sang kirjutas:Siinsete, aga mujalgi toimuvate, arutelude raames diskuteeritakse sageli, et missugust kaitseväge soovime ja kas planeeritav kaitsevägi on teostatav, kuid sisuliselt on enamasti jäänud tegemata kahe planeerimismeetodi – ohupõhise ja ressurssidest lähtuva –, lõplikult üheks tervikuks kokku sulatamine. Kokkusulatamine tähenduses, kus ohupildist või sõjamängust väljakooruvaid tulemusi hinnatakse ka ressursikulu mõttes, leidmaks piiratud ressursside raames optimaalseim lahend riigikaitseks ja sõjamängu korratakse piisaval hulgal kordi, hindamaks ühe või teise lahenduse mõju ressursiaspektist.
Millest arvamus, et seda ei ole tehtud ning ei tehta ka edaspidi? See, et mingit kaitseplaneerimise alustegevust avalikult ei lahata, ei tähenda veel, et seda poleks tehtud.
Kohe järgneb loogiliselt küsimus-hüüatus:
Ei paista välja! Miks me siis ikka oleme siin, kus me oleme!?!
Aga selline ongi meie praegune reaalsus, kui paned ohud ressurssidega kokku põrkama.
Peenhäälestusega võib selles reaalsuses üht-teist tuunida, aga kui keegi ämbritega kuldmünte juurde ei too, siis pole ka olulist kvalitatiivset ja kvantitatiivset nihet mõtet oodata. Kõik need kolmandad brigaadid, tankid, keskmaa õhutõrjed, hävitajad, korvetid jne jms on juba ammu läbi arvutatud ja mängitud. Ainult raha ja inimesed ongi puudu, muidu võiks kõik need head mõtted kohe ellu viia.
Selgitan.
Kaldun arvama, et mõningast arenguruumi sünteesiprotsessiks veel on. Kas seda nimetada peenhäälestuseks või jämekoeks – maitse asi. Üldiselt võimete, üksuste ja alusprintsiipide omavaheline kombineerimine on veel kuigipalju võimalik. Kui see enam võimalik ei oleks tuleks tõdeda, et kaitsevägi on praegusel kujul lõplikul valmis joonistatud ja igasugune edaspidine arutelu oleks asjatu töö ning kõik sedasorti tarbetud arutelu tuleks päeva pealt lõpetada. Sealhulgas lõpetada töö igasuguste uute arengukavadega. Kuid ilmselt nii see siiski pole.
Kokku on tehtud neli kaitseväe arengukava, millel on olnud ambitsiooni tegeleda pikaajalise planeerimisega. Igaüks neist oli valmimise hetkel parim võimalikest.
KSAP 2010 – kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaan kuni aastani 2010
SKAK 2009-2018 – sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009 – 2018
RKAK 2013-2022 – riigikaitse arengukava aastateks 2013 – 2022
RKAK 2017-2026 – riigikaitse arengukava aastateks 2017 – 2026
Kõik neli on lähtunud kahe protsendi pinnalt. Sealhulgas 2004. aastal tehtud KSAP. Kõik neli kava on lähtunud samast ohupildist. Kõik neli on lähtunud Eesti oludest ja arvestanud kollektiivkaitse põhimõtetega. Kõigi nelja kava tulemused on erinevad. See, miks tulemused on olnud erinevad, tuleneb eelkõige arengukavade tegemise vahepeal lisandunud kogemusest, teadmistest ja oskustest. Pole põhjust arvata, et nüüd oleks tarkus otsa saanud ja vahepealse nelja aasta jooksul poleks ühtegi uut ideed tulnud. Võti saamaks teistsugust tulemust peitubki oskuses kombineerida teisel viisil ja selle pinnalt midagi uut välja sünteesida. Loomulikult muudaks lisarahastus sünteesiprotsessi lihtsamaks ja laiendaks valikuvõimalusi ning võimaldaks teha rohkem ja paremini. Kahtlemata senise rahastustaseme najalt kõigele senisele lisaks tervet 3. brigaadi, tanke ja keskmaad välja ei pigista, kuid ühteteist vähemat siiski annab ümber mõtestada. See oli algse kirjutise mõte. Mitte see, et senistes arengukavades poleks tehtud sõjamänge või ressursiplaneerimist. Kinnitan, et on tehtud kõigi nelja puhul. Tõsi on ka see, et tehtud töö kvaliteet on olnud neil üpris erinev. Üldiselt minu väide oli, et kvaliteedi saab veel kuigipalju tõsta ning on veel mõningast arenguruumi just kombineerimise osas. See on ka põhjus miks järjekorras viies pikaajaline arengukava tuleb jälle parim võimalikest ja kui ei tule – noh, siis on kaitseväest tõesti tarkus otsa saanud ning tuleb nentida ammust tõde, et vanasti oli kõik parem, rohi rohelisem ning elu lõbusam.