Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[HeiniR]

Panen siia ühe teemakohalise jutusaate, milles osales M.Mihkelson. https://america.cgtn.com/2018/07/12/the ... re-of-nato
Kui kõik teised härrased suutsid olla viisakad, siis Nekrassov kukkus kohe läbustama

[kuido20]

NATO Brüsseli kohtumise järgsel pressikonverentsil küsisti Trumpilt ka sõjaliste õppuste läbiviimise katkestamisest Balti riikides ja kas ta arutab seda Putiniga. Vastus: võib olla arutan..

..valoodja oma primitiivses bipolaarses paraleelmaailmas lihtsalt unustab, et õppused Balti riikides on NATO - mitte USA "omad".. ja eks doonald unusta ka seda (vist) vahest
Nii et ma ei närvitseks siin ülearu meie raffusvaheliste õppuste tuleviku üle

Kas õppused on Venemaale hirmu nahka ajanud ?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... 7#cxrecs_s

[Tundmatu sõdur nr. 4]

VENE MEEDIA PÄEVIK | Toom ja sõbrad hirmutavad Eestit Pihkva dessantdiviisiga
Oleg Samorodni
vabakutseline ajakirjanik

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse juhi Riho Ühtegi ütlus Ameerika väljaandele Politico selle kohta, et kallaletungi korral Eestile hakkavad venelased Tallinnas surema, kutsus Vene meedias esile kommentaaride laviini.

Kuid esimesena väljendas nördimust europarlamendi saadik Yana Toom. Oma Facebooki lehel nimetas ta Ühtegit „vastutustundetuks optimistiks,“ kellele ei anna rahu „trummipõrin“ ning „professionaalsed prussakad tema peas“. Toom lubas siin endale võrdluse lollidega, kellel teadupärast asuvad peas aju asemel prussakad.
Huvitav samas, et mingitki nördimust ei kutsunud Toomis esile MGPR („Mõ govorim po russkii“) saidil ilmunud samateemaline artikkel endiselt ajakirjanikult Margarita Kornõševalt, kus ta kiidab Pihkvas paiknevaid Vene dessantväelasi. Algul teatab Kornõseva viitega NATO kindralile, et „Venemaa võib hõivata need riigid kahe päevaga“, sest erinevalt NATOst „suudab Venemaa võtta otsuseid vastu väga kiiresti, mõne tunni jooksul“. Seejuures viitab Kornõševa sellele, kui ladusalt kulges kõik Kaliningradis toimunud Vene vägede õppuste ajal.

Uinutatud Eesti
Peale selle meenutas Kornõševa Pihkva dessantdiviisi „esiletõusvat lahingkogemust“ ning väljendas „sügavat kahtlust Eesti suutlikkusse isegi pataljoni NATO sõdurite abiga seista vastu Pihkva diviisile“. Kokkuvõttes naeris Kornõševa välja Eesti poliitikute ning sõjaväelaste lootused, nagu tuleks konflikti korral Venemaaga NATO appi: „Kui nad viivad Venemaa juba valge hõõgumiseni, siis NATO oma „kiirreageerijatega“ meieni lihtsalt ei jõua. Mõelge! Pole ju küsimuse all nii palju – lihtsalt mingisugune Eesti, keda on uinutanud jutud pühast partnerlusest ning murdmatust relvavendlusest.“
Tollele publikatsioonile lisab erilist tähenduslikkust asjaolu, et praegu töötab Kornõševa saadik Toomi abina. See on ka sümptomaatiline, sest Toom, nagu kirjutas Vene Sputnik, „ei varja oma kriitilist suhtumist Eesti militariseerimise, sõjalise eelarve suurendamise ning tema territooriumil viibivate NATO üksuste suhtes.“ Telekanali Rossija eetris teatas Toom, et „Põhja-Atlandi allianss lõhestab Euroopa“ ning „NATO täiendav kontingent suurendab riski sõjaliseks kokkupõrkeks Eesti ja Venemaa vahel“.
Objektiivsuse huvides tasub märkida, et mitte ainult Kornõševa ei arutlenud Pihkva dessantdiviisi suutlikkuse üle hõivata Eesti mõne päeva jooksul. Midagi sarnast leiab ka Vene saidil NewsBalt avaldatud artiklis, kus ühenduse „Vene kool Eestis“ juht Mstislav Rusakov kirjutab: „Pihkva õhudessantdiviisi mäletatakse Eestis veel nende rünnaku järgi 1991. aasta augustis Tallinna teletornile“. Edasi väljendab Rusakov kindlust, et erinevalt Tšetšeeniast tuleb Vene armee Baltimaadega kergesti toime, sest „Tšetšeenias elavad tšetšeenid, kelle jaoks on sõda olnud sajandite jooksul enesestmõistetavaks olukorraks, ning Baltikumis pole ka Kaukasuse mägesid“. Seejuures toob Rusakov sisse analoogi 2008. aasta Venemaa augustisõjaga Gruusia vastu, mille „elanikkond on sama suur kui Eesti ja Leedu oma kokku“.
Eesti Ühendatud Vasakpartei juhatuse liige Mstislav Rusakov, kes nimetab end õiguskaitsjaks, töötas varem Vene allikatest raha saava Tallinna inimõiguste infokeskuse heaks. Sama keskusega viib ühisüritusi läbi ka Yana Yoomi büroo Tallinnas. Seejuures ei sega Toomi põrmugi asjaolu, et Harju maakohus mõistis 2014. aastal keskuse direktori Aleksei Semjonovi süüdi ebaõigete väidete ehk lihtsamalt öeldes vale ja laimu levitamises.

