Laaneotsa intervjuu Õhtulehele. Üks parimaid ja patuasi oli seda tasulise lugemise alla panna.
Endine kaitseväe juhataja, kindral Ants Laaneots kinnitab intervjuus Õhtulehele, et kuna venelased hindavad vaid jõudu, peab Eesti agressiooni korral igal juhul relvad haarama. Ja appi tullakse ka vaid sellele, kes ise vastu hakkab. Olgu ta suur või väike rahvas.
Üheksa aastat tagasi Õhtulehele antud intervjuus ütlesite nii: "Ja mul on kuri aimdus, et Euroopal tuleb veel kunagi tegemist Venemaaga ka sõjalises plaanis. Praegu Lääne-Euroopas ja meil valitsev muretus ning silmade kinnipigistamine Venemaa käitumise suhtes on ilmselt suur viga."
Jumala õige! Ma olen Nõukogude armees 25 aastat olnud, Venemaal, õigemini laias Nõukogude Liidus pool oma elu elanud. Arvan, et tean vene mentaliteeti, kuna tean ja tundsin paljusid inimesi Vene relvajõududes, sealhulgas sõjalises juhtkonnas. Tean ka, kuidas ja mismoodi seal mõeldakse. Meie häda siin Eestis ja Lääne-Euroopas ongi see, et inimesed, sh poliitikute noorem põlvkond, ei tea ega saa aru vene mentaliteedi eripärast. Kui rääkida vene mentaliteedi sammastest, siis läänes ei saada sellest aru, et suurvenelase jaoks on deržaava tähtsam, kui tema heaolu. See on talle aastasadade jooksul pähe tambitud. Deržaava ehk riik peab olema suur ja võimas, siis on tema hing rahul. Ehkki samal ajal võib olla nii, et ta ise käib palja taguotsaga ringi.
Teiseks: mentaliteeti mõjutab ka see, et neid on aastasadu kasvatatud suurvene šovinismi vaimus. Kolmandaks identiteedi sambaks on venelasel eksisteerimiseks vaja ideoloogilist alust. Kui Nõukogude ajal oli selleks marksism-leninism, siis nüüd on selleks Vene õigeusk, mis tänaseks on sisuliselt riigiga ühendatud. See on riiklik kirik ja religioon. Ja väga agressiivne. Kui vaadata Venemaa tuhandeaastast ajalugu, siis sõltumata sellest, millist nime ta ühel või teisel ajaloolisel etapil parasjagu on kandnud, on ta alati oma tugevnemise korral agressiivselt laienenud naabrite arvel. Sellest mentaliteedi omapärast oli ka tingitud see suur eufooria Venemaal, kui nad Krimmi ära võtsid. Neid ei huvitanud üldse, et see oli vastuolus rahvusvahelise õigusega ja kahe riigi omavaheliste lepetega. Putini Venemaad õiguslikud küsimused üldse ei koti, need on tema jaoks üks tühine asi. Kõige tähtsam on see, et nad said jälle ühe suure tüki maad juurde. Ja seejuures on omakorda kõige tähtsam see, et: "Me võtsime selle!" Mitte et meile anti see, vaid et me võtsime! Võtsime ära. Siiani on Venemaal juba tsaariajast kehtinud põhimõte, et sinna, kuhu on astunud Vene sõduri saabas, see maa on Vene oma igavesti. Mitte üht sammu tagasi.
Lääne-Euroopas aga arvatakse siiamaani, et lõputu jutupuhumisega ehk õhuvõngutamisega on midagi võimalik saavutada. Venemaa tunnistab ainult jõudu, ei midagi muud.
Ja lepingud kehtivad niikaua, kuni on neile kasulik?
Lepingud on nendele tühiasi! Vaadake kas või Ukrainaga sõlmitud lepinguid. Venemaa on kõikidele lepingutele sülitanud. Putin ütleb, et tema pole neile alla kirjutanud, seega temale need ei kehti! Ta eirab isegi oma riigi järjepidevuse põhimõtet.
