Ajaloost näiteid tuues, võib näha ka natuke laiemat ala, kui vaid see, et ilmselgelt ei jõutud enne 1940. a merekaitse investeeringuid lõpuni viia. MTB-de projekti ei jõutud vaat et alustadagi. Meie miine leidub muide Soome lahe põhjas küll, oleme neid ise jahtimas käinud. Vaadates aga 1930. aastate lõpu Eesti sõjalist võimet, võib täheldada sama, mis praegu – võimed olid kaldu ega moodustanud tervikut (see pole minu mõttekäik, aga autorit siinkohal ei avalda). Tol ajal oli sõjaline riigikaitse kreenis merekaitse poole – merevägi ja merekindlused (salajaselt) koos Soome vastavate osadega oli suhteliselt ainus mingilgi moel tehniliselt lahinguvalmis osa kaitseväest. Maa- ja õhuväe moderniseerimine seisis ju alles ees. Lugedes tookordseid otsuseprotokolle (vt Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933-1939) jääb mulje, et tolleaegne riigikaitse juhtkond mõtles ’ühend’ võtmes ega põdenud sugugi merepimedust.
Kapten Trumm kirjutas:Mul ei ole mingit "haminaobsessiooni"
Aga ära siis enam sõna ’Hamina’ ka kirjuta. Ja eriti – ära püüa panna teistele suhu sõnu.
Kapten Trumm kirjutas:Soomusmanöövervõime soetused jäävad ikka selgelt alla 200 miljoni.
Kas seda ütles ka Wikipedia? Tegelikkus on ikka natuke teisem ka tolle pooliku soomusmanöövriga.
Kapten Trumm kirjutas:kus on juba praegu näha selle mereväe/merekaitse programmi rahastamises raskusi
Äkki valgustad asjaomaseid siis ka kui see juba pragu selge on! Minu teada ollakse ametlikult üsna kontseptuaalses faasis ja raha ning excel seisavad alles ees. Juttu, et merekaitse on kallis, pole mõtet ajada. Igasugune natukenegi sõjalisem võime on väga kallis. Ja mis asi siis on kallis? Soetusmaksumus? See on väike osa kogu maksumusest ja seetõttu pole tehnika letihinnad liiga hea alus võrdlemiseks ja eelarve prognoosimiseks. Ülalpidamiskulusid aga avalikest allikatest üldjuhul üldse ei leia ning seetõttu on Wikipedia baasil sõjatehnika hindade võrdlemine üsna kasutu.
Tõsi on aga see, et kui seni on enamus raha kulunud maaväele ja ülalpidamise rahaga on lähituleviku kaitseelarve juba täis ostetud, siis millise iganes uue võime soetamiseks tuleb kas olemasolevaid ambitsioone koomale tõmmata või uut raha leida. Ja see kõik on juba prioriteetide küsimus.
Kriku kirjutas:Küsimus on eelkõige selles, mida Eesti peaks tegema NATO jõudude koosseisus. Kui maavägi peab välja panema iseseisvad manööverüksused / väekoondised brigaadideni välja, siis mere- ja õhuvägi ei pea.
Mis mõttes? Kui me ise oma sõjalise kaitse vajadustest ei julge aru saada, siis vihje annab Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3: oma kodutöö peavad kõik ise ära tegema. Meredomeenis tähendab see, et Läänemere äärsed riigid peavad selle merega ise toime tulema, sest suurtel riikidel pole peale ’ajaloo lõppu’ enam ressurssi ja NATO esmaprioriteet on Põhja-Atland ise, et üle lombi üldse midagi Euroopasse tuleks.