Merevägi ja rannakaitse

Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Lennukeid ja traalereid ma omavahel ei võrdleks. Et lennukeid on vaja, on EKJ juhtkond aru saanud ja juba tegutsetakse. Neid on vaja õhuturbeks, so igapäevaseks piiri valvamiseks, nagu valvavad maismaapiiri piirivalvurid koertega ja merepiiri radarid koos piirivalvelaevadega.

Ise küsimus on see, millist rolli nähakse nendel saabuvatel L-39-tel. Kui nende rollina nähakse rahuaegseid intercept- ja air-policing'i missioone, siis varsti saadakse sellest aru, et selleks on tarvis võimsamat ja kiiremat masinat. See on vaid aja küsimus, millel niikaugele jõutakse. Usun, et varsti öeldase Brüsselist see ära, et vennad, olete niisama kingitusi küll saanud - nüüd vaadake, kuidas ise toime tulete. Jällegi vaid aja küsimus. Pool muna on parem kui tühi koor ja asi liigub vähemalt õiges suunas.

Sellise traaleriga pole aga väljaspool missiooni midagi teha. Piiri sellega suurt ei valva ja kuskil kivises madalmeres nii kalli laevaga ukerdada mingite kalameeste jääpangalt päästmiseks on selgelt liigne luksus, selleks on odavamaid ja efektiivsemaid variante.

Mis puudutab laevade vastaseid löögisüsteeme, siis praeguse relvastusega, kus maapind on küll enam-vähem teoorias kaitstud, on õhuruum ja meri suhteliselt lahti. See mängib agressorile taktikalise eelise - meie maavägi suudab katta heal juhul lõigu Narvast Vasknarvani ja Räpinast Võruni, kuid mitte ligi 400 km mererannikut koos vähemalt kümne sadamaga. Esiteks puuduvad täielikult rannakaitse relvad, selleks ette nähtud väeosad (kui üks Mereväe rannakaitsekompanii välja arvata) ja ka üldine sõjaplaan sellises olukorras tegutsemiseks.

Olukorras, kus põhjarannik on üpris lage ja sobivaid maabumiskohti kuhjaga, ei päästa siin ka miinid. Miinid päästavad soomlasi, kus rannik on raskesti ligipääsetav, saarekesi täis ja sopiline. Samuti on näiteks õhkpadjal dessantalustel, mis sõidavad merel ca 80 kmh, Kroonlinnast Kundani natuke üle tunni aja sõitu. Selle ajaga ei jõua veoautodel jalavägi isegi kohale sõita.

Et sellist ohtu tõrjuda, on tarvis kiire reaktsiooniga relvasüsteemi, mis suudab uputada dessantalused koos dessandiga kaldast kaugel. Sellist ülesannet täidavad kõige paremini tiibrakettidega lennukid, isegi helikopterid. Arvestades, et sõjalaevade PVO laskeulatus on praktikas ca 50 km, on vaja 50-100 km lennukaugusega korralikke tiibrakette. Seejuures mida kiirem on rakettide kandja, seda suurem sanss on tabada ja seda suurem on raketi laskekaugus.

Teadmine, et sul hakkavad merel kahtlase liikumise peale ilmselt raketid tulema, sunnib dessantlaevu sõitma koos sõjalaevadega, kuid viimaste sõidukiirus ei ole 80 või 100 kmh, vaid heal juhul 50 kmh - see tähendab, et sõiduaeg on kaks korda pikem ning sul on hindamatu tund aega, mille jooksul jõuavad Saksamaa Marine Tornadod juba siia ning jalavägi ohtlikku kohta kohale.

Teadmine, et dessant tossutab kohale 3 tundi ja selle jooksul jõuab EKJ ohtlikud kohad vähemalt teoorias katta tingib ründajale järgmise probleemi - maabumiskoht tuleb "ette valmistada". See tähendab õhurünnakuid, tuld merelt - see reedab tavaliselt jällegi operatsiooni mitu tundi ette, samuti ka maabumiskoha(d).

