Bismarck ja Prinz Eugen HMS Hoodi kolmanda kogupauguga ja uputasid viiendaga, siis 26. mail ei tabanud mitte töötava radariga Bismarck tema pihta põmmutavat viit laeva kordagi.

[URR]

Kuna PPA radarivõrk on algusest peale liiga aeglasena ehitatud, et sellel militaarkasutuses mingit suuremat tolku oleks, siis miks peaks PPA nüüd investeerima kallimatesse ja parematesse nn.kahese kasutusega radaritesse, sellise militaarmerepildi loomine sööks ju kogu siseturvalisuse eelarve ära?

Mis tähendab "aeglane radarivõrk"? PPA radaritel pole tehniliselt häda midagi (peale selle, et nad hakkavad ära väsima), viga on selles, kuidas neid kasutatakse. Seda, mis toimub Eesti merepiiri taga, pole PPA jaoks olemas. Samuti puudub neil tuvastatud merepildi loomiseks vajalik arusaamine ja võimekus.

[Ott Laanemets]

Mis tähendab "aeglane radarivõrk"? PPA radaritel pole tehniliselt häda midagi (peale selle, et nad hakkavad ära väsima), viga on selles, kuidas neid kasutatakse. Seda, mis toimub Eesti merepiiri taga, pole PPA jaoks olemas. Samuti puudub neil tuvastatud merepildi loomiseks vajalik arusaamine ja võimekus.

PPA teeb seda, mida PPA põhimäärus ette näeb. Mingil kummalisel põhjusel arvavad mõned, et nad tegelevad ka paljude muude asjadega. Mõni arvab koguni, et nad võiksid merel tegeleda sõjalise riigikaitsega. Põhimõtteliselt võib riigi sõjalise kaitsmise anda ka nt põllumajandusministeeriumi haldusalasse, aga tavapäraselt pole nii kombeks, eriti veel lääne kultuuriruumis.

Kui KV-l on vaja mereseiret, siis ei ole see lihtsalt sõnaühend, vaid kindla tähendusega tegevus, mida sooritatakse kindla doktriini kohaselt ja mille tulem vastab teatavatele kvaliteedinäitajatele. See, et ka politsei oma kõnepruugis kasutab sama sõnaühendit, pole riigikaitseliselt oluline. Ka keskkonnaministeeriumi haldusala teeb mereseiret - mõõdavad regulaarselt merevee keemilis-füüsikalisi omadusi. Küll aga on mõlemad ülalnimetatud 'mereseired' osaks riigi mereolukorrateadlikkusest ja sõjalisest teabevajadusest.

[blueant]

PPA teeb seda, mida PPA põhimäärus ette näeb. Mingil kummalisel põhjusel arvavad mõned, et nad tegelevad ka paljude muude asjadega. Mõni arvab koguni, et nad võiksid merel tegeleda sõjalise riigikaitsega. Põhimõtteliselt võib riigi sõjalise kaitsmise anda ka nt põllumajandusministeeriumi haldusalasse, aga tavapäraselt pole nii kombeks, eriti veel lääne kultuuriruumis.

Kuidas üldse teistes riikides see tsiviilpilt tekib? Selles kõikuva kvaliteediga 2016. merejulgeoleku raportis oli vaadatud ka paari naaberriiki, aga merepildi tekkimisest oli juttu ainult Hollandi kohta. Saan aru, et Eestis tahaks merevägi seda ise teha ja tsiviilosa teistega jagada.

[Ott Laanemets]

Lisaks eelviidatud ltn Sargma MA tööle, ilmus mõni aeg tagasi populaarteaduslik ülevaade mereseirest, mereluurest ja mereolukorrateadlikkusest ajakirjas Meremees [1]. Teiseks taustaloojaks on kpt-mjr Taavi Urbi uurimus Läänemere riikide merevägede- rannavalvete organisatsioonidest [2].

Nn tsiviilpilt e white picture tekib avalikest allikatest ja seda kasutatakse mittesõjalistel eesmärkidel: meremajandus, meresõidu ohutus ja ka merejulgeoleku tagamiseks. Nt agenteerimisfirmale piisab MarineTraffic.com tasulisest rakendusest, et omada ülevaadet oma teenindatavatest laevadest. Ka meresõiduohutuse tagamiseks piisab AIS-i ja radaripildist. Nt veeteede ameti laevaliikluse juhtimise keskuses kasutatakse GOFREP süsteemis ja Tallinna lahel peamiselt AIS-i pilti, mida toetavad mõned radarid.

