www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Okt, 2019 21:47

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1472 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25 ... 99  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 16:59 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Mär, 2016 22:16
Postitusi: 3956
Olen ka nüüd poole peal selle töö lugemisega, kuid tahan omalt poolt mõnda lisada.
Töö ise toob küll kenasti välja mereväe põhiülesanded ja saab hakkama nende tehniliste eelduste kirjeldamisega, kuid jätab paljuski vist adekvaatselt arvesse võtmata mereväe tollase seisu. Näiteks loetletakse üles igasugused alused mida oleks võimalik hankida, ümber ehitada ja kasutada, kuid ei sõnagi nende käigus hoidmisest ega nende mehitamisest. Isegi neid üksikuid miinitraalereid, mis me kingiks saime, ei suudetud tegelikult käigus hoida, meeskondade väljaõpe ei olnud sugugi jätkusuutlik ja kokkuvõttes ei olnud mehi piisavalt. Ma ei tea kuidas kõik need raketikaatrid ja sõjalaevad oleks mõeldud selliste asjaolude taustal mehitada. Piirivalves oli selleks hetkeks seis juba täitsa OK, kuid on kaheldav kui paljud oleksid tegelikult olnud nõus mereväega ühendamisega kaasa minema. Ainuke põhjus miks piirivalve sai oma võimu kehtestada mereväe üle selles ühendamise küsimuses oligi just see, et organisatsioonina oli piirivalve küpsem ja palju paremini toimiv. Mereväega ühendamine oleks tähendanud selle lammutamist (mis PPA-ga ühendamisel teatud mõttes niikuinii juhtus). Sellest lähtuvalt tundus isegi kohati lihtsam hoopis merevägi kaotada. Põhimõtteliselt on mereväe vilets areng (ja nö nišivõimekusele taandumine) olnud mereväe enda viletsusest tulenev asjaolu. Oleks seal asju algusest peale pädevalt aetud, oleks kõrgemalt rohkem usaldust ära teenitud ja sellest tulenevalt ka rohkem ülesandeid ja rahastust saadud.

EDIT: Ja tegelikult on omamoodi irooniline, et selle mahuka töö koostajaks pidi olema endine piirivalvur.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 17:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 26729
Selle miinitõrje teemal ei saa muidugi unustada olukorda Saksa-Eesti militaarsuhetes 1990ndate algupoolel.
1. sakslastel oli tollal tilk püksis igasuguse surmava relvastuse andmise või müümisel siia, kõik see kraam mis tuli osta turuhinnaga Iisraelist ja Hiinast, oleks probleemivabalt olnud saadaval ka Volksarmee varudest, mis ühinenud Saksamaale taagana kraesse jäid. Siia lubati ainult sõjalises mõttes kahjutut kraami (nt Robur ja IFA veoautosid). Isegi relvadeta BTR_i ei antud. Täpselt sama asi puudutas ka mereväerelvastust (Volksmarinest jäi üle nt hulgaliselt erinevaid relvastatud laevu.
2. meie võimekus midagi keerukamat teha oli küsitav ja tugines peamiselt NSVL taustaga kaadril. Midagi aga teha tuli, igasugu PfP programmid jne. Kindlasti oli selge, et NSVL päritolu raketikaatritega polnud Fukuyama-maailmas suuremat teha.
3. kogu selle kola realiseerimisel oli Saksamaal selgeid raskusi, paljugi sellest läks lihtsalt sulatusahju. Soome pani ka laod täis. Rootsi ka võttis ühte-teist.
4. mingi relvastuva lääneriigi teke otse piiri taha oli asi, mis Kremlis just heameelepuhangut ei tulnud.

Nii kohtusidki sarnased huvid ning sissejuhatuseks sai Eesti endale niisama endise Volksmarine miinitraalerid. Natuke hiljem juba Bundeswehri omad.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 18:31 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Mär, 2016 22:16
Postitusi: 3956
Tsiteeri:
1. sakslastel oli tollal tilk püksis igasuguse surmava relvastuse andmise või müümisel siia, kõik see kraam mis tuli osta turuhinnaga Iisraelist ja Hiinast, oleks probleemivabalt olnud saadaval ka Volksarmee varudest, mis ühinenud Saksamaale taagana kraesse jäid. Siia lubati ainult sõjalises mõttes kahjutut kraami (nt Robur ja IFA veoautosid). Isegi relvadeta BTR_i ei antud. Täpselt sama asi puudutas ka mereväerelvastust (Volksmarinest jäi üle nt hulgaliselt erinevaid relvastatud laevu.

See vastab vägagi tõele. Näiteks kui sakslased soovisid annetada L-410 lennukeid, siis meie inimesed lootsid need saada Kaitseväele, kuid sakslased oli jäigalt vastu. Ja nii need lennukid piirivalvele läksidki. Midagi sarnast tuleb ette ka kunagise autokompanii loojate meenutustest, kus sakslaste laod olid sõjatehnikat täis, kuid soomukeid jms ei tahetud kuidagi anda. Üsna tõenäoliselt kehtis see ka mereväe loomisel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 20:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Apr, 2007 2:43
Postitusi: 349
Mereline riigikaitse ehk tardumine 1990-ndatesse
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/a ... d=77742436
Siin foorumis siseministeeriumi kaastöötajat muidugi argumentidega ei veena, aga mõnele teisele on ehk lugemine abiks.

Tsiteeri:
Esimesed merelist riigikaitset käsitlenud kontseptsioonid koostati 1993. aastal ning samal aastal loodi kaitsejõudude peastaabi juurde mereosakond ja 1994. aastal taastati väeliigina merevägi. Sõjalaevastikku nähti riigi huvide sõjalise kaitsjana merel ning miinitõrje näol oleks olnud tegu üksnes ühe ülesandega teiste seas. Esimesed kümmekond aastat pidi noor merevägi rinda pistma tõsise kvalifitseeritud kaadri puudusega, sest paljud merendusspetsialistid olid juba liitunud mitu aastat varem tegevust alustanud veeteede ameti või merepiirivalvega. Oluline on rõhutada ka asjaolu, et Nõukogude Liidus oli mereväeohvitseriks õppida soovinud eestlaste arv väikesem kui maa- või lennuväe puhul. Neist vähestest mereväe kaadriohvitseridest panustas omakorda Eesti sõjalaevastiku ülesehitamisse vaid mõni üksik. Kuna riigil ei jagunud mitme täisvõimekusega laevastiku arendamiseks vahendeid ning igapäevaselt täidetavad ja laiemale üldsusele nähtavad ülesanded olid juba antud piirivalveametile (mereseire, patrullimine) või veeteede ametile (hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistus, rannavalve – merepääste ja merereostuse likvideerimine, lootsimine, jäälõhkumise kohustus), siis oli oma valdkonna spetsialistide puuduse all kannatava mereväe stardipositsioon vähesoodus.