Venemaa kasutab Ukraina vastu räiget propagandat ja valet. Miks Putin seda teeb?
Et ennast õigustada. Putin andis juba oma kurikuulsas Müncheni kõnes mõista, et Krimmi ühendamine Venemaaga tuleb. Ja et Ukraina kui riik pole ennast kehtestanud. Et see on kunstlik moodustis. Mullu septembris Valdai konverentsil kinnitas Putin, et ukrainlased ja venelased on tegelikult üks rahvas, kes elavad kahes eri riigis. Ja seda slaavi riikide ühendamise juttu on ta rääkinud juba 2000. aastate algusest, kui ta hakkas oma impeeriumi taastamise soovidest avalikult rääkima.
Mul on siin kolm raamatut, mida võib nimetada Putini Venemaa doktriiniks. Esimese ja teise nimi on "Projekt Rossija", kolmas kannab nime "Novaja russkaja doktrina". Nendesse on kirja pandud Venemaa uus doktriin, mis lõpuks peab viima selleni, et Venemaast saab Ameerika Ühendriikide asemel ülemaailmne administraator. Esimene raamat ilmus 2005. aastal. Kuigi autorit sel raamatul justkui polnud, hiljem ilmnes, et selle tellis Kreml. Pärast ilmumist oli raamat kõikide Venemaa asutuste soovituslik lugemismaterjal. 2007. ilmus teine osa.
Mis seal kirjas on?
Seal on kirjas, et demokraatia Venemaale ei sobi, et turumajandus on ennast ammendanud, et lääs on loojangu lävel. Et Venemaa vajab tsaari ja Venemaa peab olema õigeusklik tsaaririik. Et Venemaa on iseseisev tsivilisatsioon. Raamatud püstitavad riigi jaoks kaks strateegilist ülesannet. Lähiülesanne Venemaa jaoks on taastada kontroll postnõukogude ruumi üle. Strateegiline lõppülesanne ? saada globaalseks administraatoriks ehk vahetada sellel positsioonil välja USA. Maailmavalitsemise eesmärgi algatasid Lenin ja Stalin, kes tahtsid luua ülemaailmset Nõukogude Liitu, nüüd on siis välja ilmunud kolmas suur juht sama eesmärgiga.
Need on Eesti jaoks päris hirmuäratavad raamatud.
Ma olen sellest juba mitu aastat rääkinud. Aga meil ollakse poliitilisel tasandil ikka väga lühinägelikud. Keegi ei ole võtnud seda tõsiselt. Olen rääkinud sellest presidendi mõttekojas, valitsuses – reaktsiooni ei mingit. Oleme letargilises olekus, et kõik on korras, oleme NATO ja Euroopa Liidu liige. Kui Putin saab piisavalt tugevaks, siis ta sülitab nii Euroopa Liidu kui ka NATO peale. Venelased saavad aru, et nende kõige tähtsam argument on sõjaline jõud. Pärast Gruusia sõda 2008. aasta augustis said nad aru, et on sõjalises mõttes läänest tehnoloogiliselt väga maha jäänud ja juba sama aasta sügisel alustasid moderniseerimist, kulutades sellele üle 700 miljardi dollari. Asi peaks lõpule jõudma aastaks 2020. See saab olema märgilise tähendusega aasta.
Kas 2020. aastal alustab Putin siis Euroopa vallutamist?