Mereolukorrateadlikkuse loomiseks on riikidel erinevad lahendused. Kõige lihtsam on seal, kus organisatsioone on üks, nagu Taani, Norra või Iirimaa. Saksamaal seevastu on ajaloolistel põhjustel tsiviil- ja militaarteemad kindlalt lahus. Soomes, kus mereseire on korraldatud suisa seaduse tasemel [3], tegelevad sellega kõik merel tegutsevad asutused kaitseväe juhtimisel ja vastutusel. Soomet (erinevalt kahjuks meist) illustreerib väga hea koostöökultuur. Üldiselt võib öelda, et mida suurem on riigi ohutunnetus, seda sõjaväestatum on riiklik mereolukorrateadlikkus e seda rohkem on riik valmis end sõjaliselt kaitsma. Ja isegi kui riiklikult on mereolukorrateadlikkus killustatud, siis merevägedel on ikkagi sõjalisele vajadusele vastav pilt.

1. https://www.ttu.ee/public/m/mereakadeem ... 17_2-4.pdf , lk 11-13
2. https://navy.ee/kirjutised/kirjutis-nr-14/
3. https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2000/20000755

[Kapten Trumm]

Meil vist on inetroperabilityst erinev arusaam. See, et maaväelane näeb laeva või kaks jagu tuuakuse paadiga randa ei ole interoperability. Pealegi ei ole interoperability eesmärk, vaid vahend. Inetroperability on see, kui üksused ja väeliigid saavutavad efektid ühiselt, näiteks maaväe operatsiooni toetatakse merelt tule ja/või õhutõrjega

Tundub küll. Eesti kaitsesõjas on paraku MeV ülesanne maaväe tegevuse toetamine (kes kannab põhipingutuse, sama jutt ka ÕV kohta), mitte iseseisev sõda merel.

Näide tänasest seisust: 2013 Kevadtormil, kus tegevus toimus Lääne-Virus ja Harjumaal, maandas MeV 2 meredessanti, mõlemad suurusega KOMP miinus, ühe juhul ümberlaadimisega paatidesse merel ja teisel juhul sadamakaile. Mõlemal juhul, kui sadamat oleks kaitsnud üksainus tank või BMP, oleks see kurvalt lõppenud. Toetus maaväele...?

MeV kaks peamist ülesannet iseseisva kaitsevõime kontekstis on
1. meredessandi tõrje
2. maaväe toetus kaldaoperatsioonidega

Samad põhiülesanded on muidu ka Soome mereväel. Põhilise osa Soome MeV arvukusest moodustavadki muide kaldal asuvad (ja sõdivad) üksused, ujuvkomponendi roll on seal suhteliselt tagasihoidlik. Suurima osa ujuvvahendite arvust moodustavad hoopis merepaiskeks mõeldud alused.

Laevade kasutamisele selleks seab aga Soome rannik sootuks erinevad tingimused. Hamina mehed ise tegid nalja, et nende tõhusaim kaitsevahend on suur maskeerimisvõrk (millega kuskil kaljusaare kõrval seisev alus maskeeritakse, oodatakse vaikselt, kuni saabub hetk tegutsema hakata). Eesti põhjarannik on sellega võrreldes suhteliselt lage ja saartevaba, pakkudes alustele väheseid varjumisvõimalusi.

[Ott Laanemets]

MeV kaks peamist ülesannet iseseisva kaitsevõime kontekstis on
1. meredessandi tõrje
2. maaväe toetus kaldaoperatsioonidega

Väeliigid on juba ammusest ajast olemas seetõttu, et sõjapidamise keskkonnad on erinevad. Alguses olid sõjaväed (jah, sõna 'military' tähendab ka vanas inglise keeles just nimelt maaväge) ja mereväed, kahekümnenda sajandi alguses liitus õhuvägi ja lähitulevikus ehk kübervägi. Sellest tulenevalt on kaldal e maismaal opereerimine maaväe ülesanne.

