www.militaar.net

Lemet kirjutas:Selle vormi ja varustuse hoidmise saaks ju lahendada kasvõi kord aastas toimuva ülevaatamisega. Mis peaks ladustamisest ja varustuse hooldamisest vast odavam tulema.

Mõelda välja sündmused, tähtpäevad, üritused, kus tuleb reservistil vormis välja tulla. Šveitslastel on reservõppekogunemisi päris sageli, ehk vorm tuleb korras hoida, kui kord 3 aasta jooksul reservõppekogunemine, siis võivad nii mees kui vorm ära kaduda.

Teen sellest nüüd omaette teema. Kindlasti tuleks siia kopeerida ka varasemaid arutlusi samal teemal, aga hetkel mul ei ole aega neid üles otsida.

Eks see on Kaitseväele arvutamise ja kaalumise koht, kas seeläbi formeerimisel säästetavad tunnid ja reservväelase jaoks kindlasti mugavus (saad enda keha järgi sisse kantud vormid, saapad, rakmed jms) kaalub ülesse täiendavale administreerimisele, arvepidamisele, kontrollile jms kuluva ressursi + teatud protsent kadusid, mis on sellise süsteemi korral paratamatu. Kui seda süsteemi rakendada kogu SA-struktuurile + ülekattele, mis kõikidele reservüksustele täna määratakse (ja kellele oleks ka mõistlik vormid ja varustus koju kaasa anda), siis räägime me ilmselt suurusjärgust 25 000 vormi- ja varustusekomplekti. Oletame, et „päris-mobilisatsiooni“ korral võiks teenistusest kõrvalehoidjate osakaal olla nt 10%, siis saame u 2500 vormi- ja varustusekomplekti, mida tõenäoliselt sõja ajal keegi enam kuskil ei näe. Kas see kaalub ülesse võimaluse viia mobilisatsioon läbi mõned tunnid kiiremini ja sujuvamalt – ei oska öelda.

Lisaks ei maksa unustada, et isegi kui koos vormi- ja varustusekomplektidega anda tõesti igale mehele koju ka käsitulirelv koos moonaga, siis veokeid, soomukeid, meeskonnarelvasid ja nende moona, sideseadmeid, väliteenistusvarustust jms me ikkagi koju kaasa ei anna. Võib rääkida Kunnase nn hajutatud mobilisatsioonisüsteemist, aga päeva lõpuks on ikkagi vaja seda, et konkreetsed reservväelased tuleksid kuskile punkti kokku, võtaksid sealt välja ka oma üksuse ülejäänud varustuse, relvastuse ja moona, tõstaksid selle masinatele – ja alles pärast seda saab öelda, et üksus eksisteerib ja on võitlusvõimeline. Mina ei tea täpselt, kui palju need asjad võrreldes isikliku varustuse väljastamisega aega võtavad, ja pole seetõttu kindel, et isikliku varustuse kojuandmisel mingi maailmapäästev efekt oleks.

Aga plusse on sellel veel kindlasti. Saaks juurutada väga arusaadava süsteemi, kus inimesel on ühene arusaam, et kui talle on koju kaasa antud isiklik varustus (või kuni seda pole talt ära korjatud/palutud tagasi tuua), siis kuulub ta kiirreageerimisstruktuuri ja peab mentaalselt olema valmis selleks, et nt 6 või 12 tunniga peab ta olema LÕK-i või mobi korral teenistuskohas.

Keeruline saakski olema ilmselt kogu selle süsteemi ja massi kontroll ja järelevalve. Eriti, kui koguseks on 25 000. Millest u 3-4000 veel iga-aastaselt vahetub. Ei pea mõistlikuks, et kiirreageerimisstruktuuri kuuluv reservväelane peaks lisaks õppekogunemistele, lisaõppekogunemistele ja valmidusele mobiliseeruda veel nt kord aastas leidma ühe töö- või puhkepäeva selleks, et suure seljakotiga teise Eesti otsa varustuse kontrolliks kohale sõita. Jah, selle saaks ju ühendada mingisuguse reservväelaste infopäevaga või minu poolest kasvõi KV poolt kinnimakstud õlleõhtuga – aga selle kõige jaoks on vaja inimesi, kes varustuse elemente üle loevad, kirja panevad, loenguid peavad, kadunud varustuse elementide eest siis trahve määravad (või mida siis üldse teha mehega, kes nt vahepeal on kateloki matkamas käies ära kaotanud?). Ja ei ole ilmselt ka mõistlik mingite inspektorite palkamine, kes aasta otsa muud ei teekski, kui üritaks reservväelastega kokku leppida mingit töövälist õhtust aega, et läbi astuda ja varustus üle kontrollida vms. Võib ka teha karmimalt – kui väljastatud varustuse ära kaotad/maha müüd vms, siis lasedki sõja korral nende riietega ringi, millega kodust tulid. Aga on see mõistlik? Ja kas selline asi pigem suurendab või vähendab mobilisatsiooni korral kohaleilmujate hulka?
Ja mida teha nendega, kes alaliselt välismaal tööl käivad, ja keda samuti võib olla mitte vähem kui 10% koosseisust? Teoreetiline näide: reservväelane X töötab Soomes, alaline elupaik (koos väljastatud varustusega) on Valgas, aga tema üksuse kogunemiskoht on hoopis Tallinnas. Kas selline mees peaks LÕK-i või mobi korral saabuma Soomest Tallinnasse, sõitma sealt 4 tundi Valka varustuse järele ja seejärel 4 tundi Tallinnasse tagasi? Või hoidma varustust endaga pidevalt Soomes kaasas – aga mis saab siis, kui ta on häire ajal just Valgas? Või leidma Tallinnast usaldusväärse sõbra, kelle kätte kott jätta – aga kes vastutab, kui sõber koti sisu vaikselt pandimajja tassib või siinsamas foorumis maha müütab?

