www.militaar.net

Mina ei oska ega taha Ühtegi intervjuust välja lugeda mingit sihilikku varjatud meesšovinismi vms, aga puhtalt numbritele otsa vaadates on strateegilises sõduril tegelikult õigus. Mis Kaitseliidu naiste kohusetundlikkust puudutab, siis kuuldavasti oli 2018. aasta Siilil kõigist Kaitseliidu all- ja struktuuriüksustest just Naiskodukaitse see, millel oli suurim osalusprotsent, st väikseim dihhotoomia nimekirjades leiduvate nimede ja reaalselt kohale ilmunud inimeste osas.

Õige on ka märkus, et naiste (või ükskõik millise muu seni alaesindatud grupi puhul) mõjutab suuremat panustamist ja osalemist päris palju see, milliseid sõnumeid juhtkond „välja kiirgab“. Nt naiste ajateenistuse osas on neid sõnumeid „kiiratud“ juba paar aastat, ning pakun et peatselt jõuab kätte aeg, kus see senine „30 vabatahtlikku aastas“ hakkab kasvama.

See, et reservväelane on peale ajateenistust 4-5 aastat KV kuumas reservis ja siis KLis edasi, on asjade loomulik käik. Ise olen KLis näinud kümneid noori mehi ja mõnda naist, kes lähevad ajateenistusse juba kindla sooviga saada võimalikult hea koolitus ja kui selline seersant või lipnik 5 a hiljem KLi tagasi tuleb, siis on sellest ainult kasu. KV reserv ei tähenda ju 24/7 seljakoti otsas istumist vaid 1-2 kordusõppust nende aastate jooksul, selline inimene võib vabalt samal ajal ka oma KL üksuses abiks olla, lihtsalt mobilisatsioonireservis ei saa teda 2 kohale kinnitada.

NKK on selline kummaline organisatsioon, et ühelt poolt nad kiitlevad oma suurte osalusprotsentidega, samas teiselt poolt on nende liikmete arv olnud aastaid väike ja paljud sõjakamad naised on NKKst KLi üle läinud, sest ei jaksa tegelda selle toitlustuse, staabitöö ja logistikaga, mis NKK esiemade arvates on nende peamine eesmärk. Nii et ühelt poolt NKK teeb palju vajalikku, kuid teiselt poolt nende siseelu näinud ütlevad palju kurje sõnu. KLi puhul ongi alati olnud tavaline, et nimekirjas on suur % passiivseid liikmeid. Kui teha näiteks nõue, et iga tegevliige peab 1 nädal aastas väljaõppes osalema, kahaneks enamik malevaid kompaniideks ja mõned suuremad alamõõdulisteks pataljonideks, mis oleks väga halb mõte, sest malevates on palju inimesi, kelle aktiivsus varieerib, näiteks on vaja palju õppida või tööd teha, siis lihtsalt ei jaksa enam nädalavahetusel metsas käia, samas kui kiire aeg läbi saab, siis ikka käiakse ja kordusõppustel osaletakse.

KL uuelt ülemalt ootaks rohkem seda, et lisaks lahingüksuste poputamisele tegeletaks ka sisekaitse ja tagalaga, hübriidkonflikti korral on need esimesed, keda vaja on, kui on vaja objekte kaitsta või PPAd abistada piiri valvamisel. Muide, lugege, mida Postimehe valvekommentaatorid halavad KL ülema intervjuu kommentaariumis, see on päris naljakas.

Sa räägid asjadest, mis olid teemaks 5-10 aastat tagasi. Täna haldab üksuste nimekirju Toetuse väejuhatus ja olukorda, kus KV reservis olev isik on mingi KL üksuse nimekirjas, naljalt olla ei tohiks. Ja korralikku varustust saab jällegi ainult üksuse põhiselt, mitte paraadil käimiseks või muidu lahedatele sägadele nagu vanasti. Ja KV-st tulles on võimalik minna ka oma KL SA üksusesse ja täiesti ametlikult. Ei pea enam mingit kuuma reservi lõppu ootama. TVJ tõstab sind konkreetse KL kompanii nimekirja, eesti.ee alt on see näha ning õppekogunemise kutseid hakkad saama selle KL kompanii kogunemisteks, KV üksustega siis enam pistmist pole. Lisaks saavad inimesed, kes pole mingil põhjusel reservväelased, selleks KL kaudu hakata, tuleb ära käia arstlikus komisjonis ja ongi olemas. Täna on KL-lane samasugune reservväelane nagu iga teinegi, lihtsalt enam pole võimalik figureerida mitmes kohas ja KL üksustes pole enam ise võimalik panna nimekirja inimesi, kes on KV reservi nimekirjades.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Aitäh, ma ei olnud sellest teadlik, väga hea, et asi korda tehti, sest 1 inimene ei saa olla 2 struktuuris ametikohal.

https://www.err.ee/998293/helme-saared- ... -pataljoni

Ronitakse jälle nagu teiste kapsaaeda, aga idee pole otseselt vale. Samas öeldi ka et raha pole ja praegult ka ei tule.

