A4 kirjutas: No tegelikult oli see ikka mitu kuud selgelt ette näha, et Gruusias läheb asi teravaks..
Muud pole miskit öelda, eks tagantjärele tarkus ole täpisteadus. Kui vaadata muuhulgas kaitsega tegelevate isikute väljaütlemisi, jutu sisu ja miimikat 888 ajal ja vahetult peale seda, siis sealt paistis välja midagi muud kui "me teadsime seda ette". Sealt tuli selge signaal, et ega nad ikka täpselt ei teadnudki, mis seal toimus. Ja mingi info ametlikku liikumist "lessons learned" riviüksustesse pole tänaseni toimunud, sest siin foorumis kirjutab umbes kümmekond kaadri pagunikandjat, kes oletavad samamoodi mingite interneti materjalide põhjal.
See paistis selgelt välja, et reaktsioon sündmustele oli paanilist laadi - sõjaväelastel paistis see lihtsalt vähem välja. Selline laad tekib ainult siis, kui asi on mingis osas üllatuslik.
Pealegi on Venemaa Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond alates esimest Tšetšeenia sõda olnud kõige võimsam ja seal on alati paiknenud suur hulk kõrges valmisolekus elukutselisi üksuseid, mida Leningradi SRV kohta küll 100-protsendiliselt väita ei saa.
Sealkandis on märksa tõsisemad sõjajõud teispool rindejoont kui Baltikumis kah. Balti riikide paugu panemiseks pole ju vaja sadu tanke ja kümneid tuhandeid kutselisi.
Venelaste poolne valmistumine ning õppused Kavkaz-2008 olid ju tegelikult suht nähtavad, aga millega grusiinid ilmselt ise ei arvestanud, oli see, et Venemaa reageerib nii kiiresti ja jõuliselt grusiinide sisenemisele Lõuna-Osseetiasse. Selles osas jättis grusiiide luure ilmselgelt soovida.
Venemaa on seal suuri õppusi ennegi korraldanud, ometi sõjaks läks just seekord ja suht ootamatult.
- luure ja eelhoiatus;
- korralik juhtimine ja side, ilma milleta pole võimalik üksuseid kiiresti muutuvas olukorras juhtida;
100% õige. Kui muidugi see eelhoiatus piirdub kahe fikseeritud radarijaama rajamisega, siis on see kogu üritusest nii 20%. Palju rohkem on vaja panustada signintile.
- reservüksused ja toimiv mobilisatsioonisüsteem - grusiinid kuulutasid välja küll üldmobilisatsiooni, kuid ei suutnud kohaletulnud reservistidest üksuseid formeerida ja rindele saata;
No see on küll selline asi, millest "valgustatud saamiseks" polnud seda sõda vaja. Siin tuleb ikka väga palju areneda. Lihtsalt praktika saamiseks pole eales piisavalt raha antud.
- korralik suurtükivägi suudab tekitada vastasele tõsiseid kaotuseid
KSAP-i avalikust osast puuduvad IGASUGUSED viited suurtükiväetehnika hangeteks. Ka puuduvad IGASUGUSED viited sellele, et hakatakse formeerima kõrgema astme väekoondisi, mille osa suurtükivägi on. Korralik suurtükitehnika on nii kallis, et see peaks olema siis ära nimetatud. Veelgi enam, suurtükke on enam kui kord Eestile võileivahinnaga pakutud, kuid Eesti on leidnud alati põhjuse ära öelda.
jalavägi vajab kaotuste vähendamiseks vähemalt mingit soomuskaitset;
kuidas selle peale alles praegu tullakse? Vene sõjakoolides õpetatakse seda I kursusel. Või jõudis peale Gruusiat kohale, et moodne kuulivest ikka soomusmasinat ei asenda?
-jalavägi vajab tegutsemisavabaduse säilitamiseks vähemalt mingit elementaarset õhukaitset
Kas kamin mitte üsna mitu aastat ei venitanud Mistralite hankega? Õhukaitset on vaja. Peale ülikalli integreeritud ÕT süsteemi on vaja ka lihtsamaid-odavamaid kaasaskantavaid rakette - kasvõi Hiina omi. Näiteks KL võitlusgruppidele.
ning erinevalt 10-st vanast hävitajaloksust
allpool kirjas
suutis Gruusia erinevad ÕT-süsteemid vastast siiski tõsiselt häirida
Tüüpiline leviv müüt.
Gruusia ÕT süsteemid suutsid tekitada üksnes episoodilisi kaotusi. Venelased tegid nagu paraadil, ilma igasuguse SAM-surpressionita kahekaupa lende, julgesid teha rünnakul mitu pealelendu (vaata telekat). Ööpäevas tehti ca 50 lendu, kokku kaotati 6 lennukit, 5 päevase sõjategevuse kohta kaotuste % on tervelt 2,4%. Selles arvus on omakorda segadus ja mõni "võit" võib olla ka venelaste "sõbraliku tule" arvel.
-tankitõrjet on vaja arendada
Õige. Aga mitte ainult vananenud Milan-raketisüsteeme juurde ostes, mille efektiivsus arvestades venelaste kaitsemeetmete arengut võib mõne aasta pärast kahtlane olla.
Kui sa nüüd võtad ette Eesti 10-aastase arengukava avaliku osa, siis sa näed, et kõik nimetatud võimed kuuluvad arendamisele kui prioriteetsed.
Gruusia sõja kontekstis jätsid sa targu mainimata ühe Eesti/Gruusia ühise probleemi, mida mina olen enam kui kord tõstatanud, mingit vastust saamata. Ilmselt meelega, sest see ei toeta su agendat arengukava kõikenägevusest. Nimelt asjaolu, et mõlemad riigid asuvad mere ääres ja merel on vaenulik laevastik.
