www.militaar.net

See Kaitseliidu „brigaad“ oli mul sügava iroonia võtmes öeldud. Absoluutselt ei arva, et sellist asja saaks kohe brigaadiks või ka brigaadiekvivalendiks lugeda. Lihtsalt mulle ja teistele seltsimeestele jäi ennist sügavalt arusaamatuks, miks sinu arvestustes Leedu KASP-i pataljoniekvivalentsed sõjaväeringkonnad läksid kohe arvesse ’brigaadiekvivalendina’, aga meie Kaitseliidu maakaitsepataljonid mitte?

2013. aasta Sõduri artiklist. Lugesin (uuesti) läbi. Tore näha, et Läti Zemessardzet sai juba viis aastat tagasi „kolme brigaadi ekvivalentseks“ nimetada jne, aga meie toonased, paberi peal samuti brigaadiekvivalentseid kaitseringkondi arvestustes ei olnud. Aga see selleks. Huvitavamad olid hoopis ettepanekud Eesti brigaadide ja jalaväepataljonide struktuuride muutmiseks. Mina selles osas tõesti ekspert ei ole, sest pole kunagi selliseid väeüksuseid juhtinud (aga sina vist ka ei ole), seetõttu küsiks mõnelt kaasfoorumlaselt, kes on brigaadi või pataljoni maastikul juhtinud: kas meie pataljonid ja brigaadid on tõesti täna tõesti nii raskepärased, liigsuured ja raskelt juhitavad jne, et heaks lahenduseks oleks nt brigaadis kogu lahingutoetuse kärpmine ja koondamine ühte pataljoni (umbes nagu Läti „sandarmeeriabrigaadis“)? Kas meie tingimustes piisab ühe operatiivsuuna katmiseks 2-3000-mehelisest ja 20 suurtükiväesüsteemiga „Püssa uuest brigaadist“, või oleks tänane 5000-meheline ja 60 suurtüki ja miinipildujaga formeering kindlam? Mida arvaksid tänased jalaväepataljoni ülemad, kui neilt 120mm rühm või patarei ära võtta, sest see sobib paremini brigaadi tuletoetusrelvaks? Just asking.

(Viimane lõik OT, võib tõsta muusse teemasse)

Naljakal kombel kinnitab see sama artikkel juba siin räägitut, et need nn brigaadid ei ole sugugi võrdsete võimekustega ja et Läti brigaadi puhul on väga silma torkavaid puudusi.
Tsiteerides:




Ettepanekud on kindlasti huvitavad, kuid ma pole kindel kas ka lõpuni põhjendatud. Tähendab, väikseid vaidluskohti esineb kindlasti. Pioneeripataljoni vähendamise poolt kui ka vastu on terve rida argumente. Ühelt poolt on arusaadav väide, et kui teised üksused ei oska pioneere rakendada, siis on kohati küsitav sellise üksuse otstarbekus. Samas see ei tähenda, et pioneere ei oleks üldse võimalik paremini ära kasutada või et nende otstarve piirduks ainult teiste üksuste toetamisega. Selles suhtes pole ma nõus selle kategoorilise väitega, et ka brigaad ise ei vaja selles rollis pataljonisuurust üksust. Ma arvan, et vastavalt brigaadi vajadustele on Pioneeripataljonile täiesti vabalt võimalik ka iseseisvaid ülesandeid anda. Olgu selleks siis vaenlase tõkestamine erinevaid meetodeid kasutades (teede ja sildade blokeerimine või lõhkumine, mineerimine) või toetusüksustele sobivate positsioonide loomine ning nendele ligipääsu tagamine jne. Samamoodi pole ma tegelikult nõus sellega, et 155mm suurtükid on kuidagi mõttekamad mingis kõrgemas otsealluvuses kui (kerge)brigaadide koosseisus või et 120mm MP peaks olema mingis tuletoetuspataljonis. Miinipildujad teebki efektiivseks nende suurem paindlikkus. Kui see omadus või eelis ära kaotada, siis võiks nende asemel sama hästi olla lihtsalt teine (osaliselt võimekam) suurtüki üksus.

Aga see selleks. Jutt kisub juba EKV suuruse ja struktuuri teemasse.

..artikkel kirjutati 2013.a - vahepeal on pallu vett merde voolanud (näit on Läti brigaad saanud soomukid ja liikurid).

Ja muuseas, ma pole ka selles arutelus siin teadlikult puudutanud "brigaadide võrdset võimekust" - kordan väsimatult, ma lihtsalt loendan brigaade..

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii..

Sama võiks öelda EKV kohta ju. Ja sellest hoolimata on mitmed silma torkavad puudujäägid Läti brigaadis endiselt alles.