Ühesõnaga – ma kindel ei ole, aga kaldun sinnapoole, et kokkuvõttes on lihtsam ja odavam riskida kulutada mobilisatsiooni korral mõned lisatunnid varustuse väeosas väljastamise peale.

Omajagu lisalugemist teemal "hajutatud vs tsentraliseeritud formeerimine" leiab näiteks "Sõda 2023" teemast: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... =hajutatud

See nn garnisonipõhine formeerimine on tegelikult üks leitud tasakaalupunkt raha ja riski vahel, raha tähendab, et see on odavam kui üürida pinda kuskilt ja käia neid varusid seal pidevalt kontrollimas-valvamas (linnakus see lisakulusid ei tekita), teisalt tuleb arvestada, et taoline mitu tundi kuni ööpäev töllerdamine päris kindlal Iskanderi sihtmärgialal on äärmiselt ohtlik.
Luugas asuv Iskanderi brigaad paneb tunni aja jooksul siia 48 raketti teele üsna lihtsalt, 24 asub raketimasinatel ja 24 laaduritel, üks väljasõit maastikule (või seda saaks ka otse baasist teha, aga see on ohtlikum).

Viru, Kupi ja taoliste kohtade puhul nad isegi Iskandereid ei raiskaks, kütavad üle piiri 300 mm reaktiivüsteemidest.

Igasugune hajutus tähendab kõrgemat hinnasilti, kasvõi tuuri pandava varustuse arvelt.

Jäi silma selline valimislubadus ühe konkreetse Eesti erakonna poolt.

Sõjalise valmisoleku tõstmiseks anname reservväelastele isikliku varustuse kodusele hoiule.

Pealtnäha peaks tõstma meie kiirreageerimisvõimekust, kuid reaalsuses kõlab väga halva ideena. Esiteks oleks koheselt tsiviilpildis kaitseväe varustuse väärat kasutamist näha, teiseks leiduks kindlasti neid, kes varustust maha hakkaksid müüma, kolmandaks on väga lihtne kaitseväe vormis lollusi teha ja sedasi Eesti mainet kahjustada. Kindlasti peaks kehtestama mingisuguse kontrolli selle üle, kas reservväelane ikka talle usaldatud varustust korralikult hooldab ja hoiustab ja kas varustus üldse enam alles on. Selline kontroll on aga väga suure ressursikuluga. Kes aega teeninud on, teab kindlasti, et leidus lademetes neid mehi, kelle kätte ligi tuhande-eurost lahingvarustust (miinus siis relv ja laskemoon) ei usaldaks. Äkki oleks perspektiivi idee osalisel rakendamisel? St et aktiivsemad reservikad või näiteks reservohvitserid võiksid lahingvarustust kodus hoida, aga igale mehele jagamine minu arvates küll edukas ettevõtmine pole.

Mis teie asjast arvate?

Igaks juhuks märgin, et ei soovi näha mingisugust poliitilist arutelu erakondade üle, sooviks teie mõtteid idee enda kohta.

Kas meil sellist teemat juba kusagil olnud pole?

Igatahes, kaitseliitlaste puhul oleks selline asi teatud piirini mõeldav. Pigem on nende puhul probleemiks see, et päris kõik ei tahagi omale koju seda kraami. Aga tavaliste reservväelaste puhul... ei näe seda ideed perspektiivikana. Siin foorumis on muuhulgas ka muid asju välja toodud. Näiteks see, et formeerimisel peavad mehed ikkagi kokku tulema ja üksuse varustuse võtma. Lisaks veel see, et inimese elukoht, töökoht ja formeerimise asukoht ei pruugi sugugi samad olla. Nii näiteks võib kogu eelis ära kaduda, sest inimene peab mitmesse erinevasse kohta kärutama, et oma varustus kokku saada.