Nimelt episood, kuidas venelased maandasid Abhaasiasse segamatult meredessandi ja uputas käigult kogu grusiinide kahuripaadidest koosneva mereväe. Suured sõjalaevad sõitsid segamatult kalda ääres ja grusiinidel polnud neid millegiga hirmutada.
Arengukavas nimelt
a) räägitakse eeldatavasti kahuritega-KPdega relvastatud kiirkaatrite ostmist (vt Gruusia kogemus"
b) pole sõnagi juttu mingist rannakaitse lahendusest
c) laevavastase võimekuse kohta esitatakse valeinfot (tule ja tõesta mulle, kuidas nt Penquin rakettide võimekus on ülejõu käiv, vastavad laevad on muide praegu Norras müügis).
Selles on arengukava avalik osa tasakaalustamata ja puudulik.
Nüüd tulen tagasi 10 hävitajaloksu juurde. Kui need 10 loksu oleks konflikti esimesel päeval laserjuhitavate pommidega selle Gori tunneli sulgenud?
Kas venelased oleks laevastiku paraadi Abhaasia rannikul teinud, kui nad oleks teadnud, et loetud minutite jooksul võib toimuda tiibraketirünnak laevadele?
Mida oleks Gruusia võidukas õhutõrje teinud nende võtmeprobleemidega? Mitte midagi.
Selge see, et me ei suuda 10 aasta jooksul panna tervet maaväge soomusesse (ühe brigaadi ehk isegi saab) ega katta kogu Eestis keskmaa-ÕT-ga (lennukitest ma isegi ei räägi), kuid üldised suunad on iseenesest õiged ja areng selles vallas toimub.
Areng peaks olema tublisti kiirem. Maailmas on riike, kus viletsamalt positsioonilt saadi 20 aastaga superiigi relvajõud, meil ei suudeta isegi 50 000 dollarilisi manpadse osta.
Erandiks on siinkohal vast suurtükivägi. Soome 122mm torud küll osteti, aga mina ei ole kindel nende tegelikus efektiivsuses ja võimes counter-battery tuld üle elada.
Eestile pakuti omal ajal ka teist FH-70 pataljoni komplekti. Miks vastu ei võetud? Konserveerituna võivad need ka 50 aastat seista ja käikuvõtmist oodata? Avalikel andmetel plokkis kamin selle hanke ära.
Pigem oleks vaja midagi moodsamat, liikuvamat ja suurema tulejõuga.
Mismoodi sa neid liigutad? Pioneeritehnikat ju pole. Õhukaitse puudulik, sillad katki. Need kallid kahurid satuvad esimese purukslastud sillaga jõe äärde mahajäetuna peagi Moskvasse Balti trofeede näitusele, kus kogu vene meedia mõnuga Balti riikide saamatuse üle parastab.
Eesti vajab eelkõige suurtükisüsteemi, mida me suudame piisavalt massiliselt tarvitada.
On väga ekslik arvata, et suurtükiväe peaülesanne on counter battery. Eesti tulevikusõjas on suurtükiväe esmane ülesanne edasi rühkiva vastase massi peatamine (mida jalavägi hernepüssidega eales ei epata) enne kui ta meie jalaväest üle sõidab. See tähendab, et edukalt ja massiliste ohvriteta sõja pidamiseks peab Eesti suurtükiväe tuli olema saadaval kõikjal. Nagu tellid, nii rahe tuleb.
Selleks peab olema kaugelt rohkem suurtükke kui praegu on ja määravaks muutub, mida me suudame endale lubada sõjaliselt relevantse koguse. Eesti puhul saab rääkida vähemalt 200 suurtükist+varud kaotuste puhuks. Kui kamina ametnikud käivad relvamessidel ja ostavad meile ühe patarei PzH 2000-deid, siis see Eesti suurtükiprobleemi ei lahenda. Eesti kaitsevägi ei suuda endale lubada lähikontakti vaenlasega, kellel on massivne ülekaal arvus, soomuskaitses ja otsetule ulatuses. Enne, kui vastase formatsioon jõuab otsetulee kaugusele, peab see saama hõrendatud suurtükitulega. Muidu see jalavägi hävitatakse vältimatult.
Ma kardan, et 30 aastat vana kasutatud FH-70 on see lagi, mida me suudame endale lubada arvestatava koguse. Võibolla isegi osa peab veel prostam olema.
Ja praeguse pioneerivõimekuse juures on isegi FH-70 mobiilsuse tagamine kahtlane, sest ta kaalub 9 tonni ja seda üle purde ei lohista ja koolmekohast sõdurite rammu ja vintsiga läbi ei vea.
A4, küsimus ei ole mingis NATO võimekuste linnukeste tegemises ankeetidesse, vaid reaalses lahingu pidamises.
Ja veel näitas Gruusia seda, et ilma NATO-ta läheb raskeks isegi sellisel Venemaa naabruses oleval väikeriigil, kes paneb 6% SKP-st kaitse peale
Kui sellest 6% pool kulutatakse ära palgaarmees soldatile kõva palga maksmiseks, soojadel maadel kaamelite valvamiseks, kasutute ameerika käsirelvade ja änksade digivormide peale, siis nad ei saagi kodumaal hakkama. Kui Gruusia oleks panustanud tõsiselt oma reservi võimekusse ja ohvitseride harimisse, siis oleks tulemus võinud ka teine tulla. Nimelt oli vene sõjaplaan väga riskantne ja sõltus ühestainsast tunnelist. Lase sealt paar pataljoni läbi, lennuvägi pommitab selle umbe ja edasi tehakse sellest kitsa oru põhjas liikuvale tehnika massile "surmaorgu". Sõjatehnika oli neil korralik, palju võimekam kui kolmel Balti riigil kokku.