Borja kirjutas:Viitsimata seda A4 viimast postitust läbigi lugeda(-raisatud aeg) katsun nüüd olla hästi kontsentreeritud:
-- EST/LVA/LIT sõjalised arengud(-ehkki tsipa erinevad) liiguvad paraleelkurssidel ja on ülimalt võrreldavad
-- mõnes asjas on üks tsipa ees, mõnes teine ja mõnes kolmas - kõnelda kellegi mingist "kõrgemast kultuurkihist" on lollus kuubis
-- see, et Eestis(-erinevalt teistest) säilis ajateenistus, oli rohkem õnneasi(-või soome mõju) - aga mitte kellegi/millegi lõpmata tarkuse ilming
-- Leedu on ajutisest ajateenistuse-teemalisest meeltesegadusest õnnelikult välja tulnud ning Läti kompenseerib ajateenistusel baseeruva reservarmee puudumist oma kaitseliidu analoogi mõõdetava // sõjaväelaslikult lihtsa brigaadidesse/pataljonidesse struktureerimisega
-- kuna Eesti ja Leedu "mudelid" on hetkel peaaegu identsed, siis võrrelda siin polegi midagi.. küsimuse, kumb "mudel" on edukam, kas Eesti või Läti oma saab vastata vaid pikema aja kulgedes
-- lisaks on tänase seisuga Leedu ja Läti mitmetes olulistes sõjalistes hangetes Eestile juba "ära teinud"(-lapake foorumit)
-- Leedu arvestab täna sõja korral 3 x brigaadiga + brigaadiekvivalentne kohalik kaitseliit ja Läti arvestab 1 x brigaadiga + 3 x maakaitse brigaadi.. samas kui Eestil on jätkuvalt vaid 2 x brigaadi
-- Läti ja Leedu mereväed tunduvad mulle oluliselt adekvaatsemad ja sõjaliselt võimekamad, kui Eesti 3 x "niššipaati"
-- aitab kahh..
Peab ikka paduloll inimene olema, et selle kõige juures kirjutada // kiidelda miski väljamõeldud eesti "kõrgema" militaarse "kultuurikihiga"
Eelnevad kaasfoorumlased on juba põhilise ära öelnud, mida sellise sügaval sõjalisel ekspertiisil tugineva tiraadi kohta arvata. Mõned minu eduraportöörlikud märkused siiski veel lisaks:
- Üldse ei vaidlegi vastu, et suures pildis on kolm väga tänaseks vähemalt paberi peal üsna võrreldavad, ning kui neile anda aastaid ja raha, siis jõuavad ka reaalselt samale tasemele, kus meie juba oleme. Aga muus osas - nagu ütleb üks vanasõna, siis paber teatavasti kannatab kõike. Reaalselt maksab aga see, kui kaua üksused ja struktuurid reaalselt on eksisteerinud, kas ja kuidas nad reaalselt on mehitatud, ja mis põhiline, kas nad omavad ka varustustabelis ettenähtud relvastust, varustust ja varusid vaid paberi peal või reaalselt.
- Selles mõttes on keeruline võrrelda lõunanaabrite just äsja moodustatud brigaade vs meie kahte brigaadi, millest esimene oli praktiliselt valmis 2015 ja teine peaks lähima paari aasta jooksul SIIL-ile täies koosseisus välja tulema. Kui vaadata, kui madalad olid lõunanaabrite kaitsekulud pikki aastaid (ja teades, et siis kulus mõlemal riigil personalikuludeks u 80% kogu eelarvest), siis julgen suht suure veendumusega väita, et läheb veel väga pikki aastaid, kuni nad oma struktuurid reaalselt relvastatud-varustatud saavad.
- Kui võrrelda meie mõlema brigaadi struktuuri ja koosseisu (kolm jalaväepataljoni, neli lahingutoetus- või lahinguteenindustoetuspataljoni, kolm üksikkompaniid) lõunanaabrite omadega, siis puht paberi peal tundub meie oma kõige võimekam ja „rikkam“.