Eesti merekaitse arengule tagantjärele hinnangute andmisel on oluline juhtida tähelepanu 1990-ndatel kaitsejõududes valitsenud kaitseväe ja piirivalve vahelisele dualismile ning heitlusele riiklike ülesannete ja nende täitmiseks eraldatavate ressursside nimel. Juba olemasoleva ja riigikaitseliste ülesannetega merepiirivalve kõrvale uue eraldiseisva laevastiku – mereväe – asutamisel oli aga ratsionaalne ja kaugeleulatuv eesmärk. Johtuvalt rahvusvahelisest õigusest ja praktikast sai NATO kui kaitseorganisatsiooniga sõjalist koostööd teha üksnes relvajõudude (kaitseväe) koosseisu kuuluv merevägi, mitte sisejulgeolekuga tegelev piirivalve. Mereväe taasloomise põhiliseks argumendiks võibki seetõttu pidada vajadust omada merendusvaldkonnas NATO kui kõige potentsiaalsema liitlasega sõjalist koostööd tegevat partnerit. Seega vajas kaitsevägi omaenda merelist komponenti.

Piirivalve avaldas tugevat vastuseisu mereväe taasasutamisele juba selle embrüoloogilises eas. 1993. aastal tegi kaitseministeerium teatavaks kavatsuse kaotada merepiirivalve ning asendada see uue organisatsiooniga, kus (rahuaegse) patrullimisega oleks tegelenud rannavalve ning sõjalist jõudu oleks kasutanud sõjalaevastik koos kaldal paiknevate rannakaitseüksustega. Piirivalve vastuargumentatsioon kaitseministeeriumi kavale tugines järgmistel väidetel: a) ei ole mõistlik lammutada toimivat organisatsiooni; b) külma sõja lõppemisega muutunud julgeolekukorra ja uute merelise keskkonnaga seotud ohtude tõttu on piirivalve olemasolu sõjalaevastikust rohkem õigustatud; c) potentsiaalse sõjalise konflikti korral Venemaaga ei kujutaks ka meie sõjalaevastik piirivalve asemel tõsiseltvõetavat vastast, seevastu oleks aga sõjalaevastiku soetamine ja ülalpidamine märkimisväärselt kallim; d) piiride tõhus valve on tagatud juhul, kui selle kõikide aspektidega tegeleb ainult üks ametkond.

Riigile kuuluvate laevastike ühendamisest

Üheks kõige olulisemaks protsessiks Eesti merelise riigikaitse ülesehitamise käigus 1990-ndatel oli arvukate riigile kuulunud laevastike5 – merevägi, (mere)piirivalve, veeteede amet, mereinspektsioon, laevaliikluse juhtimise keskus – ühendamisega seonduv. 7. mail 1996 riigikogus vastu võetud „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmise“ dokumendis toodi esmakordselt välja mereväe arendamise eesmärgid ning anti üldised suunised merelise riigikaitse ülesehitamiseks: „Mereväe väljaarendamine toimub eesmärgiga valmistada ette territoriaalvete kaitse, territoriaalvete merekommunikatsioonide ohutus ning mereväe ohvitserkond ja infrastruktuur ning tagada nende osalusvõime rahvusvahelises koostöös. Mereväe, piirivalve ja veeteede ameti käsutuses olevad laevad koondatakse mereväe ühendatud süsteemi, mille sõjalist väljaõpet ja valmisolekut kontrollib kaitseväe juhataja. Selle süsteemi otstarbeka tegevuse korraldamiseks luuakse ühtne kaldateenistus.“ Põhisuundade seletuskirjas märgiti täiendavalt, et mereväe puhul piirduski dokument üksnes ülesannete ja loomise eesmärgi sätestamisega. Väeliigi juhtimise küsimus oleks tulnud lahendada tulevikus paindlikult, arvestades „(…) maksumust, piiratud ülesandeid ja suhteliselt väikest koosseisu.“

Riigikaitse põhisuundade ellu rakendamiseks moodustati 1996. aastal ministeeriumide vaheline töögrupp ühise riigilaevastiku moodustamiseks, mille käigus tõstatus kõige teravamalt riigikaitseliste ülesannete jaotamine vastavalt kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisalas olevate mereväe ja piirivalve laevastike vahel. Taastatud mereväe esimese ülema mereväekapten Roland Leiti koos Saksamaalt Eestisse lähetatud mereväenõuniku kaptenleitnant Wilhelm Knössiga kirja pandud visiooni kohaselt oleks Eesti merekaitse põhijõu moodustanud mitmekesiseid sõjalisi võimekusi omav merevägi, mille olulisemate ülesannete hulka oleks kuulunud (kirjapilt muutmata kujul): „merevalve; mereluure ja info kogumine; miiniveeskamine; miinitõrjeoperatsioonid; laevaliinide ja kommunikatsioonide kaitse territoriaalmeres; agressori õhujõudude, veepealsete jõudude ja allveelaevade vastase kaitse ettevalmistus; kohalolek merel; patrullteenistus“. Hoolimata kõrgeimal poliitilisel tasandil sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mereväel oleks pidanud olema riigi merendusametkondade seas juhtroll, vaidlustas piirivalve hoopis mereväe enda jätkamise eraldiseisva laevastikuna. Piirivalve oli nimelt seisukohal, et ainus riigikaitseliste ülesannetega laevastik oleks pidanud olema sõjaseisukorras kaitseväe alluvusse siirduv merepiirivalve, kel oleks ainsa sõjalise võimekusena miinitraalimisvõime.

19. detsembril 1996 edastas ministeeriumide vaheline töögrupp vabariigi valitsusele oma ettepanekud ühise riigilaevastike kaldabaasi rajamiseks. 1997. aastal moodustatud riigilaevastiku moodustamise ministrite komisjoni arutelude käigus toetasid kõik asjaomased ministeeriumid ühise kaldabaasi moodustamist, kuid mittesõjaliste ülesannetega laevastikke haldavad teede- ja sideministeerium ning keskkonnaministeerium ei toetanud kõiki seniseid laevastikke ühendava ametkonna – riigilaevastiku – loomist. Kaitseministeeriumi ettepanekul ühendatav riigilaevastik oleks taganud riigile olulise rahalise kokkuhoiu, võimaldades ühtlasi laevu otstarbekamalt kasutada ning ühtse väljaõppe abil vältida ümberkorralduste tegemist sõjaolukorras. Riigilaevastiku peamisteks ülesanneteks oleks olnud Eesti territoriaal- ja sisevete valve, mereteede ohutuse tagamine ning merepäästetööde teostamine. Kuigi riigikaitse põhisuundade järgi oleks pidanud riigilaevastiku tuumiku moodustama merevägi, siis 1998. aastal oli tegemist ühe väiksema institutsiooniga teiste merendusametkondade kõrval – veeteede ametile kuulus 17, laevaliikluse juhtimise keskusele 12, piirivalvele 11, mereinspektsioonile 9 ja mereväele 9 veesõidukit. Kokku oli riigilaevu 58. Loetelust on välja jäänud väiksemad alused – näiteks piirivalvele kuulus lisaks veel 22 kaatrit ja mootorpaate.