Laiaulatuslik ettevalmistus
Aga mis puutub Pihkva diviisi „väljapaistvat sõjalist ettevalmistust“, siis sellest võib lugeda Desantura leheküljelt: „Selle diviisi piiratud kontingent juba oli Eestis külas. <…> 1991. aasta augustis hõivasid nad 15 minutiga Tallinna teletorni.“ Lähemalt on kirjutatud Pihkva diviisi sõjateest venekeelses Wikipedias, kus näidatakse, et peale Eesti osalesid dessantnikud „rahvustevaheliste konfliktide ohjeldamisel“ Leedus, Tšetšeenias, Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis ja Moldovas. Pihkva diviisi viimane „sõjaline saavutus“ on osalemine agressioonis Ukraina vastu, mille eest autasustas president Putin oma ukaasiga 2014. aasta 18. augustist diviisi ka Suvorovi ordeniga.
Seoses sellega tooksin ära suurepärase uudise, mis ilmus 2014. aasta veebruaris Komsomolskaja Pravda Pihkva versiooni leheküljele. See oli teadaanne „Pihkva diviisi mobiliseerimisest võimalikuks lähetamiseks Kiievisse“: „Käsku pole veel tulnud, kuid meie dessantnikud on lahingvalmiduses ning hoiatatud võimaliku väljasõidu osas Kiievisse, räägiti sõjalistest ringkondadest Komsomolkale. Mõnedel andmetel on üks lennuk Pihkva sõjaväelastega juba lähetatud Ukraina pealinna, ainult et pole täpsustatud, milliste alade sõjaväelased nimelt ära sõitsid.“ Hiljem see informatsioon Komsomolskaja Pravda koduleheküljelt kustutati, kuid teadaande koopia jäi alles Livejournalis.

Vene meediakanalite (Dožd, Novaja Gazeta, portaal Fontanka jt) andmetel osalevad Pihkva dessantväelased ka praegu sõjategevuses Ukraina idaosas. Viimasest annavad tunnistust ka värsked hauad, mis ilmuvad regulaarselt Pihkva linnakalmistule.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Värske EE lugu võtab siis kogu selle ÜHTEGI "keissi" peris kenasti kokku.
EE järeldus ühtib täiesti minuenda (esma)muljega, et sellise väljaütlemise laiaulatuslikust tsiteerimisest kujuneb (nii või teisiti) meile edukas PsyOPS.

So - twelve points goes to ÜHTEGI

Mikk Salu
Kaitseväe kõige salajasema osa ülem Riho Ühtegi - karm mees, kes valmis vägivalda kasutama

Kui Julius Caesari loosungiks oli „Tulin, nägin, võitsin“ ja Churchillil „Me ei alistu kunagi“, siis kolonel Riho Ühtegil on selleks nüüd „Nad surevad Tallinnas“.