- Mis neid vabatahtlikke maakaitsestruktuure puudutab, siis me võime ju ka paberi peal oma neli (reaalselt eksisteerivat ja enamvähem valmis) maakaitsepataljoni koondada üheks täiendavaks brigaadiks ja nikerdada sinna nt KLPS-i baasil ka brigaadistaabi otsa. Aga see ei tähenda, et reaalselt olekski kolm brigaadi. Sama kehtib ka nende lõunanaabrite „brigaadiekvivalentsete“ või „brigaadideks koondatute“ territoriaalakaitsebrigaadidega.
- Kui jutt on sellest, et brigaadistaapi ei saa moodustada tühja koha peale ning kulub aastaid enne mingisuguse võime saavutamiseks, siis isegi meie 2. brigaadi staap ei tekkinud 2014 tühja koha peale, vaid moodustati selleks aastaks juba 5 aastat eksisteerinud Lõuna KRK staabi baasilt (mis vähemalt paberil oligi brigaadiekvivalentne).
- Kuidas Läti u 10 000 liikmega Zemessardzega (sealt arvuta sarnaselt Kaitseliiduga veel maha surnud hinged, liiga vanad, noored, haiged jms) mehitab ära neli brigaadi, jääb mulle pisut arusaamatuks. Äkki on see ka mingi „tulevikku suunatud“ asi?
- Sellest, et Läti ja Leedu on meile mõnede hangetega „ära teinud“. Kui Läti ostis endale kahe pataljoni „mehhaniseerimiseks“ 50 aastat vanu ülikergeid luuresoomukeid, oli meil kahe pataljoni jagu PASI-sid juba ammu olemas. Kui Läti ostis endale tühja koha peale suhteliselt vanad liikursuurtükid, oli meil kahe või kolme pataljoni jagu (tõsi, järelveetavat) suurtükiväge juba ammu olemas. Kes siin ikka kellele ära tegi? Kui Leedu ostis endale pataljoni jagu iseliikuvat suurtükiväge ja NASAMS-i, siis jõudu neile – aga mina oleksin ennem oma äsjaloodud uued brigaadid relvastuse ja tehnikaga ära komplekteerinud. Sama kehtib ka ülikallite ja tehasuute Boxerite kohta.
- Merevägedest – Läti ja Leedu merevägede niššiks on sarnaselt Eestile miinitõrje. Selleks on neil mõlemal umbes sama palju ja sama (vähe)võimekaid „miinikünasid“. Erinevalt Eestist on mõlema riigi merevägedes veel patrull- ja päästelaevade üksus. Meil on riigina sama asi kah olemas, ainult Siseministeeriumi koosseisus ja eelarves. Ühesõnaga – aluste arv ja võimekused on tegelikult enamvähem võrdsed selle vahega, et neil on ka kogu eelarve kaitsekulude sees, st toimub teiste väeliikide arvelt. Arvestades lõunanaabrite pikaajalist alarahastust, siis sügavalt kahtlen, kas kõik nende alused on võimelised korraga reaalselt merele minema (meil on võimelised).
- Ajateenistuse säilimisest – ei eita Soome positiivset mõju. Ei eita, et ühe lühikese perioodi vältel oli nii poliitikuid kui ka ametnikke (äkki isegi mõni kaitseväelane?), kes arutlesid ajateenistuse kaotamise üle. Aga need ei omanud ülekaalu, diskussioon kestis reaalselt vaid paar aastat ja kokkuvõttes ajateenistus säilis ja tugevnes. Erinevalt Lätist, kus see kadus jäädavalt ja Leedust, kes tegi selles asjas kahel korral 180-kraadi pöördeid. See vast ikka kah on mingi märk laiemast julgeolekukultuurist ja -suhtumisest.
Loo moraal: ei ole väga mõtet võrrelda paberile joonistatud asju, või raskelt mõõdetavat „kultuuri“ või „kultuuritust“. Reaalse sõjalise võime loomisel maksab eelkõige see, kui palju või vähe raha, mis aja jooksul ja kui stabiilselt (või ebastabiilselt) on selleks panustatud, sest ilma rahata tehnikat ei osta ja ülal ei pea ning väljaõpet läbi ei vii. Selles osas pole meil eriti midagi häbeneda, ja seda tunnistavad üldiselt ka lätlased ja leedulased ise ka.