www.militaar.net

Kõrgema sõjakooli sisseastumiskatsetel osalejad ei tee enam akadeemilist testi
Uudis | 4. Jaanuaril 2016, kell 15:49 | Postitas: Tarmo Õuemaa

http://laanlane.ee/article/k%C3%B5rgema ... list-testi


Kui senine kogemus näitab, et ei ole suuri kääre sisseastumiskatsetel saadud tulemuste ja koolilõpu tulemuste vahel, siis igati mõistlik. Asjaosalised oskavad ehk ise kommenteerida, kas erinevate koolide lõpetajate tase on enam-vähem ühtlane, või mitte. Ilmselt on, kui “Lõputunnistuse keskmine hinne ning riigieksamite tulemused loovad kandidaadi akadeemilisest võimekusest samuti adekvaatse pildi”.

Kas on erisusi selles, kui sisseastuja on lõpetanud kooli vahetult enne sõjakooli ja/või kui sellest on möödas hulgim aastaid?

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !

Ma loodaks ka selle teema kohta mingit lähemat andmestikku! Ka militaarses mõttes akadeemiline võimekus oleks tore kui see lahti räägitaks!

_________________
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi

Natuke võin ju kommenteerida ... ehk tegelikult on see minu palganumbri sees
Akadeemiliste võimekuste testi kasutatakse mitmes ülikoolis, või vähemalt kasutati. TÜs tänaseni.
KVÜÕAs on seda samuti aastaid (8?) kasutatud. Nüüd vaatame tulemusi ja mida me näeme - seos õppeedukuse ja sisseastumisel tehtud akadeemiliste võimete katsete vahel on väga nõrk. Isegi ÜFTiga on seos tugevam. Võib ju tekkida kahtlus, et KVÜÕA akadeemiline tase on hoopis nõrk!? Aga seda ei näita ükski hinnang. 2013 läbiti positiivselt rahvusvaheline hindamine. Tööandja ja vilistlaste tagasiside on samuti positiivne. Põhikursuse lõpetajad jätkavad tihti MA õpinguid teistes ülikoolides. Seega ei tohiks karta madalat taset.
Akadeemiliste võimete testile kulutame aga terve päeva ja mõned tuhanded eurod. Iseenesest pole suur kulu, kuid kui see suurt midagi ei näita, siis ... ?
Nüüd jääbki katseteks ÜFT, vestlus ja gümnaasiumi hinnete keskmine. Võrdsete tulemuste korral vaatame veel riigieksamite tulemusi.
Lisaks sellele eristab meid igast teisest kõrgkoolist veel tausta nõuded (kriminaalse minevikuga või ajateenistuseta sisse ei saa) ning nn ühtlustamiskursus, kus iga sisseastunu juhiomadused proovile pannakse ja 360 kraadi hinnatakse.
Mõnes mõttes on selline olukord soodne just tegevteenistuses olevatele inimestele, sest akademiliste võimete test on koostatud mõõtmaks eelkõige gümnaasiumi lõpetaja omadusi. 25 aastane Scout või suurtükiväelane ei ole päris see.
2015 aasta parim lõpetaja (ikka akadeemilises mõttes) oli sisseastumisel akad.võimete tulemustes põhimõtteliselt punane latern! Ma ei väida, et teised kõrgkoolid teevad midagi valesti seda testi kasutades. KVÜÕA on rakenduskõrgkool, kus kaal on ka teistel omadustel. Õppevõlgnevusega on meil üsna konkreetne. Õppetöös osalemine ise on juba kaalukas. Meil ei saa venitada õpinguid üle kolme aasta. Saab küll võtta akadeemilist puhkust. Eksmati korral saab naasta aasta hiljem ja jätkata pooleli jäänud õppeaastast. Suur osa õppetööst toimub "KV tüüpi laboratooriumites", kus vaba aeg on suhteline mõiste. Lisaks õppekavajärgsele õppetööle, on õppuritel veel väga suur hulk teisi ülesandeid, mida võib nimetada teenistuseks ja mille eesmärk on samuti õppekasvatuslik. Kuna see ei ole kõigile sobiv õppetöö vorm, siis ehk sellepärast akadeemiliste võimete testi tulemus lõputulemustega suurt korrelatsiooni ei omagi.
Mis asi on "militaarne akadeemiline võime", seda ma ei oska päris hästi selgitada.