EKRE poliittehnoloogidele peab ette heitma visiooni puudumist. Sisuliselt on ju Saaremaa ja Hiiumaa ning Muhumaa sarnases olukorras kui rootslaste Gotlandi saar ehk kogu kaitse äkkrünnaku korral on kohaliku Kaitseliidu kanda, kes suudab Saaremaal välja panna alamõõdulise pataljoni ja Hiiumaal paarist jalaväerühmast koosneva kompanii. Siis peaks lahendus olema ka sarnane, et Saaremaale 1 CV 90 kompanii koos meeskondadega ja varustus reservpataljonile, Hiiumaale piisaks ehk jalaväekompaniist. Kus kohast need inimesed ja raha võetakse, pole aga EKRE asi, nende asi on lasta fantaasial lennata

Põhimõtteliselt on Helmel õigus. Lääne-Eesti saared on üks strateegline haavatavus meil.
Muidugi Gotlandi ei plaaninud pataljoniga keegi kaitsta - seal asus külma sõja lõpuperioodil mehhaniseeritud Gotlandi brigaad. Ja mandrilt oleks ühte-teist veel juurde ka toodud kui vaja. Pataljon muidu Saaremaa suuruse saare kaitseks ei piisa, kui terve territoorium eesmärgiks seada. Hiiumaa kohta kompanii veel vähem - selleks, et kindlalt ära blokeerida nt Kõpu poolsaarele maabunud idanaabri merejalaväe pataljoni TG, on see kergejalaväe jaoks vähemalt pataljoni operatsioon. Saaremaal on taolisi huvipakkuivaid poolsaari kõvasti rohkem (kuhu oma asju üles seada), seega ka vägi peab olema suurem.

Kõik see värk jõuab tavaliselt ühte punkti - tänane panustatav ressurss on Eesti territooriumit arvestades liiga väike. Vältimatut tekivad tühjused, mida vastane ära kasutab.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

See, et rootslased paigutasid Gotlandile peale esimese ehmatuse üleminekut ÕT-raketid ja seejärel tõid sinna natuke soomustehnikat koos kutseliste meeskondadega, oli sisuliselt hädavise olukorras, kus Rootsi valitsus sai aru, et ühel kaunil hommikul võivad venelased saare tähtsamad sadamad lihtsalt paari merejalaväepataljoniga üle võtta enne kui rootslased ärkavad. Külma sõja aegne brigaad on muidugi reaalsem number, kuid tänapäeval ebareaalne, sest kogu Rootsi kutseline maavägi ongi mõne brigaadi suurune.

Saaremaa ja Hiiumaa haavatavus on tõsine probleem, kuidas EKJ seda lahendada kavatseb, on muidugi salajane. Oleme näinud, kuidas on korraldatud suure trummipõrina saatel väikesearvulisi dessante saartele, mis oleks pigem teemaks, kui seal on mingi kuritegelik seltskond, kellega kohalikud politseinikud hätta jäävad. Reaalse dessandiohu korral oleks vaja sisuliselt 1 pataljoni lahingugruppi, mille põhitegevus olekski saarte peal passida ja dessanti ennetada. Seda pataljoni meil sisuliselt ei ole, tekiks ehk siis, kui mingil hetkel saaks valmis Borja lubatud kolmas SA brigaad, mis siis tegutseks peamiselt Lääne-Eestis, sealt saaks ehk saarte kaitseks pataljoni.

Lihtsalt märge -
Borja kirjutas vist ikka Suur-Tallinna brigaadist?
Lisatud: Kas mitte ei pidanud 3Bde saadavad üsused pärinema Tallinna ümbrusest ja kindlasti Lääne-Eestist?

Strateegilise planeerimise üks rusikareegleid on: üks elanikkonna miljon=üks diviis. Seda pidi olema võimalik ülal pidada ja lahingus hoida ka pikemat aega.
Meie 1,35 miljonit= 1 1/3 diviisi ehk neli manööverbrigaadi (+toetavad asjad). Üks Ida-Virusse, üks Võrumaale, üks Suur-Tallinna ja üks Lääne-Eesti saartele.

Sellest reeglist on ka kõrvale kaldutud - Soomel oli Jätkusõjas 3,6 miljoni elaniku kohta 17 diviisi (täpsemalt 16 diviisi ja 3 brigaadi). See oli tohutu militariseerituse tase, samamoodi militariseerides pidanuks Punaarmeel olema 900 diviisi.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kogu territooriumi hoida me ei jõuaks nagunii ning minu jaoks on vaenlase saartel maabumise puhul küsimus eelkõige selles, kuidas vältida sealt mandrile edasi kulgemist, mitte see, kuidas saari kaitsta.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Vastasel pole saari mitte omada vaja, vaid nad vajavad teatud osi saarestikust sellest, et blokeerida meile väljastpoolt tulev toetus. Sama jutt, mis Gotlandi (või Ahvenamaa) kohta. Ruhnu, Sõrve poolsaar, mõni poolsaar Saaremaa läänerannikul, Kõpu, Ristna, Osmussaar - neid kohti jätkub. Samas on meil ka endal vaja taolisi "poste", et kontrollida merel toimuvat (nägemisulatuse probleem). Venelane ei vaja mitte Visby kirikuid ja kiviriste, vaid kindlat maapinda oma radarite ja relvasüsteemide paigutamiseks, et takistada/blokeerida NATO jõudude liikumine meritsi põhja poole. Rasked jõud aga saavad üldiselt meritsi tulla.