Algusest. Mis ohustab Eestit merel ja merelt?
1. Ühendusteede äralõikamine. Täna transporditakse Eesti ekspordist ca 70% ja impordist ca 45% meritsi (need on mahu järgi). See on läbi Eesti sadamate. Kui palju meie eksporti-importi läbi Läti-Leedu sadamate veetakse, seda me paraku ei tea. Kui peaks ’juhtuma’ mereblokaad, nagu 1940. aastal, Gruusias või Ukrainas Krimmi puhul, on natuke halvasti. Teiseks, et NATO Baltikumi aidata saaks, tuleb need väed siia kohale toimetada ja seejärel varustada. Et mõistliku ajaga transportida suurt kogust varustust, pole mereteedele paraku alternatiivi, sest üks raud- ja kaks maanteed pole selleks piisavad [1]. Kui palju tarbib nt üks soomusbrigaad kõrge intensiivsusega lahingutegevuse korral ühes ööpäevas moona, toitu, kütust ja muud varustust?
2. Jõu kuvamine merelt. Esiteks igasugune tuletoetus. Paraku oleme haavatavad ka tuletoetusele, mida lastakse Mustal või Valgel merel asuvatelt platvormidelt. Teiseks, meredessant. Sobivaid randu, kuhu dessanteeruda, nagu ajalugu näitab, on meil piisavalt.

Meredessant on üks, aga mitte ainuke oht merelt. Enne kui ohtudega merelt tegelema hakata, tuleb tegeleda ohtudega merel. Vastasel korral esimesteni ei jõuagi. Et asjadest paremini aru saada, soovitan nt sellist raamatut: https://www.amazon.com/Understanding-Mo ... 1107592755

Samad põhiülesanded on muidu ka Soome mereväel. Põhilise osa Soome MeV arvukusest moodustavadki muide kaldal asuvad (ja sõdivad) üksused, ujuvkomponendi roll on seal suhteliselt tagasihoidlik. Suurima osa ujuvvahendite arvust moodustavad hoopis merepaiskeks mõeldud alused.

Soome mereväe ülesanded on:

Merivoimien tehtävät Suomen sotilaalliseksi puolustamiseksi ovat merialueiden valvonta ja alueloukkauksien torjuminen, meriyhteyksien turvaaminen sekä merellisten hyökkäysten torjunta. Merivoimat valvoo Suomen merialueita kaksikymmentäneljä tuntia vuorokaudessa vuoden jokaisena päivänä.

https://merivoimat.fi/tietoa-meista

Soome mereväe laevastikku saab näha aga siit: https://merivoimat.fi/kalustokuvastot Kes geograafiat ei tunne, siis Soome mereväes, nagu ka Rootsi omas, on saarestiku tõttu tõesti palju 'combat boat' laadseid vahendeid. Ehk siis kontekstivabalt ei saa ei neid ega eelnevaid Iraani ihalusi Eestisse üle kanda.

[Kriku]

MeV kaks peamist ülesannet iseseisva kaitsevõime kontekstis on
1. meredessandi tõrje
2. maaväe toetus kaldaoperatsioonidega

Väeliigid on juba ammusest ajast olemas seetõttu, et sõjapidamise keskkonnad on erinevad. Alguses olid sõjaväed (jah, sõna 'military' tähendab ka vanas inglise keeles just nimelt maaväge) ja mereväed, kahekümnenda sajandi alguses liitus õhuvägi ja lähitulevikus ehk kübervägi. Sellest tulenevalt on kaldal e maismaal opereerimine maaväe ülesanne.

Mul on raske mõista, kuidas selline tähenärimine diskussiooni edasi viib. Trummi peamine väide on, et MeV ülesanded seonduvad väga otseselt maismaal ning kalda ääres toimuvaga, maavägede toetamise ja julgestamisega. Jah, ta ei sõnastanud seda kõige täpsemalt, aga minule isiklikult oli arusaadav.