Vot vot. Just seda olen ma omaette pobisedes siin mõtelnud.
Ma võibolla isegi kaotaks sõna "ka" viimasest lausest ära

Minu jaoks on väike müstika, et põhikursuste väljalangevus on suhteliselt kõrge ja ma olen endamisi arvanud, et oma osa selles võib äkki olla "akadeemiliste võimete" liigne tagaajamine? Ma saan aru küll, et kui sõjakoolist saab sõjalise (juhtimise) kõrghariduse, et siis peab see sisaldama nii sõjalist-, (sõjalise juhtimise-), kui ka kõrgharidust.
Selles mõttes, et omandatud kõrgharidus peab vähemalt minimaalselt vastama n.ö. kõrghariduse akadeemilistele põhinõuetele. Sellest ei saa üle ega ümber. Muidu pole tegemist kõrgharidusega eksole. Mul poeg ütles 2012a, kui sõjakooli sisse sai, et kui matemaatika arvestuse saab ära tehtud (oli vist esimese aasta teema see eksole?), siis on sõjakool sama hästi, kui läbi

Ja siis mul tekkis küsimus, et kui palju võib olla neid, peale kõrgete akadeemiliste näitajate muude omaduste poolest ohvitseriks igati sobivaid mehi, kellel jääb sõjakool lõpetamata (või lausa sõjakooli sisse saamata) nende akadeemiliste nõuete pärast, mida täita ei suudeta. Ilmselt neid ikka on.

Ma siin kiiruga avalikest ressurssidest vaatasin, et

2010a (14.põhikursus) asus põhikursustel õppima 65 kadetti kellest 2013a lõpetas 35
2011a asus põhikursusel õppima "ligikaudu 50 kadetti" (paremaid andmeid ei leidnud) ja 2014a lõpetas 31
2012a vastavad numbrid olid - õppima asus 53 kadetti ja 2015 lõpetas 31
(2014 asus õppima rekordarv - 85 kadetti ja loodame parimat)

Ja siis ma juhtusin lugema ühe 14.põhikursuse (kursus, kus väljalangevus oli 46%) kadeti Taavi Grab lõputööd, kus ta kirjutab, et
ja

https://ilias.mil.ee/goto.php?target=fi ... d=uusilias

Mida lugupeetud kaasfoorumlased arvavad, kas me saaksime paremaid ohvitsere ja väiksema väljalangevuse sõjakooli põhikursustelt (ja vähem Kaitseväest lahkujaid, pärast kohustusliku lepinguaja lõppu), kui sõjakooli põhikursustele sisseastumisel hinnataks rohkem kandidaadi isikuomadusi ja kutsesobivust, ning vähem kandidaadi vastavust n.n. "akadeemilistele nõuetele" ?

"Vähem kandidaadi vastavust akadeemilistele nõuetele" pole vast õige formuleering tegelikult. Mä mõtlen seda, et kas ohvitseriks pürgia isikuomadused ja kutsesobivus peaksid üle(s) kaaluma akadeemilised omadused või teatud ulatuses n.ö. "asendama" võimaliku akadeemiliste omaduste puudujäägi?

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !

Mitte küll väga palju kuna latt on selles osas üsna madal. Peamine selektsioon toimub hetkel hiljem (ÜK jms) mistõttu on ka suur erinevus sisse astunud ja lõpetavate kadettide vahel.

Moded võiks selle vist eraldi teemaks tõsta.
Ohvitseri ja allohvitseri ülesannete erinevust olen selgitanud veidi siin: http://issuu.com/sodur/docs/sodur0215_toim_2804