Kasutatud materjalide põhjal paraku ei selgu, millisena nähti riigilaevastiku organisatsiooni, juhtimisahelat, ülesannete jaotust ning võimalikke erisusi rahu- ja sõjaaja koosseisudes. Ajaloolase Reet Naberi sõnul esitas küll iga ametkond oma visiooni, kuid mingit ühtset seisukohta tookord ei kujunenudki.

1990-ndatel merepiirivalvega võrreldes vähesuutlikum merevägi (tookordne piirivalvejuht mereväekapten Tarmo Kõuts nimetas seda „teatud kasvuraskusteks“) jäi eraldiseisva laevastikuna küll püsima, kuid mingit „mereväe ühendatud süsteemi“ koos riigilaevastike ühise kaldabaasiga poliitilise tahte puudumise tõttu ei moodustatud. Riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu hakkas väeliigi edasist arengut suunama paljuski teiste riikide poolt osutatud sõjaline abi.

Eraldi tasub mainida kaitseväe pigem tagasihoidlikku rolli riigilaevastike ühendamise projektis võrreldes piirivalvega. Aastatel 1995–1998 piirivalveameti mereosakonda juhtinud erumereväekapten Jaan Kapp on meenutanud, et töögrupis oli piirivalvel üsna lihtne enda seisukohtadele kindlaks jääda, kuna mereväe esindajad (kaptenmajorid Arvo Takking ja Andres Ehrenbusch) ei olnud oma organisatsiooni seisukohtade kaitsmisel edukad. Piirivalvejuht T. Kõutsi initsiatiivist merelise riigikaitse korraldamise suunamisel annab tunnistust tema väidetav valmisolek tegutsemiseks kaitseväe juhataja koosseisuvälise mereväenõunikuna 1998. aastal. Viimase väite põhjal tõstatub aga küsimus, milline oleks pidanud olema mereväe ülema roll olukorras, kus kaitseväe juhatajat nõustab merelise riigikaitse küsimustes ühe teise (samuti riigikaitseliste ülesannetega) riigiameti juht?

Kuigi Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali nimetas T. Kõutsi sellist ettepanekut „harvaesinevaks riigimehelikkuseks“, sobiks tänapäeval sellise olukorra iseloomustamiseks paremini väljend „huvide konflikt“ (tõsi küll, mitte selle korruptiivses tähenduses). Vähemalt osa ajakirjanikke suhtus kriitiliselt kaitseväe juhtrolli riigilaevastikes ühendamises. Näiteks 1998. aastal naeruvääristas Postimehe ajakirjanik Paavo Palk kaitsejõudude peastaabi ülemat kolonel Ants Laaneotsa, kes toetas riigikaitse põhisuundade ellurakendamist, ning ei ole kahtlust, et ajakirjaniku sümpaatia kuulus kõnealuses teemas vastaspoolele ehk piirivalvele.

1996. aastal kinnitatud riigikaitse põhisuundades, mille üheks oluliseks puuduseks on märgitud kaitsekulutuste käsitlemata jätmist, välja toodud mereväe ja merekaitse arendamise põhimõtted jäidki üksnes paberile, ning sajandivahetuseks avalik arutelu riigilaevastiku moodustamiseks vaibus. 1990-ndate lõpuaastate sündmused põlistasid kahel paralleelselt tegutseval, kuid omavahel üksnes vähest puutumust omaval nn jõulaevastikul põhineva merelise riigikaitse mudeli, mis püsis kuni piirivalve riigikaitseliste ülesannete kaotamiseni 2007. aastal.

Sisuliselt püsib taoline merelise riigikaitse mudel aga tänini, sest vaatamata riigikaitseliste ülesannete kaotamisele teostab politsei- ja piirivalveamet jätkuvalt oma muude, seadusest tulenevate ülesannete toetuseks, mereseire ja merelise kohaloluga seonduvaid tegevusi Eesti territoriaalvetes, täites sellega formaalselt merelise julgeoleku aluseks olevat ülesannet – merelise olukorrateadlikkuse tagamist. Eesti merekaitse süsteemse arendamise puudumisele viitab ka tõsiasi, et mitte ühelgi riigiasutusel ei ole ühemõttelist ülesannet mereseirega tegelemiseks ning politseiasutuse poolt merepiiri valvamise ja merepääste eesmärkidel toodetav merepilt ei ole täpsusastmega, mis võimaldaks seda kasutada sõjapidamiseks. Seega puhtalt sõjalisest vaatevinklist võiks sellist tegevust nimetada mereseire matkimiseks. Ilma merelise olukorrateadlikkuseta aga „jäävad muud arendatavad võimed nišivõimeteks, mida on riigi territooriumi esmaseks kaitseks keeruline kasutada“, nagu sedastab 2016. aasta detsembris ilmunud uurimisraport Eesti merejulgeolekust. Nii et tõhusa merekaitse võtmeküsimuseks on ülevaade merel toimuvast.

NATO-ga liitumine

1999. aastal NATO Washingtoni tippkohtumisel tehti teatavaks üheksa potentsiaalset liikmesriigi kandidaati, kelle hulka kuulusid ka Baltimaad, ning sõnastati kandidaatriikide liitumise juhend (Membership Action Plan), milles toodud kriteeriumid olid tehnilisteks tingimusteks NATO-sse saamisel. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet ja selle edasiarendamist. NATO-ga lõimumise protsessiga kaasnenud suurim muutus kaitsejõudude arendamisel oli H. Lille järgi lahtiütlemine „iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest“.

H. Lill on nimetanud 1999. aastat „riigikaitse ja julgeoleku jaoks oluliseks rajajooneks, mil tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel. Eesti riigikaitsesüsteem ja kaitsevägi said esimest korda konkreetseid suuniseid ja mõõdikuid sisaldava arengukava ning plaanides püüti senisest enam arvestada tegelikke võimalusi. 1999. aastal tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel.“ Mereväe jaoks tähendas see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele. Miinitõrje ongi jäänud ainsaks sõjaliseks võimeks, mille arendamiseks on kaitseväele edaspidi kaitseplaneerimise käigus eraldatud eelarvelisi vahendeid.

Merelise riigikaitse Gordioni sõlm

Eesti mereline riigikaitse on kahjuks siiani seda nägu, milliseks teda kujundati 1990-ndatel, kuigi vahepeal on oluliselt muutunud nii rahvusvaheline julgeolekuolukord ja märkimisväärselt on tugevnenud riigi majanduslik kandevõime. Samuti ei ole Eesti enam riikliku julgeoleku seisukohalt üksik liitlasteta väikeriik, vaid maailma tugevaima kaitseorganisatsiooni NATO liige, mis annab meie kaitsevõimele täiesti teistsugused võimalused ning sunnib samuti meid endid arvestama liitlaste ja alliansi võimaluste ja vajadustega.

