Lemet kirjutas:Veelkord- kindlustusest ja tuletõrjeautost. Katsuge mõista, et hetkel on seis selline, et kindlustusleping on meil ju sõlmitud selline, mis tegelikuses ei pruugi mingit kahju katta. Elik mingit sisulist ja siduvat lepingut MEIL EI OLE!!!!!!! Meil on heade kavatsuste protokoll, mis sõltub sellest, kas ja kui palju kindlustusfima osanikud heaks arvavad parasjegu pappi köhida. Kui näiteks üks nendest leiab, et ämm, sunnik, on ikka väljamaareisi oma eluaegse rügamisega ära teeninud ja meie osmik on selle kõrval kärbsemust, mille korvamiseks aitab vast 295 eurost küll, siis ei ole meil praeguse lepingu põhjal suutr läkastada midagi. Sest meie lepingus ongi kirjas, et kindlustus peab kahju korvama. Millal, kui suures ulatuses, mille põhjal kahju kindlaks määratakse- see, nagu selgub omaenda tagumikutundest ja pinsil vallasekretäri tunnistusest lähtuvalt, on koristajamuti kinnitustele vaatamata ju lepingus määramata. Ja mis selle juures kõige rohkem tigedaks teeb, on see, et tänu sellesama mahvalda kõvahäälsele kinnitusele oled sa ju oma elu seadnud sedapidi, et kehtiv kindlustusleping on taskus ja riskid maandatud. Ja kui padualkohoolikust naabripüromaan igaõhtuselt sul saunaseina ääres lõket teeb, siis tirid ta talvel paljalt lumehangest magamast ikka sooja, et ta homme taas sul seina ääres tuld teeks. Selmet ta külma rahuga sinna hange edasi magama jätta. Sest ühel juhul võid olla kindel, et kui tal ka peaks õnneks minema su elamine maha põletada, siis aitab kindlustus sul elu taas joonele seada. Ja teisel juhul pead ise hea seisma, et punane kukk räästas ei tantsiks. Tõsi küll, hetkeseisuga on kindlustusfirma kõige suurem osanik koos meiega väha viina visanud ja lubanud, et juhul kui, siis plekib omast taskust kõik kinni. Täheldamata siiski sealjuures täpsemalt, millisesse panka see rahavoog majapidamise taastamiseks peaks laekuma. Ja kui pika aja jooksul.
P.S. Isand Nelk näikse na häbelik olevat...ei tule ei üht ega teistpidi kinnitust....
Minu arvates oleks sobiv paralleel mitte tulekahju-pritsumehed-kindlustusfirma, vaid pigem umbes 35 majapidamisega külake, kus ühes külaservas elavad tuntud kriminaalid ja pätid, kes kipuvad mõningaid küla majapidamisi kimbutamas käia ning kus 28 küla majapidamist on loonud ühise turvafirma, mis häda korral peab appi tulema. Lisaks ühisele turvafirmale panustavad enamik majapidamisi (eriti need, mis asuvad pattide majale ligemal) ka n-ö esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse ehk ostavad kurja koera, panevad majale korraliku turvaukse ja -lukud ette ning hoiavad koridoris igaks juhuks kurikat valmis. Aga kui pättide majast tullakse kambakesi ühte maja tühjendama, jääb nendest n-ö omavahenditest väheks – koer võidakse ära mürgitada, uks ja lukud lõhutakse teatud aja jooksul maha ning kurikaga pereisa joostakse kah ühel hetkel pikali. Selleks juhtumiks ongi loodud ühine turvafirma (millesse kõik firmaga ühinenud majapidamised regulaarselt sissemakseid teevad), et suurema jama korral tuleb turvafirma appi (jõuab kohale ilmselt sel hetkel, kui koer on juba surnud ja ukselengid ragisevad), annab varasetele korraliku koosa, ning kui vaja, siis läheb peksab veel varaste maja aknad puruks ja põletab nende hoovi peal seisva BMW maha, et pättidel pikemaks ajaks kaoks tuju küll vargile tulla.
Ehk teisisõnu – seni on ainuüksi turvafirma eksistents ja hirm saada tõsine vastulöök hoidnud vargad eemal nendest 28-st majapidamisest, kes turvafirmaga liitunud on. Ja täna on faktiks see, et turvafirma on sellisel kujul eksisteerinud juba 60 aastat ning selle aja jooksul pole vargad MITTE ÜHELGI KORRAL JULGENUD TUNGIDA ÜHTEGI MAJAPIDAMISSE, KES ON LIITUNUD SELLE VAHVA FIRMAGA. Ja seetõttu kimbutavadki vargad eelkõige neid majapidamisi, kes omaenda lolluse, saamatuse või mugavuse tõttu pole turvafirmaga liitunud (ehk Gruusia, Ukraina, Moldova, potentsiaalselt ühel hetkel ka Soome).