Eelmisel nädalal ajakirjas Politico ilmunud lugu – sisuliselt intervjuu kolonel Riho Ühtegiga – lõhkas Eesti kaitse- ja poliitikaringkondades väiksemat sorti pommi. Erilise tule alla sattus lõik „The Russians can get to Tallinn in two days ... Maybe. /---/ But they will die in Tallinn. And they know this ...They will get fire from every corner, at every step.“
Igaüks, kes on jälginud Ühtegi varasemaid väljaütlemisi või ka sama Politico artiklit tervikuna, saab muidugi aru, et ta ei pidanud silmas kutte Lasnamäelt, vaid Vene vägesid. Igaüks, kes loeb inglisekeelset pressi, saab aru, et selles kontekstis on „russians“ (venelased) Vene vägede sünonüüm. Ei saa välistada, et originaalis kasutaski Ühtegi väljendit „Vene väed“, mis aga toimetamise käigus muutus Washingtoni lugejatele suupärasemaks „venelasteks“.
Riho Ühtegi intervjuu interpreteerimisel on tegelikult kaks tasandit. Üks on Eesti-sisene: kriitikud ütlevad, et Ühtegi on napakas sõjaõhutaja, kes kahjustab eestlaste ja venelaste integratsiooni Eestis.

Teine tasand on aga see, kuidas Politico artiklit loetakse Washingtonis või Londonis liitlaste juures. Ja kui vaadata kajastusi – jagamisi Facebookis ja Twitteris –, on Ühtegi sõnad nagu sõõm värsket õhku. CNNi julgeolekukorrespondent tviidib seda kiitvalt. Washington Post ja New York Times toetavad. USA kongresmenide kabinetid, endised julgeolekutöötajad ja sõjaväelased toetavad. CIA endine luureülem Moskvas John Sipher jagab Ühtegi artiklit ja noogutab kaasa: „Meil on, mida Balti riikidelt õppida.“ Kogu kiidulaudu ei jõua üles lugeda.
Eesti julgeolekust kirjutada on keeruline. Eesti on väike ja keegi ei tea midagi. Kui välisajakirjanikud siin käivad, siis otsivad nad klišeesid, ja kui kõrvale jätta küberkaitse, milles Eesti leiab positiivset märkimist, siis ülejäänud jutupunktid on probleemidest. Eesti kardab Venemaad. Eesti on hirmul. Eesti otsib Venemaa vastu abi. Eesti kutsub ameeriklasi appi. Eesti tahab seda, teist ja kolmandat.
Ja siis tuleb Ühtegi ning ütleb: ei karda, hirmu ei ole, teeme ise, võitleme lõpuni. Loomulikult mõjub see värskendavalt ja loomulikult liitlastele meeldib. Julgus, kindlameelsus, näide, et Eesti pingutab ise, mitte lihtsalt ei kurda ega palu.
"Venelased võivad jõuda Tallinnasse kahe päevaga...võib-olla /---/ Aga nad surevad Tallinnas ja nad teavad seda. Nad saavad tuld igas kohas ja igal hetkel."

Tallinna peal ringleb teooria, et Politicos ilmunud artikkel on tegelikult Eesti Kaitseväe osav kommunikatsioonimanööver. Tõmmatakse seosed Eerik-Niiles Krossi, artikli autori Molly McKew ja Riho Ühtegi vahel. Kõik kolm olid ju omal ajal Gruusias. Kross ja McKew nõustasid Saakašvilit. Ühtegi oli Eesti kaitse¬atašee. Kui vaadata McKew’ tausta (ta ei ole ajakirjanik, vaid pigem suhtekorraldaja), siis see lisab kahtlustele veel hoogu juurde.
Ekspressile teadaolevalt konspiratsiooniteooria aga ei klapi. Tõsi, McKew’ ja Krossi koostööd eitada ei saa. Aga Ühtegi juures ahel katkeb. Gruusias oldi eri aegadel. Esimest korda suhtlesid McKew ja Ühtegi alles selle aasta kevadel ning teemaks oli hoopiski kindral Aleksander Einselni matus. McKew kirjutas sellest ja sai soovituse rääkida kolonel Ühtegiga, kes tundis Einselni väga hästi. Niimoodi saadi tuttavaks. Sealt edasi läks jutt Kaitseliidu peale, et noh, kui kunagi aega, võiks ka sellest rääkida. Just Kaitseliidu teemast Politico lugu lõpuks sündis.
Ekspressile on väidetud, et kui Ühtegi Tallinnas McKew’ga vestles, siis Ühtegi ei teadnud, et sellest lõpuks artikkel sünnib. Oli lihtsalt kahe julgeolekuhuvilise vabas vormis vestlus. Eemalseisjale kõlab see ehk absurdselt, aga ajakirjanduse ja kommunikatsioonitegevuse köögipoole tundja teab, et selles on palju rohkem juhuslikkust ja vähem kontrolli, kui arvatakse. Pealegi, olnuks see Eesti Kaitseväe infooperatsioon, poleks pooled Ühtegi laused sisse läinud, need oleks ära kohitsetud viisakusväljenditeks à la „Eesti on nii tänulik liitlaste abi eest“.