Algusest. Mis ohustab Eestit merel ja merelt?
1. Ühendusteede äralõikamine. Täna transporditakse Eesti ekspordist ca 70% ja impordist ca 45% meritsi (need on mahu järgi). See on läbi Eesti sadamate. Kui palju meie eksporti-importi läbi Läti-Leedu sadamate veetakse, seda me paraku ei tea. Kui peaks ’juhtuma’ mereblokaad, nagu 1940. aastal, Gruusias või Ukrainas Krimmi puhul, on natuke halvasti. Teiseks, et NATO Baltikumi aidata saaks, tuleb need väed siia kohale toimetada ja seejärel varustada. Et mõistliku ajaga transportida suurt kogust varustust, pole mereteedele paraku alternatiivi, sest üks raud- ja kaks maanteed pole selleks piisavad [1]. Kui palju tarbib nt üks soomusbrigaad kõrge intensiivsusega lahingutegevuse korral ühes ööpäevas moona, toitu, kütust ja muud varustust?

Kas ühendusteede tagamine on Eestile üksi jõukohane ja kui ei, siis mis osa selleks vajalikust merejõust peaks Eesti enda kanda võtma?

2. Jõu kuvamine merelt. Esiteks igasugune tuletoetus. Paraku oleme haavatavad ka tuletoetusele, mida lastakse Mustal või Valgel merel asuvatelt platvormidelt. Teiseks, meredessant. Sobivaid randu, kuhu dessanteeruda, nagu ajalugu näitab, on meil piisavalt.

Musta merega pole meil nagunii midagi teha. Meredessandiga olete Trummiga vist ühel meelel.

[Kapten Trumm]

Mujal üldiselt tarvitatakse merepaiske võimega "kuivamaa" üksusi ja need on ikka mereväe alluvuses. Erandi moodustab siin USA, kus merejalavägi on eraldi väeliik oma õhukomponendi ja sõjalaevadega. Venes on nii, Rootsis, Norras ka. Ka Soomes on see nii - suurima komponendi Soome mereväes moodustavad (nii RA kui SA) rannikujäägrid, keda peaks sõtta minema 2 pataljoni lahingugruppi (ranniko-taistelluosasto). Ja vähemalt Upiniemis olevatest laevadest moodustab arvult enamuse selle seltskonna liigutamiseks mõeldud dessantalused.

Mina nii kaugele ei visioneeriks - esialgu oleks vist kõva küll, kui meil oleks üks maaväe pataljon selleks koolitatud ja kohandatud struktuuriga. Aga selge on, et taoliseks tegevuseks vajatakse ka aluseid.

Maavägede haavatavus Kalibr tiibrakettidele pole asi, mille pärast praegusel arengutasemel muretseda. Kuna Kalibr lendab siia ka Mustalt merelt, siis ega me meile kätte saadavate 100 km lennukaugusega tiibrakettidega neile vastata ju ei saa mingit moodi. Pigem ma muretseks nende väheste kõrgväärtuslike aluste pärast, mida me osta kavatseme - neid võidakse küll selliste relvadega lasta.

Kas ühendusteede tagamine on Eestile üksi jõukohane ja kui ei, siis mis osa selleks vajalikust merejõust peaks Eesti enda kanda võtma?

Selles probleem ongi, et EI OLE. Mereala, kus peaks võitlema, ulatub kõvasti lõunasse ja läände. Muideks tulles tagasi Soome juurde, siis seal ei eelda mereühendus välismaailmaga Läänemere laia osa pärast võitlemist. Mäletate, kui meil käis kõva arutelu Ahvenamaa ja Turu arhipelaagi teemal, kus avastati venelaste kahtlased toimetamised? Vot sealtkaudu see käibki, kõige laiem "meri" mida seal ületada tuleb, on 30 km lai. Edasi tuleb analoogne skääride labürint nagu on Soome lõunarannik. Raketikaatreid on aga Soomel mitte 2-4, vaid kaheksa ja lisaks igasugu muid asju veel, mida sinna Ahvenamaale vedada (samade rannikujäägrite kaitse all).

[Kapten Trumm]

Miks ma räägin suurest RIB-ist, mitte "kõvakorpusega" alusest, on väga lihtne laevaehituslik põhjus. Nimelt RIB disain on muude sarnaste näitajate juures tunduvalt suurema kasuliku kandejõuga ja merekindlam kui "kõvakorpuseline" alus. Antud iseärasus on üldiselt omane täispuhutavatele disainidele, mistõttu kasutatakse neid nt sukeldustöödes (ka meie mereväes muide). Näiteks suhteliselt pisike (on toodud illustreeriva näitena) 6,4 meetrine RIB võtab peale 12 inimest (kasulik kandejõud ca 1000 kg), samas samasuur "kõvakereline" kaater võtab enamasti 6 (kasulik kandejõud ca 500 kg). Pontoonide kerge vigastatavus (kuulid või killud) on lahendatav taolise killukaitse matiga pontoonide peal nagu killuvestid tehtud on.