Pärast veerandsajandi möödumist taasiseseisvumisest on Eesti merelise riigikaitse korraldus ja sõjalised võimekused püsinud olulisemate muutusteta. Siiani käivad arutelud, kas ja millisel määral peaksid riiklikud laevastikud omavahel koostööd tegema ning teavet vahetama. Kõige valusamalt torkab aga tõsiasi, et merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud mitte üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neid on soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. Neist kõige ilmekam on näide piirivalve omaaegsest vastuargumentatsioonist mereväe taasasutamisele – kui lühemas perspektiivis olid kõik nende seisukohad loogilised ja põhjendatud, siis nüüdseks on need lootusetult adekvaatsuse kaotanud.

Merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ei pea riik esmajärjekorras eraldama täiendavaid ressursse, vaid alustada tuleb üle-eelmisest kümnendist pärineva ja muutunud olusid ning vajadusi mittearvestava seadusandliku raamistiku ja riiklike laevastike funktsioonide ülevaatamisest ning ümberhindamisest. Eesti on ainus Läänemere-äärne NATO/Euroopa Liidu liimesriik, kus ülevaadet merelises keskkonnas toimuvast ei ole relvajõududel, vaid sellega tegeleb tsiviilametkond.

Igapäevaselt täidetavate mereliste ülesannete – alustades olukorrateadlikkusest – puudumise tõttu kaitseväes on aastakümnete jooksul toimunud merelise mõõtme lahtirakendumine Eesti riigikaitselisest mõtlemisest.
Võib koguni väita, et merekaitset ei ole peetud riigikaitse arendamise seisukohalt piisavalt oluliseks. Tundub, et taoliste valikute taga on keerukas Gordioni sõlm, kus omavahel põimuvad nii ametkondlikud huvid säilitada riiklike ülesannete jaotuse status quo koos sellest tuleneva rahastusega, kaitseväe ebapiisav huvi juhtrolli haaramiseks merekaitse arendamisel ning vähene poliitiline valmidus olukorra muutmiseks. Legendi kohaselt oli Gordioni sõlm sassiaetud rihmadest sõlm, mille lahtiharutaja pidi saama kogu Aasia valitsejaks. Maailmavallutaja Aleksander Suur lahendas olukorra selliselt, et raius lootusetult sassis puntrahunniku mõõgaga läbi.

Vajame merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ja arendamiseks riigimehelikke kaugelenägevaid lahendusi. Esmakordselt üle aastate on selles vallas tunneli lõpust hakanud paistma valgus. 2016. a detsembris avaldati erinevate ametkondade ekspertide koostöös valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring Eesti merejulgeolekust, mis on alusinfo „Riigikaitse arengukava 2021–2030“ ettevalmistusse. Analüüsiti erinevaid võimalusi merelise riigikaitse arendamiseks ning toodud soovituste ellurakendamine tähendaks esmakordselt merelise riigikaitse väljamurdmist 1990-ndatest pärinevast tardumusest. Kuidas me oma merelise riigikaitse Gordioni sõlmega hakkama saame – kas seda lõimehaaval harutades või resoluutselt läbi raiudes –, seda näitab tulevik.

_________________
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 21:00 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Mär, 2016 22:16
Postitusi: 3956
Piirivalvurite jaoks polnud see lihtsalt mingi võimumäng, vaid tõsiselt arvati, et merevägi poleks pädev seda asja juhtima. Ausalt öeldes, tol hetkel, oli neil 100% õigus.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 21:27 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Apr, 2007 2:43
Postitusi: 349
nimetu kirjutas:
Piirivalvurite jaoks polnud see lihtsalt mingi võimumäng, vaid tõsiselt arvati, et merevägi poleks pädev seda asja juhtima. Ausalt öeldes, tol hetkel, oli neil 100% õigus.


Räägime faktidest. Ära hakka looma mingit uut narratiivi.
Fakt on see, et 1990-ndatel oli merevägi kõige viimasena loodud riiklik laevastik. 1993.aastaks oli rõhuv enamus meremehi, kes tahtis riigitööle minna, seda juba ka teinud. Mereväe algusaastatel olid seal mõned üksikud NL taustaga ohvitserid. Ülejäänud ohvitseride koosseis oli kirju nii tausta kui inimkvaliteedi poolest. See on fakt ja seda pidaski Kõuts silmas "mereväe kasvuraskustena". 1996. aastal ei oleks merevägi olnud valmis juhtima riiklike laevastike ühendamist. See on ajalooline fakt ja kõigile teada.

Millest aga ei taheta rääkida on see, et merepiirivalve toomisega kaitseväe koosseisu ehk selle ümbernimetamisega mereväeks oleks kõik probleemid ju lahendatud olnud. Lihtsalt Tarmo Kõuts ei olnud sellest huvitatud.

Fakt on ka see, et merepiirivalve üürikeseks jäänud "edulugu" tugines üksnes Tarmo Kõutsi isiklikule toetusele. Piirivalves ei suudetud käivitada merepiirivalve isikkoosseisu pealekasvu ega väljaõpet. 1990-ndatel korraldati piirivalve eestvõtmisel mõned nn mereväeohvitseride kursused, et oma Tallinna merekooli haridusega meestele paguneid peale saada. Kadus Kõuts, kadus ka merepiirivalve kui omaette üksus. Fakt on ka see, et laevatasandile ei ole kabinettides toimunud võimumängud kunagi ulatunud ja mereväelaste ning piirivalvurite omavahelised suhted on alati olnud töised ja asjalikud. Vastastikused kaadriliikuvused on olnud varasemalt üsnagi tavapärased.

Samuti eelistatakse mööda vaadata tõsiasjast, et praegune merevägi on mereametkondade seas ainus, kellel on olemas nii oma järjepidev isikkoosseisu juurdekasv kui ka haridus- ja väljaõppesüsteem. Uued, juba Eestis ajateenistuse läbinud ja välismaale õppima suunatud ohvitserid hakkasid tagasi jõudma 1990-ndate lõpul ning umbes eelmise kümnendi keskpaigaks oli merevägi oma kunagisest "vanemast vennast" jätkusuutlikkuse poolest ette jõudnud. Need kõik on faktid.

_________________
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2018 23:45 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Mär, 2016 22:16
Postitusi: 3956
Tsiteeri:
Räägime faktidest. Ära hakka looma mingit uut narratiivi.

Ei loo mingit uut narratiivi. Ütlesin ju konkreetselt.
Tsiteeri:
Ausalt öeldes, tol hetkel, oli neil 100% õigus.

