Süsteemne võimearendus tähendab muuhulgas seda, et kõigepealt alustatakse paberitööst ja kuskil mõne aasta pärast hakatakse masinaid valima. Selline lähenemine on õige, kuid säästu annab see homogeensel turul - kus ei teki impulsspakkumist (mida sellised sündmused on). Sellega läheb palju aega.
KUI nüüd (rõhk sõnak KUI) ilmub välja näiteks midagi meile sobivat-vajalikku, mida arengukava avalik osa ei sisalda (nt kaartulerelvad) või sisaldab, kuid mida rakenduskavad näevad ette nt 2016. aastal, siis kas me peaks tegutsema, olema paindlikud või jätkama nagu aurulaev samal kursil.....et aastal 2016 saada teada, et Rootsi tankid ostis 2013 ära Saudi-Araabia ja Saksma omad läksid 2011 juba Peruule?
See süstemaatiline lähenemine omas tüüpskeemis õigustab end uute asjade ostmisel.
Siin tulebki paindlik olla - jätta näiteks ostmata mereväe kummipaadid kuulipildujaga ja osta sama raha eest NÄITEKS üks FH-70 pataljon. Arengukavas planeeritud asjadega on lihtsam - Eestil pole mingit probleemi saada ka 10 aastat maksetähtaega. Juba udustel 90ndatel, kui Eesti krediidikõlbulikkus oli eimiski, osteti Iisraeli relvad üsna pika tähtajaga.Ning tuleb võtta juba planeeritud (ja võib-olla ka kokkulepitud?) hangete arvelt
Isiklikult ei usu, et Soome 90ndate hanked Saksamaalt (sh vene tehnika) olid pikaajaliselt planeeritud. Nähti võimalust, vaadati olukorda ja koolitust+personali ja värvilisi kasarmuid jõuab ka hiljem teha. Vähetõenäoline, et kärped ei puuduta olemasolevat armeed. Armee jooksvad kulud on tavaliselt samas klassis summa uue nänni ostmisega.