Wähk kirjutas:Tervist minu poolt.
Ei teadnud, millisesse alafoorumisse see teema teha, et foorumit mitte risustada, lõpuks otsustasin selle kasuks...
... mure selles, et õpin TTÜ-s kolmandal kursusel rahvusvahelisi suhteid ja kätte on jõudnud aeg kirjutada kursuse- ja baka-tööd. Kursusetöö teemaks on "Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik". Kirjutada soovin esmasest iseseisvast kaitsevõimest ja NATO- sõprade abist. Muidugi peame me 50 päeva ise hakkama saama, aga kui abiväed peaksid lõpuks tulema hakkama, peame me suutma neid "võõrustada". Kuigi 50-ndaks päevaks on arvatavasti enamik lennuvälju ja muid infrastruktuuri osi rivist väljas...
Teie abi sooviks nii palju, et äkki oskate mingeid teabeallikaid soovitada, kust antud teema kohta infot saaks ja kui kellelgi on asjast oma nägemus, siis kuulaksin huviga...
Ette tänades Wähk
Kust ja millistele arvutustele põhineb see müütiline 50 päeva? Või sama müütilised 30-60 päeva? Minu teada on need täiesti laest võetud numbrid, mis ei vasta reaalsusele. NATO reageerimisjõud (NRF) on üldiselt viiepäevases valmiduses ja ka USA-l on Euroopas mõningaid väeüksusi, mis on tunudvalt kiirema reageerimisajaga. Lisaks tiirleb Euroopa vetes pidevalt ringi terve rida nn eelpaigutuslaevu sõjatehnikaga, millede Eesti vetesse jõudmine võtab tunduvalt vähem aega (inimesed, kes seda tehnikat hakkavad kasutama, lendavad kohale veelgi kiiremini).
Mina isiklikult sügavalt kahtlen, kas meil praeguste kaitsekulutuste taseme juures võimalik arendada välja kaitsevägi, mis
1. ühest küljest peab olema piisavalt suur, et vähemalt teatud osa Eesti territooriumist 50 päeva iseseisvalt oma käes hoida;
2. millele me suudame hankida DOS-e (day of supply) vähemalt 50 päevaks. Siin tekib nõiaring - mida võimekam peab olema meie armee, seda kallimaks muutub terve kaitseväe ühe päeva DOS, mida suuremaks muutub kaitseväe sõja-aja struktuur, seda mahukamaks ja kallimaks muutub üks DOS.
Põhhimõtteliselt seisame me teelahkmel - me kas ehitame ülesse ülivõimsa armee, kuid ei suuda enam sellele armeele piisavat arvu DOS-e hankida, või paneme kogu raha 50 DOS-i hankimise peale ning jätame kaitseväe enda arengu kängu.
Tuleb leida mingi mõistlik tasakaal ja ma usun, et kaitsevägi ja ministeerium on selle tasakaalu 10-aastase arengukava väljatöötamise käigus leidnud.
Põhiline küsimus on aga see, et miks me eeldame, et me peame pärast sõja algust 20, 30, 50 või 60 päeva üksi vastu pidama, enne kui abiväed kohale jõuavad. Võiks natukene mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega avastatakse potentsiaalse vastase rünnakuettevalmistused piisavalt suure eelhoiatusajaga ning abivägede transport Eestisse algab juba enne sõja algust. See juba iseenesest vähendab tunduvalt agressori soovi Eestit rünnata, sest ta mõistab, et esimesed mürsud ja pommid ei taba ainult eestlasi, vaid ka nt ameeriklasi, inglasi, taanlasi jne.
Iseenesest nimetatakse liitlasvägede vastuvõtmist vastuvõtva riigi toetuse operatsioonideks (Host Nation Support, HNS). Väga mitmes mõttes on tegemist ühe osaga laiapõhjalisest lähenemisest riigikaitsele, sest nagu ka sõdimine ise, eeldab ka HNS terve rea riigiasutuste ja erasektori koostööd sadamate opereerimisel, turvamisel, saabuva kauba ja vägede laialipaigutsamisel jne jne.
Kui sul on tõsine soov sellel teemal lõputööd kirjutada, siis soovitan nõu küsida eelkõige Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonnast ja kaitseväe peastaabi logistikaosakonnast ning kaitseväe logistikakeskusest. Samuti tegeleb selle teemaga vähemal määral siseministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, sotsiaalministeerium, sadamad ja lennuväljad.