See ei olnud hinnang mereväe praegusele seisukorrale ega ka otseselt sellele ajale järgnenud seisukorrale.
Mereväele seati ebarealistlikult suured ambitsioonid, samas kui tühja koha peale polnud veel suudetud eriti midagi korraliku ehitada.
Liitmisega oleks ehk osaliselt rahaliste ressursside probleem lahendatud (kui just ei loodetud, et selle käigus suudetaks rahastust "optimeerida", mis oli tegelikult üks väidetavatest argumentidest liitmise poolt), kuid ma tõsiselt kahtlen kas organisatsiooni ja isikkoosseisu probleem oleks lahendatud. Näiteks peale PPA moodustamist hakkasid piirivalvurid vaikselt laiali voolama.
Üldiselt tuleneski osa piirivalve hilisemast nõrkusest järjepideva ümberorganiseerumise tõttu. Kõigepealt seoses Schengeni ruumi laienemisega ja siis PPA-ga liitumisega. Kusjuures alles 2014 tehti PPA sees veel üks ümberstruktureerimine. Selle projekti loodetud säästud tulid kokkuvõttes ikkagi isikkoosseisu vähenemisest (kuigi algselt polnud see nii plaanis). Inimesed ei taha töötada organisatsioonis kus kõik pidevalt muutub ja tulevik pole kindel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2018 22:37 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Apr, 2007 2:43
Postitusi: 349
Sõdurilehe FB lehel avaldati täna mereväe ülema arvamusavaldus - Meri on võimalus, mitte takistus.

https://m.facebook.com/notes/sõdurileht/mereväe-ülem-meri-on-võimalus-mitte-takistus/10155092171542019/?__tn__=H-R

_________________
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2018 23:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2007 23:18
Postitusi: 1426
Asukoht: tallinn
Kapten Trumm kirjutas:
Selle miinitõrje teemal ei saa muidugi unustada olukorda Saksa-Eesti militaarsuhetes 1990ndate algupoolel.
1. sakslastel oli tollal tilk püksis igasuguse surmava relvastuse andmise või müümisel siia, kõik see kraam mis tuli osta turuhinnaga Iisraelist ja Hiinast, oleks probleemivabalt olnud saadaval ka Volksarmee varudest, mis ühinenud Saksamaale taagana kraesse jäid. Siia lubati ainult sõjalises mõttes kahjutut kraami (nt Robur ja IFA veoautosid). Isegi relvadeta BTR_i ei antud. Täpselt sama asi puudutas ka mereväerelvastust (Volksmarinest jäi üle nt hulgaliselt erinevaid relvastatud laevu.
2. meie võimekus midagi keerukamat teha oli küsitav ja tugines peamiselt NSVL taustaga kaadril. Midagi aga teha tuli, igasugu PfP programmid jne. Kindlasti oli selge, et NSVL päritolu raketikaatritega polnud Fukuyama-maailmas suuremat teha.
3. kogu selle kola realiseerimisel oli Saksamaal selgeid raskusi, paljugi sellest läks lihtsalt sulatusahju. Soome pani ka laod täis. Rootsi ka võttis ühte-teist.
4. mingi relvastuva lääneriigi teke otse piiri taha oli asi, mis Kremlis just heameelepuhangut ei tulnud.

Nii kohtusidki sarnased huvid ning sissejuhatuseks sai Eesti endale niisama endise Volksmarine miinitraalerid. Natuke hiljem juba Bundeswehri omad.

sakslased eelistasid kogu kolast lahti saamisel suuri otsediile, nagu ka näit. holland oma tankidega, mida keelduti jupikaupa (st. näit. meile sobivamal kombel) laiali müümast. saksamaa sai näit. kogu MT-LB-de pargist lahti, müües need rootsile ja andis kogu 2S1 portsu ka veel doonoreiks kaasa. enamus kergest käsirelvastusest läks türki (ms., oli ka skandaal, kui mingi aeg hiljem neid relvi kurdide vastu kasutati). pea kogu laevastiku sai endale võileivahinna eest Indoneesia (kuid samas kulutas Indoneesia ka üle 300 m. dollari selle kaasajastamiseks SLV tehastes!)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 06 Veebr, 2018 9:41 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Apr, 2007 2:43
Postitusi: 349
Mereväe ülema seisukoht täismahus. https://www.facebook.com/notes/s%C3%B5d ... 171542019/

Tsiteeri:
Mereväe ülem: meri on võimalus, mitte takistus

Mereline riigikaitse täna

Tänane Eesti sõjaline kaitse merel on suuresti seda nägu, milliseks teda kujundati taasiseseisvumise järgselt ja NATO-ga liitumise protsessis kaks aastakümmet tagasi. Paralleelselt tuleb ka täna jätkuvalt arvestada tõsiasjaga, et väikeriigina on Eesti majanduslikud võimalused piiratud ning tuleb leppida teadmisega, et isegi kui väga tahta, siis ilma kaitsekulusid märkimisväärselt suurendamata miinijahtimise kõrvale uusi meresõjalisi võimekusi kaitseväes vähemalt lähiaastatel arendama hakata ei ole võimalik.

Eestil on välja arendatud miinijahtimise võime ja oleme selles valdkonnas saavutanud kõrge taseme, mis on korduvalt leidnud tunnustamist meie liitlaste poolt. Kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa juhtis aastatel 2016-2017 NATO esimest alalist miinitõrjegruppi, olles seega esimene Eesti ohvitser, kes on üldse kunagi juhtinud NATO väestruktuuri kuuluvat väeüksust. Praegu juhib samas väeüksuses staabi tööd samuti üks Eesti ohvitser. Miinijahtimine oli ja on jätkuvalt üks neid sõjalisi võimeid, millega panustamist ühisesse väeloomesse meie liitlased küsivad ja ootavad.

Laiem avalikkus ei ole ilmselt teadlik mereväes juba eelmisel kümnendil alanud intellektuaalsest protsessist, mille käigus otsitakse lahendusi Eesti merelise riigikaitse tõhusaks korraldamiseks ja arendamiseks. Mul on hea meel tõdeda, et tänaseks on Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud mitu merelist riigikaitset käsitlevat magistritööd, samuti avaldavad mereväeohvitserid regulaarselt akadeemilisi uurimistöid ja kirjutisi Eesti ning välismaistes erialastes väljaannetes. Tulevastele mereväeohvitseridele on erialaainete õpetamisel kasutusel kodumaiste autorite koostatud ja kodumaal trükivalgust näinud õpikud. Omaette tähiseks on 2016. aastal valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring „Eesti merejulgeolek“, mille koostamist juhtis dr Jaan Murumets Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskusest ning kuhu oli kaasatud ühtekokku 27 eksperti kolmest ministeeriumist ja neljast riigiasutusest. Uuring andis ülevaate Eesti merejulgeoleku hetkeseisust, analüüsis vajadusi ning seda kasutatakse alusinfona „Riigikaitse arengukava 2021-2030“ ettevalmistusel.

Mõtestades Eesti sõjalist kaitset merel

Möödunud aasta lõpul valmis kontseptsioon, milles võetakse kokku mereväe seisukohad Eesti sõjalisest kaitsest merelt lähtuvate ohtude tõrjumisel. Esimest korda taasiseseisvunud riigi ajaloos on töötatud välja argumenteeritud lähtealused, milline peab olema kaitseväe merelise komponendi panus Eesti sõjalisse kaitsesse.