Küsimus selle turvafirma (NATO) edasise eksistentsi ja tõsiseltvõetavuse juures on nüüd järgmine: mis peaks juhtuma siis, kui vargad (kelle jõugul on uus, võimukas, liiga enesekindel ja riskialdis pealik) peaks siiski proovima tungida ühte turvafirma turvatud majja ning turvafirma ei peaks mingil põhjusel ühte oma majapidamist minema kaitsma? Vastus on väga lihtne: turvafirma laguneb hetkega tükkideks, kuna mitte ükski ülejäänud 27-st majapidamisest ei saa enam tõsiselt võtta turvafirma lubadusi ja garantiisid. Esialgu võivad pättide majast kaugemal asuvad majapidamised ehk veel tunda ennast turvalisemalt („me oleme nendest piisavalt kaugel, ehk saavad vargad oma isu täis endale lähemal asuvate majapidamiste rüüstamisest), aga kuna turvafirmat tervikuna enam ei eksisteeri, annaks see pättidele suurepärase võimaluse kõik majapidamised lihtsalt ühekaupa ja metoodiliselt puhtaks röövida. Kuna selline võimalus ei ole absoluutselt atraktiivne ega kasulik mitte ühelegi 28-st majapidamisest, siis on võimalus kasvõi üheainsagi majapidamise üksijätmisest äärmiselt vähetõenäoline, kuna alternatiivid oleksid ülejäänud 27-le majapidamisele (ja turvafirma juhatusele) liiga kallid. Kallid kaasfoorumlased, küsige endalt, kas teie ostaksite enam teenust turvafirmalt, mis teie naabermajapidamise vaatamata sõlmitud lepingutele ja makstud teenustasudele pättide rünnaku korral oleks lihtsalt üksinda jätnud? Ega ikka ei maksaks küll. Kuni aga turvafirmal on 60-aastane laitmatu renomee, siis tasub neid teenusemakseid rahulikult edasi maksta (ja kleepida uksele hoiatav silt a la „Siin valvab turvafirma NATO & Co“, unustamata samas korralikku välisust, koera ja kurikat).
Ehk teisisõnu – mina ühe, pättidele lähima majapidamise peremehena täna eriti ei muretseks selle üle, kas turvafirma tuleb appi või mitte – tuleb kindlasti. Küsimus on pigem selles, et sedasama usuks ka vargajõugu uus ja ettearvamatu käitumisega hulljulge pealik. Selleks, et sellele pealikule ka ikkagi sõnum pärale jõuaks, tuli ühele ohustatud majapidamisest hiljuti külla küla suurima ja jõukama majapidamise peremees, ajas teise peremehega mõnusalt juttu ning enne lahkumist näitas üle aia pättide pealikule veel rusikat ja patsutas puusal olevale revolverit. Ja saatis lisaks turvafirma patrulli aeg-ajalt ohustatud majapidamiste ümber patrullima.
Kui nüüd tulla tagasi pärisellu ja Lemeti paaniliste hüüatuste juurde (siduvaid lepinguid ei ole!, pretsedente ei ole!), siis faktid on järgmised: NATO artikkel viis on just senisel, mõneti ebamäärasel kujul eksisteerinud 60 aastat. Selle aja jooksul ei ole mitte ühelegi NATO liikmele juletud kallale tungida. St. see, et artikkel viite pole pidanud 60 aasta jooksul käivitama (ühe erandiga, aga sellest allpool), näitab iseeneest, et asi toimib, ja toimib väga hästi. Toimis külma sõja ajal, kui jõudude vahekorrad olid Lääne suhtes palju kehvemad, ja kehtib seda enam veel ka täna. (mis ei tähenda, et iga majapidamine ei peaks ka koera, turvaukse ja kurikaga tegelema). Kui NATO peaks jätma üksi kasvõi üheainsa oma liikme, ükskõik, kui väikse ja vaese, siis lõpetab NATO oma senise eksistentsi, mille tagajärjel saab Putin hakata ühekaupa ära noppima kõiki üksi jäänud riike. Rääkimata USA-st ja tema liitlastest – kui USA peaks üksi jätma kasvõi väikse Eesti, siis mõjub see halvavalt kogu USA senisele tõsiseltvõetavusele globaalselt – oma mõtte ja usutavuse kaotavad USA antud garantiid mitte ainult Euroopas, vaid ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, Taiwanis – riikides, millel muide samuti puudutad USA-ga „konkreetsed juriidilised kokkulepped“. Mistõttu on selline stsenaarium ka äärmiselt vähetõenäoline.