Kas Sa tead, kui pikk on kummipaadi kasutusiga? Võin vihje korras öelda, et paatide hooldus on mereväes üks väljakutsetest ja kumm vananeb ka laos seistes.

Ikka tean, ma kogemata oman taolist alust, suhteliselt väikest. Kuna ma olen selle ise suht risuhunnikust üles ehitanud, siis oskan omast kogemusest öelda, palju on mitte-kutselise meeskonnaga tehtav. Antud aluse hämmastav merekindlus ja kandevõime mull selle idee andsid. Ja ei upu ka nii lihtsalt, kui 1/3 pontoonidest oli katki ja vett täis, siis sõitsin ikka koju.

Tänapäeval on need tehtud mitte kummist, vaid armeeritud PVC kangast (nagu rekka tent) ja uuemad on mingist hypaloni-nimelisest asjast, mis pidi veel kõvem olema. Minu alus on PVC-st ja toodetud 1994 - senini peab õhku (tegemist on professionaalseks kasutuseks mõeldud paadiga, sestab liiga vähe sõitnud see olla ei saa). Ja nagu ma uurinud olen, siis pontoonid on vahetatavad. Inglismaal on taolisi tootjaid - teed joonised ja nad saadavad sulle uued. Ise lõikad ja kruvid lahti kõva kere küljest ja liimid-kruvid uued asemele.

[Ott Laanemets]

Käesolev mõttevahetus on kummaline ja laialivalguv seetõttu, et räägitakse läbisegi tehnilis-taktikalistest detailidest strateegiani, aru saamata, mis on mis. Kogu see paadi-teema võiks olla justkui ammendunud. Jah, paadindus on vajalik ja vabatahtlik kaitseliitlane saaks sellega ka hakkama, aga see ei ole tänases seisus Eesti merekaitse põletavaim koht.

Mul on raske mõista, kuidas selline tähenärimine diskussiooni edasi viib.

Vabandan, kui see nii välja paistab, aga rõhutan seda seetõttu, sest ülal-esitet seisukohtadest peegeldub fundamentaalne harimatus tänapäevasest meresõjapidamisest ja -strateegiast. Seetõttu püüan jätkuvalt kirjandusele viidata. Võetagu vaid vaevaks end harida - palju sellest on kätte saadav ka Eesti raamatukogudest.

See, et mere- ja õhuväed olemuslikult toetavad maaväge, st mere- ja õhuvõim on sekundaarsed maavõimule tuvastas kirjasõnas juba Corbett aastal 1911 [1] ja on hiljem rõhutanud erinevad geostrateegid, nagu Spykmann [2], Grey [3] jne. Muide, ükski viidatuist ei olnud ei mere- ega sõjaväelane. Kogu selle asja võttus kenasti kokku URR:

COA 1 Eesti ja Läti hangivad 30 aasta perspektiivis kumbki 3 asisemat raketikaatrit või väikest korvetti. Leedu kui rikkam ja ambitsioonikam panustab 4-5. Poola ja Saksamaa panustavad ka ja kokku tuleb 20-30 laeva, mis suudavad tegutseda kogu Läänemerel.

Tõdemus, et meil raha pole, ei vii meid edasi. Viikingilaevu 21 saj enam ehitada pole mõtet. Skandinaaviast pärineb seisukoht võimearenduse piirväärtusest [4]. Ehk et alla selle pole sõjaliselt otstarbekas. Nagu URR kirjutas, on paadilaevastik just selline, sest kasutõenäosus on liiga väike. Ehk et kogu see arutelu on vildakas seetõttu, et mingil arusaamatul põhjusel püütakse teha peedist pesumasinale trumlit, selmet tõsiselt mereväest ja rannakaitsest arutleda.