Võrreldes teise maailmasõja eelse ajaga, mõjutab Eesti meresõjalist kaitset eelkõige poliitilise geograafia muutus ning tehnoloogia areng. Erinevalt teise maailmasõja eelsest perioodist, kui meresõjaline oht lähtus üksnes idast, on tänapäeval Kaliningradi oblastis baseeruv Balti laevastik võimeline tegutsema kõikjal Läänemerel. Strateegiliselt oluliseks piirkonnaks on Lääne-Eesti saared, mille tähtsust võib võrrelda Gotlandi, Ahvenamaa ja Bornholmi tähtsusega, ning millega kindlasti peab tegelema.

Sõjalised ohud Eesti merekeskkonnas on laevastiku- ja/või kaubandusblokaad, meredessandid ja ründesõjapidamine. Oma pika merepiiri ja rannajoone, majanduse ja sõjapidamise otsese sõltumisega meresõiduvabadusest on Eesti haavatav nii sõjalaevade kui kaubalaevade liikumise takistamisega. Seda meetodit on kasutanud Nõukogude Liit/Venemaa nii 1940. a Eesti, 2008. a Gruusia kui ka 2014. a Ukraina vastu nende riikide territooriumi annekteerimisel. Meredessante on ajalooliselt Eesti rannikule korduvalt sooritatud ning meredessandid vaenlase tagalasse olid Vabadussõja ajal koos laevastiku tuletoetusega kaks peamist toetuse liiki, mida Eesti merejõud maavägedele osutasid. Ründesõjapidamise eesmärgiks on maismaal asuvate sihtmärkide ründamine kas laevastiku suurtükitule või tiibrakettidega. Siia võib veel lisada mereväediplomaatia (ingl näval diplomacy) kui ühe rahvusvaheliste suhete survemeetodi.

Lisaks konventsionaalsele sõjalisele ohule eksisteerib merel ja merelt ka mittelineaarne oht. Sellise ohu sihtmärgid on peamiselt seotud majandusega: energia, merealused kaablid, sadamate taristu ja tarneahel.

Meresõjapidamise eesmärgiks on mereala valdamine (ingl sea control), mis on selline ajutine olukord, kus kellelgi on teatud merealal mingi ajavahemiku jooksul tegutsemisvabadus oma eesmärkide saavutamiseks nii veealuses, veepealses kui vee kohal paiknevas keskkonnas, vajaduse korral takistades selleks vastast. Mereala valdamine Läänemerel on liitlaste ühendoperatsiooni eesmärkide saavutamise eelduseks, võimaldades sõjalist ja mittesõjalist meretransporti.

Ükski Läänemere äärne väikeriik pole mereala valdamise saavutamiseks üksi suuteline. Seetõttu toetub Eesti vastavalt julgeolekupoliitika alustes sätestatule NATO kollektiivsetele võimetele, luues selleks vajalikud eeldused juba rahu ajal.

Piiratud ressurssidega väikeriigi kaitsevõime eesmärgiks merel on mereala valdamise takistamine (ingl sea denial), mis seisneb eelkõige endast oluliselt tugevamale vastasele asümmeetrilise kahju tekitamises. Mereala valdamise takistaja ei pea vastasega silmitsi seisma, vaid ta lööb ja kaob. Nii saab palju nõrgem jõud edukalt nurjata ülekaaluka vastase kavatsusi.

Niisiis on Eesti meresõjalise kaitse teoreetiliseks raamistikuks mereala valdamise takistamine oma vastutusalas ja eelduste loomine NATO-le mereala valdamise saavutamiseks Läänemerel ja selle saavutamise toetamine.

Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad sõjalised võimed ehk sõjalise kaitse vajadused on pealveetõrje, miinisõjapidamine, allveelaevatõrje ja õhutõrje. Nimetatud võimetega saab vajadusel panustada õhutõrjesse nii seire kui kohakaitsega ning toetada maaväge laevastiku tuletoetuse ning meretranspordiga. Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad võimalikud võimekandjad on suur sõjalaev, väike sõjalaev, kaldaraketipatarei, rannikuüksused, kaldaseirevõrk, juhtimiskeskus, väljaõppekeskus ja toetusbaas.

Peab rõhutama, et tegemist on ideaalse lahendusega, mille täismahus saavutamine omade vahenditega ei ole Eesti võimalusi silmas pidades reaalne. Siiski on vajalik välja tuua teoreetiline ideaal, sest vastasel korral puudub ülevaade, milliseid võimelünki me peame hilisema kaitseplaneerimise käigus asendama hakkama.

Rannakaitsest ilma laevastikuta

Viimasel ajal on üha sagedamini hakatud kõnelema rannakaitsest, kuid loetu põhjal jääb mulje, et selle all peetakse silmas üksnes kaldalt lähtuvat sõjapidamist. Märgilise tähendusega on ettepanek loobuda täielikult miinitõrjevõimest ning asendada see miiniveeskamise vastu välja. Rannakaitse ei piirdu siiski mitte üksnes raketipatareide ega meremiinidega, vaid kujutab endast Eesti oludes tõenäoliselt üht kõige enam erinevate osapoolte omavahelist koostööd ja ühispingutust nõudvat sõjapidamise valdkonda. Rannikuvööndis toimuv sõjapidamine tähendab kõikide sõjapidamise füüsiliste domeenide (maa, meri, õhk) kaasamist või siis vähemalt nendega arvestamist.

Enne Teist maailmasõda oli Eesti rannakaitse korraldatud selliselt, et üldjuhtimine oli maajõududel ning toetavas rollis olid teised väeliigid. Merejõudude panus rannakaitsesse seisnes algselt Tallinna kaitsmises mere poolt ning selle ülesandega tegelesid rannikul ja saartel paiknevad merekindlused oma statsionaarsete suurtükipatareidega ning mobiilsema osa moodustas laevastik.

Eesti rannakaitse oli korraldatud kihiliselt – sisemise kihi moodustasid kaldal tegutsevad maaväe üksused, keskele jäid merekindlused ja miiniväljad ning välimise kihi moodustas sõjalaevastik. Lennuväe kaasatusel oleks lisandunud ka kõige välisem viies kiht. Olukorrateadlikkus oli tagatud läbi tõhusalt korraldatud meresidevõrgu, mille vaatluspostid olid paigutatud piki Soome lahe rannikut ja osalt ka saartele. Vaenlase laevastiku jälgimiseks tegid Eesti ja Soome luurajad tihedat koostööd. Rannakaitse kihiline ülesehitus on universaalne ja on olnud võrreldaval kujul kasutusel kõikides maades ning võib väita, et paljuräägitud Venemaa A2/AD Läänemerel pole põhimõtteliselt samuti midagi enamat kui kihiline rannakaitse kaasaegsete võimaluste ja vahenditega.

Kui ehitada üles rannakaitse, mis tugineb üksnes kaldal paiknevatel jõududel, siis väheneb seeläbi kihtide arv ning mis eriti oluline, ilma laevastikuta puudub sõjalisel riigikaitsel sõjapidamise seisukohal ebapiisav olukorrateadlikkus merelises keskkonnas toimuvast. See ei tähenda mitte üksnes eelhoiatuse lühenemist, vaid mõjutab samuti sihtmärgistamist.