Selle kahe sammu järel muutub kogu dessantoperatsioon selliseks ürituseks, et kahtlen sügavalt, kas BL suudab praegu seda üldse teha, kui selleks on vaja enne nädal aega laevu koondada - st reeta oma üritused vaenlase luurele aegsasti ette.

Niiet ka teoreetiline võimalus saada tiibrakette annab EKJ-le suuremaid sansse ja paneb ründaja taktikaliselt keerulisse olukorda - kiire välkrünnak ei õnnestu ja suure ründe korraldamine on liiga ajamahukas ja see lekib enne välja.

Nüüd mõtleme kahele asjale, mida meil pole a) õhuturve b) rannakaitse relvasüsteem.

Milline relva kandja suudab mõlemat korraga ja miks ajan ma kangekaelselt oma jura nn raskehävitajate vajadusest. Sobivaid lennumasinaid, mis mõlemat ilusti teevad on tegelikult vaid kolm kuni neli.
F/A-18, Viggen, Gripen, F-4F. F-16 on Harpooni lastud vaid üks kord ajaloos. Ja neist neljast on kahe mootoriga vaid kaks ning kannavad 4 tiibraketti vaid 2 masinat......

Sama universaalsuse põhimõtet tuleb kasutada kogu kalli tehnika ostmisel. Näiteks üks universaalsemaid koptereid on inglaste Lynx, millega võib teha kõike, piirivalvest ja päästest kuni anti-tank ja anti-ship missioonideni.
http://www.army.mod.uk/equipment/ac/ab_lnx.htm
Tölpa
Uudistaja
Postitusi: 13
Liitunud: 03 Aug, 2005 20:07
Asukoht: Tallina lähistel
Kontakt:

Postitus Postitas Tölpa »

Eestis ei suudeta ehitada miinijahtijat.enne konkreetset ostu on ikka eeltööd ka tehtud,see ei ole poest leiva ostmine.
Mis puudutab varjatud miiniveeskamist,siis pole selleks vaja allveelaeva,suvaline kala- või transpordialus saab hakkama.meenutage Lahesõda.
Ja veel-exocet ja argentiinlased-inglased teadsid ja jälgisid transpordilaeva tulistanud lennukit juba selle õhkutõusmise hetkest,lihtsalt ei usutud rünnaku tõenäolisust(kuuldud ühelt veteranilt,Royal Navy ohvitser)
Miinijahtija vajalikkus-kuna eesti vetes jätkuvalt palju vanu miine,siis juba meresõidu ohutuse seisukohalt on nende ost õigustatud.
Rannikukaitse seisukohalt on eesti kv küll õnnetus seisukorras,eeskuju võiks soomest ja rootsist võtta.Sealsed rannajäägrid on ikka väga heal tasemel ning hästi relvastatud ning mobiilsed.
siiajuurde paslik öelda,et mereväel ei ole ammu enam rannakaitse kompaniid.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kõige odavam ja lihtsam moodus randa kaitsta on ilmselt hävitada dessantlaevad rannast piisavalt kaugel, et dessant ei saaks kaldale ujuda :)

Tänapäeva elektroonika suudab muidu päris hästi eristada, kes on kes ja sellisel juhul läheb rünnak "vajalike" laevade pihta.

Kõige ohtlikum on see, kui improviseeritakse - nt topitakse dessant mõnesse kruisilaeva ja kui ükskord avastatakse, kes kaldale tuleb, on juba hilja tegutseda. Selliste kummaliselt merel käituvate, raadiokutsungitele mitte vastavate või muidu veidratesse sadamatesse suunduvate laevade vastu on ainus võimalus kas reaktiivlennukid või võimaliku koha lähedale metsa peidetud kopterid tiibrakettidega. Territoriaalmere piirilt mõnda sobivasse sadamasse on heal juhul pool tundi sõitu ja kriitiline on reaktsioonikiirus.