Loomulikult tuleb meil leida tasakaal akadeemiliste teadmiste ja juhiomaduste vahel. Väga häid ja odavaid vahendeid, millega juhiomadusi mõõta, meil kahjuks ei ole. Geneetika oleks abiks, kuid kahjuks ei tule kõik geneetiliselt sobivad isikud kaitseväkke. Sama on muuseas paljukirutud Thomase testiga. Kõik tulemuse 5 või 4 saanud isikud ei jõua kahjuks kaitseväkke. Nii tulebki juhtide ametikohtadele määrata isikuomadustelt vähem sobivad. Sarnane on seis ka ülejäänud ühiskonnas.
Ohvitseride puhul ei saa me (vähemalt nii oleme otsustanud) ilma kõrghariduseta. Ülal viidatud artiklis on sellest samuti juttu. Põhimõtteliselt on nii, et kõrgharidus annab paremad võimalused mõista ümbritsevat ja seeläbi teha antud olukorras sobivaim otsus ehk valida tegevusvariant. 30 inimest võib muidugi efektiivselt juhtida kõrghariduseta ja lihtsalt hakkaja tegelane. Kuid väga tihti on vaja mõista ümbritsevat, kaasnevaid asjaolusid, tulenevaid tagajärgi ja lõppude lõpuks oma rolli suuremas plaanis. Pealegi on iga komplekssema lahingu üheks võtmeteguriks ülema aju.
Palju tõepoolest andekaid ohvitsere oleme kaotanud läbi liiga kõrge akadeemilise lati seadmise, seda on raske öelda. Kuid milles see anne siis seisnes, kui ei suutnud mõista või keskenduda keerukatele ülesannetele? Võib olla polnudki tegu andeka ohvitseriga, kelle perspektiiviks on hiljem veelgi keerukamaid protsesse juhtida ...
Ma olen nõus sellega, et kuiv matemaatika, pole lihtsalt eluliselt mõistetav - milleks ma seda õpin, kui hiljem ei kasuta. Siin ongi suur roll matemaatika õpetamisel. Sellega KVÜÕA on tegelenud ja tegeleb edasi. Samas usun ma väiteid, mis ütlevad, et keerukate eluliste ülesannete mõistmisel, kasutame me samu ajurakke või funktsioone, mida matemaatikas. Mõistma peab seoseid, piirväärtusi ... kui elus lahendame ülesande tulemusele "käib ju küll", siis matemaatikas võib see tähendada valet vastust.

KVÜÕA väljalangevuse kohta pole mul peast statistilisi näitajaid võtta. Kuid matemaatika ei ole sugugi selgelt suurim komistuskivi. Ja eks me jälgime pidevalt õpitulemusi ning tagasisidet. Jõudumööda teeme parandusi konkreetsetes õppeainetes. Viimase kahe aasta suurimad kaotused on hoopis nn. ühtlustamiskursusel. Ja seal tulevad välja üsna huvitavad seosed. Näiteks 8 kuu ajateenijaid langes rohkem välja. Või vabatahtliku lahkumise seosed ülema, kaaslaste ja isiku enda hinnangutega juhiomaduste osas. On neid kes avastavad alles õppima tulles, mis elukutse ees ootab (nigel palk, suunamine konkreetsesse väeossa, aeglane karjäär).

Lõpetuseks minu matemaatikalembusest Nii keskkoolis, kui akadeemias on mul sellega suuri raskusi olnud

Aitäh Martin Heremile asjaliku lahtirääkimise eest!
Väga hästi öeldud: Mõistma peab seoseid, piirväärtusi ... kui elus lahendame ülesande tulemusele "käib ju küll", siis matemaatikas võib see tähendada valet vastust.
Virguja lisaks sellesse ritta veel, et tulemus (vale vastus) militaarses kontekstis võib olla lausa letaalne ehk siis surmav.

Kas selle ühtlustamiskursuse, kus iga sisseastunu juhiomadused proovile pannakse, kohta võiks lähemalt kuulda saada?
Aitäh.

PARANDUS: Vabandust trükivead

_________________
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi

Ma ei tea palju sellest abi on aga midagi ikka:
http://www.sojakool.ee/files/2013/06/YK ... v_2013.pdf

Tänud minugi poolt hr. Martin Heremile, et viitsis nii pikalt teemat käsitleda, ning võhikule rahulikult puust ette ja punaseks teha

Ega ma ei mõelnudki, et akadeemilised omadused (s.h. matemaatikaga seonduv) oleks vähetähtis.
Mind huvitas rohkem see, kas lisaks akadeemilistele omadustele arvestatakse piisavalt ka kadetiks pürgija iskuomaduste ja kutsesobivusega vajalikul määral ja milline on nende erinevate poolte suhe, ning kaal n.ö. kaalukausil. Aga nagu ma juba aru sain, siis on püütud leida võimalikult produktiivne tasakaal, nii palju, kui see võimalik on.