Rannakaitse raketivõime näol ei ole tegemist odavama alternatiiviga laevastikule. Avalikele allikatele tuginedes selgub, et 2014. a Poola relvajõudude ja Norra tootja Kongsberg vahel sõlmitud ühe raketidivisjoni hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit Norra krooni (umbes 135 miljonit eurot). Võrreldes Poolaga on Eesti rannajoon kordades pikem, mistõttu meie oludes tuleks taolisi raketisüsteeme omada rohkem kui üks-kaks. Võrdluseks olgu toodud, et kolme Eesti miinijahtija eest maksti ligikaudu 51 miljonit eurot. Raketiüksus on rakendatav vaid sõjaolukorras, kuid tema ülalpidamiseks tuleb rahuajal teha kulutusi. Sõjalaeva ülalpidamiseks tuleb samuti kulutusi teha, kuid tema kasutusfunktsioonid nii rahu- kui sõjaajal on märkimisväärselt mitmekesisemad. Erinevate valikute tegemisel tekib paratamatult küsimus, kas on mõtet investeerida oma piiratud vahenditest sadu miljoneid relvasüsteemi (raketiüksus kaldal), mille edukas kasutamine eeldab esiteks paljudest sõjalistest võimetest koosneva kihilise organisatsiooni olemasolu ja mille kasutus on samas piiratud kitsalt sõjaolukorraga?

Üksnes kaldal tegutsevate jõududel põhineva rannakaitse korral tekivad probleemid kaitse välise kihi – laevastiku – puudumise tõttu. Miiniveeskajad vajavad kaitset, samuti on vaja merelist olukorrateadlikkust, kas ja kus liigub potentsiaalne meredessandiks valmistuv koondis. Kaldal paiknevad seireseadmed on küll olulised esmase merepildi loomisel, kuid tuvastamiseks peab ikkagi merel kohal viibima ja oma silmaga veenduma. Vastupidist saab väita üksnes keegi, kel puuduvad vastavad kogemused ja teadmised.

Laevastiku puudumine seab küsimärgi alla terve kaldalt teostatava rannakaitse põhise mõttekäigu. Merealade mineerimine on aeganõudev tegevus, mille edukus sõltub peamiselt kahest tegurist: üllatusest ja miinivälja tõhususest. Ilma laevastikuta kaitsevägi oleks alati vähemalt ühe sammu vastasest tagapool ja ei oleks õigeaegselt valmis mineerimiseks.

Võib mängida mõttega teatud merealade alalisest mineerimisest kriisiolukorras, kuid see nõuab märkimisväärseid täiendavaid investeeringuid nii meremiinidesse endisse, nende ladustamisele kui ka veeskamisvahenditesse. Selline stsenaarium oleks aga eriti ohtlik olukorras, kus eelnevalt on teadlikult loobutud miinitõrjevõimest. Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest on riikidel küll täielik suveräänsus oma territooriumil, sh territoriaalvete üle ning vajadusel õigus neid ka mineerida, kuid samas on riikidel kohustus tagada laevadele vaba meresõidu õigus. Siinkohal on ühtlasi kohane meenutada, et mereala mineerinud riigil on pärast kohustus ka veesatud meremiinid kõrvaldada ehk vaja läheb miinitõrjevõimet. Rahvusvahelise õiguse sedavõrd jämeda rikkumisega satuks Eesti paariariikidega ühele pulgale. Kõikide võimearenduste juures jõuame varem või hiljem küsimuseni, kui palju on piisav ja mis see maksab? Minu laual on tänagi mitmeid pakkumisi ja hinnakirju, erinevatelt miinitootjatelt, suurusjärgud jäävad 50 000 ja 100 000 EUR/tükk vahele. Minu hinnangul ja tehtud arvutuste põhjal on usutava mineerimisvõime loomise alghind ca 50 milj. EUR, see ei sisalda aluseid mineerimiseks ja taristut.

Kuidas võiks olla korraldatud Eesti sõjaline kaitse merel

Võttes arvesse meie piiratud vahendeid ning vajadust ehitada üles võimalikult hästi mõtestatud sõjaline riigikaitseorganisatsioon, on minu kui mereväe ülema hinnangul vajalik leida riigisisene koosmeel ja mõistmine, et ilma mereliste võimete arendamiseta ei ole Eesti sõjaline riigikaitse terviklik. Tegemist ei ole mitte mereväe või kaitseväe, vaid riikliku tähtsusega küsimusega.

Eesti sõjalist kaitset merel tuleb käsitleda nii Eesti esmase iseseisva kui kollektiivkaitse vaates ühendoperatsioonina, kuid oma riigi kaitsel ei saa me jääda lootma üksnes liitlaste toetusele. Arvestada tuleb sellega, et sündmuste arenemise tempo eeldab usutava iseseisva reaktsioonivõime olemasolu. Eesti peab meresõjaliste võimete arendamisel lähtuma mudelist, mille keskmes on tuumikvõimena miinisõjapidamine, mis omakorda koosneb kahest osast – miiniveeskamisvõimest ja miinitõrjevõimest. Miinisõjapidamisega tegelevate üksuste kaitsmiseks merel tuleb välja arendada teinegi, eelmist toetav põhivõime – pealveetõrje.

Tõhusat sõjalist kaitset merel ei saa üles ehitada üksnes kaldal paiknevatele sensoritele ja relvasüsteemidele, sest ilma alalise mereväelise kohaloluta ei saa rääkida ühegi meresõjalise võime eesmärgipärasest rakendamisest. Üksnes mitmekesiste sõjaliste võimetega, mille keskmes on laevastik, suudab Eesti tagada parima võimalu kaitse merelisest keskkonnast lähtuvate sõjaliste ohtude vastu. Kaitsetegevus peab olema üles ehitatud kihiliselt ning rannakaitses osaleksid vajadusel kõik väeliigid ja Kaitseliit. Laevade enesekaitseks tuleb toetavate võimetena arendada ka õhu- ja allveelaevatõrjet. Laevastik peab koosnema laevadest, mis oleksid suutelised tegutsema kõikjal Eesti merealal, sh Väinamerel.

On selge, et taoline põhimõtteline muutus Eesti riigikaitse korraldamisel nõuab eelkõige vajaduse mõistmist, seejärel ressursside eraldamist, ja lõpuks aega kõige selle elluviimiseks. Kõige olulisem saab samas olema täiendava inimressursi leidmine ja uute võimete täitmiseks ettevalmistamine. Isegi soovitu täitumisel piiratud mahus saab uusi võimeid hakata rakendama alles aastate pärast. Olgu siinkohal öeldud et Mereväe aastane eelarve on vahemikus 5-8% kaitse-eelarvest ja isikkooseisu rahuaegne suurus jääb 200 ja 300 inimese vahele.