1. https://www.ester.ee/record=b4764411*est
2. https://www.ester.ee/record=b4426592*est
3. https://www.ester.ee/record=b3057952*est
4. https://www.koms.se/tidskrift/arkiv/nr-1-2013/#gallery , lk 17

[Lemet]

Kogu see arutlus on pidetu põhjusel, mille määrab ära vana hiina tarkusetera- kui ninasarvik vahib kuu poole, venitab ta ilmaasjata kaela. Tingimustes, kus maaväe võimekuses on märkimisväärsed lüngad, pakub mereväest arutlemine IMHO puhtalt teoreetilist huvi. Sest kasu on asjast täpselt samavõrra kui seapügamisel- kisa ohjeldamatult, kasu olematult. Ehk siis raha läheb konventsionaalse laevastiku sisse üüratult, kasu ning heidutust tuleks minimaalselt.

[Kriku]

Mul on raske mõista, kuidas selline tähenärimine diskussiooni edasi viib.

Vabandan, kui see nii välja paistab, aga rõhutan seda seetõttu, sest ülal-esitet seisukohtadest peegeldub fundamentaalne harimatus tänapäevasest meresõjapidamisest ja -strateegiast. Seetõttu püüan jätkuvalt kirjandusele viidata.

Oh, seda kindlasti.

Võetagu vaid vaevaks end harida - palju sellest on kätte saadav ka Eesti raamatukogudest.

Ja seda pole kahjuks loota

See, et mere- ja õhuväed olemuslikult toetavad maaväge, st mere- ja õhuvõim on sekundaarsed maavõimule tuvastas kirjasõnas juba Corbett aastal 1911 [1] ja on hiljem rõhutanud erinevad geostrateegid, nagu Spykmann [2], Grey [3] jne.

Jah - mistõttu ma lootsingi, et see küsimus mingit vaidlust ega möödarääkimist ei põhjusta...

Kogu selle asja võttus kenasti kokku URR:

COA 1 Eesti ja Läti hangivad 30 aasta perspektiivis kumbki 3 asisemat raketikaatrit või väikest korvetti. Leedu kui rikkam ja ambitsioonikam panustab 4-5. Poola ja Saksamaa panustavad ka ja kokku tuleb 20-30 laeva, mis suudavad tegutseda kogu Läänemerel.

See on igati arusaadav eesmärk ning paadilaevastiku üle ei ole mul ka vähimatki soovi vaielda. Küll aga on minu jaoks küsimused:
1) kas EKV-l on puudu mingeid muid võimekusi, mida oleks oluliselt varem vaja, näiteks 3 aasta pärast?
2) kas need peaksid mingil põhjusel olema prioriteetsemad?

[nimetu]

1) kas EKV-l on puudu mingeid muid võimekusi, mida oleks oluliselt varem vaja, näiteks 3 aasta pärast?
2) kas need peaksid mingil põhjusel olema prioriteetsemad?

Kas see juba ei väljuks kergelt teemast? Sest ma olen kindel, et vajadusel saaks kirja panna terve nimekirja asju mida oleks vaja, kuid mille jaoks ei ole piisavalt aega, ressurssi jne.
Põhimõtteline küsimus mida on korduvalt esitatud on see, et kas meil on vaja mereväge või ei? Siin on esitatud mitmeid argumente miks merevägi ON vajalik. Teatud riigi julgeoleku seisukohast tähtsate ülesannete täitmiseks lihtsalt ei piisa õhu- ega maaväest (kasvõi seesama olukorrateadlikus). Edasine vaidluskoht on, et milline see merevägi olema peaks? Selle koha pealt kipubki see vaidlus igasuguste detailide ja muidu väärarusaamade taha jääma. Ja see vaidlus ei paista ka kuhugi arenevat, sest kiputakse olema fikseeritud mingile ühele kindlale ülesandele või platvormile, mitte aga terviklikule mereväe ülesannete lahendamisele. Sest kui ülesandeid oleks tõesti ainult üks, siis me vaidleksime taaskord pigem selle üle, et kas merevägi ise on vajalik.

[Lohetapja]

Mida arvasid merejõudude rollist meie esiisad, kel oli seljataga Vabadussõja kogemus ja teadmine, et sõjalise kallaletungi korral ametlikke liitlasi ei ole? Võtame abiks 14.04.1939 Sõjavägede Ülemjuhataja kindral J. Laidoneri poolt kinnitatud Vabariigi piirikatte kava.