Samuti koos vägedega, mis neid kaitsma peavad, on vajalik ka lahendada nende vägede mobiilsuse küsimus, sh võimalus neid taktikaliselt kiiresti maale saata. See ei saa eriti hästi toimuda rekvireeritud praamiga, sest see ei suuda maabuda ettevalmistamata randa. Lääne-Eesti rannad on enamasti pikalt madalad, kivised, karide ja leetseljakute rohked - st maabumisvahendid peavad olema väikese süvisega.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kui meie sõpradel on merel ja õhus ülekaal, siis sellist tegevust ei toimu. Kui meie sõpradel ei ole merel ja õhus ülekaalu, siis ei vea nad nagunii siia midagi juurde ka.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Kas selles valemis 100k muu kodakondsusega isikut ja 80k kodakondsuseta isikut loetakse sama relvajõude toetavaks, kui kodanikud, või tuleks neid lugeda mõju mitte omavaks, ehk koguni negatiivselt mõjutavaks. Potensiaalse viienda kolonnina võivad nad ju relvajoududele vajalikku toetust ise sellele toetusele konkureerides, vastutegutsedes või sabotaaži läbi märkimisväärselt vähendada.

_________________
Cartridges are naught but a passing fad ...

See Soome Jätkusõja aegne väliarmee oli pool miljonit 3,7 milj inimese kohta, et siis sisuliselt kõik võitlusvõimelised mehed olid mobiliseeritud. Lisaks oli üle 200 000 sakslase. Nii paljude meeste mobiliseerimine tähendas, et paljud tööstusettevõtted ja talud jäid naiste pidada, olukorra parandamiseks oli kombeks talumehed kevadel ja sügisel koju põllutööle lasta, samuti töötas Soome taludes söögi eest tuhandeid sõjavange. 1 diviis ehk 10-20000 võitlejat on arvestatud ilmselt pika-ajalise konflikti korral nii, et tööstus ja põllumajandus ei kannataks oluliselt. Saama matemaatika alusel oleks soomlaste väliarmee Jätkusõjas pidanud olema 50-700000 võitlejat. Viienda kolonni olemasolu ja lojaalsus on Eesti sõja korral Venemaaga muidugi väga tähtis, sest kui on vaja kõik tähtsamad objektid diversantide vastu valve alla võtta, läheb vähemalt 1 brigaad sisekaitse peale. Kui viies kolonn otsustab passiivseks jääda, siis on rahulikum, kuid mõistlik oleks ikka paari pataljoni sisekaitseks hoida.

Saared on ju sõjalises mõttes uppumatud lennukikandjad. Sisuliselt piisab 1 sadama ja selle ümber mõne ruutkilomeetri kontrollimisest, et sinna sõjaväebaas ehitada, vajalikud vaatlusseadmed ja relvasüsteemid püsti panna. Kui veel 1 lennuväli tervelt kätte saadakse, on täiesti pidu. Ülejäänud saarel võivad aborigeenid edasi toimetada, kuid kui kohalikel puudub raskerelvastus, siis on väga raske vastaseid mõjutada, sest iga rünnaku peale vastatakse ülekaaluka tulejõuga, a la 81 mm MP tulelöögile küntakse kogu see hektar, millelt lasti, Gradi 122 mm mürskudega üle.

Samas on täiesti õige ka see, et kui liitlased baltlasi merelt ja õhust toetavad, siis on saarele võõrast baasi raske tekitada. Samas ei saa ka venelasi alahinnata, kui mingi merejalaväe pataljon on juba maabunud ja venelased ise neile õhuväe ja laevastikuga katet teevad, on olukord keeruline ja mandri-Eestis olevate üksuste järelvedu takistatud. Teine küsimus on, kas tänapäevaste rakettrelvade laskekauguste puhul on üldse mingit suuremat vajadust Saaremaale ja Hiiumaale baasi loomiseks pingutada, kui enamik Eesti territooriumist on lastav merel rahvusvahelistes vetes või Venemaal asuvatest baasidest? Näiteks 500-meheline pataljon kannab kaasas varustust mõnepäevaliseks lahingutegevuseks, peale seda on vaja hakata varustust juurde ja vigastatuid välja vedama. Kui meie liitlased seda takistama hakkavad, siis on varsti olukord, et dessant tehti ja baas on, kuid nad annavad ise alla, sest lahingumoon ja söök on lõpukorral.