Miks mind teema üldse mõtlema pani oli see, et lugedes Taavi Grab`i lõputööd jäi mulje, et sõjakooli sisseastumisel ei hinnata praktiliselt üldse kandidaadi isiksuseomadusi ega kutsesobivust, mida ma nagu ei tahaks eriti uskuda ja siis tuli see uudis, et sisseastumisel ei tehta enam eraldi akadeemilist testi. Viimane viis omakorda mõtteni, et siiani on võib-olla sisseastumisel liialt pandud rõhku just akadeemilisele küljele (üle "akadeemiliseeritud" ), mille vähendamiseks see muudatus sisse on viidud ja liiga vähe isikuomadustele, ning kutsesobivusele (kuigi viimane elik "kutsesobivus" peaks omakorda ühe elemendina sisaldama ka akadeemilist võimekust ja need teemad on tegelikult omavahel väga põimunud ja seotud).

Aga ma sain juba oma mõtetele vastuse.

edit: Minu arust Eesti ohvitserkonna teema on vägagi seotud ka teemaga "Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem" ja ma pole tahtnud siin offtopicut arendada

https://www.youtube.com/watch?v=2TixfHv7zZ0

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !

Aga kuidas sa hindad seda kutsesobivust päeva-paariga? Tegelikult, ma väidan, ei saagi hinnata. Sestap ongi nii, et esimene tõeline selektsioon toimub alles ühtlustuskursusel. Kahjuks ei sõeluta seal kõiki mittesobivaid välja ning osadel tuleb see väljalangemine alles hiljem, mis on kahtlemata riigi seisukohast kahjulik sest palju raha, aega ja ressurssi on kulutatud.

Ma ei tähtsustaks neid kutsesobivusteste väga üle. Igas ametis on nii, et õpilastel on õppima asudes parimalgi juhul väga piiratud ülevaade sellest, mida tulev amet tegelikult tähendab. Ühelt poolt inimene harjub uute asjadega ja need muutuvad normaalseks, teisalt, kui muutused on liiga suured, siis tulebki lahkuda ja paremat või lihtsamat tööd otsida. Muide, palju Sõjakooli läpetanud noortest ohvitseridest teenivad ainult ettenähtud miinimumi ja siis lahkuvad, kas need andmed on teada? Mis ametikohtadele sõjalise juhtimise magistrid reeglina lähevad peale tegevteenistusest lahkumist?

Mul oli meditsiinilist rakenduslikku kõrgharidust andvas koolis selline kogemus, et 3,5 aastaseid 210 ap õpinguid pidi alustama 26 inimest ja selle kursusega lõpetas 16 inimest, nendest ainult 12 õigeaegselt, 4 õpingud kestsid 2-6 kuud kauem. Nii et kadu oli päris suur ja kõik 10 inimest lahkus omal soovil, minu teada kedagi välja ei visatud. Eriti suur kadu käis esimese praktika ajal, seal läks 5 või 6 inimest. 1 vahetas eriala ja hakkas kaubandust tudeerima, teine sai peale põhiõpingute lõpetamist normaalse töökoha ja jäigi sinna täiskohaga tööle ja õpingud jäid ripakile, kolmas vahetas eriala, et käia kodule lähemal koolis, 100 km iga päev kooli-koju sõita oli ränk. Mitmed jäid rasedaks ja emapuhkusele ja peale seda läksid kohe tööle olemasoleva koolituse baasil jne.

Õnneks on EKJ lisaks otseselt riviohvitseri teenistusele ehk ajateenijate kantseldamisele ka palju tehnilisi ametikohti, kuhu saavad kandideerida inimesed, kellele teiste kamandamine tundub igav või vastik ja tahavad rohkem omaette või teiste ohvitseridega koos nokitseda.

Hea küsimus.

Kindlasti saab "vihjeid" eelnevast EKV-s läbitud teenistusest (mida ka arvestatakse eksole)
Võibolla tuleks lisaks vaadelda/uurida neid isikuomadusi, mida ka Taavi Grab oma lõputöös välja tõi (ma saan aru nii, et neid praegu ei arvestata?)
Võibolla tuleks viia läbi väike uuring kadetiks pürgijate, kadettide ja sõjakooli juba lõpetanute seas, miks kooli sisse ei saada, miks sealt välja langetakse ja miks osa kooli lõpetanutest pärast kohustusliku lepinguaja lõppemist Kaitseväest lahkuvad, ning teha analüüs ja kasutada tulemusi kadetikandidaatide valikul ? (Siinkohal ma ei tea, kas seda on juba tehtud, on äkki teoksil, või pole plaanis).
* ja siis see minu mantra, et koolides tuleks teha riigikaitse õpetus kohustuslikuks. Sealt saaks ma arvan täiendavat infot nii isikuomaduste, kui kutsesobivuse kontekstis.