Praegu lahendab Putin lähiülesannet. Ja teeb seda pooledukalt. Esimene samm oli Gruusia. Gruusialt võtsid nad kaks territooriumi ära ja on ainult aja küsimus, millal ta need endaga liidab. Nüüd on siis Ukraina ja Krimm. Venemaa on nagu kiskja, kes kogu aeg on varitsuses, ootamas soodsat hetke kallaletungiks järjekordsele ohvrile. Moskvas saadakse väga hästi aru, et kui Ukraina hakkab lääne suunas liikuma, siis Putin ja tema klikk ei taasta kunagi impeeriumi. Ja Putin teeb kõik selleks, et seda ei juhtuks. See oli ju Putini soovitus Janukovõtšile Maidan jõuga maha suruda. Aga Janukovõtšist polnud asja. Plaani viia Maidan ning Ukraina siseväed täpsuslaskurite abil omavahel sõjalisse konflikti, töötasid ka välja Vene eriteenistused. Ja kui ilmnes, et Maidani jõuga maha surumine ei tule välja, siis initsieeriti Krimm. Kuigi ilmselt oleks Putin Krimmi varem või hiljem niikuinii ära võtnud.
Ukraina ja Krimm on eelmäng millelegi suuremale?
See oli jõuvõte ukraina rahva vastu. Venemaa teadis, et Ukraina relvajõud pole mitte millekski suutelised. Nende endine venelasest kaitseminister, kindral Lebedev tegi nelja aasta jooksul kõik, et nullida Ukraina sõjavägi kui jõud. Nende kaitse-eelarve ei võimaldanudki neil areneda. Putin võttis Krimmi ära ja soovib nüüd ka Ukraina opositsioonilisele valitsusele lõppu teha. Ega muidu Ida-Ukrainas need jamad toimu. Eesmärk on destabiliseerida sisepoliitika ja saada Ukrainale venemeelne valitsus. On kindel, et Moskva teeb kõik selle nimel. Erioperatsioonid, eriüksused, propaganda jne. Ja Vene propagandat usuvad läänes paljud lollpead. Asju tehakse Moskva poolt nüüd palju paremini kui Goebbels omal ajal. Propaganda osas valitseb olukorda täielikult Moskva. Nad on professionaalsemad.
Kas sõjaks läheb või ei lähe?
See sõltub väga suurel määral lääne reaktsioonist. Ja Putin praegu vaatabki, mis see lääs siis tema vastu ette võtab. Kui siin jäädakse taas nämmutama nagu 1938–1939 Hitleriga, siis … Tegelikult Lääne-Euroopa on sõjaliselt üpris nõrk, ta pole suuteline isegi ennast kaitsma, saati siis veel kellelegi appi minema. Kui ameeriklasi siin poleks, siis oleks Putini võidumarss La Manche’i väinani mõne aasta pärast täiesti reaalne. Lääne-Euroopa nautleb oma heaolus ja külluses ja neid ei huvita, mis kõrval toimub. Aga majanduslikud ja poliitilised sanktsioonid suudaksid Venemaad päris tugevalt mõjutada. Venemaa hindab küll vaid jõudu, aga majandus ongi jõud. Vaevalt et Putin soovib mingeid rahutusi Venemaal, mis võivad tekkida majanduskriisi tõttu.
Miks venelased ei taha nii elada nagu lääneeurooplased? Miks vaja võimast deržaavat?
Seda tuleb neilt küsida. Mina sellest mentaliteedist aru ei saa. Mitu tuttavat Vene sõjaväest on minult küsinud, et mis meil Nõukogude Liidus häda oli, miks me minema kippusime. Ma ütlesin, et neil on endal hea kõnekäänd: "Vägisi armsaks ei saa". Ütlesin, et putitage oma riik kõikides valdkondades üles umbes samale tasemele kui on Lääne-Euroopa riigid, käituge demokraatlikult, siis võib-olla ei kipuks naabrid teie juurest minema. Aga teie – Eesti oli vaevalt taasiseseisvunud, kui juba hakkasite rääkima jõuga tagasi võtmisest. Kui venelastele nii rääkida, siis tundub, et kuulatakse, justkui saadakse aru, aga ega mentaliteet sellest ikkagi ei muutu. Kuid nüüd on Venemaal võimul KGB hunta ja hakati rääkima erihuvide sfääridest, impeeriumi taastamisest jne. Praegu ei häbeneta enam isegi seda sõna – impeerium.