Para 22. Merejõudude ülesanne on:
- kaitsta Vabariigi pealinna vaenlase laevastiku pommitamise vastu merelt, moodustades Merekindluste rannapatareide tulega ja laevastikult väljapandavate miinitõketega pideva kaitsesüsteemi merele;
- takistada vaenlase laevastiku tegevust;
- kaitsta meie mereühendusi;
- teostada vajalikkude laevasõidutulede kustutamist rannikul, korraldada laevasõitu territoriaalvetes ja miiniohtulikkude rajoonide väljakuulutamist.

Eeltoodu põhjal koostasid Merejõud oma piirikatte kava, mis nägi ette järgmist:

Ptk I Piirikatte eesmärk
Para 1. Merejõudude piirikatte eesmärgiks on riigi kaitsejõudude ja -abinõude mobilisatsiooni ja koondamise läbiviimise tagamiseks:
- kaitsta eelkõige Tallinna ja selle lähemat rannikut vaenuliste merejõudude kallaletungide vastu;
- jälgida ja takistada vaenuliste merejõudude tegevust meie rannalähedastes vetes ja
- korraldada ning kaitsta meile vajaliku kaubalaevade ohutut liiklemist.

Ptk III Merejõudude ülesande piirikatte teostamisel
Para 8. Merejõudude ülesanded nii ida- kui lõunavariandi (L: idavariant ehk vaenlane ründab ida suunalt, lõunavariant kui vaenlane ründab lõunast ja läänest) puhul on:
- kaitsta Vabariigi pealinna laevastiku pommitamise vastu merelt, moodustades Merekindluste rannapatareide tulega ja laevastiku poolt väljapandud miinitõketega pideva kaitsesüsteemi merele;
- toimetada luuret ja vaatlust merel, vaenulise laevastiku avastamiseks ja selle tegevuse jälgimiseks;
- takistada vaenulise laevastiku tegevust;
- kaitsta meie mereühendusteid, korraldades ja kaitstes kaubalaevade ohutut liiklemist,
Para 9. Lõunavariandi puhul on Merejõudude ülesanneteks peale p.8 loetletute veel:
- takistada vaenlase laevade sissetungi Muhu Väina ja
- takistada vaenlase laevade tegevust meie Läänemere saarte rajoonis.

Ptk IV Piirikatte jõud
Para 10. Piirikatte ülesandeid Merejõududes teostavad:
1) Merekindlused,
2) Merelaevastiku Divisjon,
3) Mereside,
4) Piirivalve ja Veeteede Talituse laevad, paadid ja muud ujuvabinõud,
5) Kaitseliidu mereüksused.

Nagu eeltoodust nähtub, ei olnud merejõudude peamine ülesanne mitte maaväe toetamine, vaid riigi sõjaline kaitsmine merelises keskkonnas, samuti rahvusvalisest õigusest tulenevate kohustuste täitmine (laevaliikluse korraldamine tingimustes, kus mereala on mineeritud).

Kas võrreldes tänapäevaga on midagi kardinaalselt muutunud? Ei, sest loetletud ülesanded on sedavõrd universaalsed ja üldistava loomuga, et on jätkuvalt adekvaatsed.

Kas tänasel Kaitseväel on kasutada samad vahendid, mis 1939? Ei, sest loobutud on kõige arendamisest, mis on seotud kineetilise sõjapidamisega merelises keskkonnas.

"Merekindlused" ehk rannakaitsesuurtükivägi oli Eesti plaanides kuni NATOga liitumiseni, siis sellest loobuti.
"Merelaevastiku Divisjon", mille koosseisu kuulusid nii allveelaevad, pealveesõjalaevad kui ka miinitraalerid ning arvestatav kogus meremiine ehk mitmekesised meresõjalised võimed asemel on Eesti teadlikult arendanud juba pikemat aega üksnes ühte valdkonda.
"Mereside" ehk merelise olukorrateadlikkuse tagamise organisatsiooni, mis allus Merejõudude Staabile, asemel on meil siseriiklikult juba aastakümneid vältav segadus, kus iga merelist puutumust omav riigiasutus keskendub üksnes talle püsitatud ülesannete täitmisele.
"Piirivalve ja Veeteede Talituse laevad, paadid ja muud ujuvabinõud" - ei hakka kommenteerima rohkem kui et laiapindses riigikaitses tegeleb iga riigiasutus edasi oma ülesannetega.
"Kaitseliidu mereüksused" - ei hakka kommenteerima.