Riho Ühtegist ei ole lihtne kirjutada. Ta on Eesti Kaitseväe kõige salajasema osa, erioperatsioonide väejuhatuse ülem. Me ei tea sellest üksusest peaaegu midagi. Õnneks on Ühtegi üsna viljakas autor, tema kirjatükke leiab ajakirjadest Sõdur ja Kaitse Kodu. Need annavad Ühtegist veidi rohkem aimu. Sõjanduses on tema südameasjaks Kaitseliit ja ebatraditsiooniline sõjapidamine. Tankid ja suurtükid Ühtegit ei paelu.
On üks tsitaat, mida vahel omistatakse Orwellile, vahel Kiplingile ja vahel ka Churchillile. „Inimesed saavad öösel rahulikult oma voodites magada sellepärast, et karmid mehed on valmis nende kaitsmiseks vägivalda kasutama.“ See ütlemine sobiks ka Riho Ühtegi kohta.


Patrioot, aga mitte sõjard
Kolonel Riho Ühtegi (54) tekstide põhjal on kindlasti tegemist patrioodiga, aga mitte arutu silmaklappidega sõjardiga. Ta ei ole tüüp, kes juba lapsena sinimustvalge rinnale tätoveeris. Pigem võiks öelda, et ta kasvas sõjaväelaseks. Karjäärikõver näitab: Nõukogude armee, siis Tõravere observatooriumis teleskoopide mehhaanik, siis Eesti politsei, kõrvalt tuli sisse Kaitseliit, sealt edasi juba Kaitsevägi. Algusest peale fookuses luure ja eriülesanded.

[Kapten Trumm]

Siin eksitakse selle hirrrmmmsa Pihkva dessanti jutuga.
Selle koondise viimane avalikku tähelepanu pälvinud aktsioon oli Ulus-Kerti lahing Tsetseenias (läänes tuntud kui lahing kõrgendikul 776), kust pärit obeliske on Pihkva surnuaias terve rivi.
https://en.wikipedia.org/wiki/Battle_for_Height_776

Aktsiooni käigus löödi üks rood põhimõtteliselt "kasti".
Antud juhtumi ainetel on venes tehtud ka geroi-draama "Pikseväravad" (Grozovoje vorota). Venelased rääkisid tuhandete tšetšeenide peale jooksmisest, tšetšeenid aga ütlevad, et ründajaid oli umbes samapalju.

Oleks vist sobiv tsiteerida Kunnast: "Triibuline särk kuuli ei peata".

[Martin Peeter]

Kui Eesti ainult dessantuuraga arvestama peaks, siis tõesti ei olegi me võimelüngad eriti suur probleem. Sellega saame me hakkama.

[Chupacabra]

Estonia buying rounds for Carl-Gustaf antitank guns for EUR 18 mln
http://www.leta.lv/eng/defence_matters_ ... 1A4D57BB0/

[kuido20]

USA õhuväe erukolonel Douglas Macgregor arvab:

TRUMP-i arusaam NATO-st, et USA ei pea olema esimene reageerija vaid viimane tugisammas

The President simply wants the US military to be NATO’s security guarantor of last resort, not NATO’s “first responder.”

Vene pealetung NATO idatiivale käib peale rahutuste tekitamist 3000-8000 mehelise mobiilse soomusüksusega, toetatuna õhuväe ja raketiüksuste poolt, õhutõrje kaitsekilbi all.

a rapid intervention by Russia’s standing, professional forces — primarily mobile armored formations ranging in size from 3,000-8,000 soldiers, tightly integrated with precision rocket artillery, surface-to-surface missile groups, and aerospace power. All of these forces are designed to operate under the cover of Western Russia’s formidable integrated air defenses (IADS) to keep NATO airpower at bay.