Tahan lõpetada Eesti merejõudude ülema mereväekapten Valentin Grenzi sõnadega, kui ta kommenteeris 1930-ndate alguses kaitseväes käimasolnud debatti merekaitses laevade asendamist lennukitega: “Üks algtõdedest on see, et vana, tuntud relva ei asendata uue relvaga enne kui uus relv suudab täita vana relva töö täies ulatuses. Maksimaalseid tulemusi võib riigikaitses saavutada ainult nende kahe relva otstarbekohase käsitamisega, mitte aga ühe relva asendamisega teisega.“ Need 85 aasta tagused mõtted on aktuaalsed ka tänapäeval – sõjalised võimed peavad teineteist vastastikku täiendama, mitte üksteist asendama.

Jüri Saska
mereväekapten, mereväe ülem

_________________
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 06 Veebr, 2018 10:54 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 26729
Vastaks merelahinguvõimeliste pealveelaevade (mida MeV armastab rannakaitsega seostada) ideele niimoodi. Meri on nagu avamaastik. Kaitseväel läks 25 aastat aega, enne kui suudetakse avamaastikul kuidagitmoodi võidelda (praegu selleks peale CV-de muud ikkagi pole). Põhiliselt tuleb sõdida ikkagi seal, kus emake loodus kaitseb-varjab.

Täpselt sama loogika on ka mereväega. Alustada tuleb kaldalt ja kalda äärest ning kui rahakott ja tulejõud kannab, et osutada merel väljakutseid venelastele, siis minna avamaastikule.

Avamaastik ja meri on ühe ühisnimetajaga - midagi varjamas sind pole peale enda kaitse (soomus, aktiivne kaitse) ja enda tulejõu. Kui see konkurentsivõimeline pole, siis on jätkusuutlikum esialgu üritada mõjutada toimuvat emakese looduse varjust.

Falklandi sõjas, mis oli ebavõrdsete vastaste meresõda, oli ülekaaluka Briti laevastiku mõjutamine edukas kahte tüüpi võtetega
1. tulistamine maismaal asunud rakettrelvadega (emake loodus varjas)
2. rünnakud õhust (eriti rünnakud tiibrakettidega)
Katsed mõjutada vastast merelt (nii suurte kui väikeste pealveelaevadega) vilja ei kandnud. Jutt nii ristleja Admiral Belgrano upitamisest kui ka Briti märkilaskmisest argentiinlaste kaatrite pihta.

Sõduris ilmuvate MeV teemalistes kirjutistes promoveeritakse küll pealvee sõjalaevu, kuid ära on unustatud asümmeetriline relv allveelaev. EW ajal pealveelaevade perspektiive eriti ei hinnatud.

Veel üks asi: Falklandil ei õnnestunud inglastel hävitada ühtegi saarel asunud maapealset raketiseadet ega ühtegi tiibrakette kandnud hävitajat. Küll aga hävitati hulgaliselt neid, kes liiga "lagedale" trügisid. Jutt on siis pommirünnakuid teinud hävitajatest (mida kaotati hulgaliselt) kui ka pealveelaevadest, millega üritati sekkuda. Relvasüsteemid ja võitlusmeetodid "põõsa tagant" olid aga kill/loss suhtes edukad. Jääb vaid fantaseerida, mis saanuks briti laevastikust, kui argentiinlastel olnuks neid rakette 10 korda rohkem.

Seepärast, antud rahalises seisus tuleks pidada jutte "relvasüsteem ja sensorid samal platvormil" ehk pealvee sõjalaevadest ajast liiga palju ees olevatest. MeV võitlusvõime on jätkusuutlikum, kui nad võtaks ette nt kaldaoperatsioonid ja tegevuse kaldalt.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 06 Veebr, 2018 11:11 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Juul, 2008 20:32
Postitusi: 1440
Tsiteeri:
EW ajal pealveelaevade perspektiive eriti ei hinnatud.


Allveelaevade kasuks otsustati tollal siiski tänu sellele, et EW kaks allveelaeva pidid täiendama soomlaste allveelaevade ridu. Suurem rõhk oli tollal ikkagi Soome lahe idaosa blokeerimine nii Eestis kui Soomes paiknenud suurtükkidel (+ meremiinid), mille risttulest läbi imbumise korral pidid täiendava tõkketsooni looma allveelaevad.
Täna ei ole soomlastel ka allveelaevu ja just Soome alateemas pandud lingis tuuakse välja, et Soome plaanib osta pealveelaevadele ca 700 miljoni euro eest rakettrelvi USA-st.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 06 Veebr, 2018 11:13 
Foorumil
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 15979
Asukoht: Viljandimaa
Just täpselt, Eesti ja Soome merevägi ja rannakaitse olid vähemalt Soome lahes mõeldud tegutsema ühtse süsteemina. Seda unustades (teadmine on kindlasti kõigil akf-idel olemas) kaob ka arusaam probemaatikast.

Neetult kahju on Soome lahe luku kohta lugedes, et seda kordagi tegevusse ei rakendatud... :(

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 06 Veebr, 2018 11:22 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 26729
Soome ja Eesti laevastiku perspektiivide puhul ärge unustage vaadata kaardile. Soome (ja ka Rootsi) rannik on arutu skääride labürint, kuhu on laevu lihtne peita ja sealt ootamatult tegutsema hakata.
Eesti põhjarannik on aga suhteliselt lage, radariga hästi vaadeldav ja peituda pole kuskile. Rannikumeri on üldiselt madal ja kivine ja siis istudki seal venelaste radarivaatluse all (või Loksa taoliste kohtade visuaalse vaatluse all) ja ootad, kuni sulle mingid Kaliibrid teele pannakse. Skäärides sõidavad laevad nii, et pardalt võid kaljusid katsuda.

Minge sõitke natuke Soome skäärides ringi (Helsinki on isegi keskmisest lagedam koht). Väga head võimalused laevu peita ja sealt ootamatult tegutseda. Väga head võimalused igasugu pudelikaelu kasutades kasvõi kustidega vastase maabumisaluseid kottida.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Merevägi ja rannakaitse
PostitusPostitatud: 06 Veebr, 2018 11:24 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 26729
HeiniR kirjutas:
Tsiteeri:
EW ajal pealveelaevade perspektiive eriti ei hinnatud.


Allveelaevade kasuks otsustati tollal siiski tänu sellele, et EW kaks allveelaeva pidid täiendama soomlaste allveelaevade ridu. Suurem rõhk oli tollal ikkagi Soome lahe idaosa blokeerimine nii Eestis kui Soomes paiknenud suurtükkidel (+ meremiinid), mille risttulest läbi imbumise korral pidid täiendava tõkketsooni looma allveelaevad.
Täna ei ole soomlastel ka allveelaevu ja just Soome alateemas pandud lingis tuuakse välja, et Soome plaanib osta pealveelaevadele ca 700 miljoni euro eest rakettrelvi USA-st.


Allveelaevade (ja veel mitmete asjade) puudumisel tasub vaadata Pariisi rahulepingut (YYA).
Pealvee raketilaevade ostmist aga toetas isegi NSVL (esimesed Soome raketikaatrid olidki vene omad).
Ilmselt asja pärast.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1472 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25 ... 99  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt