Kõikide riikide õhuruumid on üldreeglina niitval lennul läbitavad, kui neid just AWACS-tüüpi masinatega ei valvata.
Venelaste endi õhuruum on samatark, siit lähed niitval lennul Moskvani välja ilma, et sind keegi segaks. Ainuke risk on see, et keegi märkab visuaalselt ja kellab kuhugi. Sellleks peab siis vist pimedas lendama.
Maapinnal asuvate radarite alumine pideva jälgimise kõrgus on reljeefist sõltuvalt kuskil 200 meetrit. Madalamale saab seda viia ainult visuaalse jälgimise meeskondadega (kes istuvad siis nt Stinger laskevalmis), AWACSi kasutamisega või lühimaa õhutõrjesüsteemide abil - aga viimased ei oma eriti suurt jälgimise võimet - kuid suudavad ohu suunas jälgida õhuruumi kasvõi puulatvade kõrgusel.
Mul on kodus raamat "Tu-22K Raketonosets" - seal on pikalt juttu, kuidas mõned väljavalitud meeskonnad teostastid NL PVO valmisoleku kontrolli. Põhimõtteliset 100 m kõrgusel lennates avastati nad alles siis kui nad kuskil Moskva äärelinna kohal olid. Õhuruumi sisenenti kuskil Arhangelski kandis
Kogu retke jooksul läksid hoiatusseadmed paar korda tööle, kuid pidevalt keegi neid ei jälginud ja sellised üksikud valgustamised loetakse tavaliselt häireteks.
Umbes sama põhjusel maandus Rust ka Punasel väljakul - rahuajal töötavate maismaaradaritega EI OLE VÕIMALIK avastada 25 m kõrguselt maapinna reljeefi jälgivaid objekte.
Siin on olnud ka küllaga juhtumeid, kus Põhja -Korea piloodid on üle karanud - samal ajal on sealne piirkond maailmas enim relvastatumaid.
Avastati siis, kui maanduma hakkas.
Kui teha väike arvutus ajakirjaduses ilmunud õhuruumis viibitud ajast, siis pidi lennuk lendama niitval lennul üleheliga. Ehk mingid jutud "eksimisest" ei pea vett. Üleheli ja 100 m on elektrooniliselt jälgitava vaenalse õhuruumi tungimise võte. Suur kiirus ei võimalda lühimaasüsteemidel reageerida ning väike kõrgus ei luba pikamaasüsteemidel jällegi jälgida.
NATO rahuaja normaalne valmisolekustandard on lennuk õhus 15 min häire saamisest. Selleks ajaks kui õhku tõusid oli pauk juba käinud.
Muidugi oleks kindlasti turvatunnet tõstev lugeda uurimisraportist, et lennuki purunemist põhjustas kiire rõhu ja temperatuuri muutus lennuki vahetus läheduses ning lähikonnast leiti raketitükk kirjaga AIM-120 aga praegusel juhul ei ole õiglane kritiseerida õhukaitset, sest on rahuaeg ja sedasi oleks võinud suvalises riigis juhtuda, sealhulgas USA ja Venemaa endaga. AWACSiga pidevalt õhuruumi jälgimine ja iga küna peale hävitajatega kohale kihutamine käib ka Eestist rikkamatele riikidele üle jõu.
Mis aga härrased KM-st peaks kiirelt mõtlema, on korralik keskmaa õhutõrje raketisüsteem a'la Patriot (ma saan aru, et kuskilt endisest sotsmaalt S-300 ostmine on "poliitiliselt ebasobiv"), mis suudab reageerida vähem kui minutiga.
Hävitajatega Eesti suurust arvestades EI OLE võimalik õhuruumi ootamatu rünnaku eest kaitsta, sest ülehelilendu on piirist Tallinnani heal juhul 4 minutit. Selleks peaks siin olema AWACS ja vähemalt 4 valvehävitajat, piloodid kabiinis ootamas.
Põhimõtteliselt on Eestis olukord selline, et piirist Tallinnani lend võtab aega 4 min, kui tulla neutraalvee kohalt mere poolt siis veel vähem. Selle ajaga ei jõua isegi kaitseväeosad kasarmust välja joosta. Täie varustusega liikuma hakkamine võtab vähemalt 15-20 minutit (pean silmas autosid ja kogu väliolukorra kola). Mis te tahate sellest NATO-st saada?