Sa ju ei "loenda lihtsalt brigaade", vaid ikka üritad mingit pointi siin tõestada. Loendada oskavad siinsed foorumlased ka niisama.

(1) Sama ei saa EKV kohta öelda.
Meie nn "ringkonnastaapidest" sai ainsana mingil moel "jalad alla" vaid Kirre - sedagi vaid tänu paiknemisele TAPA militaarkeskuseses. Ülejäänud kolmele nn "rinkonnastaabile" poleks ma tollal üksikkompaniid ka usaldanud.. ja kuna TAPAL oli nagunii meie toona ainukene brigaad, siis de facto oligi ühes ja samas asukohas korraga justkui 2 x brigaadistaapi - mis pidid siis nagu koos ühteainust brigaadi juhtima vä - absurd loomulikult

(2) Et "loendada oskavad siinsed foorumlased ka" - sorry, midagi te ei oska.. sest ka selleks peab insider olema

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii..

Aga kuidas see kõik sakslastesse [loe: tänasesse päeva] puutub?

Ma eeldan siis, et sa loed ka ennast sellisel juhul outsider-iks, sest minu teada pole sa enam tegevteenistuses. Või mis?

(1) "tänasesse päeva" puutub see nii, et nagu toona oli Eestil ainult 1 x brigaad (ja natuke peale), nii on tal ka täna vaid 2 x brigaadi (ja natuke peale)..

(2) once a professional - always professional..

Aga ma hakkan aru saama, et see kõik käib sulle nagunii üle katuse

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii..

Eesti ja Läti on igati tänuväärne materjal võrdlemaks erinevate riikide valikute mõju tulemusele ning arutlemaks, et kumma saavutused ühes või teises valdkonnas on hetkeseisuga paremad. Kes loendab võrdluse tarbeks brigaadi staape, kes midagi muud. Isiklikult mulle brigaadi staapide tasandile jääv võrdlus suurt midagi ei paku. Kui ühel pool Koiva jõge on kaks brigaadi 10 000 inimesega ja teisel pool Gauja jõge viis brigaadi 6000 -7000 võitlejaga siis erilist küsimust tehtud töö tulemuse või jõudude tasakaalu osas hetkel veel ei teki. Palju huvitavam on küsimus sellest, et mis seisus võiks olla olukord Koiva jõe kallastel umbes kümnekonna aasta pärast. Kas potentsiaal, mis senini lõunapoolsel naabril on jäänud kasutamata võiks leida rakendamist? Miks võrdlus alles umbes kümnekonna aasta pärast mõttekaks muutub, seda selgitangi järgnevalt. Kuid enne, kui lähme aastasse 2029, tuleks korraks pilgud pöörata tagasi käidud teele ja tuleviku ennustamise asemel proovida hoopis ennustada minevikku.

Esmalt vaatame perioodi 2004 – 2015 ja võrdleme Eesti ja Läti kulutusi riigikaitsele. Vaadeldaval perioodil panustas Läti 2,7 miljardit eurot ja Eesti 3,4 miljardit ehk Eesti panustas üle 600 miljoni euro (22%) rohkem. Täiendava olulise kategooriana võtame lähema vaatluse alla kahe riigi põhivarustuse hanked. Läti panuseks oli 295 miljonit, Eestil 502 miljonit ehk Eesti panustas 206 miljonit eurot (70%) rohkem. Teistviisi seletades suurenes iga aastaga vahe Eesti ja Läti riigikaitsesse akumuleeritud vahendite osas ja eriti märkimisväärne oli vahe põhivarustuse osas. Suurema ressursipaigutuse tõttu mõistetavalt hakkas suurenema vahe sõjalise võimekuse osas Eesti kasuks.

Vaadates ajalukku näeme, et sõltumata valdkonnast on otsustel enamasti inertsus ja seniselt valikrajalt kiiresti teisele alternatiivsele teele pööramine eeldab olulise mõjuga ootamatu sündmuse juhtumist. Nii võib ka Läti puhul arvata, et kui olulise mõjuga sündmust Ukrainas 2014 aastal poleks juhtunud, suureneks vahe kahe riigi kaitsekulude ja võimekuste osas ilmselt veel tänapäevalgi edasi. Paraku läks teistpidi ja mõned loetud aastad tagasi Läti valis alternatiivse tee jätkamiseks ja valiku üheks praktiliseks väljenduseks oli Läti riigikaitse-eelarve järsk suurendamine. Perioodi 2004-2015 võrdlusest saime teada, et uue reaalsuse alguseks oli kahe naaberriigi kaitsekulude absoluutsuurus ja pikaajaline akumulatsioon Eesti kasuks 600 miljoniga. Kõrvalepõikena mainin, et mitmete NATO ja läänemaailma kultuuriruumi kuuluvate riikide jaoks olulise mõjuga sündmusi pole veel toimunud. Neid sündmusi, mis põhjustaksid kiire kursimuutuse ressursisuunamise osas riigi erinevate valdkonda vahel.