USA peaks Euroopas loobuma suurtest paiksetest baasidest ja muutma need "austere Forward Operating Bases" (eesmine operatsioonibaas), mis oleksid valmis võtma USA-st saabuvaid "self-contained" 5000-6000 mehelisi üksusi ja arendama transpordivõimekusi neid üksusi kohale tuua

https://breakingdefense.com/2018/07/tru ... odern-war/

[Martin Peeter]

Mis tegelikult toetab lähenemist, et esmase heidutuse peavad tagama Eesti oma kaitsejõud ning siin paiknevad Euroopa liitlased. USA ei ole kahjuks esimene, kes enda mehi kilbiks seab.

[nimetu]

USA ei ole kahjuks esimene, kes enda mehi kilbiks seab.

Mis peakski asjade normaalne seis olema, arvestades Euroopa jõukust ja stabiilsust. Mina küll ei saa aru, et miks peaks USA absoluutselt igal pool oma vägesid hoidma kui tegelikkuses suudaksid asukohariigid iseseisvalt oma julgeolekut tagada. USA kodanikuna oleks see küsimus veelgi ilmsem.

[Martin Peeter]

Eks USA viiski oma roteeruva kompanii siit ära ja asemele tulid teised liitlased. Lootkem, et see Brexit nii veriseks ei lähe, et ka britid lahkuksid.

Aga siit tulenebki edasise heidutuse sisu mõningane muutus ja vajadus reaalsete võimete järele, mida ei asenda mingi % SKTst.

[Kapten Trumm]

Äraviidava ühe kompanii pärast pole vaja liigset draamat teha, päeva lõpuks tuleb ju need kompaniid endal luua. Ja seal ei ole peale paremate riistade midagi erilist, mida meil endal pole või väikse pingutusega ei saaks olema. Tegelt on see "professionaalne" meil liigselt üles haibitud teema, me saame ise samahästi ka reservistidega asjad tehtud.

Ja teiseks - Trump pole USA julgeolekupoliitika ning ka tema ametiajal on lõpp. Kui Trumpil jätkuks kannatust Saksamaalt see 4% SKP-st välja nõuda, võiks lausa rahul olla, aga tegu tundub olevat rohkem showmehega kui sellisega, kes selle Merkelile ka selgeks suudab teha. Ja loomulikult tema läbimõtlemata ja valimata sõnakasutusega plärtsatused meedias kuskil tema autoriteedile kasuks ju ei tule. Meile oleks ilmselt parem olnud Clinton - küll pehmem, aga küllap ta oleks paremini varasemaid kokkuleppeid austanud. Aga jääb loota, et tänane turbulents varsti lõpeb ja vahepeal rebane kanakarja ei tule.

[kuido20]

Äraviidava ühe kompanii pärast pole vaja liigset draamat teha, päeva lõpuks tuleb ju need kompaniid endal luua. Ja seal ei ole peale paremate riistade midagi erilist, mida meil endal pole või väikse pingutusega ei saaks olema.

Ajastus oli nii, et 2014 algas Ukraina sõda, 2014 saabus USA kompanii ja kui 2017 NATO-st britid kohale tulid, siis kompanii läks minema. Selline tugev sümboolne tegu, praktikas sai ka harjuda välismaalastega.

[Chupacabra]

Väheke alasti tõde Eesti Ekspressist:

Eesti kaitsekulutused on naeruväärsed
Hoopis unustatud on NATO teine nõue kulutada vähemalt 20% kaitse-eelarvest põhihangetele. Sellest ei räägi Eesti tipp-poliitikud üldse.
Eestile on kombeks, et julgeolekuvallas hakkame liigutama siis, kui väljast keegi midagi ütleb või teeb. Vahepealsetel aastatel patsutame üksteist õlale, kiidame oma tundlikku ajaloonärvi, piiririigistaatust ja erilist taju julgeolekuküsimustes. Kõnest kõnesse, intervjuust intervjuusse saadavad seda kooliõpilase usinusega päheõpitud fraasid. Oleme NATOs, ajalugu lõppes ära. Oleme NATOs, meil on 2%, magage rahulikult. Oleme NATOs, meil on 2%, ameeriklased on Tapal, kõik on hästi.

Ja siis sõidab ajalugu nagu kiirrong mürinal külje pealt sisse: Gruusia, Krimm, Ukraina, Trump.