Eesti peab hirmu tundma?
Ma arvan, et muretsemiseks on põhjust. Ja mitte ainult meil, vaid Lääne-Euroopal tervikuna. Eelkõige muidugi kõikidel riikidel, kes kuuluvad postnõukogude ruumi.
Mis kasu saaks Venemaa Eesti vallutamisest?
Baltikum on ju juba Peeter I vallutuse ajal Venemaale aken Euroopasse. Balti riigid on strateegiliselt kolmel põhjusel Venemaale väga tähtsad. Sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt. Kui Vene piir jookseks mööda Läänemerd alla Poolani, siis sellest suunast ei saaks Venemaad sõjaliselt mitte keegi ohustada. Venemaa saaks maismaaühenduse Kaliningradi enklaaviga. Balti laevastik kontrolliks Balti merd ja saaks ähvardada, heidutada ja ohustada nii Skandinaaviat kui ka kogu Põhja-Euroopat. Vene õhukaitsesüsteemi saaks tuua oluliselt lääne poole, eemale Venemaa suurtest ja olulistest keskustest. Majanduslikus plaanis on idanaabrile olulised meie sadamad ja muu infrastruktuur, ka kvalifitseeritud tööjõud. Ja poliitiliselt – need alad kuulusid ju 300 aastat Venemaa koosseisu, miks nad Moskva arvates ei peaks ka edaspidi kuuluma?
Mis on Venemaa järgmine samm pärast seda, kui Ukrainas saadab Putinit edu?
Transnistria ja Moldova. Pärast seda siis võidakse juba meieni jõuda.
Kuidas võiks välja näha Eesti vallutamine?
See ei pruugi olla klassikaline sõjaline vallutamine. Kas Krimm oli klassikaline sõjaline vallutamine? Sinna läksid need rohelised mehikesed ehk Vene sõdurid eraldusmärkideta Vene vormides, neid esitleti kohalike omakaitselastena, Krimmi elanikena. Nemad tegid selle töö ära. Kui seal oleks laskmiseks läinud, siis võib-olla oleks stsenaarium teine olnud.
Kuidas peaks Eesti käituma, kui ka sellised rohelised mehikesed siia ilmuksid?
Eraldusmärkideta vormiriietuses, relvastatud ja vägivalda riigi põhiseadusliku korra vastu kasutavad isikud on bandiidid, terroristid. Ja vastavalt sellele tuleb ka käituda. Kas vangistada või kõrvaldada. Ei tohi ootama jääda, kuni nad oma tegevuses liiga kaugele jõuavad. Terroristidega võideldakse maailma paljudes kohtades. Kui neil pole eraldusmärke, siis neid sõduriteks pidada ei saa ja neile ei kehti mingid rahvusvahelised konventsioonid. Relvastatud agressiooni puhul ükskõik mis vormis peab igal juhul olema relvastatud vastupanu. Ajalugu on näidanud, et tullakse appi ainult sellele rahvale, kes ise vastu hakkab. Olgu ta suur või väike. Meil on oma kogemus vaikses alistumises olemas. Kas tahame, et sama korduks jälle? Huvitaval kombel neid, kes on vastu hakanud, neid venelased austavad. Näiteks soomlasi. Isegi tšetšeene. Lambakarjana käitunud rahvaid aga ei peeta mitte millekski.
Kas NATO tuleb meile appi?
Muidugi. Igal juhul! Ma usun, et NATO on nüüd ärganud oma unest ja saab aru, et oht idast pole kusagile kadunud. Vaevalt et Putin lepib ainult Ukrainaga.
Laevapileteid pole vaja ära osta?
Mis see päästab? Nad on varsti teil järel niikuinii. Võin paadimeestele öelda ? kui siit kõik silkama panevad, on venelased varsti järel. Nii et ei ole mõtet joosta.