Järgnevalt analüüsime, et mis muutused on toimunud perioodil 2016 – 2019 rahastamises. Nimetatud perioodil on Läti riigikaitsesse panustanud 1,99 miljardiga ja Eesti 2,03 miljardiga. Küllaltki sarnane tulemus, kas pole? Kuid vaatamata Läti heale tööle on endiselt veel tasa tegemata varasem 600 miljonile alarahastus võrreldes Eestiga. Senine Eesti edumaa, kui üldse sellist väljendit kasutada, on endiselt säilinud. Seevastu põhivarustuse hangete osas on põhjust Lätile õnne soovida, kaitse-eelarve kasvust on läinud oluline osa hangetesse ning põhivarustuse osas on saldo Eesti kasuks veel vaid 50 miljonit. Nelja aastaga on tagasitehtud 150 võrra varasemat vahet.

Vaatame nüüd tulevikku, kaua läheb, et tasa teha 600 miljonit puudujääki. Ühest ja väga kindlat vastust määramatuse tingimustes ning muutujate suure hulga tõttu pole esitatud küsimusele võimalik anda, kuid mingeid oletusi senise põhjal võime teha. Eeldame, et Läti ja Eesti majanduse olemus ning suurusjärk jätkavad suures plaanis samasugust joont nagu seni. Samuti kulutavad mõlemad riigid edaspidigi täpselt 2% kaitsekuludeks. Selliste eelduste korral kuluks 600 mln vahe tagasitegemiseks 5-6 aastat. Sealt edasi kulub veel omakorda 2-3 aastat, kuni riigikaitsesse suunatud raha on muundatud sõjalisteks võimeteks, mille kõik komponendid moodustavad ühtse tervikuna koostöötava süsteemi.

Kõige eelneva tõttu on põhjust pilgud Koiva jõe ürgoru maalilisetele lõunakallastele pöörata alles 2029 aasta paiku. Seniks võib piirduda pilvede ja brigaadi staapide loendamisega. Muidugi on Lätil võimalik tulevikku varasemaks tuua eeldusel, et kaitse-eelarve jätkab suurenemist, Läti majanduspoliitilised valikud on paremad kui Eestil või Eesti jätab kaitse-eelarve unarusse ja näiteks panustab 1,86% riigikaitsesse.

Ülalolev oli makropilt. Eraldi, kaitse-eelarve sees, saab veel hakata vaatama juba järgmisi alakategooriaid. Kuid leian, et enne alakategooriate juurde minekut on siiski oluline tabada suurt pilti, sest raha annab raamid ette.
Alakategooriate osas võib võrrelda doktrinaalset poolt ehk kuidas olemasolevat plaanitakse kasutada, kuidas olemasolev on organiseeritud, kas ja mis moodi on korraldatud väljaõpe, kas üksused on kokku harjutatud ning kuidas on juhtiv koosseis ettevalmistatud, missuguseid valikuid on tehtud varustuse hangetel, kuidas on personalisüsteemi ülesehitud ja mis põhimõtetel toimub üldse komplekteerimine, kuidas on remont ja hooldus korraldatud, varude ja reservide olemasolu ning lõpetuseks ei tohiks alahinnata organisatsioonikultuurilisi aspekte.

Etteruttavalt numbreid silmitsedes ilmnes, et mida kiiremini Läti oma profibrigaadi mehitatud saab, seda hilisemaks nihkub tähtaeg, kuna oleks põhjust Koiva jõe ääres kokku saada ning sõbralikult üksteise saavutusi lõkketule ääres võrrelda.
Kokkuvõttes, kui nüüd eelnevast ainult üks mõte meelde jätta siis võiks see olla tõdemus, et kursi muutusest reaalse sõjalise võimekuse kasvuni kulub 10 – 15 aastat.

PS. Arvutuste korrektsuse huvides oleksin pidanud kasutama püsihindasid. Jätsin selle korrigeerimise tegemata. Laiskvorst selline.

Tegelikult meiega ainult võrdväärsele tasemele jõudmine oleks nii Läti kui ka Leedu suhtes lati alt pugemine. Suurema rahvaarvu ja suurematega ressurssidega peaks rohkem suutma teha. Leedu puhul on rõõm tõdeda, et sinnapoole nad ka sihivad. Läti osas ma nii optimistlik pole.