Eelmisel nädalal tõi kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu taas uudiseid väljaspoolt: „Meile öeldi, et te olete piiririik, see kaks protsenti enam ei müü, teie absoluutsummad on naeruväärsed.“ (PM, 21.07) Jälle kordub vana muster: keegi väljast peab ütlema, et teie asjad on naeruväärsed.

Võtame kuulsa 2% nõude. „Meil on 2% ja meil on kõik korras!“ See number läheb tagasi vähemalt NATO tippkohtumisele Prahas 2002. aastal. Muuseas, just siis sai ka Eesti kutse kaitseallianssi. Tollaseid vanu dokumente, deklaratsioone ja analüüse lugedes tekib déjà vu: Euroopa kulutab nii vähe, Euroopa võimed känguvad, disproportsioon USA ja Euroopa panuse vahel üha suureneb. USA senati välissuhete komitees mainiti samal ajal ka Eesti ära ja just kontekstis „nad kulutavad ju nii vähe“.

Sõnum peaks olema selge. Ometi läks Eestil ikkagi kümme aastat – kuigi piiririik, tundlik julgeolekuolukord, ajalugu ja puha –, et jõuda absoluutse miinimumi, 2% täitmiseni. Kui veel tudeerida selle numbri ajalugu, saab selgeks ka nõude mõte. See tehti „võimete säilitamise ja hoidmise“ kontekstis. Jutt käis riikidest, mis olid aastakümneid juba olulisel määral kaitsesse panustanud (Euroopa riigid NATOs kulutasid näiteks aastatel 1980–89 keskmiselt 3,1%) ning 2% miinimumi abil suudavad nad seda võimekust hoida. Nullist ja ilma võimeteta alustanud Eesti ei täida ka 2% kulutades tegelikult klausli mõtet.

Hoopis unustatud on NATO teine nõue kulutada vähemalt 20% kaitse-eelarvest põhihangetele. Sellest ei räägi Eesti tipp-poliitikud (peaminister & co) üldse, kuigi oleme ka ise sellele allkirja andnud. Seda nõuet aga ei täida Eesti käesoleval aastal, ei täitnud eelmisel aastal, ei täitnud üle-eelmisel aastal.

Siin me nüüd oleme. Erakordselt tundliku julgeolekunärviga piiririik, kes erinevalt sakslastest saab asjadest aru – hurraa, kiidame üksteist –, kes ühe NATO nõude puhul täidab absoluutse miinimumi (aga mitte selle mõtet) ja teist NATO nõuet ei täida üldse. Tegelikult ei peaks ju üldse olema nii, et NATO nõuab. Eesti julgeolek võiks olla Eestile endale kõige tähtsam asi ja iga asi, mida teeme, aitab eelkõige meid ennast.

Vaadates poliitilist olukorda, pole paremat vist tahta. Keskerakond ja sotsid ei huvitu kaitsevõimekusest üldse, irvitasid veel vahetult enne Ukraina sõda nende teemade üle. Keskerakonna puhul tuleb lisaks arvestada sellegagi, et nende seas on fraktsioon, kes parema meelega tugevdaks Pihkva dessantdiviisi kui Kuperjanovi pataljoni. Siis on Reformierakond, kes esimesed 15 aastat magas õndsat „ajalugu on lõppenud“ und. Gruusia sõja järel tegid ühe silma korraks poolvidukile. Ukraina sõja järel avasid veidi teist silma. Aga muidu on uni magus.

Head und. Ootame järgmist pauku. Äkki läheb meist mööda, aga ehk ajab korraks üles, et saaks järgmise miinimumi ära teha.

[Kapten Trumm]

Eelmisel nädalal tõi kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu taas uudiseid väljaspoolt: „Meile öeldi, et te olete piiririik, see kaks protsenti enam ei müü, teie absoluutsummad on naeruväärsed.“ (PM, 21.07) Jälle kordub vana muster: keegi väljast peab ütlema, et teie asjad on naeruväärsed.

Päris huvitav oleks teada, kes sellise asja välja ütles. Ja mis riigist. Pakkumine on, et USA-st.

Mnjaa, mõned aastad tagasi oleks selline etteheide kaminas tuimalt kalevi alla pandud.
Aga 2% eduraportöörluse periood näikse ümber saavat. Mis teeb heameelt. 3% on palju parem.