On küll ja lausa siinsamas alamfoorumis, milles veidi üle 1 lk teemasid...

Igatahes, kaitseliitlaste puhul oleks selline asi teatud piirini mõeldav. Pigem on nende puhul probleemiks see, et päris kõik ei tahagi omale koju seda kraami.

See on jällegi selline....ametnikujutt....
Põhiline pidur, et KL relvad pole täna kodus, on KL (kaadri) saamatus.
Alates sellest, et puudub sootuks relvastuspoliitika kui selline (KL rohelise üksuse võitlejal on relv kodus kohustuslik, kui ei soovi, kõnni minema) ja teiseks seda tahet ise võtta tapetakse efektiivselt igasugu probleemidega, küll pole relvakappe, küll on relvurohvitseri koht täitmata ja sada häda. Loomulikult on see lisajama ja vastutus, aga kui vaja, siis küllap saab hakkama.

Laiemalt on põhiline takistus analoogne - kaadri vastutuse kartus. Peab tegema lisatööd, tekivad riskid, et midagi kaob, kuskil tulistatakse selle relvaga jne.

Rootsis oli 1990ndate nende "rootsi punkritesse" ladustatud relvadega probleeme. Mingis motojõukude arveteklaarimises saadi need relvad kätte ja lasti. AT-4 TT laskudeni välja lasti. Ometi võiks küüniliselt öelda, et süsteem töötas, inimesed said vajadusel need kätte (võti näed ei asunudki KVJ seifis) ja oskasid kasutada. Oleks Rootsi valitsus teinud hääletu alistumise, oleks nende AT-4-dega Rootsi metsateedel ka vene tanke samamoodi kütitud. Õnneks polnud seda vaja. Jah, lugesite õigesti, Rootsis oli neid punkrites üle riigi laiali rohkem veel kui automaat ja paar karpi padruneid. Tankitõrjerelvad olid ka. AT-4 ühekordsed ja Kustid olid. Kes neid punkreid lähemalt on uurinud (Eestis on neid omajagu, tulid 2000ndate alguses relva-abiga koos), see teab, et selle avamine on võimalik ainult võtmega, gaasiga lõigates seda avada ei saa.

Nii näiteks võib kogu eelis ära kaduda, sest inimene peab mitmesse erinevasse kohta kärutama, et oma varustus kokku saada.

Selle tegevuse käigus ei asu ta vähemalt Iskanderi/Smertchi sihtmärgialal, kus ta 6 tundi elavas järjekorras seistes kindlasti oleks

Praegu, kui kodus kasvab veel 11-aastane poeg, peaks ma relva koju saamisel kogu aeg kole seifivõti kaelas käima.
Aga Alutaguse meestel oli 90-datel kindlasti mõnedel ka RPG voodi all. Kui asi peaks ikka kurjaks kiskuma, jõuame taas sinnamaale.
Eks nende koju antud relvadega juhtub ka praegusel rahuajal ikka lugusid, aga see on kaasnev risk.

Norras on kõigil meestel varustus kodus kaasaarvatud relv. Ja kohustust et relv lukutaga peaks olema pole.
Tutav hoidis seda voodis madratsi all näiteks. Ainuke asi laskemoona kodus ei ole, see saadakse kogunemis punktist.

pilgrems kirjutas:Norras on kõigil meestel varustus kodus kaasaarvatud relv. Ja kohustust et relv lukutaga peaks olema pole.
Tutav hoidis seda voodis madratsi all näiteks. Ainuke asi laskemoona kodus ei ole, see saadakse kogunemis punktist.

Ilmselt on Norra mehed vastutustundlikumad. Mitu % meestest meil on nii arenenud et neile võib usaldada relva kodus hoidmiseks. Liiga palju on meil lapsikuid kes
hakkavad relvaga mängima ja põhjustavad
õnnetuse.

Kapten Trumm kirjutas:...(KL rohelise üksuse võitlejal on relv kodus kohustuslik, kui ei soovi, kõnni minema)...

Okei Päris hea. Ütlen kohe ära, olen roheline ja relva omale koju ei kavatse võtta. Ka sellise ultimaatumiga ei võta. Kas ma ära kõnnin, vaevalt, aga relva koju ikka ei võta.

Kapten Trumm kirjutas:KL rohelise üksuse võitlejal on relv kodus kohustuslik, kui ei soovi, kõnni minema

Et kui ma elan üürikorteris, kus ei ole lubatud seina sisse auke puurida, mis minu mälu järgi on relvakapi kinnitamiseks vajalik, siis ei ole minu koht rohelises üksuses? Lihtsalt voodi all hoidmine ka ei päde, kuna korteri omanikul on võti olemas.

Ise arvan,et KL liikmete osas tekitab relva kojuvõtmise osas suurema motivatsiooni see kui KL üksused hakkavad ka lõpuks kätte saama hangitavaid automaate.