Jah, nii see peaks olema. Olen nõus. Võibolla ühe tahu veel ainult lisaksin juurde. Nii Läti kui Leedu on Eestist pindala ja rahvaarvu poolt suuremad. Rahvaarvu osas Läti ligi 1,5 korda ja Leedu üle 2 korra suurem. Majanduse osas, mis on tegelikult baas riigikaitse rahastamiseks, vahe samas suurusjärgus pole. SKP võrdluses on Läti meist umbes 20% suurem ja Leedu umbkaudu 90% suurem. Ehk vaatamata suuremale rahvaarvule on olnud nende sisemajanduse koguprodukt Eestiga võrreldes madalam. Lihtsalt öeldes Eestil on majanduslikult senimaani paremini läinud. Omaette teema on veel erinevate riikide maksusüsteem, maksuametite efektiivsus, kodanike maksudistsipliin, maksude optimeerimine, varimajanduse osakaal, jms.

Ühe huvitava võrdlusena vaatame 2019 aasta kolme riigi riigieelarvete planeeritud kulusid, kaitsekulude suurust ja kaitsekulude osakaalu kogu riigieelarve kulust.

Eesti - 11,3 miljardit eelarvekuludeks, sellest 0,585 miljardit kaitsekuludeks, 5,2% osakaal eelarvest
Läti 9,205 miljardit 0,604 miljardit 6,6%
Leedu 11,696 miljardit 0,948 miljardit 8,1%
* Eesti kaitsekulud ei sisalda välisvahendeid, Läti ja Leedu puhul jään vastuse võlgu.

Nii et kaitsekulude suurendamise asemel võiks pigem soovitada Lätile ja Leedule hoopis maksuameti eelarve suurendamist ja küll seejärel tekib rohkem raha kaitsekuludekski.
See on ikka häbiväärne lugu küll kui 1,5 korda suurema riigi eelarve on 18% väiksem kui Eestil ja 2 korda suurema Leedu eelarve on sama suur kui meil. Nii palju vaesemad nad nüüd ka pole, pigem ikka muist rahast läheb maksuametist ja seeläbi riigikaitsest mööda. Tugev majandus ja korras maksupoliitika koos efektiivse maksuametiga on oluline eeldus riigikaitsele ja ülaloleva näite varal mina küll ei julgeks tõsta riigikaitsevaldkonda muudest valdkondadest oluliselt palju kõrgemale. Kui siis õige pisut, paari kümnendik protsendipunkti võrra.

Nii et riigieelarve kontekstis võiks öelda, et hoopis Eesti, võrrelduna Läti ja Leeduga, poeb lati alt läbi. Aga see on juba pisut ebakorrektne järeldus ühedimensioonilises maailmas, kuigi mingi võrdluse ning tükikese tervikpildist ta ehk annab.

Siinkohal julgeks ma taas tsiteerida Soome suurmeest: "Me ei saa geograafiat muuta."

Meil on naaber Soome ja meil on soome keelt kerge õppida. Ma arvan, et suur osa meie majandusedust ja ka vähemast väljarändest on selgitatav selle, väga õnneliku asjaoluga.

_________________
Dona nobis pacem!

Leedul puhul on pigem selles asi, et nende lähenemine majandusele ongi teine. Kui meil kuulutatakse Reformi juhitud valitsusi liberaalmajanduse (tegelikult oleks õigem vist öelda "õhuke riik") näidiseksemplarideks, siis Leedu on üldse teisest maailmast. Nende sotsiaalkulutused on pikka aega olnud äärmiselt väiksed. Keskmise pensioni vahe meiega oli hiljuti üle saja eurot. See on sisuliselt neljandik meie keskmisest pensionist sellel hetkel. See peaks ise juba antud rahvaarvu juures miljardi vahet tegema. Leedu on muidugi selliste valikute eest ka teistmoodi maksnud. Alates 2001. aastast on nende rahvaarv vähenenud ligikaudu 700 000 inimese võrra! Meiesuguse riigi puhul võiks seda lugeda katastroofiks.

Selles suhtes pole need konkreetsed asjad otseselt võrreldavad. Kulutused SKP suhtes on võrdluseks parem.

Samal ajal, kas seal mitte ei maksta siiamaani peale piimapukindusele...?

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Pole kindel, kuid see pole ka antud jutu kontekstis väga oluline. Point on selles, et Leedu eelarve pole väike sellepärast, et nad makse ei oska koguda, vaid sellepärast, et nad talitlevadki majanduslikult märkimisväärselt teistmoodi kui Eesti.

Maksudest kõrvalehoidmise osas oli 2017 Eesti rahvusvahelises võrdluses 25. kohal. Läti 55. kohal ja Leedu 50. kohal. Osaliselt tuleneb see maksuameti tööst, maksuseadustel tundub olevat oma roll ning alahinnata ei saa ka ühiskonna üldisi hoiakuid. Korrektsuse huvides maini, et Eestis on ümbrikupalkade osakaal viimase kahe aasta jooksul hakanud pigem kasvama. Läti ja Leedu osas ei tea.