Rohkem ei tule ühtegi head mõtet hetkel pähe.
Ma pole ka mingi spetsialist. Spetsialistid oskaksid kindlasti rohkem kaasa rääkida.

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !

Rahvas karjub siinpool, õige, õige.....
Sedavõrd suur läbipõrumise protsent tuleb ikkagi tead millest: inimesed astuvad kuhugi, mille sisus pole nad päris kindlad või milleks puudub neil tegelikult mott. Lisaks pole inimesed tänapäeval nii järjekindlad kui 20 aastat tagasi - vastutuse puudus, valikute rohkkus jne teevad loobumise liiga lihtsaks.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Lingilt avanevas Sõdurilehe leheküljel 7 on 2015.aasta lugu ühtlustuskursusest kadeti poolt vaadatuna. http://issuu.com/sodurileht/docs/so__du ... 9/31909830

- see on tänuväärne töö ja õilis eesmärk. Kuid riigikaitse õpetuse ja KVÜÕAsse astumise vahel ei ole me ka selget seost leidnud.
Näiteks ei ole me leidnud seost eluktseliseks hakkamise ja riigikaitse õpetuse vahel:
Otsus astuda KVÜÕA-sse tekkis ligikaudu 40%-l vastanutest enne ajateenistust – gümnaasiumis 30% või peale gümnaasiumi 10%. Ajateenistuses / peale ajateenistust tekkis kooli tulemise otsus veidi üle 30%-l kandidaatidest, see osakaal on viimasel kolmel aastal olnud suhteliselt stabiilne. Ka nende kandidaatide hulk, kelle otsus sünnib vahetult enne sisseastumist, on viimasel kolmel aastal olnud ligikaudu 5% ankeedi täitnutest.
Muude vastustena kommenteeriti valdavalt, et mõte Kõrgemasse Sõjakooli astuda on olnud juba pikemat aega (nt Mõttena on alati eksisteerinud; põhikoolis; Mõte tuikas peas aastaid, aga elamine välismaal raskendab). Kõige sagedamini märgiti „muu“ alla „tegevteenistuse ajal“.
Kandideerijatest ja riigikaitse kursusest.

Riigikaitsekursuse läbinute osakaal on ankeedile vastanute hulgas 57%, riigikaitselaagris osalenute ja Kaitseliidu tegevuses osalenute osakaal on eelnevate aastatega võrreldes üsna samasugune – vastavalt 35% ja 25%. Varem on tegevteenistuses olnud 16% vastanutest.
2014 aastal oli Eestis 194 gümnaasiumi, millest 146es viidi läbi riigikaitse õpetust, kokku 4000 õpilasele. Samal ajal Eestis oli aga 21500 gümnaasiumi õpilast. Nüüd tulevad esimesed käärid. ajateenistusse ei satu - ei saa kandideerida. Taust ebasobiv - ei saa kandideerida.

Ja lõpetuseks riigikaitseõpetusest endast. Minu teada, ei õpetata ega hinnata tänases õppetöös ei juhi- ega muid omadusi, mis iseloomustaksid tulevast tegeväelast. Ja kahtlemata ei peagi. Riigikaitseõpetuse ülesanne nr 1 on minu hinnangul valmistada ette paremaid riigikodanikke.
KVÜÕA võiks ju pärida näiteks Kapten Trummilt mõne konkreetse kandidaadi kohta. Ma ei tea kui hea iseloomustuse annab ... kolm aastat tagasi gümnaasiumi lõpetanud inimese kohta. Tõenäoliselt saab Trummilt põhjalikuma vastuse, kui teistelt. Kuid mille põhjal seda iseloomustust siis täna ikkagi hinnata. Trumm teab, nõus. Aga mõni teine õpetaja võtab aluseks hoopis teised näitajad ...