Mere-või õhusõda kellegagi Eesti nagunii pidada ei suuda, küll aga suudab korraldada vajalikus kohas kiireid aktsioone ning sundida ründajat kasutama taktikat, mis võtab aega ja on kaugelt avastatav.

See ongi väikeriigis kallite relvasüsteemide (lennukid, kopterid, tiibraketid, õhutõrje raketikompleksid) mõte - nad võidavad sulle hindamatud tunnid, mis võimaldavad väed maastikule hajutada, laod tühjaks teha ning kogu majapidamise sõjaaja rööbastele viia.

Kui need tunnid kulutada kuskil staabis vältimatu kaotuse tunnistamiseks, siis pole selleks raha raisata vaja. Kui aga kulutada need tunnid asja ette, jõuab selle ajaga nii mõndagi teha.

Teadmine, et iga merel rutiinset patrulli tegev piirivalvekaater või patrull-lennuk võib kahtlaselt käituva laeva peale paar tiibraketti läkitada ja selle koos dessandiga põhja lasta, välistab igasugu üllatusrünnakute mõtted. Nende kaatrite-lennukitega toime tulemiseks on vaja lennukeid, sõjalaevu jne - see kõik on avastatav ja juba päevi ette.

Sama asi on ka hävituslennukite ja õhudessandiga - õhudessanti ei saa enne korraldada, kui su metsa peidetud 10 hävitajat kahjutuks tehtud on. Selleks läheb sõltuvalt jõudude suurusest ja meie meeste improviseerimise oskusest vähemalt kaks ööpäeva. Kahe ööpäevaga jõuab jalaväebrigaad ennast korralikult kindlustada.

Seniitrakette omakorda on vaja selleks, et su raketiladude ja lennuvälja(de) pihta keegi ootamatult "üllatust" ei teeks.

Praegu on EV lihtsalt väga nõrgalt kaitstud üllatusrünnaku vastu ja seda just mere poolt. Merel on tohutu laevaliiklus ja tihti ei teatagi, kes seal sõidab ja kuhu. Õhuruumi jälgivad küll radarid ja Il-76 aktiivsus ei jää märkata, kuid radarid laeva trümmidesse ei näe.... Igasugu mereblokaadid vms polegi selle kõrval nii hirmsad - senikaua, kui siin põllumajandus veel hingitseb, nälga keegi ei sure (erinevalt nt Suurbritanniast või Jaapanist).

Mismoodi käib üks üllatusrünnak - tasuks lugeda ilukirjandust - Tom Clancy "Red Storm Rising" - peatükk Islandi vallutamisest. Lugege läbi ja pange sinna konteksti kaks raketikaatrit või tiibrakettidega hävitajat jänkide poolele - ja see operatsioon oleks kolinal põrunud.

Et kutsumata külalisi kaubalaeva trümmides merelt ei tuleks - enne territoriaalvette sisenemist kontrollib piirivalve laeva üle - üks kaater julgestab eemalt - juhtub midagi kahtlast, siis pauk ära ja valmis. Või kui "reisilaev" tuleb sõjalaevade saatel, siis tulevad madallennul kaks lennukit ja lasevad paar valget asja, mis sedasi kiiresti lainete kohal 5 meetri kõrgusel lendavad 8)

Sõjas on ootamatus väga tähtis asi ja sedasi on korduvalt suuremaidki vägesid võidetud. Vastu pidamise võimalus on seda suurem, mida vähem on ootamatus võimalik.
Kasutaja avatar
paharet
Liige
Postitusi: 531
Liitunud: 14 Jaan, 2005 11:53
Asukoht: Tamsalu
Kontakt:

Postitus Postitas paharet »

Rannakaitse puudumisest olen ma ka varem siin foorumis rääkinud.See,on meie tingimustes üsna raske teostada.Loomulikult on kopter või lennuk õhk-laev tüüpi rakettidega see faktor mis annab meile aega. EKJ ja EKL üksused peaks olema välja õpetatud rannikul tegutsema.Isegi praegu annaks midagi teha meil on olemas 155 mm haubitsad.Tuleks õpetada välja meeskonnad meresihtmärkide pihta laskma.Kui need rannikule paigutada ja nendele juurde õhukaitse anda siis oleks mingi kasu ka olemas.Soomlane kasutab liikuvaid rannakaitsepatareisid.Miks ei võiks meie neid samuti kasutada.Enam pole vahet kust mürsk laeva tabab kas küljelt või ülevalt.Laevadel soomus puudub.Aga see oleks hädavarjant.Tulevik on kindlasti raketisüsteemide päralt ja ma arvan,et need kindlasti vajalikud nii õhu mere kui maismaa varjandis.Mis puutub kiirrünnaku varjanti siis see praegu vähetõenäoline kuna merejalavägi ja dessantalused kõik Kaliningradis.Mis miinijahtijatesse puutub siis ei saa neid ka ostmata jätta meie rannikuvetes sadu senini kahjutuks tegemata lõhkekehi.Miinijahtija rohkem üksikute lõhkekehade otsimiseks rahuolukorras mõeldud mitte miiniväljade traalimiseks selle töö teevad paremini ära miinitraalerid.
Kasutaja avatar
paharet
Liige
Postitusi: 531
Liitunud: 14 Jaan, 2005 11:53
Asukoht: Tamsalu
Kontakt:

Postitus Postitas paharet »

Praegu on EV lihtsalt väga nõrgalt kaitstud üllatusrünnaku vastu ja seda just mere poolt. Merel on tohutu laevaliiklus ja tihti ei teatagi, kes seal sõidab ja kuhu.
Mis laevade avastamisse puutub siis seda me suudame tuvastamine on teine asi.Seda annab alati parandada.Uue mereseire käivitumisega on asi paranenud aga 100% tuvastada see eeldab,et laeva mis ei vasta raadiosidele tuvastab laev või kopter.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Praeguse tulejuhtimise juures on 155mm liiga vähetõhus ja neid on liiga vähe.

Eriti kiirekäiguliste õhkpadjal dessantlaevade vastu on sellest vähe abi, see eeldab korralikku radarjuhtimist, laskekompuutreid jne. Ehk korralikku mobliilset rannapatareid.

90 kmh tulev läev läbib sekundiga 25 meetrit. Kogupaugu vahel liigub laev vähemalt pool kilomeetrit edas.

Sellise asja likvideerimiseks on vaja juhitavaid relvi, mis uputavad selle ainsa tabamusega. Tiibraketis on lõhkeainet vähemalt 150 kilo, sellise kaliibriga mürsus heal juhul 30, liida juurde veel tabamise tõenäosuse vahe.

Kui laev jõuab 4-5 km peale, siis on vaja täisautomaate a'la OTO-Melara 76 mm täisautomaat, nagu praegustel sõjalaevadel on vööritornis.

Siiski rannakaitse puhtalt ei päästa, sest ida suunal ohtlikku rannajoont on rohkem kui maismaapiiri ja see rand on maabumiseks kenasti sobiv (erienvalt Soome lõunaranniku graniitkaljudest.

Kui rünnata Narva suunast, siis on vastase esimene ülesanne lokaliseerida Ida-Virus asuvad väed ja selleks sobib üheagne rünnak Narva poolt ning teine Kunda kandis merelt ilusti. Selle järel on Peipsi ja põhjaranniku vaheline kitsas ala ületatud ja väed saavad väljuda Lääne-Viru-Jõgeva-Tartu maakonnas operatiivavarusele, mille kinnikatmiseks on vähe shanssi. Et vastast enne Tallinna peatada, tuleb seda teha enne Kohtla-Järvet (so enne Jõhvi Tartu maanteed) ning lõunas Võru-Põlva maakonna piires. Kui kaardilt vaadata, siis Eestis on kaks kitsaskohta - esimene Ida-Viru ja teine Põlvamaa. Kui seal toime tulla, siis 3/4 rindest kaitseb sind Peipsi-Pihkva järv.

Võimalik rannakaitse soomusmasin (tegelikkuses ilmselt õhutõrjemasin)
Pilt

Selline masin on soomlastel, mis sobiks (ise projekteeritud 35 mm õhutõrjemasin T-55 shassil.
Pilt'
matiair
Liige
Postitusi: 103
Liitunud: 10 Jaan, 2006 22:46
Kontakt:

Postitus Postitas matiair »

Eesti inseneride võimekust kõiksugu asjade konstrueerimisel ei tohi allahinnata ja töömeeste võimet seda inseneri mõtet metalliks või plastikuks teha samuti mitte. Ka siin foorumis kõlanud lidar ei ole mitte eilne leiutis. Ise nägin seda asja katsetustel töötamas 1996 või 1997. Monteeriti aparaat An-2 põrandale ja august välja vaadates sai vist asjaga hakkama . . . mehed ise olid tulemusega rahul - tehti ta tallinnas kadaks teel. Riigiisad muidugi ei tundnud selle soetamiseks vist piisavalt huvi.
Lennunduse poolelt veel lisaks on jõutud mingl ajal ka koostööni Rutani bürooga - kes teab sellele ütleb see nimi nii mõndagi (Virgin Space ja muude huvitavate asjade tegija :-))
Kasutaja avatar
Würger 190G
Liige
Postitusi: 2039
Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Würger 190G »

Soomlastel moodustavad ühe osa rannakaitsest ka stastsionaarsed rannakaitse kahurid. Kasutatud on näiteks vanade T-55 torne. Sinna oleks saanud ära kasutada Poolast pakutavaid tanke.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Venelaste rannakaitse Sahhalini lõunaosas koosnes tornini maasse maetud T-55-st, millel oli elektri tootmiseks isegi mootor peal (et torni keerata saaks ja riistad töötaks). Olen sellise komandöriga ise juttu puhunud.

Statsionaarse rannakaitse miinus on tema kindel asukoht - sellest võib kergesti mööda minna või selle positsiooni lihtsalt hävitada - asukoha tuvastamiseks on tavaliselt aega küll.

Mobiilsete süsteemide ja eriti lennukite-kopterite hävitamine on kõige keerulisem ülesanne.

Seda said suurepäraselt aru ka NL kindralid, kes jagasid kohe ära, et lennukitega aktiivset kaitset tegevate lennukikandjate vastu saab vaid lennukite ja allveelaevadelt lastavate suurte tiibrakettidega. Merel Navy vs Flot polnud mingeid shansse.

Maapinnal veerevate sõjamasinate kahjuks räägib nende reaktsiooniaeg - Tapalt Kunda mereranda suurtükkide vedamiseks läheb vähemalt 2 tundi aega.

Territoriaalmere piirilt randa või sadamakai äärde sõidab suvaline laev täiskäigul ca poole tunniga.

Reaktsiooniaega jääb sulle 15 minutit. Sellega tuleb toime a) kogu rannikut kattev rannakaitse (Eestile üle jõu käiv) b) Ämarist startivad raketikandjad (rahaliselt võimalik) c) kuskilt Tapalt startivad kopterid tiibrakettidega (rahaliselt võimalik).

Seejuures jäävad randa veetavad maismaarelvad laevade tuleulatusse ja seal hakkavad olema kohe kaotused, kui oma asukoha välja annad.

Merepinnal 3 meetri kõrgusel tulevat tiibraketti on keerukas avastada ja veel keerukam alla kõmmutada, seejuures ei ole ei lennukimeeskond ega
maavägi otseses ohus, kuna rakett lastakse välja alati enne laeva tõkketule ulatust (100 km vs 50 või veel vähem km).

Et tagada 155 mm järelveetavatel kahuritel põhinev rannakaitse häire saamisest tulevalmiduseni 15 min, siis selleks on neid vaja vähemalt 100-150 tükki.

Samas ilma radarjuhtimiseta on need kiirekäiguliste ja manööverdavate aluste vastu ebatõhusad.

Kuivõrd vähetõhus oli raskesuurtükivägi väikestel ujuvvahenditel maabuva meredessandi vastu, näitasid üsna ilusti 1941 lahingud saartel. Kaks polku Il-2 hävitajate katte all oleks Muhu väinas selle asja ilmselt läbi kukutanud. Igatahes raamatuid lugedes jääb mulje, et rannakaitsesuurtükkidest polnud tollal suuremat kasu sakslaste tõrjumisel - sakslased valisid ohutud kohad ja tulid ikka maale.

Väikeste jõududega dessandi vastu on lootust saada ühel tingimusel - hävitada dessandi kandjad enne väljahüpet (maabumist).

Teadmine, et sul on vahendid selleks olemas, hoiab vastase tagasi senikaua, kuni su vahendid hävitatud on. Selleks läheb aega ja kui sellega ühel pool on, pole dessanti enam mõtet teha, sest kogu masinavärk on juba hajutatud ning Toompea või Emajõe sildade hõivamisest pole suuremat kasu. Üllatuse efekt on kadunud ja dessant põhineb üllatusel, muul juhul on tegemist kerges relvis seltsimeestega, millel raskerelvadega jalaväe vastu erilist sanssi pole. Triibuline särk kuuli eest ei kaitse.

Kui kaua läheb aega üllatusmomendi kadumisel ühe riigi ettevalmistamisel soomusväe kiirmarsiks - näitas Lahesõda 1991 - Iraaki pommitati enne 2 nädalat kui ründamiseks läks.

Kuskil metsa peidetud lennukite või kopterite hävitamine ei ole nii lihtne kui teoorias tundub.

Seejuures on suureks abiks Navy-tüüpi lennumasinad, nt Hornet, millel käivad tiivad kokku ja seda võib veoauto slepis igale poole minema vedada, jättes seisuplatsidele mõned vineerist mulaazid pomme ootama.

Vead lennukid vaikselt pimedas nt Pärnu maanteele Saue viadukti alla, maskeerid ära (luurelennuk neid ei avasta sealt, mõned liikusmärgid ja laternapostid eest ära ning mõlemale poole avaneb 2 km ilusat stardirada.

Soome ja Rootsi rannakaitset pole minarust mõtet kopeerida, sest rannajoon on sootuks teistsugune. Nimelt on Skandinaavia rand täis mustmiljon saart ja väina, kus on miinid, väikesed sõjalaevad ja kaldarelvad efektiivsed (nt Oslo ründamine 1940, Blücheri uputamine), kuid Põhja-Eesti rannik on lage, üksikute saarte ning radariga hästi vaadeldav. Seetõttu ei ole miinid efektiivsed (kui neid just tervet Soome lahte täis ei topi) ning suurte sõjalaevade ja merelennuväe vastu paari väikse kaatriga suurt sanssi pole.

Soomes on asi teisiti ja seal annab hästi varitsusi ja lõkse korraldada ning vanadest kahuritest otsesihtimisega põmmutada. Ründajal manöövriruumi pole ja see annab sanssi kaitsjatele.

Seepärast on ka rannakaitsekontseptsioon teistsugune.
Dan
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 03 Aug, 2005 16:08
Asukoht: Eestimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Dan »

matiair kirjutas:Ka siin foorumis kõlanud lidar ei ole mitte eilne leiutis. Ise nägin seda asja katsetustel töötamas 1996 või 1997. Monteeriti aparaat An-2 põrandale ja august välja vaadates sai vist asjaga hakkama . . . mehed ise olid tulemusega rahul - tehti ta tallinnas kadaks teel. Riigiisad muidugi ei tundnud selle soetamiseks vist piisavalt huvi.
Ma tegin kiire otsingu sõna "lidar" kohta siin foorumis, kuid kuskilt mujalt kui siit seda ei leidnud.. ehk oskab keegi rohkem seda teemat valgustada ?
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Vot siis jah miinijahtijad ja värgid.
Sõna miinijahtija iseenesest on minuarust totakas väljend (hoolimata inglisekeelsest vastest). Demineerimislaev oleks kuidagi asjalikum väljend, aga see selleks.
Mina ei mäleta, et viimastel aegadel oleks meil meremiinidega sedavõrd suuri pahandusi olnud, et laevaliiklusele jubedat ohtu oleks tekkinud. Eks neid miine ikka vahest kaldale hulbib, kuid selleks, et neid ära koristada, pole vaja kindlasti mitut nii kapitaalset ja kallist laeva. Et naaber meiega konflikti korral tõsist miinisõda mängima asub, ka ei tahaks uskuda. Ta pigem tahab akvatooriumi takistusteta ja kiirelt läbida. Miinisõja võimalikkus on pigem meie teema.

Need plastpaadid on NATO asjadeks. Kuna Eesti on nii vaene ja väeti, siis muuga, kui miinipaatidega, ei suuda me lihtsalt NATO-s oma osalust näidata. Seega ongi siis leitud kööstööks meile võimalikult odav ja lihtne võimalus. Tõsi - eks need korralikud plastpaadid (7-10 a pole laevale mingi iga) ikka ka maksavad, nagu selgub.

Meile piisaks ilmselt kahest sellisest parsast, kuna üle jäävad 250 milli oleks võinud matta kuhugi mujale. Kasvõi pioneeridele pontoonikompanii ostmiseks või väljaõppe eesmärgil skaudile üsna normaalse tankikompanii ostmiseks.
Aga küllap selle raha eest oleks saanud BLRT -st tellida näiteks paar sonaritega, süvaveepommidega ja rakettidega relvastatavat rannakaitsekaatrit (kered) kiirusega üle 30 sõlme. Neist vähemalt mingit tuntavat abi ka riigikaitses. Allveelaevu praegu Balti laevastikul vist pole, kuid eks nad ka arenevad ja rakettidega saaks kusagilt eemalt saarte vahelt juba üsna kapitaalseid vaenlase laevu (vastu) ähvardada, samuti mingeid võimalikke mereterroriste jõuga ellimineerida.

Kusjuures tegelikult oli nii, et aastad tagasi pakkusid sakslased meile tasuta raketikaatreid, kuid siis jõudis mingi teine kaugem riik need eest ära osta. Luchs - tüüpi küna peal olen ma ise peal käinud ja selliseid võiks meil mõned olla küll.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Need, mida sakslased pakkusid, olid ilmselt ex-DDR saksakeelsete nimedega Osa I-tüüpi vene raketipaadid, mis on relvastatud miskise kasutu P-15 tüüpi raketiga, millega pole teadaolevalt kasutajariigid (Egiptus, Liibüa, Iraak) lahingus ühtegi sõjalaeva uputand. Küll aga lasid juutide Saar-tüüpi kaatrid isevalmistatud Gabriel-tüüpi rakettidega sellised põhja päris mitu.

Osa I ja Osa II on erinevate raketikastidega, kuid rakett on põhimõtteliselt sama, Osa II-l on ruumisäästu pärast lihtsalt kokkupandavate tiibadega mudel.

Nende Osa-dega on see probleem, et korpusena pole temast suurt tolku. Venelaste "Sudostrojenie" ajakirjas oli sellest kunagi pikk jutt- nimelt on paat teraskorpusega, mis on valmistatud kahekihilisest terasest -seespool tavaline ja väljaspool roostevaba. Nende laevade häda oli selles, et see välimine kiht kippus lahti lööma ja nendega oli pidev jama.

Laevakere ja jõuseade on moodsa raketilaeva hinnast ca 1/4. Ülejäänu on elektroonika, relvad ja radarid, niiet üks viimseid sõite tegev tasuta saadud kere meid eriti ei päästa.

Spetsiaalsed ründekaatrid võiks olla hoopiski õhkpadjal, nad ei vaja sadamaid ja miinid-torpeedod neid ei ohusta.

100 km kaugusele lastava tiibrakettide patarei näev välja umbes selline ja selleks pole isegi eriti suurt laeva vaja

Pilt

Kui nende Osa-kaatritega jamasid poleks, siis ilmselt käraks need küll, need on kiired laevad (kuni 40 sõlme), kuid neelavad mehiselt diiselkütust 8)
Kasutaja avatar
denis23
Liige
Postitusi: 1961
Liitunud: 17 Okt, 2004 11:38

Postitus Postitas denis23 »

mis kuradi venelaste dessant? need on juba kord dessanti teinud siin eestis - merikülas. mis teie arvate, kas selle dessandi tõrjumiseks mingeid tiibrakette vaja vä? Jataks oma unistustes natukene tegutsemisrõõmu ka meie nato liitlastele. eesti vägi võiks ennast piirduda maa kontrollimisega.
Kasutaja avatar
Würger 190G
Liige
Postitusi: 2039
Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Würger 190G »

Ei olnud!
Vaid see klass:
Type 148 Tiger class missile boat

Displacement: 265 tons full load Dimensions: 47m lenght; 7.0m beam; 2.7m draught
Armament: 1 76mm/62 OTO Melara;1 40mm/70 Bofors single mount; 2 M.M. 38 Exocet twin box launchers (4 missiles); 2 12,7mm M2 MGs.
Propulsion: 4 Shafts; 4 MTU Diesels, 12.000 shp; 38 knots
Complement: 30
Description: The 148 class missile boats were the first SSM carriers of the Bundesmarine, promted by the delivery of Osa I missile boats to the Volksmarine. They were ordered from CCN Cherbourgh (based on the Combattante II design) as a stopgap measure because Lürssen couldnt design a missile boat in the required time and the projected Tartar ASM failed. For economical reasons, the hulls of half of the class were build in Germany, but outfitting was done in France. These boats had steel hulls, not wooden ones like the Lürssen boats. Despite their somewhat hasty introduction, this class served effectively for over 30 years. The 148 is well suited for the baltic environment and its M.M. 38 missiles were a serious threat to Warsaw pact amphibious forces. It was also well-armed with guns, being the first german class to carry the 76mm OTO gun mount. During the 1970s, these boats were upgraded with new radars and link 11, enabling much more effective group tactics than before. Their primary role would have been coastal defense against Warsaw pact landing forces, using hit-and-run tactics while operating from camouflaged tenders along the german and danish coast. The last 148 was decomissioned in 2003, and many of the surplus boats were sold to other navies. These boats are named after predatory mammals (first 10) or after birds (last 10)
P 6143 S 43 Luchs Apr.9/1973 3. Schnellbootgeschwader /Kiel Aug.8/1998 to Chile, used as spare parts source

http://www.harpoonhq.com/encyclopedia/H ... --nimekiri
matiair
Liige
Postitusi: 103
Liitunud: 10 Jaan, 2006 22:46
Kontakt:

Postitus Postitas matiair »

Ma tegin kiire otsingu sõna "lidar" kohta siin foorumis, kuid kuskilt mujalt kui siit seda ei leidnud.. ehk oskab keegi rohkem seda teemat valgustada ?


Arvata on, et miski küberneetike instituudi tiiva all või midagi sellist oli see firma kunagi. Mäletamist mööda vist LDI või midagi sellist (Lased diagnostic instruments). Proovoti ja töötas, aparaat sai aru mis vees on ja kui palju seda on jne. liikumiskiirus 180 km/h oli talle paras kiirus, et veel täisvõimsusega töötada ja kõigest aru saada.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 12 külalist