Jutud sellest, et artikkel viie tänane sõnastus on kuidagi liiga piirav ja käsitleb vaid konventsionaalset, väljakuulutatud sõda ning tuleks seetõttu kuidagi ümbersõnastada (või täiendada konkreetsete kirjeldustega sellest, mida täpselt „relvastatud rünnak“ tähendab), on minu arvates täielik pseudoprobleem, halvemal juhul aga tõsine risk justnimelt selles suunas, et artikkel viie käivitumine mingisuguse „roheliste mehikeste“ stsenaariumi korral hoopis veel keerulisemaks muuta. Esiteks peitubki artikkel viie tänase sõnastuse mõningases ebaselguses tema võlu – „relvastatud rünnak“ ei ole väga detailselt lahti kirjutatud, seetõttu võibki seda vajadusel rakendada ka väga ebaselgete stsenaariumite ja olukordade puhul – see on NATO enda (sh Eesti) otsustada, mida see „relvastatud rünnak“ endast täpselt kujutab. St. kui Narvasse tekivad automaatidega relvastatud „rohelised mehikesed“, siis de facto saavad kõik ju aru, kust need tulid, ja seda ei saagi enam muud moodi nimetada, kui relvastatud rünnakuks. Kui tegemist on mingite relvitute protestijatega, siis see ei ole veel revastatud rünnak, aga sellistega saame ise paremini hakkama, kui USA mehhaniseeritud pataljon, kellel polegi vaja sellisesse asja sekkuda.
Seejuures on olemas ka suurepärane pretsedent artikkel viie ja „roheliste mehikeste“ puhul – seni ainus kord, kui artikkel viis reaalselt käivitati (ja käivitati vägagi kiiresti), oli 2001. aasta 11. septembril – olukorras, kus puudus igasugune riiklik sõjakuulutus, üleüldse igasugune riiklik osapool, kus polnud üldse aru saadagi, milline rühmitus rünnaku taga oli ning olukorras, kus „relvastatud rünnakust“ oli asi selles mõttes väga kaugel, et ainsaks vahetult ründajate poolt kasutatud relvaks olid säästumarketist ostetud papinoad, mitte isegi automaadid, kuulivestid ja ratniku-komplektid, mida justkui kah külapoest saab osta. Ehk teisisõnu – kui Ukraina oleks olnud NATO liige, oleks artikkel viis käivitunud juba märtsis, umbes teisel päeval pärast roheliste mehikeste tekkimist Krimmi. Ainult et Ukraina liikmelisuse korral poleks neid mehi sinna Krimmi 99% tõenäosugusega üldse kunagi tekkinudki. Ja mis puudutab artikkel viie käivitumise kiirust, siis ei olnud see Külma sõja ajal niimoodi, et siis oleks vajadusel selle käivitamiseks kulunud ja jagunud aega päevi – ööpäevaringselt olid NATO peakorteris valves eriametnikud, kelle asi oleks ootamatu kriisi või piiriületuse korral läbi helistada kõik Põhja-Atlandi nõukogu liikmed ja võtnud neilt kõigilt telefoni teel jah-sõna artikkel viie käivitamiseks. Pole mingit põhjust, miks ei peaks see asi ka tänapäeval vajadusel just niimoodi käima.
Teiseks, mis puudutab konkreetsete stsenaariumite lahkirjutamist või lisamist artikkel viiele (millal asi toimib ja millal mitte), siis on see väga libe ja ohtlik tee. Kui me määratleme ära ja raiume kivisse nt 10 erinevat stsenaariumit, mille puhul peaks artikkel viis käivituma, jääb alles ikkagi veel 10 muud stsenaariumit, mida vastane võib kasutada, või täiendavalt, vastavalt kirpanadud stsenaariumitele välja mõelda või kombineerida – ja siis tekibki hetk, kus me oleme ise ennast mingite muude stsenaariumitega n-ö lukku pannud ja NATO ei saa reageerida 12. stsenaariumile, „sest seda ei ole me ju kirja pannud, kinnitanud ja ratifitseerinud“.